Minu_Berliini_esikaas_web
7,00 €

Ilmunud
11. 2014

Aastal 2006 sõitsin kuueks kuuks Berliini disaini­praktikale. Linna muretu, kosmopoliitne õhustik sobis mulle hästi ja poolest aastast sai sujuvalt kaheksa.

Pärast mitmeid kolimisi leidsin omale kodu Kreuz­bergi linnaosas, kus pesitsevad paljud kunstnikud, tudengid ja ka türgi kogukonna esindajad. Koos saksa sõbraga asutasime väikese graafilise disaini büroo.

Politiseerusin, võtsin omaks ökomõtlemise ja jalgratta ning jätsin liha. Tundsin end koduselt linnas, mis ei panusta turismivoldikutes ajaloole, olgugi et kunagine lõhenemine idaks ja lääneks linna kaootilises arhitek­tuuris end aktiivselt meenutab. Lasin end nakatada Euroopa peopealinna lustlikust meeleolust ja väsisin sellest. Sõbrunesin uustulnukate ja põliste berliin­lastega, endiste skvottijate, anarhistide ja grafiti­kunstnikega, kõigi nendega, kes kujundasid üheksa­kümnendate alul Berliini uue kuvandi – vaba, loomingulise, inspireeriva ja jõukohase kõigile.

Katkendid

Olin varemgi märganud, et muidu üliviisakas Felix muutus politsei juuresolekul kardinaalselt.
Kui politsei juhtus meile ütlema, et peaksime ratastega sõitma keset auto- ja mitte kõnniteed, vabandasin mina viisakalt ja võtsin suuna autoteele. Eriti veel seetõttu, et mu rattal puudusid igasugused tuled ja paberid ning olin selle omandanud 13 euroga Görlitzeri pargist diilerilt. Felixi silmis välgatas aga midagi hullu. „Teie ei ütle mulle, mida mina teen! Püüdke päris kurjategijaid! Natsid! Värdjad!” karjus Felix kähku minema vändates. „Scheiss bullen!” kirus ta veel mitu päeva omaette. Sain aru, et suhe protestimisega ja autoriteetidega on sakslastel hoopis teine kui Eestis, ning seda ajaloolistel põhjustel.

(jätkub raamatus)


Veel kümme aastat tagasi oli nüüdseks lootusetult keskklassistunud Prenzlauer Berg cool paik. Pärast müüri langemist meelitas see endise Ida-Berliini räämas linnaosa kohale ohtralt kunstnikke ja tudengeid. Prenzlauer Berg oli tollal uskumatult kehvas seisus: hooned lagunemas, paljudes majades puudus elekter või vesi. See tegi võimalikuks olematud üürihinnad, mis muutis omakorda olemise lõbusaks. Polnud selge, kellele milline hoone kuulub, valitses anarhia ja skvottimine oli enam kui tavaline.

Minu töökaaslane Titus Internationalist oli üks üheksakümnendate alul Prenzlauer Bergi kolinutest. Mingil momendil hakkas talle ta sajaruudune korter tunduma kuidagi väikesevõitu ning spontaanselt otsustas ta seda suurendada. Tegi seina suure augu ja lihtsalt laiendas oma elamispinda kõrvalkorterisse. Nii oligi tal ühe asemel hoopis kaks korterit.

(jätkub raamatus)


Müüri üritati ületada kõikvõimalikel viisidel. Tavaks oli korraldada endale väljamõeldud organisatsioonide dokumente, võltsitud passe ja tõendeid. Abi võis saada ka diplomaatidelt, kes korraliku tasu eest olid nõus põgenikke oma autos üle piiri smugeldama. Aga leiti ka loomingulisemaid lahendusi: müüri alla ehitati tunneleid või kasutati põgenemiseks kanalisatsioonikäike. Oodati õiget tuuleilma ja liueldi kuumaõhupalliga. Libistati end juhtmetel üle müüri. Mõned taibukamad sõitsid spetsiaalselt ümber ehitatud autodega lihtsalt täiskiirusega tõkkepuu alt läbi. Põgenema sai umbes 5000 idasakslast.

(jätkub raamatus)


Noorukid ostsid värvi ja tulekustuti. Aktsiooni päeval mindi varakult KaDeWe juurde, kohal tuli olla enne turvamehi. Kokku oli kaheksa tüüpi, kõigil oma roll – osa oli kaasas silmadeks, et anda teada, kui politsei ilmub, kaks sõpra filmisid ja üks oli autojuhiks. Tunne oli neil nagu panka röövides. Ettevõtmine õnnestus Stefani arvates hästi. Brad jooksis tulekustutiga vaateaknast mööda ning seal ilutses varsti laineline tilkuv rohelist värvi juga. KaDeWe reageeris valuliselt. Kui sündmus jõudis lõpuks uudistesse, ei poetanud kaubamaja juhtkond sõnagi sellest, et töö oli nende endi tellitud. Levima hakkas igasuguseid versioone, näiteks et tegu oli New Yorgis töötava Hiina juurtega moekunstniku Vera Wangi vastase aktsiooniga, kelle kleite tol hetkel vaateaknal näidati. Korraldajateks pakuti nii Tiibeti pooldajaid kui ka radikaalseid tarbimisvastaseid.

(jätkub raamatus)


Kui enne olime töötanud vabakutselistena, siis nüüd oli meil plaanis rajada päris firma. Omavahelises süsteemis valitsegu täielik sotsialism, jõudsime me otsusele. Kogu raha mingu ühte potti ja sealt edasi jagamisele. Eks ta ole, töötamine ühise eesmärgi nimel peaks kõiki innustama. Kuna aga tööd tuli ebakorrapäraselt, hakkasid meil kõigil õige pea tekkima tõsised rahalised probleemid. Kui vanasti sai süüdistada ainult ennast, siis nüüd oli süüdistatavaid järsku tervelt kaks rohkem. Hakkasime üksteise peale viltu vaatama ja üleüldine motivatsioon langes kolinal. Hakkasin mõistma, kuidas oli kokku kukkunud Nõukogude Liit. Kui Dajan näis noore entusiastliku inimesena unistavast sellest, kuidas me kõik ööd ja päevad kontoris kütet anname, seda ka siis, kui tööd pole, lihtsalt tulevikuks harjutades, siis meie Felixiga hakkasime pigem unistama vabadest õhtupoolikutest.

(jätkub raamatus)


Elu lihtsalt juhtus Tobiasega. „Ma sain just isaks,” ütles ta mulle nagu muuseas ühel õhtul baaris istudes. „Mis?!” ei suutnud ma oma kõrvu uskuda. „Jah, mu laps elab Münchenis, ema kahjuks minuga hetkel ei räägi.” Varsti ei pannud sellised lood mind enam imestama. Ühel hetkel sai minu asemel Tobiase lemmikuks hoopis eesti Tiina. Jaana, Tiina – ju ta meid nimede järgi valis. Kui tundsin huvi, kuidas Tiinaga läheb, arvas Tobias, et läheb hästi, kuigi Tiina ei ütle kunagi midagi, pobiseb vaid vahel „mhmh”. „Aga ma ju tunnen sind! Tean, et te, eestlased, rohkem ei räägigi,” lisas Tobias rõõmsalt, nagu oleks ta eestlaste hingeelu spetsialist. „Emotsioonitu hälvik – ah et niimoodi siis näebki Tobias mind,” mõtlesin imestusega. Poolarmeenlasena pidasin end vägagi ekspressiivseks.

(jätkub raamatus)


Äkki võttis meie kõrval üks noormees välja suure Saksa lipu, viskas selle maha ning asus siis sellega hoolikalt maad pühkima. Kohe ilmusid nagu nõiaväel kusagilt välja politseinikud ning moodustasid lipul trampija ümber rõnga. Arvasin, et nüüd läheb vaesekesel küll halvasti, kuid politseinikud lasid tüübil segamatult tegutseda, pigem teda teiste eest kaitstes. Vihane lipumees väsis oma aktsioonist ise suhteliselt kähku ning lamas varsti, silmad õndsalt kinni, samal lipul. Ei suuda ette kujutada, et selline juhtum oleks võimalik Eestis. Aga eks Saksamaal ongi oma lipuga hoopis teine suhe kui meie noorukesel riigil.

(jätkub raamatus)


Hakati rääkima uuest turistikategooriast – peoturistist. Tegu oli noortega, kes saabusid siia nädalavahetuseks, läksid lennukilt otse Berghaini, veetsid seal nädalavahetuse ja suundusid esmaspäeval tagasi lennukile. EasyJeti ja Ryanairi odavlennud muutsid selle lihtsaks. Muusikaajakirjanik Tobias Rapp pakkus ühes intervjuus nädalavahetusel Berliini külastavate peoturistide arvuks 10 000 ja võrdles EasyJetiga lendamist taksosõiduga. Kui Berghainist aega üle jäi ja pohmell polnud tappev, võis see peoturist korraks muuseumigi jõuda. Üldiselt saksa kultuur reisi põhifookuses muidugi ei olnud.

Berghaini uksel toimub range nägude kontroll. Ma ei tea oma sõprade hulgas kedagi, keda sealt vähemalt korra tagasi poleks saadetud. Ja sissesoovijaid on palju. Sabas seismine võib röövida vähemalt tunni, kusjuures täiesti vabalt võib juhtuda, et pärast pikka passimist saadab turvamees su hooletu käeliigutusega tagasi. Need õnnetud, kes sisse ei saa, põgenevad löödult, pilgud maas. Julgemad ei heida meelt ning üks sõbranna jutustas, et kord läks ta pärast ukselt tagasisaatmist kenasti järjekorra lõppu, seisis selle uuesti ära ja teisel katsel oli tal juba rohkem õnne. Ei tea, kas turvamehed hindasid tema meelekindlust või – mis reaalsem – ei mäletanudki enam, et neiu ükskord tagasi sai saadetud. See toetas minu teooriat, et turvameestel puudub igasugune süsteem, mille alusel keegi sisse lasta. Keela inimesele vaid midagi ja varsti tahavad seda kõik.

(jätkub raamatus)

Ilmumisandmed

Autoriõigus: Jaana Davidjants ja Petrone Print OÜ, 2014

Toimetaja: Eda Allikma
Keel ja korrektuur: Riina Tobias
Kujundaja: Anna Lauk
Pildilisa kujundaja: Margit Randmäe
Kaart: Kudrun Vungi
Pildialbum: autori fotod, kui pole märgitud teisiti

Trükk: Greif OÜ

ISBN 978-9949-511-75-4 (trükis)
ISBN 978-9949-511-76-1 (epub)

pehme kaas, 130 x 190 mm
208 lk

Kommentaar

  1. Aitäh, täitsa mõnus raamat kukkus välja! Olen Berliini sattunud neli korda, kõik ühe aasta jooksul vahemikus 2006-2007, kohe tuli mõnus “minu linna” tunne, tahaks seda taasleidma minna. Ja loodetavasti saab millalgi lugeda “Minu Londonit”, mis kirjutatud Jaana vaatenurgast ;).

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga