Minu Kopenhaagen Kati Nielsen

Ilmunud
10.2013

Jalgrattarapsoodia

Tulin Kopenhaagenisse elama viis aastat tagasi koos tookord seitsmeaastase tütre Johannaga, kes uuel kodumaal avastas, et hindeid siin enne kaheksandat klassi ei panda. Laste ja koolide pingeritta sättimine, mis Eestis igati tavaline on, ehmatab Taanis ära täiskasvanudki.

Minu suurimaks proovikiviks ei osutunud Kopen­haagenis mitte taani keel, vaid hygge – „mõnusolek”, elu ja oma tegemiste nautimine. Taanlaste keskel ei õnnestu hygge’t unustada. Kui ma vahel liiga asjalikuks muutun, juhitakse sellele sõbralikult tähelepanu: elu ei tohi liiga tõsiselt võtta. Lihtsast tõest arusaamiseks tuli mul kolida nende vahetu ja vaba olekuga inimeste sekka.

Selles raamatus kirjutan nii enda kui tütre Johanna silmade ja südame läbi inimestest, keda kohtasin, vaatamisväärsustest ja muinasjuttudest, mida nägin ja kuulsin, kui linnaga jalgrattal – kopenhaagenlaste lemmikliiklusvahendil – tutvust sobitasin.

KATI NIELSEN

„Sina oled tugev nagu Pipi,” teatas  Jojo ühel õhtul auto tagaistmelt.

Sõitsime parasjagu lasteaiast kodu poole, Lilleküla majades olid süüdatud tuled, kardinate taga söödi tõenäoliselt õhtust. Enne, kui midagi vastata jõudsin, pildusid lapsesilmad tahavaatepeeglist naerusädemeid ja hääl mu kukla taga kuulutas võidukalt: „Pipi lõi ühe varga pikali maha ja virutas teise kapi otsa! Pärast seda tõstis ta hobuse rõdu peale.” Hetkelise mõttepausi järel meenus piigale veel midagi olulist, mispeale ta õhinal teatas: „Need vargad olid ikka väga suured  mehed.”

Vajutasin Tedre tänava ja Sõpruse puiestee ristmikul punase tule taga pidurit ja vaatasin tühja pilguga mõlemal pool teed kõrguvaid räämas lumehangesid. Number kaks troll peatus ja puistas ustest tumedates talveriietes kogusid, kes vilu tuule käes kühmu hoides vasakule ja paremale kiirustasid. Äkitselt tundus mulle, et rooli taga ei istugi mina ise, laps tagaistmel. See oli hoopis tulevikupilt. Ametiauto rooli hoidsid nüüd mu eduka ja esindusliku tütre nahkkinnastes käed. Tal olid ette näidata mitmed saavutused, sest nii oli hea ja õige. Ühiskond ootas seda temalt. Tema selja taga istus turvatoolis mu lapselaps, kes ootas, millal täiskasvanutel ometi rohkem aega oleks, et tema mõtteid, tundeid ja lugusid kuulata. Lihtsalt kuulata, ilma et nad oma arvamust peale suruks ja teda eeskujulikuks ühiskonnaliikmeks vormida sooviks – iseenese või oma soovunelmate jälgedes.

(jätkub raamatus)

—-

Pärast lapsepõlvesuvesid ei olnudki ma enam rattaga sõitnud. Olin juba aastaid liiklemiseks autot kasutanud ja arvasin, et see nii jääbki. Nüüd oli jalgrattasõit nagu mingi vana armas asi, mis oli vahepeal kadunud, aga ootamatult taas päevavalgele ilmus. See oli midagi kindlat ja omast, millega ma hästi hakkama sain keset määramatust, mis võõras ühiskonnas kohanemisega kaasnes ja mis kohati ebakindlust sisendas. Ma ei osanud taani keelt, mul ei olnud tööd ega üldse aimugi, kas ja millal seda leida õnnestub. Ei olnud kindel, kas tütar uues keskkonnas harjub. Vaatamata Martini julgustavatele sõnadele kahtlesin, kas saame hakkama. Aga üks oli kindel – jalgrattaga sõites ei eristanud mind kohalikest mitte miski, mul oli võimalik sulanduda ja teha nägu, nagu oleksin siin juba aastaid elanud.

(jätkub raamatus)

—-

Vaikuse lõikas katki noore naisterahva paheline lõkerdav naer, mis vaibus ebamääraseks pominaks. See kostis otse mu selja tagant, kuninga voodi poolt. Pöördusin järsult ringi. Tuba oli tühi ja seda täiesti loogilisel põhjusel: Rosenborgi lossis ei olnud 21. sajandil enam kuningas Christian IV voodit. Näod portreedel helendasid kuuvalguses, liikumatud silmad seirasid ainiti. Närvid pingul, piilusin kartlikult ringi, peljates hämarates nurkades midagi õõvastavat näha. Tuba tundus magavat, hõbedane kuutriip põrandal. Aga, see triip… see ei olnudki kuu… see oli hoopis… nõrk valguskuma, mis paistis Vinterstue suletud ukse alt. Järsku tuli mulle elu sisse. Vinterstue kaudu pääseb Kivikoridori, kus vähemalt päevasel ajal istub lossivaht. Ehk on seal praegugi mõni elav hing. Valguskuma võis just sealt tulla.Ukselingi metall oli sama külm kui kivipõrand. Pelgasin, et uks võib avanedes kriiksuda ja äratada Kirsten Munki või tont teab kelle. Ma ei tahtnud uuesti kuulda viirastuslikku naeru ja jubedaid sosinaid. Õnneks avanes uks hääletult. Magamistoast tunduvalt suurem Vinterstue oli tühi ja vaikne. Valguskuma tuli paremalt.

(jätkub raamatus)

—-

Jojo,  september 2008.

Klassi ukse tagant kostis vaikset jutukõma, mis ei tahtnud ega tahtnud lõppeda. Olime ootamisest tüdinenud ja mõtlesime just õue kiikuma minna, kui viimaks uks lahti läks ja õpetaja Elisabeth otsustaval sammul uksest välja astus, ema ja Rachelle tema järel. „Abdubasidi ema ja isa ei räägi ei taani ega inglise keelt,”  ohkas Elisabeth meie juurde jõudes. „Nad on Taanis sellepärast, et nende kodumaal Somaalias on sõda. Ma helistan nüüd kohe tõlgile, kelle vahendusel ma nendega suhtlen ja palun kokkusaamist. Ehk on võimalik mingi lahendus leida.” Elisabethil ei olnud vist kerge õpetajatööd teha. Kujutlesin, kuidas Abdu isa kurjalt tõlgi peale kärgib ja tõlk siis seda Elisabethile taani keelde ümber paneb. Ja kuidas Abdu ema istub ja vaikib. Olin Abdu ema paar korda kooli juures näinud – tal on maani rüü ja tema pea  on alati kaetud pika salliga, mille alt paistavad välja ainult kaks silma, suured ja mustad nagu Abdul. Paari päeva pärast, kohe esimese tunni alguses, ütles Elisabeth kogu klassile: „Mul on teile hea uudis! Abdu tohib nüüd käia poiste sünnipäevadel ja poiste juures kodus külas.” Tüdrukute juurde koju teda aga ei lubata.

(jätkub raamatus)

—-

Jojo, september 2010.
Kui Ester on kursustel või haige, siis käib teda asendamas Jesper. Jesper on tegelikult  filmirežissöör, kellele meeldib oma vabast ajast koolis asendusõpetajaks käia. Mul on sellest raske aru saada, kuidas ühele ja samale inimesele võivad meeldida nii erinevad tööd – õpetaja ja filmirežissöör. Aga ma olen eriliste ja teistmoodi asjadega harjuma hakanud. See on ju Taani! Jesper ütles, et me võime teda kutsuda Jesteriks, sest ta asendab Esterit. Tal oli ükskord kaasas kuninganna kroon, mida me pähe proovida võisime. See oli tegelikult filmirekvisiit, mida päris näitlejad kasutavad, aga kroon ise ei olnud päris. Oli ainult väga raske. Jester ütles, et päris kroon kaaluvatki nii palju.

(jätkub raamatus)

—-
Jojo, jaanuar 2012.
„Kas sina ka arvad, et erinevaid inimesi teevad õnnelikuks hoopis erinevad asjad?” küsisin emalt. Olime seda päeval koolis arutanud. Mulle meeldivad meie õhtused jutuajamised. Püüan neid alati võimalikult pikaks venitada ja mitte ainult sellepärast, et ma veel magama minna ei taha. Pimedas toas tulevad jutuks hoopis teistsugused teemad – need kõige olulisemad, mis päevavalgel justkui peidus on. Ema arvas ka, et erinevaid inimesi teevad õnnelikuks erinevad asjad. Näiteks mängib isa mõnikord õhtu otsa klaverit või unustab ennast raamatukokku, aga tema sõber Tommy armastab tööriistakuuris nokitseda ja midagi oma kätega ehitada. Tommy enda perekond imestab, et kuidas talle selline mässamine küll meeldida võib, aga Tommy on ise väga rahul, kui saab sillaehituse või millegi sarnasega tegeleda. Onu Reinule Hiiumaal meeldib ka ehitada, ta on iga kord midagi uut ehitanud, kui me külla läheme. Isale meeldib süüa teha, aga  vanaisa pildistab vahet pidamata ja toidab oma aias linde. Ema arvas, et kui inimene on aru saanud, mida ta tahab ja kui ta tegeleb asjadega, mis talle meeldivad, siis on tal hea olla ja süda rahul.

(jätkub raamatus)

—-
Mu kolleegid on pärit kõikidelt maailma mandritelt – Kopenhaagenis ei olegi see nii harv nähtus. Nii on justkui kogu maailm otse siinsamas mu ümber ja olen sellise võimaluse üle väga tänulik. Vaatamata sellele, et mul on endistel töökohtadel Eestis üsna sageli rahvusvahelist suhtlemist ette tulnud, on nii laiahaardeline kultuuride kooseksisteerimine mulle uus kogemus. Erinevate tööstiilide ja suhtlemisviiside paljususes, mis ometi kõik ühe ja sama eesmärgi heaks töötavad, olen jõudnud äratundmisele, et inimesed on oma põhiolemuselt sarnased. See võib näida banaalse tõena ja teadsin seda ju varemgi. Ometi pakkus see mulle nii  laia  spektriga kultuurikontekstis uut äratundmisrõõmu. Olenemata sellest, mis mandrilt inimene pärit on, vajab ta õnnelik olemiseks küll toitu ja turvalisust, aga rohkem veel mõistmist, tunnustust ja ruumi olla tema ise.

(jätkub raamatus)

—-
Aga siis, täiesti etteaimamatult, valimata kohta või aega, pigistab igatsus hinge kinni. Siis on Eesti mitte kaheksakümne minuti vaid tuhande kilomeetri kaugusel. Soontest voolavad läbi Rootsi tumedad põlismetsad, nende vahel väänlevad külmad jõed ja järvede pindadelt peegelduv taevas. Võõrad linnad, kus põimuvad miljonid saatused. Läänemere soolane vesi, mille põhjas puhkab „Estonia” vrakk. Saared, laiud ja rändrahnud, mis pärast pikka ja vaevalist teed siia jõudnud ja enam maast üles ei saa. Randade kiviklibu, mis ujuma minnes valusalt jalataldu lõikab.

(jätkub raamatus)

Autoriõigus: Kati Nielsen ja Petrone Print OÜ, 2013

Toimetaja: Eda Allikmaa
Peatoimetaja: Kairit Lillepärg
Keel ja korrektuur: Triinu-Mari Vorp
Kaanekujundus ja makett: Anna Lauk
Pildilisa kujundus: Margit Randmäe
Kaart: Kudrun Vungi
Pildialbum: autori fotod, kui pole märgitud teisiti

Trükk: Greif OÜ

ISBN 978–9949–511–44–0 (trükis)
ISBN 978–9949–511–45–7 (epub)

pehme kaas, 130 x 190 mm
285 lk

Läbi müüdud

Ostan e-raamatuna

Kommentaarid


Külaline
Tiia
10 aastat 5 kuud tagasi

Kui päris aus olla, siis oli see teine raamat “Minu…” sarjas, mille pooleli jätsin (esimene oli “Minu Vietnam”). Otsest põhjust nagu polnudki – kirjutatud oli ladusalt, Kopenhaageni kohta palju infot, autor julges rääkida ka oma isiklikust elust. Aga poole raamatu peal hakkas lihtsalt igav ja nagu üks eelpool kommenteerija märkis – peatükid “lapse silmade läbi” ei mõjunud usutavalt.

Külaline
Anna
10 aastat 6 kuud tagasi

Mulle see raamat väga meeldis ja eriti mulle meeldis see, et osad peatükid oli kirjutatud läbi lapse silmade, sest tänu sellele sain rohkem aimu sellest, milline on sealne koolisüsteem ja millele pannakse just rõhku.Taanist, kui lapsesõbralikust maast jäi mulle väga hea mulje ning kindlasti tahaks ise ka sinna minna.Aitäh autorile:)

Külaline
Diana
10 aastat 7 kuud tagasi

Ikka väga häirib see ninnu-nännu “läbi lapse silmade” kirjutatu. Suure vaevaga surun end läbi Jojo peatükkide, et taas normaalse tekstini jõuda. Mu meelest ei ole õige, et ema omistab lapsele enda mõtteid, tundeid ja muljeid ning tipib sinna sisse ka ajaloolisi jm detaile, millest huvitumine sugugi usutavalt eakohane ei ole.

Külaline
Taani fänn
10 aastat 10 kuud tagasi

Siiras ja intiimne lugu uuele maale kolimisest. Samuti inspireeriv, kuidas elu rahulikumalt võtta. Lugedes sai laginal naerda ja ka lahinal nutta.

Olles Kopenhaagenis käinud, viis raamat mind sinna linna tagasi.

Soovitan lugeda ja tänud autorile ning tema tütrele!

Külaline
Lugeja
10 aastat 11 kuud tagasi

Meeldis, sest kirjutatud oli siiralt, tihti ka humoorikalt!
Jäi tunne nagu oleksin koos autori ja tema tütrekesega avastanud nende uut kodulinna. Linna, kus elavad autori sõnul vahetu ja vaba olemisega inimesed…
Sain palju positiivset raamatut lugedes.
Autorile tänu köitva raamatu eest!