MinuSetomaa_kaas
12,00 €

Ilmunud
07. 2019

2014. aasta augustis valib rahvas mu ülembsootskaks ehk seto kuninga Peko asemikuks maale, mis asub 12 000 (ja võibolla enamagi) inimese südames. See maa on Setomaa.
See maa ei asu aga ainult südametes, vaid ka kahes riigis: suurem osa praeguse Venemaa territooriumil ja väiksem osa Eestis. Igal aastal kuningriigi päeval valimegi Setomaad valitsema ülembsootska.
Peale kuningriigi on meil oma laul: seto leelo, mis on kantud Unesco vaimse kultuuripärandi esindusnimekirja. Meil on oma keel, lipp, vapp, hümn, kongress ja isegi oma raha.
Siinne raamat on minu lugu sellest, kuidas laveerida mitme armastuse vahel. Kuidas mahutada ellu maailmaparandamine, oma väikesed lapsed, tunded Setomaa vastu ja nendega seotud kohustused? Kirjutasin oma lugu nii ülevatel laineharjadel kui ka oigamapanevas kaotusvalus. Samal ajal astusin suure sammu isiklikul arenguteel. Keda ülembsootska valitsemissau kiior on kord puudutanud, ei muutu enam kunagi endiseks!
Raamatuga tähistame Eesti 100. sünnipäeva.

Katkendid

Ülembsootska on inimene, keda austatakse, tema sõna ja ütlustega arvestatakse ja teda kutsutakse kõigile tähtsamatele üritustele. Ülembsootska peab avakõne. Ikka enne Eesti presidenti või peaministrit, kui nemadki juhtuvad samal sündmusel Setomaa pinnal viibima. Ja president on lisanud Setomaa ülembsootska oma iga-aastase vabariigi aastapäeva vastuvõtu püsikülaliste nimekirja. Loomulikult kohtub ja arutleb ülembsootska ministrite, kantslerite ja ministeeriumide ekspertidega Setomaa arengut puudutavatel teemadel. Annab au ka siit ilmast lahkunud Setomaa leelonaistele ja teistele pärandikandjatele.
Venelased on teinud ülembsootska nimetamise enese jaoks lihtsaks. Ülembsootska ametisaua – kiiora – kandja on teisel pool kontrolljoont Petseris korol või koroleva, olenevalt ülembsootska soost. Eestis on ülembsootska setodele sama tähtis kui president.

(jätkub raamatus)


Ühel või teisel viisil on tulnud välja, et paljude ülembsootskate arvates on nende tegutsemisi ja käike seadnud seto viljakusjumal ja kuningas Peko nii unenägudes kui ka ilmsi ehk kõik toimuv on toimunud tema juhatamisel ja heakskiidul. Meie kroonikogo vestluste sisu ei koosne sellest, mida keegi on unes näinud ja mida Peko on kellelegi öelnud. Ent moel või teisel, eriti just neljasilmavestlustes, on Pekolt saadud sõnumite teema jutuks tulnud.
Ülembsootskad saavadki Pekolt sõnumeid. Kui esimesel korral võib see olla hirmutav – räägin siin oma kogemusest – ja võib panna mõtted liikuma oma vaimse tervise ja selle kontrollimise vajaduse radadele, siis järgmistel kordadel on Peko tulek unne juba oodatud. Eriti kui oled usalduslikus vestluses sulle eelnenud ülembsootskaga aru saanud, et sa pole ainus, keda Peko on unes väisanud. Peko tuleb unne, kui sind on juba ülembsootskaks valitud.

(jätkub raamatus)


Aimasin, et see teema tõuseb. Varsti tuleb keegi, kes on mu hea tuttav ja kes seepärast julgeb öelda otse, et minu pea on tekitanud Setomaal üüratu arutelu.
Nimelt kannan peas litritega ehitud vanikut, seljal rippumas värvilised siidid.
Olen seto traditsioonidele, vanadele külakogukonna reeglitele ja sellest tulenevale rõivaste kandmise korrale mittevastavas perekondlikus seisus – vabaabielus, registreerimata kooselus.
Seetõttu tekitab minu seto rõivaste kandmise viis – kannan peas vallalise naise peakatet, vanikut – palju kõneainet ja minu pea teemast on kujunenud peateema.
Asi on selles, et vanades seto traditsioonides minusuguste jaoks reeglid puuduvad, sest minusuguseid siis ei olnud. Naised olid kas vallalised, abielus või lesed. Vabaabielus naissoost ülembsootskat, mis tinginuks selle teema varasema avaliku ja kirgliku tõusmise, pole Setomaal varem olnud.

(jätkub raamatus)


Küllap vist seetõttu, et maarjapäev on Petseri kloostri suurim püha ja ka setode tähtsaim püha, oli jumal tol päeval tõesti maailmarahu poolt ning me ei vallandanudki kolmandat maailmasõda või vähemalt venelaste kallaletungi Eesti riigile, tõden nüüd tagantjärele tänulikult-hämmastunult.
Sattusime nimelt setodega tantsima Venemaal vene separatistide peiedele. Nende Pihkva oblastist pärit sõdurite peiedele, kelle matuseid poleks Vene ametliku poliitika kohaselt tohtinud olla, sest ametlikult polnud keegi vene sõduritest Ukrainas surma saanud ja ametlikult polnud ka vene sõdureid Ukrainas sõdimas – seal olid ju tundmatud rohelised mehikesed, kelle päritolu kohta ametlikult Venemaa midagi ei teadnud.
„Läksime ja tutvustasime, et oleme setod, et peame siin pidu, tulime just Radaja festivalilt ja et üldse on kõik üks rahvaste sõprus…“
„Mehed olid mornid edasi. Üks oli veel lenduripintsakus ja üks neist teatas, et tema on Novorossijast.“ Novorossija territoorium kuulub ametlikult Ukraina riigile, kuid venelased on selle enese omaks ümber nimetanud. Selle peale hakkas üks setodest aimama, mis peole on peale satutud ja küsis, et huvitav, millal teil valimised olid. Järgnes karune urahtus venelaste poolt.
„Siis vaatasin järsku, et olen üksi keset 15-liikmelist tumedates riietes meeste ringi… Sain minema.“
See lenduripintsakus mees oli Vene hävituslennukite diviisi ülem.

(jötkub raamatus)


Kogu valimiseelse aja jooksul ei tee mulle kevadistel riigikogu valimistel kandideerimisettepanekut vaid kaks hiljem riigikokku pääsenud parteid. Kõik teised jõudsid ühel või teisel viisil oma ettepanekuga minuni.
Kas see on nüüd saatuse iroonia või Peko tahe, aga ühel neist, kes ettepanekut ei teinud, läks riigikogu valimistel Lõuna-Eestis oodatust kõige kehvemini. Üle Eesti kuulsa teletähe siinse piirkonna esinumbriks nimetamine osutus nende valimiskampaania suurimaks läbikukkumiseks. Teine parteidest, kes kandideerimise ettepanekut ei teinud, kutsus mind hoopistükkis osalema oma valimisreklaamis. „Ega sa ei pea partei sõnumeid rääkima, me paneme ainult oma erakonna värvid su taha, räägid, mida tahad.“ – „No, vaatame, mis sust järgmisteks valimisteks saab,“ vihjas minuvanune sama partei minister muigvelsui ühes teises vestluses.

(jätkub raamatus)


„Sulle kui ebatraditsioonilisele ülembsootskale tahan ma öelda seda, et…“ alustab üks kohalik matroon Värskas kultuurikeskuse saalis sealsamas Leiko juubelil. Seisame kahekesi vastakuti. Ta on just minu juurde tuhisenud. Mis järgnes, läheb mul alul kõrvust mööda, sest hangun selle „ebatraditsioonilise ülembsootska“ peale.
„Teised ülembsootskad on ikka kõnedes öelnud, et Peko palus edasi öelda ja Peko käsul. See mõjub tugevalt. Keda see huvitab, mida sina ütled või mõtled.“
Hangun taas.
Matroon lisab: „Vaat, ega sellest, et Peko saadetud sõnadest puudust tundsin, ei saagi enne aru, kui neid sõnumeid enam ülembsootska poolt ei tooda.“ Ütleb nii ja lahkub kannalt ümber pöörates, seto pitsi välkudes.

(jätkub raamatus)


See oli see hetk, mil sa saad aru, et nüüd ‒ just praegu, just selsamal hetkel – oled tegemas ajalugu. Millal viimati oli Eesti sinimustvalge Petseris avalikult ja veel rongkäigus väljas? 1939? 1941?
Igal juhul oli Eesti trikoloor Petseris avalikult väljas 20. mail 2015, kui avasime Petseri seto maja.
Siiski, päris tähelepanuta see rongkäik ei jäänud. Ühele tänavale keerates märkasime meesterahvast, kes üle tee mind ja Aaret hoogsalt pildistas viisil, nagu seda ei tee sündmust kajastavad fotograafid, vaid hoopis keegi, kelle eesmärk on jäädvustada just nende inimeste näod. See tuletas mulle meelde veel ühed Aare kuldsed sõnad: „Ma loodan ka, et sa saad oma elu nii ära elada, et sinu toimikut sulle ei tutvustata.“

(jätkub raamatus)


„Aare, mis see ometi on, pidu peo otsa,“ ütlesin Aarele, kui seisime toona, 23. mail 2015, seto talu avamispäeval taluõuel.
„Ma olõ ka’ mõtõlnu’, õt mia s’oo om, annas jummal, õt tulõsi-i suurt ikku,“ ütles ta mõtlikult ja naeruste silmade sügavusest paistis tõsidus.
Tead, Aare, kui tihti ma mõtlesin hiljem selle peale, kuidas me toona seisime seal vabaõhumuuseumis päikeselisel kevadpäeval seto talu õel ja omavahel need sõnad vahetasime. Kõigil neil hetkedel, kui paari aasta pärast tegime seto valda ja mingi võimalus ühise seto valla tegemiseks oli taas libisenud käest ja prantsatasime taas algusesse ehk nulli tagasi, teinekord isegi miinustesse. Ja siis ma ikka mõtlesin, et Aare, kas see ongi nüüd see ikk, mis mu ülembsootska aasta meeletule pidutsemisejadale – soome-ugri kultuuripealinn üle oma 60 sündmusega aastas, Petseris kümme aastat oodatud seto maja avamine, vabaõhumuuseumis 35 aastat oodatud seto talu avamine – järgnes. Siis, kui nutt oli kurgus ja pisarad silmas ja mõtlesin ikka ahastusega, et no kas hullemaks enam saab minna, meenutasin ikka ja taas seda meie mõttevahetust Tallinna seto talu moro pääl.

(jätkub raamatus)


„Minu vanaema rääkis, et see on koht, kus taevasse minevad hinged kogunesid, ja vanajumal viis nad sealt vankriga,“ rääkis sootska Silver ja viitas Jumalamäe poole. Setomaal, Tsätski nulgas, Kolossova külas.
Seal ma siis seisin ‒ sootska Silveri kõrval – ja vaatasin üles Jumalamäe poole. Minu ees paistis madal mäeke, kus peal kasvamas hõredamapoolne puudesalu. Rada viis läbi kerge heinamaa mäkke, kust meieni paistis inimesest kõrgem puukuju.
Olin seda käiku kuid edasi lükanud. Alul tundsin tõrget seepärast, et mitmelt poolt suruti peale: „Mine Jumalamäele, ülembsootska peab minema Jumalamäele.“ Pärast seepärast, et ei osanud enam minna, ei leidnud sobivat ajendit. Kuidas ma lihtsalt heast peast võtan kätte ja lähen.

(jätkub raamatus)


Kuningriigi õhtul vanematekodus voodis haaran kaissu nelja-aastase poja, kes küsib: „Emme, miks sa oled kurb?“ Vastan, et inimesed on teinekord ikka kurvad, ja haaran ta kaissu. Aga mitte miski ei lohuta. Poja jääb magama ja minu hääletuid karjeid ei kuule pimedas toas mitte keegi. Padi muutub järjest märjemaks ja märjemaks. Arvan nüüd teadvat, mis on seto itk – valukarje, mis paiskub hingest välja nii, et selle kirjeldamiseks polegi maailmas sõnu.

(jätkub raamatus)


Riigihalduse minister istub oma kabinetis ja vaatab oma selgete ja sõbralike silmadega mulle otsa. „No kuidas te siis oma valda tehtud ei saa?“
Eestis toimub parasjagu haldusreform. Vallad üle riigi peavad naabritega liitumisläbirääkimisi. Paraku pole Setomaa valdade – Mikitamäe, Värska, Meremäe ja Misso, kuhu kuulub Luhamaa nulk – volikogud vabatahtliku liitumise etapis suutnud saavutada kokkulepet, et soovitakse ühineda ühiseks Setomaa vallaks.
Nõustun ministriga, et väljaspool Setomaad ei saa sellest keegi aru. Kõigile tundub ainuvõimalik, et Setomaa vallad ühinevad ühiseks Setomaa omavalitsuseks. Olgem ausad, väljaspool olijatele tundub, et Setomaa ongi juba üks. See, et seal on erinevad väikevallad, näib ebaoluline pisiasi ja ühise Setomaa valla loomine käimasolevas haldusreformi küsimuses paistab justkui vormistamise küsimus.
Aga näed, Setomaa volikogud ei saa vabatahtliku liitumisega hakkama.

(jätkub raamatus)

Ilmumisandmed

Autoriõigus: Annela Laaneots ja Petrone Print OÜ, 2019

Toimetaja: Helen Külvik
Keeletoimetaja ja korrektor: Riina Tobias
Seto keele toimetaja: Õie Sarv
Kujundaja: Heiko Unt
Kaardi kujundaja: Kudrun Vungi
Küljendaja: Aive Maasalu
Makett: Madis Kats
Albumi fotod: Annela Laaneots, Merlin Lõiv, Ülle Pärnoja, Mirjam Nutov, presidendi kantselei, valitsuse pressibüroo, Aarne Leima, Holger Berg, Evelin Urm

Kaanefoto: Harri Sundell
Autori foto: Merlin Lõiv

ISBN 978-9949-651-64-1 (trükis)
ISBN 978-9949-651-65-8 (epub)
ISBN 978-9949-651-66-5 (epub)

Trükk: Greif OÜ

pehme kaas, 130 x 190 mm
248 + 16 lk

Kommentaar

    1. Tere, Marju
      Aitäh tähelepanu pööramast. Üks meie “Minu” sarja kohta käivatest keelesoovitustest on kasutada võimalikult vähe suurtähti. Kuna Unesco võib EKI järgi kirjutada nii- ja naapidi, siis valis keeletoimetaja ka seekord väiketähelise variandi. Oleme neid keelesoovitusi (enda ja keeletoimetajate tarvis) kirja pannes igati arvestanud õigekirjareeglitega. Usume, et väiketäht ei vähenda austust Unesco kui organisatsiooni vastu.
      Tervitades
      Triinu-Mari Vorp
      kirjastaja

  1. “Minu” sarja raamatutega on nõnda, et need vähesed, mida ma ostan, need saavad ka väga kiiresti läbi loetud. Setomaa raamat ei kestnud niigi kaua, kohe peale ostmist lugesin ühe auruga lõpuni. Kahetsusväärselt lühike teos on saanud, kuid väga, väga põnev. On harva, kui raamatus kohtan mina, kui kõigile täiesti tundmatu isik, tuttavaid nimesid.

    Minu emapoolne suguselts on samadest kohtadest pärit. Selises sündinud, Mikitamäel kasvanud, seal koolis käinud. Isa pool Matsurist. Ehkki 100% seto, tunnistan, et suviti ei olnud minu jaoks piinarikkamat kanti kui see sama Mikitamäe, kuhu mind nädalateks pisteti. Nagu ikka tuleb mõistus pähe aastaid hiljem, ma teen alati selle 2km kõrvalpõike, kui läbi Mikitamäe sõidan ja käin ka vanaema kodus. Petserid ja Pihkvad, on saanud taasavastatud ja isegi kohalikust munitsipaalametist isapoolsete vanavanemate hauaplats kätte näidatud Petseri kalmistul.

    See oli esimene kommertsalustel avaldatud raamat, mida oli väga isiklik lugeda, kuigi autori jaoks olin ja olen täiesti võõras inimene.

    Kirjastajale suur tunnustus. Võiks “Minu Pihkva oblasti” ka ette võtta. See on fantastiliselt põnev paik :-)

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga