Minu Suriname Liina Org

Ilmunud
05.2012

Võrkkiige ja luuaga läbi džungli

Mis maa see on, kus laululinnukesel on sõiduauto hind, kus mošee kõrval kõrgub sünagoog ning mille asukohta enamik meist maakaardil määrata ei oskaks?

Suriname on väike riigike Lõuna-Ameerikas, kus Liina Org veetis kümme kuud. Sõitnud kohale suurte lootuste ja hiiglaslike plaanidega, mille hulka kuulusid vihmametsade päästmine (ei õnnestunud) ning kliima soojenemise peatamine (kukkus läbi), avastas ta eest riigi, mis hoolimata põrgukuumusest, harjumatust elurütmist ning läbinisti veidrast töökultuurist oli nii lummav, et pani ta euroopalikke eluväärtusi ümber hindama ja maailmajao vahetamist kaaluma. Sellest rännakust sündinud raamatu vahendusel saab selgeks, milline oli Suriname minevik (orjanduslik) ja milline on seetõttu sealne etniline koosseis (kirju). Saab teada, millega ämma-äia sügavale džunglisse meelitada (korjaaliga) ning mis mured vaevavad hiiglaslikke merikilpkonni (eredad hotellituled). Autor võtab meid kaasa metsaneegrikülla matustele ning koos indiaanlastega jõuluõhtut veetma. Lugeda saab ka sellest, kuidas kohalik ravitseja tohterdab luuvaludes vaevlevat skeptilist eestlast (troopiliste taimemikstuuridega), mis valitseb illegaalsetes kullakaevandustes (anarhia) ning miks kogu riik prahi sisse on uppumas.

Soovituslik ja valgustav lugemine igale algajale maailmaparandajale!

Riverside’i-nimelise jõeäärse restorani sisekujunduses andsid tooni plastist mööbel ning Coca-Cola kirjadega päevavarjud, mille alla me end mõnusalt istuma sättisime. Mõningase ootamise peale tuli rahulikul troopikasammul meie juurde ettekandja. Minu tähelepanu köitsid kohe teenindaja pikad maalingutega varbaküüned, mis plätude vahelt hästi silma torkasid. Milline maalritöö! Selge see, et igasuguste kinniste jalanõude kandmine on selliste küünte puhul välistatud. Samas, kui kõik nii praktiliselt mõtleksid kui mina, oleks maailm esteetiliselt palju igavam. „Mida te juua soovite?” küsis teenindaja naeratades. Esialgu ei saanud ma sõnagi suust. Ühe hetkega nihkus kogu minu tähelepanu varbaküüntelt kolmele kullatud esihambale, mis noore neiu suust vastu helkisid. Keskmisele hambale oli graveeritud pisike süda ja G-täht. Vaatasin abiotsivalt Basi poole: äkki suudab tema joogi tellimisele paremini keskenduda? Hetkega oli aga selge, et ka sealt pole abi loota. Basil oli ilmselgelt oma võitlus võidelda. Jätsin ta ettekandja mõrušokolaadikarva büsti lummusesse, mille kumerusi avar dekoltee ja liibuv särk veelgi võimendasid, ja tellisin meile kähku sama joogi, mida kõrvallauas istujad rüüpasid.

—-

Panen väsinud pea padjale ja üritan magama jääda. Uni aga ei tule ja ma vähkren hommikuni. Tunnen, et pea käib ringi. Tavalises olukorras põhjendaksin seda joodud viskiga, aga nüüd kahtlustan, et olen pilves. Linnainimestel pidavat vihmametsa sattudes õhu kõrge hapnikusisaldus narkojoobesarnase tunde tekitama. Värske õhu mürgitus! Lisaks peapööritusele teeb uinumise raskeks kõrvulukustav lärm. Muidu elutu mets on äkki üles ärganud. Läbi õhukese seina ja lahtiste aknaaukude jõuab minuni kummalisi, isegi hirmuäratavaid metsahääli. Olen kindel, et kogu piirkonna rikkalik fauna on minu akna taha rivvi võtnud ja teeb seal nüüd läbisegi hääleharjutusi. Toas sahmerdab endiselt ringi erutunud nahkhiir. Iga kord, kui ta valju sabina saatel otsustab, et järjekordne koht, kuhu ta end üles tahtis riputada, temale siiski piisavalt peen ei ole, vehin veidike käte ja jalgadega, et ta mulle liiga lähedale ei tuleks. Tegelikult ei saa ma aru, miks ta minema ei lenda. Aga võib-olla on tal minu voodi all poegadega pesa, mida kaitsta, ja ta varitseb vaid sobivat võimalust, et mind rünnata? Läbi ukseaugu kostab juhtkonna jutuvada ning naeru varajaste hommikutundideni. Vahin lakke ja arutlen, kuidas on tekkinud väärarusaam, et metsas saab nautida rahu ja vaikust.

—-

„Ega ma ei sega?” küsib ta ja istub vastust ära ootamata meie lauda.

„Kas tohib?” saadab ta küsiva pilgu Basile, kui on poole laual seisvast õllepudelist oma klaasi tühjendanud.

„Äkki sa saaksid uued joogid tuua?” lausub ta mulle otsa vaadates, kui järjekordne meie tellitud joogipudel tühjaks on saanud.

„Ma ei saa ise minna, mul kingad pigistavad,” selgitab ta, manades näole väikse valugrimassi. Sel ajal, kui Bas vetsus käib, jõuab ta mulle armastust avaldada ja abieluettepaneku teha.

Gilermo on veidi üle kolmekümnene metsaneeger. Ta on libeda keele ja suure jutuga, ning talle oleks justkui otsaette kirjutatud „I’m full of bullshit”. Ainuke märkimisväärne fakt Gilermo puhul on see, et ta on kullakaevaja. Ta on pärit Koffikampi külast, mis asub Suriname ühe kõige suurema kullakaevanduse lähedal. Loomulikult on ta nõus meid tasu eest oma külla kaasa võtma ja kullakaevandustesse viima.

—-

Võtab aega, enne kui pidu hoo sisse saab. Kuid pikkamööda täitub tolmune külaplats tantsijatega. Oo, ja mis tantse siin tantsitakse! Vaatan ega usu oma silmi: mis imevigureid suudavad kohalikud naisterahvad, pisikestest plikadest vanamemmedeni, oma tagapoolega teha! Nende prinkis tagumikud liiguvad üles-alla, ette-taha ja ringiratast, samal ajal kui kogu ülejäänud keha on paigal. Kehaosa, mida mina olen pidanud rohkem selja väheliikuvaks alaosaks, mille peal on mugav istuda, või siis jalgade kinnituskohaks, mis passiivselt ülejäänud kehaga kaasa liigub, on neil solisti rollis, määrates tantsu rütmi, suuna ja seksikuse astme. Pisikesed külatüdrukud võtavad ka minu liikumisseade käsile. Paraku nende töö palju vilja ei kanna ning peibutava tantsu asemel meenutab minu liikumine endiselt suure hularõnga keerutamist.

—-

„Turism,” lausub ta ja peab pisikese pausi. „See on nagu tuli. Sa saad sellel oma toitu keeta, aga kui ta hooletusse jätta, siis põletab ta terve su maja maha. Mida rohkem turiste, seda suurem on oht, et kohalikud traditsioonilised tegevusalad taanduvad ja elu hakkab keerlema turistide teenindamise ümber ning moraal langeb,” loetleb külavanem kõiki neid halbu asju, mis traditsioonilist indiaanlaste külaelu lämmatada ähvardavad. Kuid traditsioonide kadumisel on ka teisi põhjuseid. „Varem pidid tüdrukud enne naisekssaamist nädal aega üksipäini eraldatud hütis paastuma ja poisid vapsikute katse läbi tegema. Aga nüüd astub lastekaitse vahele,” räägib külavanem.

Ta selgitab, et peale esimest menstruatsiooni saadeti tüdrukud metsa ning enne minekut pidid nad oma välimust muutma, et kurjad metsa- ja veevaimud neid himustama ei hakkaks. Paastuaja lõpus pidid nad hoidma kätt valusalt hammustavate sipelgatega täidetud anumas. Valu pidi neid ette valmistama eesootavaks raskeks eluks. Poiste mehekssaamise rituaal kestis mitu päeva. Tantsimisest nõrkenud poiss pidi heitma matile, mis oli kaetud valusalt nõelavate vapsikutega. Matile oli antud mõne looma kuju, mis indiaanlaste hulgas on hinnatud oma jõu või kavaluse poolest. Kui poiss valust toibus, pidid kõnealuse looma omadused temale üle minema.

—-

Ühel õhtul enne magamaminekut loen ajaleheartiklit Kariibi mere piraatide kohta. Nii nimetatakse Suriname kohalikke noormehi, kes nagu moosimaiad mesilased praktikandineiude ümber tiirlevad. Valge pruut paneb sõbrad kadedust tundma ja tõstab mehe väärtust. Veelgi enam, kui kõik kaardid õigesti välja käia, võib Lumivalgukese käevangus kõndimine kaugemas perspektiivis lisaks kõigele muule ka Euroopa Liidu passi tähendada.

