MinuTaiSaared_esikaas_RGB_v2iksem
11,00 €

Ilmunud
09. 2015

Kallid kaugtöö tegijad, lastega pered, kes on mõelnud, et elaks vahelduseks mujal kui Eestis! See raamat jutustab sellest, kuidas meie kaugtöötajatest lapsevanemate ja kolme eelkooliealise lapsega pere elab ligi pool aastat Tai saartel.

Minu teinepool Holger saab kohapeal tegeleda oma lemmikharrastuse Tai poksiga ja mina üritan soojas päikeselises kliimas välja mõelda, mida oma eluga pärast peatselt lõppevat vanemapuhkust peale hakata. Kas ronida taas sihikindlalt karjääriredelil edasi või võtta lihtsalt lõdvalt ja mõnusalt? Või leida hoopis kesktee?

Seto kultuuri kandjana huvitab mind ka see, kuidas muudab massiturism unikaalse kultuuripärandiga maad. Kas meil, setodel, on turismimajanduses Tai kogemusest midagi õppida?

Satume lõunamaa öös petisest taksojuhi ohvriks, elame üle hetke, kus meie kolmeaastane tütar läheb kaduma, jagame bangalot küünarvarrepikkuse sisalikuga ja leiame vannitoast skorpioni. Kindlasti pole kolme väikese lapsega elu ka soojal maal mingi puhkus, ent oma Taimaa aja peale vaatame kogu perega tagasi suure helgusega hinges.

Katkendid

Meie käsutuses on üks tuba, kus peale laia abieluvoodi minu, Holgeri ja poja jaoks on ka nari tüdrukutele. Väga haruldane tuba, neid on hotellis vaid paar ja meil vedas väga, et ühe sellise endale saime. Valdavalt on hotellitoad siin ju ühetoalised-ühevoodilised. Kuidas lastega pered siis Tai ühes menukamas rannapiirkonnas hotellis peatuda saavad? Või nad ei reisigi üldse?

„Kui laps kaasas, saab üürida lisavoodi,“ selgitab mulle meie Kata hotelli administraator.

„Aga kui on palju väikeseid lapsi?“ uurin ma edasi.

„Siis üüritakse üks tuba juurde,“ heidab administraator mulle kui mõistmatule volksti tüdinud pilgu üle prillide.

„Aga kui väikelapsed ei lepi vanematest eraldi toas magamisega?“ jätkan ma küsitlemist.

„Teises toas magab koos lastega loomulikult kas hoidja või vanavanemad või kes iganes on laste hoidmiseks siia kaasa võetud,“ lajatab administraator.

No nii. Asi on siis selles, et hoopis meie pere ei kvalifitseeru. Meil pole kedagi laste hoidmiseks kaasa võetud. Hotellitöötaja reaktsioon ei üllata meid, sest ka Tallinnas vaadati meid kui hullumeelseid, kes pidid igapäevaselt kolme väikelapsega ilma vanavanemate-lähisugulaste abita hakkama saama. Et kuidas me ikka jõuame ja saame. Nüüd tuli lihtsalt taas nentida, et midagi pole muutunud. Oleme „ebanormaalsed“ ka Tais. No näed, kohe ei oska elada. Teised pered tassivad soojamaareisile laste hoidmiseks hooldetiimi kaasa, meie oleme jälle Holgeriga oma laste eest hoolitsemas vaid kahekesi.

(jätkub raamatus)


„Kas ma võin teha endast pilti koos teie lapsega?“ küsib üks asiaadist turist ja viitab me lokkisjuukselisele pisipojale, keda peetakse blondiks ka Eesti mõistes.

„Jah, palun,“ vastab Holger. Oma keeles sädistades koguneb parv aasialasi me liivase poja ümber ja tulevasest erilisest fotost erutatud piltnik asub neid me pojale lähemale kamandama. Poja on üllatunud ja vaatab enese ümber toimuvat suurisilmi.

„Aitäh, aitäh!“ Ja läinud nad ongi.

Ja nii hakkabki olema – vaevalt saame pojaga toast välja minna, kui teda pildistama kukutakse. Küsitakse enne kenasti luba ja voilà  lähebki taas lahti.

„Ah grupipilti soovite me pojaga? Miks ka mitte,“ noogutan ma nõusolevalt. Rühm Jaapani turiste sätib taas end me poja ümber.

Alul mõtlen, et teen kodustele saatmiseks pildiseeria sellest, kuidas poeg on Taimaal fotostaar. Et pildistan hoopis ise üles kõik poja pildistajad ja teen sest fotogalerii. Aga et poega pildistatakse nii sageli ja mul on tihtipeale samal ajal kas käed liivased, märjad või mingite lasteasjade all kinni, siis valmivad plaanitavast „ma pildistan ise hoopis teid, kes te meie poega pildistate“-fotoseeriast vaid esimesed pildid. Siis löön käega, poja staariks olemine muutub meie perele nii tavaliseks, et ei tundu enam jäädvustamist väärt.

(jätkub raamatus)


Tänu oma blondidele lastele oleme aga sattunud meie maja itaallaste omavaheliste intriigide pealtkuulajaks.

Üks klann hoiatab mind teise eest – kuna mul on lapsed –, et teised on ikka täitsa segased ja ma peaksin olema ettevaatlik. Moodustunud on kaks vastasleeri.

Tean nüüd itaalia onude elust rohkem, kui tingimata tahaksin. Kodumaal elavad nad samas kandis ja siingi talvituvad juba pea kümme aastat samas hotellis.

Niisiis, saadud informatsiooni järgi elan ma itaallaste keskel, kellest

1) üks on viibinud väidetavalt 20 aastat hullumajas;
2) üks liigub tantsides mööda tänavat (kas see on normaalne?);
3) üks pole kümne aasta jooksul ostnud siia hotelli kohvimasinat (issand, see on ju nii odav!), vaid käib selle asemel iga päev kohvikust kohvi ostmas (issand, see on ju nii kallis!) ja joob seda siis hotelli ees toolil istudes (no mida ta seal vahib!);
4) üks on värvinud juuksed siniseks (kas see on normaalne?);
5) üks oli voodis kolme kohaliku daamiga, kui teised talle külla läksid, ehkki on ju teada, et tal juba seitse aastat ei tõuse (no miks ta sel juhul lõbunaised kohale kutsub!).

Meie lapsed meeldivad mõlema leeri onukestele: itaalia vanahärrad räägivad oma keeles lastega juttu, mängivad, kostitavad hea-paremaga ja on muidu toredad. Kõik käib muidugi meie silme all, me ei lase siin lapsi omapäi välja.

Ei pea reisima Itaaliasse, et elada lõunamaiselt kirglikus keskkonnas.

Ülakorrusele kolinud uued itaallased tõmbasid täna üles rõõmsavärvilise pesuga pesunöörid. Basseini äärde platseerus topless prantslanna sõbrannadega ja meie maja mehed leidsid taas tee siseõue. Elu on saanud sisse uue hoo.

(jätkub raamatus)


„Tiigrikutsikad on imenunnud, nad meeldiksid teie lastele väga,“ räägib meie kortermaja kõrval asuva hotelli administraator, kes hoiab silma peal, et ka meie majas kõik toimiks. „Mu sugulane viib teid kohale. Tal on tuk-tuk, saate soodsalt,“ jätkab ta.

Tiigrikutsikad? Tõesti nunnu. Näen juba meid lastega tiigripoistega müramas ja pildistamas. Elamus kogu eluks ja megapilt sugulastele-sõpradele Eestisse saatmiseks. Aga Holger, va skeptik, ei taha üldse sõitu kokku leppida ja uurib toimekalt administraatorilt tiigrite kohta. Et mis koht see täpsemalt on? Ja kus nad asuvad? Miks nad seal on? Kui palju maksab?

Pärast keskpäraselt inglise keelt kõneleva toimeka naisterahva ristküsitlemist selgub lõpuks, et jutt käib Patongi linna veerele turistide lõbustamiseks asutatud Tiigrikodust, mida reklaamib ka enamik reklaamibrošüüre. Seal elavad suured ja väikesed triibikud, kelle ainus elus olemise eesmärk on olla pidevalt turistide paitatud, patsutatud, pildistatud. Üldse mitte väikese raha eest, mõistagi. Tiigrid on – olenevalt info jagaja veendumusest – kas uinuteid täis süstitud või kasvatatudki selliseks, et nad inimest ei murra.

Niisiis, mitte sõbralik pakkumine külastada midagi unikaalset, vaid nahaalne otsemüügikatse. Tuk-tuk’i-sõit tiigrite juurde, muide, oleks tema väidetava sugulasega olnud kallim kui suvalise tänavalt peatatud taksoga.

(jätkub raamatus)


Kui me vaateplatvormilt naasime ja tuk-tuk’i koos juhiga samas kohas polnud, siis asusime Holgeriga teda parklast otsima. Mõistus keeldus uskumast, et keegi, kellega sul on kokkulepe ja kes on näinud, et tegu on kolme väikese lapsega perega, tõmbab lihtsalt poole töö pealt sõna lausumata minema. Koos sinu rahaga, mis oled talle ette maksnud.

Mis siis ikka, rääkisime end kenade hiinlannade Patongi siirduva tuk-tuk’i peale ja suuri kaotusi ei kandnud. Umbes seitsme euro võrra läks me tripp kallimaks. Aga õppetunni eest polnudki ehk liiga palju küsitud. Niisiis – ärge kunagi makske taksojuhile raha ette.

Meie keskmine laps jäi tuk-tuk’is just enne vaateplatvormi juurde jõudmist magama ja kui nägin kõrgeid treppe, mida mööda tuli platvormile tõusta, käis pooleks sekundiks peast läbi mõte, et jätaks lapse taksosse meie naasmist ootama ja magama. Brrr! Minu senise elu suurim tegu on magava lapse süles meiega kaasa kõrgele vaateplatvormile tassimine!

(jätkub raamatus)


Seetõttu jääb mul ka kuulmata elevust tekitav pakkumine Holgerile. See tehti talle, tõsi küll, ühes teises salongis. „Kas teeme happy end’iga, küsis massöör täna,“ teatas massaažist tagasijõudnud kaasa. „Noh, mis sa vastasid?“ olin ma pigem elevil kui ärevil. „Nooo… ta tabas mind nii ootamatult,“ pareeris Holger. „Ütlesin, et… teinekord.“

Igal juhul õnnestub meil päris mitmendal Tais viibitud kuul tuvastada ka salong, kus õnnelikku lõppu tõenäoliselt ei pakuta. „No sex,“ teatab silt lakooniliselt salongiuksel. Massöörid piidlevad mind altkulmu, kui kergelt naeru kihistades seda silti pildistama lähen. Kuna selle salongi puhul on tegu haruldusega, andke mulle huvi korral teada – võin kohale juhatada.

(jätkub raamatus)


„Püüa mind kinni,“ hüüatab klõbisevatel kontsadel me korteri ukse eest mööda jooksev naisterahvas. „Mida, kas sa tahad ennast kuumaks ajada?“ joriseb mõne hetke pärast sammutümpsatuste saatel uksest mööda loivav mees.

Kell on ühe paiku öösel. Teen meie korteris arvutis tööd nagu ikka. Holger ja lapsed magavad.

30 sekundit veel ja hakkab peale, prognoosin. Ja panen täppi. Keskmiselt kulub meie ukse juurest ülemiste naabrite välisukseni jõudmiseks pool minutit. Tuleb ronida mööda raudtreppi teise korruse avatud rõdult, kuhu korterite klaasuksed avanevad, kolmandale. Ülemisele korrusele viiv raudtrepp on meie uksest umbes viie meetri kaugusel.

Kontsad klõbisevad mööda seda üles ronides kenasti. Eriti kui on vaikne ja on öö.

30 sekundit pärast meie uksest möödumist järgneb tavaliselt mürtsatus. See tuleb sellest, et meie korteri peal asuva korteri voodi ei tundu päris seina ligi olevat. Aga kui sinna peale kahekesi hooga viskuda, paiskub voodi vastu seina.

(jätkub raamatus)


„Kuule, Bao, palju teil neid vennalapsi siis oli? Su vend Bin rääkis ka mõne aja eest just, et kui tuli hiigellaine, haaras ta vennalapse kaenlasse ja pistis jooksu,“ olen segaduses. Tailaste pered on loomulikult lasterohked, ent lugu on kuidagi sarnane. Teate, nagu muinasjutt, kus süžee on äratuntav, ehkki jutustab erinev inimene.

„Bin oli siis Bangkokis,“ mainib Bao napilt. Tõsi ta on, kui nüüd ise arvutan ja varem Bini ja Baoga räägitut võrdlen, siis tõesti – Bin pidanuks siis olema Bangkokis.

„Bin, kas sa ikka olid tsunami ajal siin?“ küsin talt uuesti ühel järgmisel jutuajamisel. „Ikka,“ vastab ta.

Kas tsunamikirjeldused on saanud turistile pakutava teenusepaketi selliseks osaks, et kui neid päriselt oma elust võtta pole, sobivad hästi ka laenatud lood? Kes siis tegelikult tol päeval Koh Lantal bangalote juures jooksis, väike poiss kaenlas, kui hiigellaine tuli?

(jätkub raamatus)


Järgmisel päeval on ilm hea ja 1500 baadi eest on mustjaspruuniks päevitunud kapten-tüürimees-reisisaatja ühes isikus, šortsides rastapatsidega kohalik kutt valmis olema kogu päeva me seltskonna käsutuses. Liisi sätib end mõnusalt ahtrisse istuma ja peesitab mu selja taga kui muretu suvitaja. Mina istun esimesel pingil, hoian jalgadega kinni sinna pandud püstisest teibast, vaatan enese arvates kindlameelse pilguga otsa minu jalgade ees olevas lastekärus istuvale hädalise näoga pisipojale ja vannun end endamisi maapõhja. Miks, oh miks oli mul vaja ronida paati, mis hüppab lainelt lainele, loksutab ja kõigutab mis hirmus. Meie tüdrukud kiljuvad õnnelikult, kui vesi neile näkku pritsib, aga poja viiksatab õnnetult paadi iga hüppe peale.

„On imeilus paadisõiduilm,“ kinnitavad Liisi ja Heigo. Ju on neil õigus, kui nad oma ekstreemsete kogemustega võrdlevad. Minu jaoks on see igal juhul väga ebameeldiv, et me paadijuht kursi muutmiseks mõnuga paadi poolkülili tõmbab. Teate, mõned ju ei saa autogagi ühtlaselt sõidetud, vaja on kiirendada ja eesolevale autole järele jõudes viimasel hetkel pidur põhja vajutada.

(jätkub raamatus)


Seal võrkkiikede juures taban end taas tõdemas: soovi ja sulle antakse, ja kamaluga pealegi.

Tahan hirmsasti võrkkiiges kasvõi hetkegi rahus lesida. Need, kel kolm väikelast pidevalt kaasas, teavad, mida ma mõtlen. Ütlen Holgerile, et palun – kümme minutitki. Ei taha samal ajal teist võrkkiike kiigutada, ei taha kedagi päevituskreemiga võida, ei taha liivalossi ehitamisele paratamatult järgnevas lastekakluses süüdlaste väljaselgitamisega tegeleda.

Möödub mõni minut ja avastan, et olen kiiges, minu kõhule end upitanud poja on sülle magama jäänud ja Holger teeb tüdrukutega rannajooksu mõnesaja meetri kaugusel. Saan rohkem kui tund aega järjest segamatult õõtsuda võrkkiiges, mis on läbipaistva mere kaldal puude varjus.

(jätkub raamatus)

Ilmumisandmed

Autoriõigus: Annela Laaneots ja Petrone Print OÜ, 2015

Toimetaja: Mele Pesti
Peatoimetaja: Kaja Sepp
Keeletoimetaja ja korrektor: Triinu-Mari Vorp
Kujundaja: Madis Kats
Kaardi kujundaja: Kudrun Vungi
Esikaanefoto: hydromet / 123RF Stock Photo
Autori foto: Holger Berg
Fotoalbum: Annela Laaneotsa erakogu

Trükk: Greif OÜ

ISBN 978-9949-556-39-7 (trükis)
ISBN 978-9949-556-40-3 (epub)

pehme kaas, 130 x 190 mm
272 lk

Kommentaar

  1. Raamatu alguses natuke häiris autori tihe jutt sellest, kuidas nemad on pidanud ainult kahekesi hakkama saama kolme väikese lapsega ja nendega, kellel on vähem lapsi või kelle vanemad elavad lähedal, pole tal üldse millestki rääkida…

    Hiljem läks raamat väga huvitavaks ja ahmisin mõnuga. Head reisisoovitused!

    Kokkuvõttes tõeliselt mõnus lugemine!

  2. Nõus eelmise kommentaatoriga. Raamat väga haarav, mõnus lugemine. V.a. kohad, mis ei puuduta Tai reisi. Olen ise 4 lapse ema, lastel vanaemasid ei ole, aga tunnen rõõmu lastest ja nendega koos tegutsemisest. Negatiivsed hoiakud. mis pole seotud Tai reisiga, oleks võinud raamatust välja jääda, siis oleks kõik OK!

  3. Toimetajale tahaks märkuse(d) teha…

    Malailased (mitte malaislased)

    Puuviljašeik?
    šeik 1. hõimupealiku, külavanema, ka kõrgvaimuliku ja õpetlase tiitel araabia maades
    šeik 2. (tants)

    Peatükis, kus pealkirja järgi peaks pisipojast saama fotostaar, pole teemat poole sõnagagi mainitud.

    Pesupesemise kilohind 500 baati? Samas piirkonnas nägin mina valdavalt hindu 35 kuni 75 baati.

    1. Tere, Gaili! Aitäh märkuste eest. Malaislased: http://www.eki.ee/knab/mmaad.htm. Autori omaloomingulisi ning slängimaigulisi ja argisemaid sõnu lubame siin-seal, kui teksti üldine stiil selleks kohane on. Fotostaar saab autori pojast tõepoolest sellest järgmises peatükis, palume vabandust!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga