MinuDubai_Big
12,00 €

Ilmunud
11. 2018

Kas sa pead seal käima burkas? Kas päriselt ka on isegi vetsus kraanikausid kullast? Kas kõik sõidavad Ferrariga?
Sellistele küsimustele tuleb vastata, kui keegi saab teada, et töötad Dubais. Teised, kes on Dubais turistina käinud, muretsevad jällegi selle üle, kas seal pole mitte liialt sünteetiline või kunstlik – majad puha klaasist ja terasest, kõik on uhiuus… Mida seal peale päevitamise ja šoppamise üleüldse tehakse?
Mina olen Dubai arengut näinud juba aastast 1996 ning meie suhtes on olnud igasuguseid hetki.
Meediavaldkonna produtsendina sättisin end 2016. aastal tihedalt Tallinna–Dubai liinile ning mina ja see vapustav linn saime eriliselt headeks sõpradeks. Või kas see ongi sõprus? Rohkem nagu armulugu.
Dubai glamuurse välispinna all on ajalugu, kultuuri, huvitavaid elulugusid, uusi kogemusi, pööraseid tulevikuvisioone – kõike seda, mida saab nimetada linna hingeks. Tuleb lihtsalt kuulata ja silmad lahti hoida.
Ah jaa – burkades seal ei käida, mõnes vetsus võib tõesti olla kullatud kraanikauss ja Ferrari on tänavapildis tavaline nähtus.

Katkendid

Esimest korda käisin Pärsia lahe kaldal asuvates Araabia Ühendemiraatides koos vanematega, aastal 1996. Kuigi seal siis praegusega võrreldes veel eriti midagi märkimisväärset polnud, võlusid mingi kummaline kõrbevalgus ja aura mind sedavõrd, et lumisesse Eestisse tagasi jõudes tuli lausa väike pisar silma. Kui me paari aasta pärast uuesti läksime, oli Dubai oluliselt muutunud (vähem liivaseid platse hoonete vahel, rohkem suuri klaasist maju, rohkem teid). Ning kui ma siis 2013. aastal sinna esimest korda tööle läksin, oli see linn tundmatuseni, lausa äraeksimiseni muutunud.

(jätkub raamatus)


Päevavalges kiiskab päike Burj Khalīfah’ läikivatelt paneelidelt vastu niimoodi, nagu võiks hoone teravast tipust kohe-kohe oodata otse universumisse sööstvat laserkiirt. Õhtupimeduses tervitab ta sind LEDide sätendades, võib-olla näitab fassaadil ulmeägedaid animatsioone, aga olgem ausad, see ehitis avaldab muljet ja hüpnotiseerib ka siis, kui ta lihtsalt magab. Veider ja positiivselt jabur. Peaaegu kilomeetrine maja. Milleks sellist asja vaja on? Ja samas – miks mitte, ah? Miks mitte ehitada kilomeetrine maja, kui on huvi ja vahendeid?

(jätkub raamatus)


Kõndimisega harjunud jonnaka eestlasena lähen mina siiski vahel Dubais mõnda kohta jala, näiteks õhtul, kui pole enam nii palav. Täiesti tavaline on see, et tee ääres tippiva inimese peale võtab iga vaba takso hoogu maha ja laseb törtsu signaali, või teised autod signaalitavad niisama. See pole ju ometi võimalik, et sa vabatahtlikult jalutad! Ilmselt oled poolpime, vähemalt väiksemat sorti hädas (kui mitte suures) ning pole lihtsalt veel ühelegi taksole pihta saanud. Kõnnitakse ju ainult kaubanduskeskustes, heal juhul kodu juures nurgapoodi ning promenaadidel (seda viimast harrastavad kah peaasjalikult turistid). Dubai vanas osas on jalgsi ja rattaga liikumine tavaline, kuid mõnes uues klaasrajoonis, kus tükk aega ühtegi teist hingekest ei kohta, hakkab endalegi vahel tunduma, et tegeled millegi erakordselt kohatuga. Siis lisad tempot, et juba ometi kohale jõuda ja see jaburdamine lõpetada.

(jätkub raamatus)


Järgmisel päeval lõpuks oma meeskonnaga kohtudes saan väga hästi aru, miks peab inimesed kaks päeva varem kohale kutsuma, et nad saaksid „olukorraga tutvuda“. Töökultuurid on rahvuseti, regiooniti ja riigiti nii erinevad, et vahel olekski vaja kõigepealt tervet päeva kellade sünkroniseerimiseks ja siis veel järgmist päeva päris ettevalmistusteks...

Näiteks teatab prantslasest režissöör peale pressivaid tööülesandeid täielikult ignoreerides, et temal on vaja ringi vaadata, et aru saada, kus ta üldse on, ning kaob teadmata suunas kolmeks tunniks. Põhjalike otsingute tulemusena selgub, et kuna kohale toodud kohvimasinad veel ei töötanud, on režissöör läinud lähimasse Starbucksi, kus talle omakorda on meenunud, et tal on vaja „kontoris ka üks asi korda ajada“. Kui mees kolme tunni pärast ürituse toimumispaika tagasi laekub, on tal kaasas temperamentne abikaasa, kes asub kiirelt minu tööd tegema – koostab tervele meeskonnale uusi graafikuid, jagab korraldusi ja sõlmib kokkuleppeid teiste üksustega.

(jätkub raamatus)


Järgnevatel päevadel toimub minuga tõeline idamaine töömuinasjutt, kui konverentsikeskuse hiiglaslikud hallid täituvad maani valgetes kandura’des ja valgete pearättidega meestega ning mustades abaya’des naistega (ning loomulikult ka täiesti tavalistes ülikondades külalistega läänest). Kohvibaari maiustustebufee on lookas luksuslike šokolaadikommide ja igasuguste eksootiliste täidistega datlite all, eraldi meebufees on kärjed ning kõikvõimalikku värvi ja päritolu mett. Pakutakse ürituse logo ja värvidega makroone. Lõunapausidel serveeritakse idamaiseid hõrgutisi lugematute pisikeste näputoiduportsjonitena.

(jätkub raamatus)


Ilmselt kõige mõnusam ongi Dubais olla turist. Eriti selline, kellel on ka natukene raha. Sellisel juhul ootavad sind maailma kõige suuremad ja glamuursemad kaubanduskeskused lõhnastatud õhuga; laitmatu teenindus igal sammul; maailma kõige suuremad ja pehmemad voodid; marmorist põrandad ja värsked lilleseaded; Uber, mille autod on eranditult läikivad Lexused; kogu maailma toit; jaburalt grandioossed vaatamisväärsused; kõrbemuinasjutud maasturisafari, pistrike ja kaamelitega; õhtud peentes kokteilibaarides ja müstilised päikeseloojangud helesinisel rannal. Enamik sellest ootab sind tegelikult ka siis, kui sa oled turist, kellel ei ole väga palju raha.

(jätkub raamatus)


Hoopis humoorikam seik on aga lugu Eesti lipu värvides Burj Khalīfah’st. Pilt sinimustvalgest tornist teeb internetis siiamaani ringe ja seda saadavad igasugused linnalegendid. Dubais elav eestlasest tütarlaps, keda ma isiklikult ei tunne, postitab 2017. aasta 24. veebruaril pildi oma Instagrami-kontole ja kirjutab juurde, et Araabia Ühendemiraadid tervitasid Eestit vabariigi aastapäeva puhul sinimustvalge Burj Khalīfah’ga. Üks mu tuttav näitab seda pilti telefonist ja naerab, et hea pilditöötlus, kas pole, selline asi ei saa mitte mingil juhul päris olla. Facebookis aga postitatakse see foto mingis pilapiltide grupis allkirjaga, et Burj Khalīfah näitab õhtuti riigilippe, sealhulgas Eesti oma. Isegi tolleaegne peaminister jagab sinimustvalget ilmaimet! Kuid ükski neist versioonidest pole tõsi.

(jätkub raamatus)


Araabia maailm on eestlase jaoks üks ja sama müsli kõik – burkad ja pagulased, naiste allasurumine ja sõda igal pool. Tegelikult on Lähis-Idas ikkagi palju riike ja igal pool omad kombed. Autoga sõita ei tohtinud naised Saudi Araabias (see on eraldi riik, eks ole) alates 1979. aastast kuni 2018. aasta juunikuuni. Dubai emiraadi naised vuravad oma lumivalgete Porschede ja Land Roveritega ühest ostukeskusest teise nii palju kui tahavad – kui neil pole just Bentleyt isikliku autojuhiga.

(jätkub raamatus)


„Ma vist päevitan pärast natuke aias, randa ei viitsi minna,“ pillan hommikul jogurtit helpides tööle kiirustavale Dariale. Ta ei pane mu märkust tähelegi ja ühmab vastuseks midagi okeilaadset. Kui ta aga töölt tulles mind bikiinides aias lebamas leiab, tabavad teda üllatus ja šokk korraga.

Oh shit! Mida sa teed?!?!?“ kiljatab ta dramaatiliselt.

Enda meelest ei tee ma midagi – lihtsalt leban lamamistoolil siivsates bikiinides ja võtan päikest. Daria aga hakkab juukseid katkuma: „Sa oled ju... paljas!!!“

„Eee... Ma ju ütlesin sulle, et kavatsen päevitada. Kuidas sa arvasid, et ma seda teen? Burkiinis või?“ üritan mina võimalikult flegmaatiliselt ja rahustavalt naljaga vastata. Burkiini teatavasti on mosleminaiste rannariie, kalipsot meenutav, liibuvate pikkade käiste, pahkluudeni püksteosa ja liibuva kapuutsiga rõivas, mis päikese võtmisele kuidagi kaasa ei aita.

(jätkub raamatus)


Kui me kuuvalges kõrbepeole jõuame, pole esialgu midagi näha, aga lähemale kõndides avaneb kummaline vaade – düünidevahelises orukeses on mõned lõkked ja grilliasemed, mille ümber vaipadel pikutavad juttu ajavad inimesed. Mööda liiva looklevad valguskettide värvilised tulukesed ja ühtedel tüdrukutel on kaasas helendavad võimlemisrõngad, millega nad keerulisi trikke sooritavad. Ühe maasturi kastis mängib DJ plaate.

(jätkub raamatus)


Kui hennapasta on keerukate mustritena kätele kantud, peab see kuivama. Ideaalis neli kuni kuus tundi tavalise õhu käes, aga salongis on teised meetodid – tuuakse kaks sellist puhurit, millega meie talvel jahedaid ruume kütame, ning pannakse mu tooli ette. Lahkuda võin alles siis, kui pasta on soojast õhust nii kuivanud, et ise maha pudeneb. Ma ei saa minna vetsu ega näppida telefoni, pean istuma, käed kenasti puhurite poole sirutatud. Seega saan meelt lahutada ainult ringi vahtides ja ise vahitud olles.

(jätkub raamatus)


Üks kuulsamaid linnalegende on aga lugu naisdžinnist, kelle nimi on Umm Al Duwais. Ta olevat väga ilus, sale ja pikkade mustade juustega naine, alati kenasti riides ja lõhnab juba kaugelt eksootiliste Araabia parfüümide järele. Umm Al Duwais kannab kauneid ehteid ja tema hääl on nii ilus, et sellele ei suuda vastu panna ükski mees. Aga kui tema ahvatlustele järele anda, muutub ta vanamooriks ja tapab vaese õnge läinud kavaleri.

(jätkub raamatus)

Ilmumisandmed

Autoriõigus: Susan Luitsalu ja Petrone Print OÜ, 2018

Toimetaja: Koidu Raudvere
Kujundaja: Heiko Unt
Kaardi kujundaja: Kudrun Vungi
Küljendaja: Aive Maasalu
Makett: Madis Kats
Albumi fotod: erakogu

Esikaane foto: 123rf.com
Autori foto: erakogu

Trükk: Greif OÜ

ISBN 978-9949-651-24-5 (trükis)
ISBN 978-9949-651-25-2 (epub)
ISBN 978-9949-651-26-9 (epub)

pehme kaas, 130 x 190 mm
248 + 16 lk

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga