„Kas see on tõesti minu kirjutatud?“

Tekst: Kadri Maripuu
Lapsena ja teismelisena kirjutasin päevikusse lugusid olukordadest, mis juhtusid. Mul on need päevikuid siiani alles kuskil pööningule peidetud kastis. Neid on vähemalt kakskümmend. Aja jooksul on kirjutamisest saanud minu viis iseendaga dialoogis olla. Mida vanemaks sain, seda vähem kirjutasin sellest, mis toimub väliselt, ja üha enam sellest, mis kerkib esile sisemiselt. Lehekülgi täitsid väikesed luuletused, avastused ja taipamised.

2018 aastal reisisin Panamasse ja mu toonastes päevikutes on emotsionaalsed killukesed sealsetest hetkedest: flamingolilledest, džunglilõhnast ja mangoküllusest. Mõne kuu möödudes need märkmed muutusid. Istusin guajaavipuu varjus, vaatasin koolibriid õie seest nektarit joomas ja samas tekkis mul igatsus visata pikali samblavaibale Eesti männipuude all, kus saaks rahulikult olla, ilma hirmuta, et mõni skorpion torkab. Kui oma džunglielu alguses olin ma uudishimulik vaatleja, siis tasapisi kirjutasin aina enam ka ühenduse loomisest end ümbritsevaga. Läbi kirjutamise avastasin enda vajaduse kuuluda kuskile kogukonda.

Raamatu kirjutamisest ma toona ei mõelnud. Me olime pilvemetsa loonud hubase elu, kus mu sõber Luis ehitas minimajasid ja mina aitasin neist luua külalistemaja, õhtuti istusime terrassil, luues muusikat. Ühel sellisel õhtul tekkis mul mõte kutsuda ka teisi eestlaseid Panamasse, et jagada seda rahu ja looduslikku rütmi ning rääkida taas veidi eesti keeles. Võtsin ühendust Ivoga Tšetõrkiniga Amazonas Reisidest, et koos midagi plaanida. Plaanisime ja unistasime ning vahetasime mõned inspireerivad sõnumid. Aga mul puudus korralik internetiühendus, Ivo oli reisil, mõte vajus unustusse.

Ja siis, paar aastat hiljem, kui olin tagasi Eestis, kutsus Ivo mind Reispassi raadiosaatesse, kus rääkisin Panamast, kohvist ja kõigest, mis mind seal puudutas. Viis aastat hiljem kuulis seda saadet kirjastaja Epp Petrone ning sain ühel külmal jaanuariõhtul temalt sõnumi: „Kadri, kas sa oled mõelnud, et see lugu võiks olla raamat?“

Ma vastasin kohe: „Jah.“

Tegelikult ei olnud ma mitte kunagi mõelnud, et mina võiks kirjutada raamatu. See tundus väga suur asi! Aga see küsimus oli nagu kutse, Panama oli minu jaoks väga sügav ja ilus lugu ning nägin kirjutamisprotsessi tohutu õppimisvõimalusena, niisiis ei mõelnud ma kordagi, et ütleks “Ei”.

Nii sai alguse „Minu Panama“ raamatu sünnilugu.

Algatuseks palus Epp mul saata kolm peatükki ja struktuur proovitööna. Mulle meenus, et olin korra juba loo struktuuri peale mõelnud. Et mis on need lood, mida juhtunust teistele rääkida tahan. Olin selle kunagi saatnud Ivole enne meie saate salvestust. Struktuur ja proovipeatükid sobisid kirjastusele. Aga ikkagi jäi õhku küsimus: kust kirjutamist alustada?

Mul on tunne, nagu oleks see lugu mu mälus eraldi lahtrisse paigutatud, seitsme aasta taha. Et kirjutada, pidin ma tagasi minema algusesse. Niipea kui panin sõrmed klaviatuurile ja kirjutasin september 2018, hakkasid mälupildid ise voolama. Näod, hääled, lõhnad. Korraga olin ma taas seal, Panamas. Selle raamatu kirjutamine oli nagu teise reaalsusesse reisimine. See kogemus aitas mul ka mõista ja lõpetada lugusid, mis varem olid jäänud pooleli.

Kirjutasin iga päev, peaaegu kaks ja pool kuud järjest. Ka nädalavahetustel. Ja kuigi see oli kohati raske, olen sellele kogemusele väga tänulik. Ma ei kujuta ette, kuidas kirjutada raamatut aastaid, vahepealsete katkestustega. Siis ju ununeb juba see, mis sai paberile ja raskem on kõike kokku siduda. Igapäevane kirjutamine aitas mul hoida lugu järjepidevalt elus.

Kui varem olen kirjutanud vaid õige tunde tekkimisel, siis raamatukirjutamise puhul vajasin süsteemi ja rutiini. Avastasin, et minu aeg kirjutamiseks on hommikuti, kohe pärast ärkamist, enne kui päev mind endasse tõmbab. Võtsin kohvi, istusin arvuti taha ja avasin uue peatüki. Nii sain kolm-neli tundi järjest puhtas voos olla. Kui proovisin kirjutada pärastlõunal, ei tulnud paberile midagi. Mu meel oli liiga siin ja praegu. Aga hommikul olin justkui veel unes, kahe maailma vahel ja mälupildid ilmusid kergelt… Ma ei teadnud, kuidas kirjutada raamatut. Aga ma avastasin, et kui luban endal mitte teada ja lihtsalt alustan, siis hakkab kõik lahti rulluma. Kirjutamise ajal mõistsin, et kuigi mu lugu sisaldab ka fakte ja praktilist infot, on see eelkõige siiski isiklik rännak.

Kõige rohkem kutsus mind kirjutama loodus. Kui ma Panamasse jõudsin, oli kõik mu ümber uus, värviline, põnev ja samas ka võõras. Loodus oli minu jaoks kui roheline sein. Ma ei suutnud erinevaid taimi eraldi märgata. Aga elades seal õppisin vaatlema. Oma pilvemetsa aias sain teada, kellele meeldib valgus ja kellele varjulisus, kes tahab kasvada roomates, kes sirgelt. See oli kohtumine tundmatu kooslusega, millest sai aja jooksul mu kodu. Nii nagu Eestis tunnen ära männimetsa lõhna, õppisin seal tunnetama džungli sügavust. See on nagu uude seltskonda minek, kus üksteise tundmaõppimine võtab aega.

Kõige isiklikumad ja samas keerulisemad lood olid aga seotud inimsuhetega. Mu suhted raamatu peategelaste Eva ja Luisiga olid nii mitmetasandilised, nii haavatavad ja sügavad, et nende kirjapanek nõudis erilist delikaatsust. Kuidas rääkida ühisest loost nii, et see oleks minu vaatevinklist aus, aga ei muutuks liiga ühepoolseks?… Mõni hetk oli nii isiklik, et isegi kirjutades tundsin kerget tõrget, mõeldes, et keegi, keda ma veel ei tunne, loeb seda. Ja ometi tundus terviku tajumiseks oluline kõik need kihid kirja panna. Ning hirmutunne tekkis vaid enne seda kui kirjutama hakkasin, siis kui püüdsin läbi mõtestada, et mis ja kuidas on õige. Kui aga istusin arvuti taha, see hirm kadus ja sõnad voolasid paberile ilma tõrgeteta. Lugu hakkas oma elu elama.

Kui lõpetasin viimase peatüki, arvasin naiivselt, et raamat ongi valmis. Saatsin teksti toimetajale ja läksin matkama. Kuu hiljem tuli toimetajalt tagasiside ja sain aru, et ees on teine pool kirjutamisest, umbes sama mahukas. Kogu suvi kulus sellele, et kirjutatut ümber vormida ja lihvida. Tagantjärele saan aru, et järgmine kord tahaksin toimetada osade kaupa, mitte kogu raamatut korraga, kuna lõpuks sai kogu raamat põhimõtteliselt uuesti kirjutatud. (Ohhoo, minu mõtetesse lipsas “järgmine kord”?)

Septembriks olid suuremad muudatused tehtud ja oktoobriks käsikiri valmis. Oktoobris toimus ühe koolituse raames tiimi coaching sessioon, kus harjutasime tööriista võitude tähistamiseks. Minu raamatulugu valiti antud sessioonil vaadeldavaks nii öelda võiduks. Mult uuriti, milliseid väärtusi see lugu minu jaoks kannab.

Jah, mida kannab minu jaoks “Minu Panama”?

Ma mõistsin, et vastuseks on armastus. Ja tänulikkus, et olen selliste imeliste inimestega kohtunud, ning julgus teha samme, kus ees ootab puhas tundmatus. Mõistsin lõpuks kogu seda väärtuste kogumit, mis jõudis minu teadvusesse läbi kirjutamise.

Detsembris, justkui jõulukingiks, saabus mulle kirjastuselt kujundatud PDF, mis nägi välja nagu päris raamat. Ma avasin faili ja… see lõi mul jalad alt. See oli seesama tekst, mille ma suvel kirjutasin ja mille kallal ma olin vaeva näinud, aga nüüd, küljendatult ja kujundatult, mõjus see terviklikuna. Lugesin ja mõtlesin: „Kas see on tõesti minu kirjutatud?“ Kontrollisin üle käsikirjast. Jah, oli. Ja sel hetkel jõudis kohale arusaam: see on olnud siiani minu lugu. Ja nüüd saab see lugu elada edasi oma elu kellegi teise südames.

Ma loodan, et kui sina, lugeja, selle raamatu avad, siis saad ka tunda neid lõhnu, maitseid, värve ja helisid, mis ma kogesin Panamas ja hiljem taas kirjutades. Ma loodan, et sa saad ka palju naerda. Ja ehk mõtled, et oh, ma tahaksin ka sinna Panamasse minna.