kes-kardab-aafrikat2_kaas
12,00 €

Ilmunud
07. 2017

Ma ei arvanud, et siia naasen. Eksootikat sai ühel hetkel minu jaoks liiga palju ja ma põgenesin tagasi Euroopasse. Aga siin ma olen, jälle Aafrikas, kuus aastat hiljem. Üksinda, vanemana, eneseiroonilisemana ja mitte ajakirjanikuna, vaid hoopis valimisvaatlejana. Tulin uuesti, et otsida lepitust, sest vajasin oma Uganda-loole teistsugust lõppu.

Ja ma leidsin selle.

Siin raamatus põimuvad uued kogemused ja tunded mälestustega mägigorilladest, luulegrupis osalemisest, jalgsisafarist ja kohatud ugandalastest. Kuus aastat võib tunduda palju, kuid üsna pea selgub, et see on vaid tilk ajaookeanis.

Anna-Maria Penu on kirjutanud nii Hispaaniast kui ka Aafrikast. Tema sulest on Petrone Prindi kirjastuses ilmunud „Minu Hispaania“ ja reisiromaani „Kes kardab Aafrikat?“ esimene osa.

Katkendid

Heidan oma saatusekaaslastele huvitatud pilgu. Kes on need eksperdid, keda karmi koolidirektori pilguga Euroopa Komisjon kõikide kandidaatide seast lühiajalisteks valimisvaatlejateks valib? Õhulistes haaremipükstes ringi hõljuv keskealine kreeklanna, pisike habemega küproslane, kes ei saa mobiiliekraanilt silmi lahti, ja Kreeka jumalannat meenutav itaallanna, kelle sametisel häälel ja tumedatel silmadel on hüpnootiline mõju. Majandusanalüütik, riigiametnik, antropoloog. Räägitakse ilmast, lendudest, päritolumaadest. Ma tahaksin rääkida šokolaadist või näiteks sellest, kuidas neile meeldiks veeta oma elu viimaseid päevi, ent sinna me ei jõua. Keegi teeb otsa lahti ja järgemööda loendatakse hoopis oma eelmisi missioone, üks eksootilisem kui teine: Burkina Faso, Mauritaania, Kongo, Mali.

(jätkub raamatus)


„Tead, ma käisin ka viis aastat tagasi siin valimisi vaatlemas. Bismarcki küll polnud, aga olid teised. Tegime samamoodi märkmeid, olime põhitiimi kõrvad ja silmad, nagu nad end täna nii poeetiliselt väljendasid, koostasime aruandeid, mille põhjal esitas paar kuud hiljem Euroopa Komisjon hillitsetult diplomaatilises keeles Ugandale nõuetekohased ettekirjutused demokraatia parandamiseks. Mis sa arvad, mitut neist nõuetest on seekordseteks valimisteks arvesse võetud?“
Charles jääb mulle altkulmu küsivalt otsa vaatama. Esiti arvan, et küsimus on retooriline, aga ei, ta näib tegelikult ka mingit numbrit ootavat. Kehitan õlgu. Ma ei tea.
„Viiskümmend kaks?“
„Ei.“
„Kaheksateist?“
„Ei.“
„Kolm?“

(jätkub raamatus)


Jõudsime Niiluse kaldal asuvasse Red Chilli ööbimispaika hetkel, kui hakkas hämarduma. Taevasse ilmusid tuhmi kulla värvi jooned, otsekui keegi oleks need äsja sinna tõmmanud. Pehme laia pintsliga. See oli ilus. Meid juhatati hiiglaslikku Aafrika hütti meenutava katusealuse alla, mille pikk tumepruun baarile varjas köögis askeldajate liigutusi. Söögisaali punutud laudade taga punutud toolidel istuvatele külalistele avanes vaade õhtusele Niilusele. Peahoone taha jäi ühine tualett- ja pesuruum ning telgid, mille vahel astus meie saabumise hetkel kuueliikmeline metssea perekond. Milline kokkusattumus, mõtlesin, sest ka meid oli kuus. Põrsad olid juba päris suured, kuid ei jäänud meetritki maha emast, kelle turja ehtivast pulstunud karvapahmakast paar tutti jonnakalt püsti hoidsid. Tony hoiatas meid nende armsa välimusega põrsakeste eest, nagu oleksime lapsed, ja soovitas toitu oma asjade hulgas mitte hoida.

(jätkub raamatus)


Kujutasin väga elavalt ette, et mõni nendest neljateistkümnest siin niiskes, soojas ilmaüsas elutsevast ussiliigist ei jätaks nii vastupandamatut märklauda nähes võimalust iialgi kasutamata, ent mul ei jäänud muud üle, kui saatus proovile panna. Kas ma sain sinna midagi parata? Ei. Kui juhtub, juhtub niikuinii, mõtlesin ja kükitasin edasi. Ja muidugi ei juhtunudki midagi. Täitsin kenasti augu, katsin selle kuulekalt kinni ja läksin, kergendusohe huulil, poiste juurde tagasi.
Jälle libisesime mäest alla ja ronisime üles, roomasime läbi põõsaste, nende alt ja vahelt, tõstsime käed kaitseks näo ette, kõverdasime naksuvaid põlvi, rebisime juustega oksi kaasa, liikusime neljakäpukil, taarusime üle krigiseva silla, kriipisime ihule punaseid jooni, surusime sõrmed mulda, haarasime rannete raginal kinni tundmatutest juurtest, taimevartest, liaanidest, et end järjekordsest rinnatisest üles vinnata ja oma kurnatud keha tahtejõuga kaasa tirida. Ei midagi uut, kõik sama kui enne, ent meie liigutuste energiast sõltuv edasiliikumise tempo oli märgatavalt langenud. 

(jätkub raamatus)


Sest teine jaoskond, kuhu saabusime neli minutit enne poolt üheksat, polnud samuti veel avatud. Hääletajate järjekord lookles kollase piirilindi taga pikalt, tegi põhikooliesisel spordiväljakul haake, sõlmi ja laiske ringe nagu päikese käes mõnulev uss ja inimeste tülpinud nägudest oli selgelt näha, et nad ootavad lageda taeva all varjuta juba viimased poolteist tundi. See ei saa nende pühapäevariietusele ega nahale kindlasti hästi mõjuda, kuid mida saavad nemad, vaesed inimesed, kes on harjunud ootama, ikka selle kõige parandamiseks teha. Siin polnud probleemiks viie hääletaja puudumine – neid oli vähemalt viiskümmend! –, vaid midagi palju tõsisemat: valimiskomisjon oli nende jaoskonna presidendile saatnud vale piirkonna meesparlamendiliikmete hääletussedelid.

(jätkub raamatus)


Õpetajanna raputas pead. Vanasti oli raske, nõus, ent tänapäeval on asi veelgi keerulisem. Lisaks laste ja kodu eest hoolitsemisele peab naine nüüd veel ka väljaspool kodu töötades nii palju raha teenima, et saaks lauale põhitoidu ja makstud laste kooliraha. Mees ei hoolitse laste eest, ei maksa kooliraha, ei too süüa koju. Need pole tema ülesanded. Aga ega keegi tea ka, mis ülesanded tänapäeva mehel siis on. „Või teie teate?“ küsis ta ja nad kõik raputasid muiates pead. Kui mees aga lõpuks koju laekub – teab, millal, teab, kust, joogine ja rusikas verel –, siis ta ootab, et sa talle ukse avaksid, söögi lauale tooksid, riided puhtaks peseksid ning puhtad, triigitud rõivad selga annaksid ja õhtul temaga ka magada tahaksid.

(jätkub raamatus)


Tükk aega ei toimu midagi. Ei lambipirni ümber ega häältelugemiskeskuses. Aga siis tõuseb Aafrika Liidu valimisvaatleja püsti – ta on hiiglaslik mees –, köhatab hääle selgeks ja teatab, et ta tahaks meile rääkida Uganda luule hetkeseisust. Me oleme kõik kohe nõus. Ametnikud panevad arvutid kinni, samal ajal kui lihtsalt George viipab käega, et me lähemale istuksime ja nende poolringi suuremaks täisringiks teeksime. Ta valab meile parajasti kohvi, kui hakkavad kostma esimesed read viimase aja populaarseima autori viimasest luulekogust, millest ma mitte midagi aru ei saa. Selgub, et need ongi kirjandusliku eksperimendi mõttes kirjutatud väljamõeldud keeles.

(jätkub raamatus)

Ilmumisandmed

Autoriõigus: Anna-Maria Penu ja Petrone Print OÜ, 2017

Toimetaja: Riina Tobias
Kunstnik: Piia Harris-Põdersalu
Küljendaja: Aive Maasalu
Makett: Silver Sikk

Trükk: Tallinna Raamatutrükikoja OÜ

ISBN 978-9949-479-58-0 (kogu teos)
ISBN 978-9949-608-36-2
ISBN 978-9949-608-37-9 (epub)
ISBN 978-9949-608-38-6 (epub)

Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital.

pehme kaas, 160 x 225
144 lk

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga