MinuAasia

Ilmunud
08. 2019

Margus Kalam on ebatavaline eestlane, just see, keda Hemingway igas sadamas kohata võiks. Aga millises sadamas? Kord elab Margus Tais, nädala pärast tervitab ta Indiast, siis on juba Sri Lanka kaudu Hiinasse lennanud, vahepeal Hongkongis peatudes, ning edasi on plaan põigata Jaapanisse, et sealt Laosesse ja Kambodžasse suunduda… Margus on eksootilise poeketi Universaal-Universum varustaja, just seepärast elab ta enamiku aastast ratastel: tuulates mööda eksootilisi käsitöökülasid, vaieldes Aasia kullerfirmadega, kembeldes tolliametnikega siin ja seal. Vahele tuleb seiklusi öistes baarides ja Aasia pruudi otsingul, ning ikka ja jälle mõni tõlkes kaduma läinud salapärane lugu. Miks ei tohi perenaist toidu eest kiita? Miks magab see ilus naine laua peal? Miks teeb see ärimees ohjeldamatult välja? Miks külarahvas kaamera ette tööd tegema jookseb? Kas see mees, kes iga asja peale “jess” ütleb, tegelikult millestki aru ka saab? Miks hotelli sisse ei lasta? Kuhu kadus hotellitoast arvuti?
Neid lugusid – kokku kuueteistkümnelt maalt, kuigi tegelikult on neid maid pagasis palju rohkem – asubki kaubarändur Margus meile selles raamatus jagama.

Katkendid

„Tead, ma lähen räägin härra Atefiga. Ta on täna siin! Sul on vedanud, sest ta käib väga harva kontoris. Ta on üks firma omanikest. Ta on VIP. Väga oluline VIP! Ta ei suhtle klientidega otse, aga sul on võimalus temaga kohtuda. Kui sa suudad teda veenda, et olete õige firma meid Eestis esindama, siis saad oma lepingu ka.“

Ismail kaob uksest välja koridori ja mina jään ootama. Nüüd oleneb kõik sellest, kuidas Ismail oma bossi ette valmistab ja mis mulje mina bossile jätan.

Kulub ehk kümmekond minutit, kuni Ismail pistab pea kabineti ukse vahelt sisse ja sosistab valjult: „Mister Atef on valmis kohtuma. Sul veab! Ta on väga-väga tähtis isik. Ta on VIP!“

(jätkub raamatus)


„Istu lauda,“ ütleb Ismail tõsiselt, vaat et ametlikult, ja osutab laua otsas olevale toolile. Tundub olevat aukoht. Ise kõnnib ta pika laua teise otsa. Vend Muhamed istub laua serva tema lähedale.

„Kes selle kõik valmis tegi?“ avaldan ma imestust.

„Minu naine,“ kõlab lühike ja konkreetne vastus.

„Ooo, sul on tubli naine,“ ütlen jutu jätkuks.

Ismail ei reageeri, vaid osutab vaagna poole. „Kas sa alustaksid, palun?“ küsib ta korrektses üliviisakas inglise keeles.

„Ei-ei, ma ei hakka enne sööma, kuni perenaine ka lauas pole,“ otsustan mina ka resoluutne olla.

„Hakka sööma!“ See kõlab järsu käsklusena. Ismaili ilme on enam kui tõsine, lausa kuri. Mis nüüd on?

„Aga… sinu naine? Kas tema ei tule lauda?“ ei saa ma ikka olukorrast aru.

„Hakka sööma!“ See kõlab juba nagu hoiatuslask.

(jätkub raamatus)


„Ole ettevaatlik, ahv jälgib sind!“ hõikab järsku minu poole üks naine. „Ta võib sind rünnata! Sul on söök käes!“

„Tänud hoiatamast!“ Taipan alles nüüd, miks sööb ülejäänud rahvas seal putka kõrval kambas koos. Ahvid ju jahivad kõike, mis inimestel käes, eriti söögipoolist. Vaatamisväärsuste juures on nad harjunud turistide käest süüa saama ja ilmselt on see suupiste neile juba ammu tuttav, sest midagi muud seal mäe otsas ei müüda.

Minust vasakule jääb kõrge, umbes kolmemeetrine metallvarbadest aed, mille terava otsaga tippude vahel ronib punase tagumikuga makaak, paljastades mulle oma teravad kihvad ja lastest kurgust kuuldavale hoiatava häälitsuse.

See on ohtlik, taipan hetkega. Isegi väike küünistus või kerge hammustus võib inimeselt elu viia: ahvid võivad kanda marutõbe, hepatiiti ja kõiksugu teisi haiguseid. Mida teha? Bussini on veel sadakond meetrit. Kindlasti on loom kiirem kui mina.

(jätkub raamatus)


„Ma ootan autos,“ pakun ma välja, sest tundub kuidagi kohatu tungida purjus peaga raadiomajja, kus inimesed töötavad.
„Ei, sa tuled kaasa. Ma näitan sulle raadiomaja ja kuidas saateid tehakse. See on huvitav.“ Vittala on asja juba ära otsustanud. „Tegelikult ei tohi siia võõrad tulla, aga ma olen siin oma mees!“
Siseneme pikka valgesse koridori, kus tuleb vastu naine lapsega. Vittala haarab lapse sülle ja keerutab teda. Laps rõkkab rõõmust ja nalja on kui palju. Peale selle embab ta naist. Ja nii ma siis peaksin aitama tal üritada varjata seda, et ta pole kaine…
Liigume edasi. „Siin on montaažiruum! Siin monteeritakse kokku kohalikud saated. See on aga stuudio. Siit lähevad uudised otse-eetrisse. Siia pole üldse lubatud kõrvalistel isikutel siseneda!“ Nende sõnade saatel avab purjus mees suure klaasukse, mille taga saalis on suur helipult ja kõrvaklappidega naine, nina ees suur mikrofon.

(jätkub raamatus)


„Kokku kuus ööd ja seitse päeva,“ selgitab peremees sellise näoga, et ta ise ka ei usu, mida räägib. „Mul on selline süsteem, et viimase päeva eest tuleb ka maksta. Ümardan nädalaks.“

„Mis kuradi süsteem see veel on?“ saan ma päris pahaseks.

„See on Bangladeshi süsteem,“ selgitab kräsupea, aga nägu on selline kahtlev, et ta nagu üritaks mind täielikku jama uskuma panna.

„Kas sa lollitad mind?“ küsin otse.

„Jah,“ on mees aus. „Mul on raha vaja.“

(jätkub raamatus)


Lähen siiski kuriteopaika kaasa, näitan mundrimeeste pealikule jala- ja käejälge ja selgitan, et aken oli varem kinni. Ja kuidas seletab tema selle oksakese sattumist korrus allapoole?

Politseinik kummardab aknast välja vaatama ja nühib oma vormipluusiga aknalaual oleva jalajälje laiali. Olen sõnatu. Kas see mees on päris loll või milles asi? Praegu tuleks need ehitajad kõik üles rivistada ja tuhkatriinut teha. Kelle tald klapib aknal oleva jäljega? Käejäljest saaks ehk sõrmejäljed võtta.

Varsti on kohal järgmine kamp politseinikke, kes ametipostilt tähtsamad, ja esimene rühm saadetakse minema.

Alustan otsast peale oma jutuga ja lisan veel juurde, et eelmise kamba pealik kustutas jalajälje aknalaualt ära. Uus pealik vaatab kahtlustava näoga vasemale ja paremale, veendumaks, et keegi meid ei kuule, ning astub mulle sammukese lähemale.

(jätkub raamatus)


„Sa pead kohe lahkuma!“ teatab Rijana närviliselt.

Boyfriend?“ uurin mina.

„Jah. Ta tuleb kohe siia.“

Mulle teeb see jutt pisut nalja, sest mõte mingist kohalikust poisist mind küll ei hirmuta. Nad on kõik pigem nääpsukesed. Pakun välja, et istun üle laua teise tüdruku Dipa kõrvale.

„Ei, sa ei saa aru. Sa pead lihtsalt ära minema.“

Ma ei saa tõesti aru. „Mul on alles söögi-joogi eest maksmata.“

„Me maksame su arve ise. Lihtsalt hakka juba minema!“

See on küll üllatav. Peab ikka tõesti tuli takus olema, kui maailma ühe vaesema riigi palgatöötajad pakuvad välja, et maksavad kinni kalli välismaise õlle.

(jätkub raamatus)


Järgmisel päeval on kõik kohad täis uudiseid kuninga surma kohta. Taimaa leinab. Tean, et ka Khimile on kuningas väga tähtis, ja saadan talle sõnumi.

„Ma lugesin uudiseid. Mul on väga kahju, tunnen Tai rahvale kaasa.“

„Mina nii kurb. Mina kuningas armastama. Kogu Tai väga kurb,“ tuleb mõni aeg hiljem vastus.

Ja siis tuleb äkki sõnum fotodega kuninga surivoodist.

„Kuidas sa need pildid tegid? Kuidas sa kuninga juurde haiglasse said?“ olen ma enam kui hämmingus.

„Mina süüa tegema,“ vastab Khim.

(jätkub raamatus)


„Vabandust, söör, saata mida?“ teeb üks neidudest näo, nagu ta ei saa tõepoolest aru, mille ümber jutt käib.

„Seda, mida ma teie käest ostsin.“ Osutan hunnikule letil ja mõtlen, mis siin nüüd siis arusaamatut on. Nii need asjad ju käivad. Kui keegi teeb suurema ostu, siis saadetakse see ära kulleriga, kui ise kaasas kanda ei saa.

„Ma väga vabandan, söör, jadeiit ei lubatud,“ räägib piiga leti taga, endal nägu ikka naerul nagu kogu aeg.

„Pole lubatud? Miks?“ olen ma siiralt üllatunud.

„Myanmari valitsus pole lubatud,“ kinnitab müüja, millest loen välja, et valitsus on keelanud jadeiiti maalt välja saata.

„Mida ma nüüd selle hunnikuga peale hakkan? Miks te siis üldse müüsite need mulle?“ Ma ei taha uskuda, et see võimalik on.

(jätkub raamatus)


„Ooo… jälle!“ kuulen äkki kõrvalt. Mu äsjane tuttav pildistajapaar on ka ristmikuni jõudnud. „Kokkusattumus! Kas sa teeksid veel ühe pildi?“ hõikab mees.

„Jah, miks mitte,“ olen taas nõus, kuigi mulle tundub, et see kohtumine ei olnudki ehk nii juhuslik.

Nüüd poseerivad nad tiheda liiklusega laia tänava taustal.

„Siin?“ küsin imestusest, sest ma ei saa aru, miks peaks keegi liikuvate autode taustal pilti tegema.

„Jah-jah, just siin,“ noogutavad mõlemad õhinal.

(jätkub raamatus)


„Keraamika? Meie linnas? Pole kuulnud. Kust sa lugesid? Siin on üks muuseum, kus on keraamikat ka, aga rohkem ma küll ei tea,“ on Gary hämmingus.

Teen oma arvuti lahti ja näitan reisijuhi peatükki, kus on sellest juttu.

„See on ju Icheon, mitte Incheon,“ pahvatab Gary. „See on hoopis teises kohas.“

„Misasja, kas see polegi siin? Kui kaugel see on?“

(jätkub raamatus)


Tellime söögi ja ma mõtisklen omaette. Kuidas on see ikkagi võimalik, et selline kaunitar on siiani vaba? Miski selles loos ei klapi. Oleks siis veel see, et ta on prostituut, aga ei. Täiesti korralik ärinaine. Kuidas ta pole varem ühelegi välismaalasele silma jäänud? Mis on minus nii erilist, et ta suisa ise tahtis minuga välja tulla?

Ja siis see tuleb.

„Minu sõber vihane. Ütleb, Yuki halb, Yuki valetama. Aga Yuki ei taha valetada.“ Inglise keel on Yukil nii ja naa. Vahel tuleb mõni korrektne lause, aga siis ei saa ma jälle üldse tema jutust aru. Tihti räägib ta endast kolmandas isikus.

„Yuki abielus. Yukil kaks last. Yukil paha mees. Kolm aastat teine magamistuba.“

No nii. Seda ma kartsin. Ohkan ja avaldan lootust, et ta armukade mees kuskil ei luura.

(jätkub raamatus)

---

Nähes raha, löövad Gekomehe silmad põlema ja ta vaatab mind sellise näoga, nagu oleks näljase eest just toit ära krabatud.

„Mis on?“ küsin mina, ja juba aiman, mis sealt järgmisena tuleb.

„Me tahame ka raha,“ teatab Gekomees kilavate silmadega. Tema boss naeratab kõrval kohmetult.

„Mille eest? Ma ju rääkisin, et see on reklaam teie toodetele. Te saite tasuta sõidu randa, süüa ja terve päeva seal vedeleda.“

„Jah, palun. Me tahame raha, hehehe…“

(jätkub raamatus)


„Mul on tollitav kaup siin,“ teatan rõõmsalt ja liigun edasi tollipunkti ukse poole.

„Astu kõrvale!“ kõlab juba käratusena, mille peale pöörduvad minu poole lähikonna kõik kuus tollitöötajat, käed õieli nagu võitlusvalmis kukkedel. Jään seisma ja olen täiesti jahmunud.

„Ma tahtsin öelda, et mul on siin…“ Kuid ma ei jõua oma lauset lõpetada.

„Kas sa ei saanud aru, mis ma sulle ütlesin?! Pane oma kott siia lauale!“ käratab maruvihane tolliinspektor, mille peale hakkavad teised mulle tasapisi liginema.

(jätkub raamatus)

Ilmumisandmed

Autoriõigus: Margus Kalam ja Petrone Print OÜ, 2019

Toimetaja: Epp Petrone
Keeletoimetaja ja korrektor: Triinu-Mari Vorp
Kujundaja: Heiko Unt
Kaardi kujundaja: Kudrun Vungi
Küljendaja: Aive Maasalu
Makett: Madis Kats
Albumi fotod: Margus Kalam

Kaanefoto: 123rf.com
Autori foto: Margus Kalam

Trükk: Greif OÜ

ISBN 978-9949-651-68-9 (trükis)
ISBN 978-9949-651-69-6 (epub)
ISBN 978-9949-651-70-2 (epub)

pehme kaas, 130 x 190 mm
392 + 32 lk

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga