Minu Tai Rene Satsi

Ja siis viskas see kohmaka inglise keelega tailanna mulle korraliku pommi sülle: küsimuse peale, mida ta täna õhtul teeb, vastas ta silmagi pilgutamata ja igasuguse võltshäbita, et läheb bordelli tööle, ning kohe tuleb keegi ja viib ta sinna. Mul jõudis suu hakata alles lahti vajuma, kui säravates tuledes tuk-tuk peatus meie kõrval ja tüdruk sättis ennast minekule. Ta tõusis ja proovis kiskuda seelikut, mis oli kõige napimatest kõige napim, natuke allapoole – sellest tegevusest ei olnud mingit tolku. Miks üldse panna selga napp seelik ja seda siis kogu aeg proovida maa suunas sikutada – pandagu siis kohe juba tunked. Või kui valid napi mini – las siis püks paistab, mis sa sikutad kogu aeg! Aga riietusnõu andjat minust sellel hetkel muidugi polnud, ma olin jahmunud, nagu oleksin keset linna ootamatult langenud pruunkaru rünnaku ohvriks. Mees tukist hüüdis naisele midagi, nõksatas peaga minu poole ja siirdus leti äärde jääkohvi ostma.

(jätkub raamatus)

„Ülikonnad!“ ütles politseinik uhkelt, just nagu oleks ta siinse kauba kõik ise valmis õmmelnud.
„Minu sõber!“ ütles ta kohe veelgi uhkemalt, kui meile ligines jooksujalu poe kaugemast nurgast üks tailane. Rohkem inimesi poes ei olnud. Tailane, kes ise kusjuures ei olnud ülikonda riietatud, jooksis meist sõnagi lausumata mööda, läks minu ehmatuseks kõigepealt klaasist välisukse juurde, tõmbas selle ähvardava liigutusega lõpuni kinni ja keeras lukku. Ah sa perse küll, käis mul peast läbi. Mis pidu siin nüüd lahti läheb?
Poeomanik tuli meie juurde tagasi, naeratas ning tervitas mind wai’ga. Wai on kummardus, mille käigus surutakse käed nagu palvuses rinnale. Kummarduse sügavus oleneb tervitatava inimese staatusest. Suurem kummardus näitab suuremat austust. Mina wai’tada veel ei osanud, kuid tegin žesti siiski kohe järele ja kummardasin kohmakalt.
Poodnikul oli käes mõõdulint. Mees pomises midagi endamisi nina alla ja hakkas lindiga mu käsivarre pikkust mõõtma. Ta meenutas mulle ämblikku. Järgmiseks mõõtis ta üle mu õlavarre. Ma ei suutnud korraks isegi liigutada. Nii jahmunud olin ma. Väike tailane käis ümber minu veel kaks ringi ja hakkas siis kiirustades, kõnet pikkivate köhatuste saatel politseinikule midagi seletama. See seisis ja kuulas, näol miskipärast uhkuse grimass.

(jätkub raamatus)

Teisisõnu, ma ostsin endale inimese! Mitte füüsiliseks lõbuks, aga selleks, et temaga rääkida. Minuga tänavale hulkuma tulla ta ei saanud, nagu mina tahtsin, õigemini see oleks mulle liiga kalliks läinud, aga ostsin ta tunniks. Selleks, et tund aega rääkida inglise keeles kõigest ja mittemillestki. Ma ei olnud varem kellelegi rääkimise eest maksnud. Eks kui järele mõelda, siis ma vist ikka maksin mitte otseselt rääkimise, vaid selle erispärase tunde tekitamise eest. Ja üldiselt kogu situatsiooni eest, mis mul ilmselt surres silme eest läbi käib, koos teiste teravate meenutustega elust, nagu näiteks kolmerattalisega asfaldile ninali kukkumine ja põhikooli keemiatunnis püksi laskmine, sest ei julgenud WCsse küsida.

(jätkub raamatus)

Oleksin veel tahtnud istuda ning selle kauge ja võõra, oranži linasse mässitud inimesega inglise keelt purssida, oma peas kerkivatele küsimustele kahjuks vastuseid saada, aga ei lastud. Saabus vihane ladyboy, kes hakkas raginaga meie toole lõhkuma ja nendest voodeid tegema. Vaielda ladyboy’ga on Tais mõttetu. Ma olen selliseid vaidlusi mõnikord pealt näinud. Sul veab hirmsat moodi, kui pead pudeliga puruks ei lööda. Õiguseni jõudmisest meesnaisega vaidluse käigus võid vaid unistada. Mehena jääd üldse tavaliselt naisele vaidluses alla, mis siis veel peenisega naisest rääkida. Niisiis oli aeg pikali heita. Kuigi kell polnud veel kümmegi. Keerasin seljakotirihma endale ümber käsivarre ja panin koti padjana pea alla. Et seda une pealt ära ei virutataks. Ma ei teadnud, kas selline asi nagu rongis varastamine on siin maal populaarne, aga ma ei tahtnud riskida. Nüüd olen aru saanud, et ega eriti ei ole küll – vargal poleks rongis kuskile su aluspesu täis sumadaniga pageda, pealegi käib paljudes pikamaarongides ringi ka valvas politseinik –, aga magan siiani, kott pea all, kui juhtun mõnes säärases Kagu-Aasia vagunis und vaatama. Parem karta kui kahetseda.

(jätkub raamatus)

Kavatsesin taganeda tamburi sisemuse poole, et seal kiiresti maha istuda – möödavilksavad palmilehed ja elektripostid muutusid ühtlaselt halliks ja uduseks –, kuid selle asemel astusin hoopis lühikese tõrkuva sammu ette ning samal ajal rong jõnksatas tugevalt ja tegi: „Ptšss!“ Paiskusin tasakaalu kaotades tahtmatult kogu kehaga ettepoole, kuulsin, kuidas vaguni metallist uks mu selja taga kääksu saatel avanes, ja haarasin instinktiivselt õhku. Tänu sellele sain kinni ukse kõrval olevast käepidemest, parem käsi kaotas sigareti ning vehkles niisama nagu katkine tiib… Olin järsku poole keha võrra rongist väljas. Kunagi olen sõpradele märkinud, et lendasin lausa rindkerega vastu vaguni välimist seina, kuid ilmselt päris nii kaugele ma oma eluga sellel hetkel siiski ei jõudnud.

(jätkub raamatus)

Järgmine hoop tabas londistet silmade vahele, sest loom oli enne pikema kõnni algust omal algatusel seisma jäänud ja üritas võpsikust nosimiseks meelepäraseid lehti välja kiskuda. Ei ole siin mingit seismist ja söömist, meil on seljas tähtis turist, keda on tarvis ringi tassida – kähku on vaja üle jõe saada, teisel pool kallast ära käia, kiiruga jõuda tagasi samasse kohta, kus ehk saab suure valge vorsti käest veel raha, tippi. Tipp on hea, tippi tuleb teenida. Edasi! Hoop.
Liikusime kaldast alla. Loom seadis ühe suure jala teise ette nagu professionaal. Edasi suundus ta jõuliselt vette, ennist meie bambusest parve hirmutada püüdnud lainekesed olid suure looma vastu võimetud. Ta trampis kiiruga teisele kaldale, just nagu ei tahaks vees olla. Mõtlesin, ega ta ennast nagu koer kuivaks ei raputa. Õnneks elevandil sellist kommet ei ole. Vant tuli jõest välja ja läks mööda kitsast rada mäekülge pidi üles. See tundus jälle ohtlik. Kas ta rajal libiseda ja kukkuda ei või? Koos minuga?

(jätkub raamatus)

Hiljem olen sattunud ka pikakaelaliste päris külla, nende elupaika, mis jääb rohkem Myanmari piiri poole, läände, kus turistihordid sisse-välja ei uha, kus on oma kool ja tõeline elu. Mõni tädi müüb ka seal omatehtud nänni ja aitab turistidele näitlikud kaelarõngad kaela ümber panna – turistipildi tegemiseks. Sinna viis mind esimest korda kusjuures Jens, tore eesti mees, kelle nime tasub Taiga seoses tähele panna ja kes ammu seal maal elab. Ka Jens veab inimesi ringi, aga ta ei tassi meid kohtadesse, mida oleks piinlik vaadata. Seal päris külas võin küll mõne inimese fotole püüda ega tunne ennast selle pärast halvasti. Aga loomaaed-külas oli mul kuidagi häbi.

(jätkub raamatus)

Pikk koridor oli kõle ja hämar. Inimtegevus esmavaatlusel puudus. Eemal koridori peal paistsid küll uksed ja uste peal numbrid – majutusasutus oli see tõepoolest, aga puudus vastuvõtulaud. Puudus ka kelluke, mida närviliselt kõlistada, et keegi kuskilt kaugelt tuleks ja kaugelt saabunud rändurit aitaks. Silmitsesin altkulmu ümbrust. Eesruum, kus parasjagu seisin, oli ühendatud mingit laadi remonditöökojaga. Kivisel põrandal vedeles sadu autode ja mootorrataste osi, põrand oli õline – rasvased pruunid triibud jooksid seina äärest minu jalgadeni välja. Lisaks laienes ruumi tagumine, pimedusse jääv osa söögitoaks – panin tähele lauaserva ja selle kõrval riiulit nõudega. Kõik see oli kuidagi uudishimu tekitavalt jabur.

(jätkub raamatus)

Kaua ma oma kontidega ei riskinud, keerasin ratta vaateplatvormile, kuhu olid parkinud veel mõned rollerid (kohalikud sadulas) ja kust avanes vaade ülevoolavale rohelusele. Selle loodusvaatepildi vastassuunas väikese valgeks värvitud toiduputka ees küpsesid grillil koketeerivalt kanakoivad ja lapikuks löödud tervete kanade laibad. Nii tavapärane on Tais see vaatepilt igal pool grillivast kanast – sellest massilisest kanagrillimisest tõuseb aroom, mis liitub teiste spetsiifiliste lõhnadega (näiteks diisli oma), et luua üks lummav Kagu-Aasia emalõhn, mis sind igal pool palavuses jälitab, ükskõik kuhu sa ennast ka ei peidaks.

(jätkub raamatus)

Tüdrukute kliendid ongi enamasti kohalikud, tuli Lele vastusest välja. Kohalikud, kes teavad, et tegemist on illegaalsete põgenikega, kellel ei ole võimalik suud lahti teha oma õiguse nõudmiseks, sest siis tuleb politsei ja saadab su maalt välja. Sellises olukorras võtad sa vastu kohaliku „kliendi“ – sinu alandaja –, kes tunneb hästi sinu nõrkust.
„Nad on purjus, peksavad ja nõuavad, et maksavad kolmandiku sellest, mille tasub farang’ist klient,“ jutustas Lele. „Nad on õudsed. Ma olen mitmega füüsiliselt kakelnud, oma tüdrukuid kaitstes.“
Lele oli tegelikult pühak, sellest sain tasapisi aru. Modernne myanmari pühak. „See, kes su siia tõi, on meie tüdrukute püsikunde,“ jätkas ta. „Kui see mees ennast õhtul täis kaanib, siis ta tuleb siia. Ta on kohutav.“
„Ma võin oodata ja ta maha lüüa,“ pakkusin. „Tahad? Ma võin ka kohutav olla!“

(jätkub raamatus)

Tõstsin jalga ettevaatlikult ja tõepoolest – valge laik lebas maas, nagu kajaka kakalaik. Pildistasin teda lähedalt, kui ühtäkki putukas liigutas ja minu silme all vaikselt uuesti kuju hakkas võtma – ajas tiivad aeglaselt taeva poole ning tema keha alt ilmusid välja jalad, mille abil monstrum edasi kakerdama hakkas. See lihtsalt ei olnud võimalik! Loomakaitsjad, pange nüüd korraks silmad kinni: võtsin sandaali jalast ja klohmisin teda vihaga ja kaua nagu räpast esikuvaipa. Jälle sama tulemus: lapikust putukast venitas end välja kuju poolest midagi liblikalaadset ning hakkas aeglaselt mujale asja tegema. Surematu! Filmisin selle olenid üles. Ähmi täis, ruttasin vastuvõttu, kus myanmari mees veel vanapaariga mingisugust küsimust lahendas. Pistsin mehele telefoni videoklipiga kohutavast putukast nina ette ja palusin, et ta ütleks ausalt, kui kaua mul elada jäänud on. Tema ütles, et ta pole sellist putukat varem näinud. „Kas ta päriselt hammustas sind?“ küsis ta üllatunult.

(jätkub raamatus)

Jõudsin ühe küsimuse veel esitada, kui ta tuli tagasi minu eelmise küsimuse teise poole juurde ja uuris, mida ma mõtlesin selle all, kas baaris ohtlik pole – miks peaks ohtlik olema? Teadsin küll, mis mina selle all silmas pidasin, aga ei julgenud seda otse välja öelda. „Noh, kui tuleb välja, et sa… Kui saadakse aru, et sa… Ja alguses ei saada aru…“ See ladyboy’dega seostuv on nii tavapärane lõõpimisteema Taiga seoses, aga kuidas seda talt otse küsida: et kas teda peetakse vahel päriselt tüdrukuks ja pärast võib sellega seoses tekkida ebameeldivusi? Kuigi ma ei uskunud, et keegi oleks temaga alt läinud, tegemist oli ikka vägagi selgelt ladyboy’ga – poisiga, kes tahtis olla tüdruk. Samas aadamaõuna ma ta kaelal tähele ei pannud, kui korraks silmi teritasin.
„Mida ei saada aru? Misasi on ohtlik?“ nõudis naispoiss.

(jätkub raamatus)

Templikompleksi pühitsemissaali juurde viib sild, mille all olevas kaevus näeme sadu ülespoole sirutuvaid musta värvi käsi. See on minu lemmikvaatepilt. Neid käsi vaadates peaks autori soovitusel mõtlema inimeste kannatuste peale põrgus. Minule tuletab see aga meelde U2 kontserti Helsingis. Sild ise kujutab üleminekut surma ja taassünni tsüklist vabanemise poole: nirvaanasse. Nirvaana asemel lähed sa aga üle silla templi sisemusse, kus asi kisub mõnusalt absurdiks. Kui väljast on kõik säravvalge, siis templis sees leiad seinamaalingud tulvil värve ja päris ootamatuid kujutisi. Traditsiooniliste budistlike teemade kõrval on esindatud näiteks „Tähtede sõja“ tegelased. Seintelt leiab stseene terrorirünnakutest. Sees on pildistada rangelt keelatud.

(jätkub raamatus)

Mitte keegi ei saanud mind päästa. Ja minu poole sööstis hai! Hai, olin ma täiesti kindel, kui merepõhja poole vajusin, pea ees. Tulisoolane vesi tungis ninasõõrmetest sisse. Lõin automaatselt silmad lahti. Midagi hullu näha ei olnud. L õ u g u ei olnud. Suur hulk õhumulle paiskus mu karjatuseks avatud suust. Kajak oli küll tagurpidi, aga ei säärane ese põhja vaju. Keerasin selle õigetpidi, püüdsin kinni eemale triiviva aeru ning üritasin end sinna künasse tagasi saada, kuid peksin ärevuse tõttu liialt jalgadega ja suutsin ennast kajakist hooga üle rullida.
Kohutavalt hirmus oli seal sügavuses see tume kogu, keda ma ennist korra nägin. Proovisin veel ja veel kajakisse saada, aga ei õnnestunud. Paanitsesin kohutavalt. Lootsin, et mõni kaater tuleb ja saaksin karjuda. Oleksin hea meelega selle kaatri peale läinud ja oma kajaki maha jätnud, kõik kinni maksnud. Ükskõik mis summad. Peaasi et siit veest ära saab. Kujutasin ette, mis tunne on, kui keegi sul jalalaba otsast hammustab. Esimesel sekundil ei tunne ehk midagi? Ei saagi aru, et sul pole varbaid. Siis näed, kuidas veepinna poole hakkab kerkima suur tumepunane laik.

(jätkub raamatus)

Aga nüüd suundusime Stefaniga Hyatt Regencysse, luksusest säravasse viietärnihotelli, täpsemalt selle katusebaari. Meie ei rutanud sinnapoole seekord aga turistidena. Me ei olnud enam ammu turistid. Me läksime põhjusega: hotellis käis maailmarändurite kokkutulek, konverentside ja töötubade viimane päev ning pidulik ürituse lõpetamine söögi-joogiga. Kolmepäevase ürituse pilet maksis 800 dollarit ja loomulikult ma ei soovinud seda osta. Ütlesin Stefanile: „Lähme ja murrame ennast üritusele sisse.“ Mul oli seljas paari auguga roheline T-särk, mille rinnal ilutses punane viisnurk. Vietnam! Jalas sandaalid ja lühikesed püksid. Stefan oli riietatud enam-vähem sama lõdva dresscode’i järgi. „Sobitume seltskonda hästi,“ ütlesin mina ebakindlalt. „Neil on tasuta head konjakit,“ märkis Stefan enesekindlalt.

(jätkub raamatus)