Loen, et peamiselt jahivad piraadid oma saaki linna populaarseimates ööklubides. Kujutan elavalt ette, kuidas õhtu saabudes ilmuvad need niinimetatud mereröövlid otsekui imeväel ööklubidesse kohe pärast seda, kui uus sats praktikante uksest sisse on astunud. Kogenud võrgutajatena tunnevad nad eksimatult ära värske vere lõhna. Naiivsus ja seiklusjanu on ohtlik kombinatsioon. Kuid just see sõnapaar oleks tüdrukutele justkui otsaette kirjutatud. Šaakalite kombel piiravad noormehed rühmas tantsivad tüdrukud ümber ja hakkavad neile vaikselt lähenema. Trimmitud torsode, lõhnastatud kaenlaaluste ja ülihea tantsuoskuse toel asuvad nad rünnakule. Järjest lähemale nihkuvad kehad ja mesimagus macho-jutt pühivad piigadel meelest nende nõusid pesevad ja sugude võrdõiguslikkust toetavad peikad.

—-

„Mul on turistide vastu allergia!” teatab Erna. „Kui nad kuulevad, et ma Jaw Jaw’ külas elan, siis uurivad nad välja, kus mu maja on, ja peavad oma õiguseks mind vaatama tulla, mulle igasugu küsimusi esitada ning minust pilti teha. Täiesti võõrad inimesed! Nad peavad kohalikke täielikeks metslasteks ega saa aru, miks ma seal vabatahtlikult elan. Nad ei suuda uskuda, et ma pean võrkkiiges magamist ja jões pesemist täiesti normaalseks. Ja ma tõesti ei nuta taga orjastavaid kohustusi, stressi, ajalehti, külmutuskappi ja pesumasinat. Nad ei suuda aru saada, miks ma vahetasin oma kindla sissetuleku ja pensionikindlustuse kogumise selle kogukondliku eluviisi vastu. Ma olen nendele nagu mingi habemega naine.”

„Mis sind selle elu juures kõige rohkem köidab?” küsin talt.

„Eks ikka armastus,” vastab Erna unistavalt.

Ta ei täpsusta, kas ta mõtleb selle all armastust kauni looduse, külaelanike või ühe kindla inimese vastu.

—-

„Liina! Kulunud luu ei kasva tagasi, nagu ka katkine hammas ei parane iseenesest kunagi ära,” arvab Bas „toetavalt”, kui talle telefoni teel vaimustunult Pake imetegudest räägin ja arutan, kuidas ravitseja isa puusa tervendama hakkab. Vaata siis, mida seitse aastat meditsiiniõpinguid inimesega teeb! Kas tõesti tähendab arstidiplomi kättesaamine usu kaotamist kõigesse sellesse, mida me praegu veel teaduslikult tõestada ei oska? Tegelikult teen ma Basile ülekohut. Loomulikult ta ei välista, et minu isa seisukord võib paremaks muutuda, kuid tema jonnakas huvi paranemist kinnitava röntgenipildi vastu paneb mind ohkama. Kas siis patsiendi enesetunde muutus pole tõestus, et midagi olulist on toimunud? Kas siis tõsiasi, et kui enne Surinamesse tulekut suutis isa korraga kõndida vaid napilt pool kilomeetrit, siis lõpunädalal tegi ta suurema vaevata kaasa kahepäevase jalgsimatka läbi džungli, ei tähenda midagi? Sellest, et meie arvamused traditsioonilise meditsiini kohta on väga erinevad, oleme me Basiga juba ammu aru saanud. Mida aeg edasi, seda heasoovlikumalt ta suhtub minu mässamisse küüslaugu, rohuteede ja meega, aga viina raviomaduste kohta on tal endiselt väga resoluutne seisukoht. Kui peaksin meie tulevastele lastele kunagi viinasokke tegema, lubab ta lastekaitse kohale kutsuda.

Autoriõigus: Liina Org ja Petrone Print OÜ, 2012

Toimetaja: Tiina Randus
Keel ja korrektuur: Triinu-Mari Vorp
Kaanekujundus ja makett: Anna Lauk
Kaart: Kudrun Vungi
Pildialbum: autori fotod, kui pole märgitud teisiti
Pildilisa kujundus: Margit Randmäe

Trükk: Greif OÜ

ISBN 978–9949–479–87–0 (trükis)
ISBN 978–9949–479–88–7 (epub)

pehme kaas, 130 x 190 mm
263 lk

Läbi müüdud

Ostan e-raamatuna

Kommentaarid


Külaline
Käty
8 aastat 6 kuud tagasi

Suur aitäh imelise lugemiselamuse eest! Vaevalt, et ma päriselt Surinamesse lähen, aga tunne on, nagu oleks käinud. Super!

Külaline
Liina
10 aastat 11 kuud tagasi

Tere Eloise,
Ma usun, et saab hakkama küll. Inglise keelt õpetatakse koolis ja see on pärast kohalikke keeli esimene võõrkeel. Lisaks Hollandile on paljude surinamelaste jaoks Ameerika nn. tõotatud maa, mida soovitakse külastada ja kuhu emigreeruda. Mis ma veel tähele panin, et kas siis raha kokkuhoiu tõttu või mingil muul põhjusel polnud kinos ja telerist tulevatel inglisekeelsetel filmidel tihtipeale subtiitreid.
Sisemaal võib muidugi keerulisem olla ja seal peab siis käte-jalgadega abil suhtlema või linnast giidi kaasa võtma.
Kui sul peaks veel küsimusi olema siis võid mulle ka otse kirjutada liina.org@gmail.com ja püüan vastata.

Külaline
Eloise
10 aastat 11 kuud tagasi

Kui autor ehk kunagi lugema juhtub või keegi teine oskab kommenteerida, siis kuidas võiks sealmaal olla võimalik (kui üldse) ainult inglise keelega hakkama saada? Hollandi keelt paraku ei valda, aga huvi Surinamet külastama minna tekkis raamatut lugedes küll 🙂

Külaline
Siiri Merila-Hubbard
11 aastat 1 kuu tagasi

Vaga tore raamat. Lugesin suure huviga ja sain palju uusi asju teada. Aitah autorile.

Külaline
Suvi
11 aastat 2 kuud tagasi

Super raamat, väga hea oli lugeda ja hea sõnastus!

Külaline
Britta
11 aastat 3 kuud tagasi

Väga meeldis! Maa, mille olemasolustki mul siiani aimu polnud, avati hästi meeleolukalt ja mõnusalt. Tore autor, huvitav maa ja kõhtu korisema ajavad söögijutud 🙂 tahan sinna minna! ja tõesti, raamatut oli raske käest ära panna, paari päevaga ahmisin sisse. latt on kõrgeks aetud 😉

Külaline
Kristi
11 aastat 7 kuud tagasi

Minu Suriname on minu arvates üks parimaid raamatuid “Minu” sarjast. Mõnus lugemine, mida oli kahju käest ära panna.

Külaline
Merlyn
11 aastat 9 kuud tagasi

Mulle meeldis ka see raamat, väga hästi kirjutatud. Andis suurepärase ülevaate Surinamest- maast millest ma polnud kuulnudki. Väga huvitav!

Külaline
Lugeja
12 aastat 1 kuu tagasi

Ühtin eelpooldud kommentaaridega.

P.s näljase kassi lõik oli eriti südamlik.

Külaline
lilleriin
12 aastat 1 kuu tagasi

superlugemiselamus! ehe, aus ja lihtsalt parim. sellise raamatu kirjeldamiseks ei oska ise enam sõnu ritta panna. must read!

Külaline
Niru
12 aastat 2 kuud tagasi

Kaks päeva hiljem on raamat läbi ja hea tunne sees. Tahtsin veelkord Liinale suurepärase lugemiselamuse eest aitäh öelda! Raamat asus mu Minu-sarja lemmikute esikolmikusse koos Islandi ja Austraaliaga.

Külaline
Niru
12 aastat 2 kuud tagasi

Ma olen raamatuga alles poole peal, aga tahtsin ikka ära öelda, et mulle hirmsasti meeldib! See on üks sääraseid raamatuid, et juba algusest peale on natuke kahju, et see ükskord läbi saab. Liina kirjutab hästi, loodetavasti ka edaspidi! P.S. Bas’il on uskumatult äge perekonnanimi!

Külaline
Ene
12 aastat 3 kuud tagasi

Iga kord kui loen uue raamatu, tekib tänutunne,et selline suurepärane kirjastus on loodud.Ja suur tänu Liinale vahva raamatu eest. Nagu oleks ise Surinames olnud.

Külaline
M.
12 aastat 3 kuud tagasi

Mulle väga meeldis, autori hea sõnaseadmise oskus ainult lisas vürtsi juurde raamatule. Ma imestasin, et kümme kuud viibimist Surinames annab lõpptulemuseks nii fantastilise raamatu.