Minu Panama Kadri Maripuu

Me ei plaani jääda Davidi. See on vaid vahepeatus teel Boquetesse, kus meid ootab panameño nimega Luis, seesama, kes meile lakoonilise, aga sooja ja ootava kirja saatis. Meil on vaid tema telefoninumber ja pisut infot Workaway profiililt. „Otsin inimesi, kes soovivad kogeda lihtsat elu, austavad loodust ega karda vaikust.“ 

Ma loen tema sõnu uuesti. Püüan tunnetada inimest nende taga. Kas ta on tõesti selline, nagu ta end kirjeldab? Kas ma julgen usaldada, kui ees ei oota mitte kinnitatud tööplaan, vaid ainult nimi, tunne ja paar kirjarida? 

Eva istub mu kõrval, sõrmed kõverdatult joogipudeli ümber. „Kui see tüüp osutub mingiks hulluks…“ ütleb ta, siis peatub ja kehitab õlgu. „Aga mis seal ikka juhtuda saab?“

(jätkub raamatus)

Ma vaatan Luisi ja tunnen korraga, kuidas tema rahu mind pisut närvi ajab. Tal on ilmselt tõepoolest olemas oskus lasta lahti. Olla, kinni hoidmata. Mina veel nii ei oska. Mu sees on ikka veel mingi kartlik pinge, justkui peaksin millestki kõvasti kinni hoidma. Ja samas, just siin, nende kivide ja vee kõrval tahan ma väga uskuda, et ükskord õpin ka mina lihtsalt olema hetkes.

Luis vaatab meid pikalt, otsekui loeks meie mõtteid.

„Mulle meeldib, et inimesed, kes lasevad end voolul kanda, jõuavad siia,“ ütleb ta lõpuks. „Tulevad need, kes ei kiirusta või vähemalt üritavad õppida aeglustuma. Kiirustajad on üldiselt küllalt igavad. Neil ei ole aega mõelda. Kõige olulisem tuleb välja alles siis, kui on aega olla.”

(jätkub raamatus)

Loen infotahvlilt, et kohalike seas liigub legend, et see puu on valvur. Elav side metsavaimude ja maa vahel. Eva silmitseb võimsat tüve, juured põimunud nagu iidse olendi käsivarred.

„No okei, see on päris… suur,“ ütleb ta imestunult.

„Öeldakse, et ta hoiab meeles kõik, kes siit mööda on läinud,“ jätkan infotahvli lugemist. „Kui keegi satub metsa ekslema, siis see puu jälgib… ja vahel näitab ka teed.“

Selle hiiglase ees seistes on tunne, et maailm muutub rahulikumaks. Sügavamaks. Rohkemaks. Ja hetkeks me ei julge isegi sosistada. Ta justkui vaatleb mind millegagi, mis ulatub kaugemale kui aeg või keel. Huvitav, kas ta mäletab ka mind või ainult neid, kes siia kuuluvad?

(jätkub raamatus)

Kõnnime tasa, mõlemal omad mõtted. Mingil hetkel taipan, et me oleme juba kümme minutit sõnagi lausumata kõndinud. Eva liigub mu kõrval, samm sünkroonis. Ja kuigi me ei räägi, on see kuidagi rahustav. Ühine vaikimine – tundub, et me mõlemad vajame korraks omaenda hingamise ruumi.

Aga mida edasi, seda rohkem paisub see vaikus minu sees millekski muuks. Päeva jooksul kogunenud nähtamatu väsimus pressib esile. Selline peen, vaevumärgatav koorem, mis on olnud mu õlgadel juba hommikust saadik. Luis rääkis minuga meie söömisharjumustest. Et me matkateele jõuaks, jäi kogu suhtlus hispaania keeles minu kanda, teekonna planeerimine samuti. Eva liikus samal ajal oma turvalises rütmis, oma maailmas.

Ja nüüd hakkan märkama pahameelt ka tema vaikimise vastu.

(jätkub raamatus)

Kui lõpuks veest välja tuleme, on Luis kaldal ja tema näos on tumedam varjund. Ta seisab veidi eemal, käed taskus ja silmad kauguses. Laseme tal esmalt omaette olla, arvates, et ta on lihtsalt väsinud. Ta pöörab pilgu meie poole ja hoiab seda hetkeks, justkui kaaluks, kuidas alustada nii, et me päriselt kuulaksime.

Eva on märganud Luisi muutunud näoilmet ja küsib otse: „Mis sul viga on?“

Luis ohkab. Tema hääl on rahulik, aga tõsine: „Oleksite võinud enne natuke vaadata, kuidas kohalikud siin vette lähevad.“

Ma tunnen, nagu oleksin midagi olulist kahe silma vahele jätnud. Eva kergitab kulmu: „Mis me valesti tegime?“

(jätkub raamatus)

Rannas otse puude all pikutavad kaks politseinikku. Täisvarustuses. Kuulivestid seljas, mustad saapad jalas, automaadid kõrval maas lebamas. Paatide juures toimetab üks mees. Tal on mustad krässus juuksed, sinine päevinäinud triiksärk, ülemine nööp puudu, varrukas pisut rebenenud. Ta sätib võrke, raputab välja liiva ja viskab aeg-ajalt pilgu merele.

„Kas te saaksite meid Boca Bravasse viia?“ küsin.

Paadimees tõuseb, sirutab end ja kratsib kukalt. Ta libistab pilgu kergelt üle meie, otsekui kaaludes, kas meil on üldse lootust merel hakkama saada.

„Muidugi,“ ütleb ta lõpuks ja tõmbab paadi serval kuivanud võrgu lahti. „Aga ma ei vastuta, kui ahvid teie hommikusöögi ära varastavad.“

(jätkub raamatus)

Avame pudeli veini. Viskame end madalatele pinkidele pikali, jalad sirgu, klaasid käes, haldjatuled meie kohal hõõgumas. Kõrgete puuvõrade vahelt säravad kirkad tähed. Džungel mattub musta sametisse. Ainult ritsikate sirin ja mere loksumine kostavad läbi öö.

„Kas see on parem kui su eelmise aasta sünnipäev?“ küsib Luis ja toksab suure varbaga mu jalga. Tema hääles on soojust, nagu talle oleks tõeliselt oluline, et see on mulle eriline.

„Raske öelda,“ vastan. „Eelmisel aastal sain vähemalt kingituse.“

„Ja mis see oli?“

„Tolmuimeja.“

Luis naerab südamest: „Oh jumal küll, tolmuimeja!“

Ta vaatab üles tähtede poole ja ütleb siis: „Ma loodan, et džungel võidab. See koht siin, need tähed, see rahu… see on minu kingitus sulle. See on kõik, mida mul on jagada.“

(jätkub raamatus)

Korraga näen kauguses üht meest enda suunas kõndimas. Ta tuleb kiiresti, pea maas. Kui ta läheneb, märkan vilksamisi, et tal on käes matšeete. Süda jätab löögi vahele. Rinnus tõmbub kitsaks. „Okei, see on nüüd s e e hetk,“ mõtlen. „Kas ma jooksen või teen näo, et mina olen ka ohtlik?“

Haaran oma seljakoti rihmadest tugevamalt kinni, suunan silmad maha ja lisan sammu, üritades näida enesekindel, kuigi sees on kõik krampis. Me möödume teine teisest napilt. Ta tõstab pea ja märkab mu pinges nägu.

„Rahune, õeke,“ ütleb ta peaaegu vabandavalt. „Ma raiun ainult kookospähkleid ja halba energiat.“

Tõstan pilgu ja naeratan pingsalt, kergendus voolab minust üle.

„No halbu energiaid on mul küll,“ vastan automaatselt, teadmata isegi, kust see tuli.

(jätkub raamatus)

Kui kõhud on täis ja atmosfäär soe, toon lauale koogi ja oma likööri katsetused. Südames on elevus. Jagan esimest korda enda loomingut võõrastega. Kõik saavad pitsi kollakaspruunist limoncello’st, mis on tehtud siinse aia sidrunitest.

„Ah, see värv…“ ütleb Greta, pöörates klaasi valguse käes. „See meenutab merevaiku. Väga ilus.“

„Ausalt öeldes ei tea ma, kas see üldse joodav on,“ tunnistan.

Klaus vaatab mind üle prillide.

„Aga sa tegid selle oma kätega, jah? See on kindlasti proovimist väärt.“

„Just,“ noogutab Greta soojalt. „Botaanikas tulebki katsetada. Vahel on mürgine, vahel on ravimiks sobiv. Mõlemad õpetavad midagi.“

Luis vaatab mind õrnemalt kui tavaliselt. Ta pole harjunud, et ma oma loomingut nii julgelt jagan. Võtame esimesed sõõmud. Klaus sulgeb silmad ja keskendub maitsele, nagu oleks tegemist laborikatsega.

„Huvitav,“ ütleb ta aeglaselt.

(jätkub raamatus)

„Kas sa usud, et ketsaal on päriselt olemas?“ küsin.

Luis muigab. „Öeldakse, et kui oled väga kannatlik, võid teda vahel näha. Kesk-Ameerika rahvapärimuses on ta püha lind – vabaduse kehastus. Maiade jaoks nagu vaimude saadik.“

„Nagu ükssarvik?“ küsin uudishimulikult.

„Midagi sarnast. Aga sulgedega.“ Luis liigutab käsi õhus nagu tiibu. „Roheline, sinine, punane. Sabasuled langevad kui loor. Mõni vannub, et on teda näinud. Teised arvavad, et ta on vaid müüt, aga kui teda näed, tähendab see, et oled õigel teel.“

Mulle meeldivad müüdid. Luisi öeldu heliseb minus: olen õigel teel, jah, see ongi see rada, mida ma tulin kogema.

(jätkub raamatus)