MinuJeruusalemma_kaas_epiloogiga
12,00 €

Ilmunud
05. 2019

Jeruusalemm on erakordselt tundlik linn. Pole olemas teist paika maa peal, kus nii palju palvetataks, kus erinevad religioonid risti‐rästi läbipõimununa üksteise kõrval nõnda eksisteeriks ja kuhu inimesed saabuks nii suurte ootuste ja lootustega. Viise, kuidas Jeruusalemma kogeda, on lõpmatu hulk. Mina elasin Ida‐Jeruusalemmas, vene õigeusu kloostris keset araablaste küla, okupeeritud Palestiina aladel. Olin 28aastane, kui hakkasin seal tegema dokumentaalfilmi 82aastasest eesti nunnast ema Kseniast. Käisin läbi pika tee – idee tekkimisest kuni filmi “Õlimäe õied” valmimiseni läks seitse aastat. Pidin kloostrielust sügavuti läbi kasvama, et mind omaks võetaks. Teisalt sain lähemalt tundma õppida, kuidas tuksub püha linna süda väljaspool kloostrimüüre – sattusin müstilistesse seiklustesse nii ultraortodokssete juutidega kui ka palestiinlastega. Pidasin filmimise ajal päevikut ja sellest kasvas välja raamat, millest leiab vastused mõnelegi olulisele küsimusele, mis jäi filmis vastamata.

Katkendid

"See on sinust tõesti mugav ise eemalduda ja jätta mind niimoodi üksi nende keskele. Meid ju põhimõtteliselt visati äsja kirikust välja! Ma ei taha siin praegu filmida," plahvatab Astrida.
Varahommikune intsident on ta verest välja löönud. Sellistes olukordades on tavaliselt minu jaoks just kaamera see, mis mind kaitseb. Ma poen kaamera taha ja teen näo, et ei märka, mis minu ümber toimub. Tegelikult muidugi jälgin kõike teraselt läbi objektiivi, aga minu ja filmitavate vahel on puhver, mis hoiab kokkupõrke ära. Samas olen ise kaamerat hoides ka täiel määral olukorra eest vastutav. Nüüd on aga minu kõrval teine inimene, operaator, kes tunneb, et režissöör saadab ta lõvikoopasse ja jääb siis ise rahulikult kõrvalt vaatama, kas ta pistetakse nahka või ei. See on õppetund mullegi. Meenuvad ka Sulev Keeduse sõnad naiste emotsioonidest võtteplatsil. Tunnen, et mul oleks siin üksinda ikkagi lihtsam filmida.

(jätkub raamatus)


Pärast hommikust teenistust lähen ema Kseniale tere ütlema.
"Tervist!"
Ema Ksenia vaatab kõrvale ja ei ütle midagi. Lõpuks pahvatab järsult:
"Ma ei taha sulle vastata. Ma ei kannata neid ilmalikke tervitusi."
Olen hetkeks kohmetu ja küsin:
"Kas te hommikusöögile tulete?"
"Ei. Ma pole üldse magada saanud. Mõtlesin pool ööd, et ma ei taha neid vanu fotosid näha ja nendes kaevama hakata."
Hakkan aimama, milles asi.
"Me ei pea ju seda kõike nii põhjalikult ette võtma. See on teie valik."
"No kui ma olen lubanud, siis ikka peab," räägib ta pahuralt edasi, justkui iseennast veendes.
"Kuidas arvate…" poetan vahele.
Saan aru, et tulemas pole sugugi lihtne päev. Ema Ksenia on mulle tegelikult sellest kardetud eluperioodist juba intervjuus päris pikalt rääkinud, aga üks asi on jutustada, teine asi on vaadata pilte. Jutu sees saab mõningaid asju ikka endale sobivamas toonis esitleda, pildid räägivad enda eest.

(jätkub raamatus)


"Mulle tehti hüsterektoomia, kui olin 33-aastane. Ma ise soovisin, et mu emakas eemaldataks. Mul olid väga vererohked menstruatsioonid, ma ei tahtnud neid enam. Reisisin sel ajal juba palju ja see oli üks ebamugav asi, millega pidin kogu aeg arvestama," räägib ema Ksenia algatatud teema jätkuks nagu muuseas.
Ma võpatan.
"Kas te olite siis juba 33-aastaselt otsustanud, et te ei taha lapsi? Võtsite endalt teadlikult selle võimaluse?"
"Jah, selle olin ma ammu ära otsustanud. Ma ei ole kunagi tahtnud väikest last isegi katsuda. Koera-kassi jah, aga mitte last. Nad on kõik kenad ja armsad niikaua, kui nad on teiste omad ja minust eemal. Hea küll, ma võin teise inimese last kallistada, kui ma tahan ja siis võin ma ta jälle ära panna. Oma last ei ole sul võimalik kuhugi ära panna."
"Lastest on ju ikka rõõmu ka!" pistan vahele.
"Ma ei tahtnud vastutust. Küllap see on isekus, enesearmastus, et ma tahtsin vaba olla. Sõita millal tahan, kuhu tahan ja mitte olla seotud," räägib ema Ksenia rahulikult edasi.
"Kas te siis sotsiaalset survet ei tundnud? Sel ajal, kui teie noor olite, pidid ju igal abielus naisel lapsed olema…"
"Mu viimase abikaasa ema küsis küll paar korda peale pulmi, kas ma juba ootan… Ja muidugi hakkasid meie sõbrad-tuttavad kõik järjest abielluma ja lapsi saama. Ma ei kannatanud nende juures pikalt külas olla, sest kui ma nägin, kuidas nad oma lastega käituvad, tekkis minus tõrge."
Vaatan jahmunult enda ette ja mõtlen, kas see kõik võib tõsi olla? Kas üks naine saab tõesti nõnda kalkuleerivalt mõelda nii ürgsetest asjadest? Kas saab?

(jätkub raamatus)


Olen märganud, et ega neil noorematel õdedel kloostris kerge ei ole. Alla 35-aastaseid ongi peale väikese Maria veel ainult kolm või neli. Enamik on keskealised ja vanemad. Noorematel on oma kindlad vaimulikud emad ja juhendajad, aga tegelikkuses kipuvad kõik neid õpetama ja jooksutama.
"Kas sa vahel oma lähedaste järele ei igatse?" julgen küsida ühe isiklikuma küsimuse.
"Otseselt mitte. Mu vanemad ei oota mind enam tagasi. Minu ema on ka sügavalt usklik ja mitu korda mul siin külas käinud."
"Aga vanavanemad?"
"Vanaemaga räägin aeg-ajalt telefonis, kuigi ma pole talle tegelikult öelnudki, et ma kloostris elan. See oleks talle liiga suur šokk. Inimestel on ikka kindel nägemus, mis nende lastest või lastelastest kunagi saab ja kui läheb teisiti, siis ei suuda nad sellega leppida," ütleb väike Maria, kui oleme juba kloostri hoovi keeramas. Tema enesetunne tundub olevat natuke paranenud. Vaatan, kuidas ta silkab pimeduses kiirelt oma kellia poole, ja mõtlen, et kui mina oleksin nii noorelt teinud otsuse kloostrisse tulla, siis kõige rohkem igatseksin just oma vanavanemate järele. Neid ei pruugiks ma ju enam kunagi näha.

(jätkub raamatus)


Pärast seda, kui Iisrael müüri ehitama hakkas, on Läänekalda okupeeritud aladelt Jeruusalemma külje alla voolanud elama aina rohkem ja rohkem inimesi. Nad on hüljanud oma kodud, et kinnimüüritud küladesse mitte lõksu jääda. Palestiinlaste aladeks on Iisraelis kaks eraldiasetsevat maatükki – Jordani jõe Läänekallas ja Gaza, mis omakorda jagunevad tsoonideks. Tsoon A on Palestiina omavalitsuse ja tsoon C Iisraeli riigi kontrolli all. Tsooni B juhib administratiivselt Palestiina omavalitsus, kuid turvakontroll on Iisraeli käes. Need tähestiku kolm esimest tähte mõjutavad araablaste igapäevast elu ja tööd rohkem kui miski muu. Näiteks Ida-Jeruusalemma taksojuht tohib oma autoga Tel Avivi lennujaama alale siseneda, Läänekalda taksojuht aga mitte kunagi. Kuigi nii Ida-Jeruusalemm kui ka Läänekallas on ühtemoodi okupeeritud ja tegelikkuses võivad need kaks taksojuhti olla ühest perest pärit vennad. Loeb see, millises tsoonis sa elad ja mis paberid sul on.

(jätkub raamatus)


"Varem käisid mitmed õpilased Jeruusalemmast meie kooli. Seal on rohkem kristlikke peresid. Aga nüüd enam ei käida," jätkab Simon poolelijäänud jutuajamist veidi hiljem.
"Miks siis?"
"Sest eraldusmüür on siiatuleku teinud peaaegu võimatuks. Jeruusalemm asub siinsamas, aga me oleme erinevas tsoonis, müür ja kontrollpunktid on vahel. Kristlike perede lapsed, kes tulevad kaugemalt, elavadki sellepärast ühiselamus. Õed hoolitsevad nende eest, sest lapsed saavad harva kodus käia."
"Aga kuidas ikkagi kohalikud moslemitest lapsevanemad kristlikku haridusse suhtuvad?" uurin veel edasi, sest mulle on hakanud selle pisikese kooli lugu päris huvi pakkuma.
"Moslemi lastele on meil seadusega keelatud kristlikku usuõpetust jagada. Piiblitundidest ja hommiku- ning õhtupalvustest võtavad osa ainult kristlased."
"Nii et lapsevanemad ei karda, et hakkate nende võsukesi oma usku pöörama?"

(jätkub raamatus)


Tellin oma kohvi ära ja jään leti äärde ootama. Sealsamas askeldab kohviku omanik, sõbralik vanem härra, kes küll ei räägi inglise keelt, kuid tervitab mind alati heatahtliku naeratusega. Kohe selgub, et see on siiski pisut petlik. Vaatan, et ta serveerib üht huvitavat valget paksu jooki, mille peale raputab kookoshelveste, Kreeka pähklite ja kaneeli segu. Uurin, millega tegu. Omanik ütleb, et see on araabia magustoit sahlab ning laseb ka mulle ühe väikese topsi valmistada. Väga mõnus maitseelamus – midagi kondenspiima laadset. Kui kohv ja magustoit käes, viipab lahke omanik aga ukse poole ja ütleb, et ma võin nüüd väljas edasi süüa. Loomulikult, naine kohvikus on ikka liialt ebamugav olukord! Võiks isegi öelda, et naine kohvikus, kohvik põhjas. Saan vihjest aru ja lähen tagasi kloostri värava juurde Yousefi tööpäeva lõppu ootama.

(jätkub raamatus)


Kilpkonnade aju olevat väga nõrgalt arenenud ja nad ei pidavat hästi kuulma. Seda on raske uskuda, sest perenaise lemmik, esiklaps Markus, reageerib isegi oma nimele ja tuleb lausa ema Ksenia näppude vahelt salatilehte sööma. Igahommikune armulaud on taas aset leidmas. Vaadates ema Kseniat oma pere keskel, tahan juttu teha ühel isiklikumal teemal, mis on jäänud mind piinama.
"Te ütlesite ükspäev, et usku vahetada ei saa…" alustan vestlust natuke kaugemalt.
"Jah," vastab ema Ksenia ja jääb mulle küsivalt otsa vaatama.
"No vot, meil on selline lugu, et Ülo on ristitud õigeusu kirikus. Kuna me aga tahtsime abielluda luteri kirikus – minu kodukirikus –, siis käisime seal leeris ja seal toimus ka meie laulatus. Millisesse konfessiooni siis Ülo õigupoolest kuulub?"
Ema Ksenia mõtleb veidi.
"Kui ta on ristitud õigeusku, siis ta on õigeusklik. Õigeusu ristimisest ta lahti ei saa. Luteriusu leer ei andnud talle midagi juurde."
"Aga ei teinud ka halba," lisab ta veel.
Juurdlen omaette, kas ma tahan järgmist küsimust küsida või ei. Teen seda siiski.
"Mida sel juhul arvata meie abielust? Kas õigeusklik võib olla laulatatud luteri kirikus?"
"Ei või. See tähendab, et ta ei olegi laulatatud. Ta on käinud luteri kirikus ja teinud läbi teatud tseremoonia, aga ta ei ole laulatatud. Ära Ülole seda mine ütlema. On parem, kui ta selle peale ei mõtle. Sest viimsel päeval peab ta vastust andma, mis ta seal luteri kirikus tegi."

(jätkub raamatus)


See juhtus täiesti kogemata. Sain teada ema Ksenia päris nime. Viimasel korral tema kellia’s tööd tehes avasin ühe raamatu, mida ta lillede pressimiseks kasutab ja nägin, et raamatu sisekaanele on kirjutatud pühendus. Südame alt käis jõnks läbi. Raamatust vaatas mulle vastu lihast ja luust inimese nimi. Kas see natuke küüru vajunud ja üleni mustas naine on kunagi tõesti kandnud sellist nime? Õigemini kannab ta seda ametlikult ju praegugi, aga ainult siis, kui on vaja Iisraeli elamisluba pikendada või Eestisse reisida. Kloostris teatakse teda ikka ainult nunna nime järgi. Sellest piisab. See ütleb kõik ja samas ei midagi. Tema päris nimes on aga ilu ja salapära!
Tagasi koju jõudes leian väliseestlaste andmebaasist ema Ksenia kohta põhjaliku info. Ema Ksenia on elu jooksul kandnud viit perekonnanime. Isa nime, mis hiljem eestistati, ja kolme abikaasa nime. Lisaks veel pseudonüüm, mille alt on ta avaldanud luuletusi. Tema ametiks on andmebaasis märgitud: luuletaja ja biokeemik. Luuletaja?! Ema Ksenia on küll maininud, et ta oli kunagi Marie Underiga kirjavahetuses ja tegutses Henrik Visnapuu Fondi esinaisena Sydneys, aga seda, et ta ise loovtekste kirjutas, pole ta otseselt rääkinud.

(jätkub raamatus)


Uksel võtab meid naeratades vastu Arvo Pärdi abikaasa Nora. Ta sätib meid laua äärde istuma ja mõne hetke pärast tuleb teiselt korruselt ka Arvo Pärt ise. Ootamatult võtab ta ema Ksenial seljatagant õrnalt pea ümbert kinni ja annab sellele kerge tervitussuudluse. See hetk on lihtsalt imeline! Need kaks inimest pole kunagi varem kohtunud, aga nende vahel on kohe tugev side. Nad kuuluvad samasse põlvkonda ja on mõneti sarnase elukogemusega. Ühiseid teemasid pole tarvis pikalt otsida, vestlus laabub loomulikku rada pidi. On küsimusi, mis puudutavad nii ema Kseniat kui Pärtide pere ja mille üle pikalt arutatakse. Kuidas leida aega süvenemiseks, kui kõik sinu ümber tahavad sinult midagi? Kuidas jääda iseendaks, kui tuhanded inimesed aplodeerivad sulle? Kuidas mitte unustada, et kõik, mida sa lood, on tegelikult kõigekõrgema loodud?

(jätkub raamatus)

Ilmumisandmed

Autoriõigus: Heilika Pikkov ja Petrone Print OÜ, 2019
Toimetaja: Eda Allikmaa
Keel ja korrektuur: Riina Tobias
Kujundaja: Anna Lauk
Pildilisa kujundaja: Margit Randmäe
Kaart: Kudrun Vungi
Pildialbumi fotod: Heilika Pikkov, Astrida Konstante, Robert Gander

Raamatu autor tänab Eesti Rahvuskultuuri Fondi.

Trükk: Greif OÜ

ISBN 978-9949-511-82-2 (trükis)
ISBN 978-9949-511-83-9 (epub)

pehme kaas, 130 x 190 mm
248 + 16 lk

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga