MinuKili_esikaas_RGB_v2iksem
10,00 €

Ilmunud
01. 2016

Kui ma järjekordselt seljakotti pakin, küsib õde: „Kuidas sa ei ole siiani aru saanud, kui raske ja kurnav see on? Miks sa jälle lähed?“

Kilimanjarol algab teekond, rännak endasse. Me läheme järjest kõrgemale liikudes lukku, kuid hetked, mil end avame, on ausamast ausamad. Mõtted tulevad ja lähevad, kuni pea on tühi ja võimust võtab eriline enesega olemise tunne. Energialaeng on imeline.

Aafrika katusel käib igal aastal kuni 80 000 inimest. Ega seda mäge ilmaasjata igaühe Everestiks kutsuta! Kõigil matkajatel on oma lugu, kuid eesmärk on üks – 5895 meetri kõrgune Uhuru Peak, tõlkes Vabaduse tipp.

Tõus Kilimanjaro kliimavööndites meenutab mulle Eesti aastaaegade vaheldumist. Peale selle saab enne või pärast matka nautida Tansaania eluolu – külastada põlisrahvaid, seigelda savannisügavustes või jälgida vürtsidehõngulisi päikeseloojanguid Sansibari randadel. Ma olen ennast sinna vahel liiga kauaks unustanud…

Katkendid

Minu jaoks on kõige huvitavam, kuidas hoolimata ilmast ja enesetundest ajame end igal hommikul püsti ja asume teele. Me kannatame, kuid läheme edasi. Me ei anna nii lihtsalt alla ja tuleme endaga toime. Kodus piisab, kui õues veidi tibutab, ja juba ma ei viitsi jooksma minna. Mäel aga võin olla täiesti läbimärg ning kuivatada öösel magamiskotis oma keha peal pükse ja särke. Märgadesse saabastesse topin jalgade ümber vaheldumisi sokke ja lõhkilõigatud kilekotte. Mind ei häiri, et päike põletab ära mu nina ning et nii mõnelgi korral olen mäest alla tulles kaotanud varbaküüned. Ma lähen edasi ja saavutan eesmärgi. Ja see tunne on imeline. Nii võiks olla ju kõigega, mis ma ette võtan, kuid ometi on loobumisi koduseinte vahel kuhjaga rohkem. Ju ma siis käin Kilimanjarol ennast heas mõttes kasvatamas.

Minu sügavam huvi Kilimanjaro vastu tekkis legendiga, mida kuulsin kord ühelt kohalikult. Nimelt usub tšaga suguharu, et kui oled Aafrika katusel ära käinud, siis täitub sinu unistus: mäevaim ilmutab end unes või näed mingit nägemust ja tead, mida pead edasi tegema. Seda saab väga lihtsalt seletada. Kuna oled nädal aega nii enda mõtetes kui kogu oma olemisega „kohal“, tuleb selgus oma asjades ja vastus sinu seest kergemini pinnale. Nimetan seda enda taaskäivituseks. Kõik on võimalik, kui peame seda võimalikuks.

(jätkub raamatus)


„Ma vist ikka ei jaksa rohkem tulla!“ hüüan teistele järele. „Las jääb mu kõrguseks see 4750 meetrit. Ongi kõik.“

„Joo vett!“ sunnib mind Gild.

„Ma ei jaksa ja mul on jube uni.“

„Tõuse nüüd püsti ja lähme edasi!“ ei jäta Gild jonni.

Taevas on täiskuu, maapind on külmunud ja sillerdaval härmatisel teeb mu pealamp erilisi valgusringe, mis paneb mu pea ringi käima.

„Ma ei saa, see valgus ajab mul pea ringi käima ja ma ei jaksa astuda.“

„Kustuta siis lamp ära. Vaata ja astu ainult poolsammudega ning tee iga sammuga kerge nõks ettepoole,“ õpetab ta mind usinasti. „Ja usu, minna on vaid viisteist minutit!“

Kõik teised on kaugel ees ära läinud ja olen jäänud Gildiga kahekesi. Laager on siinsamas ja nii lihtne oleks minna tagasi tuppa, magada ja teisi oodata.

Siiski hakkan minema edasi, mitte tagasi. Kord sammub Gild ees ja teeb „tempot“, siis jälle kõnnib mu taga. Iga kord, kui ma puhata tahan, lausub ta: „Veel vaid viisteist minutit!“

Ma ei mäleta muud, kui et mul oli jube uni. Iga kord, kui on puhkepaus, ma magan. Minut und on kulla väärtusega. Ma vist magan ka kõndides. Lihtsalt lähen ja lähen ja lähen. Umbes 5000 meetri peal tulevad ameeriklased joostes vastu. Oksendavad ja jooksevad allapoole.

„Vale tempo ja vale riietus,“ jõuab Gild kommenteerida. „Pole, pole.“

(jätkub raamatus)


„Teie, mzungu’d, ei tahagi vist eriti abielluda ja lapsi on teil ka vähe.“

See on juba mitmes kord, kui mind mzungu’ks nimetatakse. Mzungu on Euroopa päritolu valge inimene. Sõnana on see umbes sama tähendusvarjundiga kui „neeger“ – otseselt mitte solvav, kuid valged ei armasta seda sõna enda kohta kasutada. Mind see nimetus ei häiri. Olen kunagi pidanud sel teemal arutelu, kas kohalikke ärritab sõna „neeger“ ja kuidas valged end mzungu’na tunnevad. Kuna kohalikud ise end neegriks ei kutsu, siis ei häiri neid ka see sõna. Samuti ei kutsu valged end ise mzungu’deks ja kui meie kohta kõnes seda sõna kasutatakse, siis meid see ka ei häiri. Kindlasti on erandeid, kuid üldjuhul pole see probleemne teema. Esmalt võeti mzungu-laadne sõna zungu või zunguka kasutusele 18. sajandil, kui valge nahaga sihitud rändurid Aafrikat avastama asusid. Praeguses tähenduses on see „keegi valgenahk“ või „käitub nagu rikas“.

„Kas sul on üks või mitu naist?“ olen ma uudishimulik.

Gild kõkutab naerda. „Üks ikka. Ma olen maasai, kuid juba mitu põlve linnas elanud. Sugulastel, kes külades elavad, on jah mitu naist.“

„Kas linnas ei tohi mitut naist pidada?“

„No tohib ikka, aga see on väga keeruline. Siis pead sa olema väga rikas. Nagu Sansibari moslemid.“

(jätkub raamtus)


Konks: „Persse, tehnika vedas alt. Igal pool mägedes on tavaliselt kopterid ja telemeeskonda veetakse ringi. Siin oli selline nuss ja võitlus enda elu eest. Ühe käega kuivata tehnikat püksis ja teise käega filmi. Kui siit midagi üldse kokku lõigatud saab, siis olen tegija. Oi, kurat, on, mida rääkida. Aitäh, Janika, äge oli.“

Aivo: „Meid (giidi nõudel 50 meetrit enne tippu tagasi saadetuid) võis võrrelda maratonijooksjatega, kellele vahetult enne finišijoont medal pihku pistetakse ning kes rajalt maha võetakse. Aga ehk oli sellise otsuse tegemine suuremgi enese proovilepanek. Kripeldama jääb ikka.“

Tiit: „Kilimanjaro on müstiline mägi, mis lihtsalt tõmbab enda poole, ja kui sa oled seal juba korra käinud ning pidanud mäele alla vanduma, siis tahad uuesti proovida.“

Rene: „Ma arvan, et enamik meie seltskonnast alahindas seda mäge. Peamine põhjus, vähemalt minu puhul, väljendus suhtumises ja taustamüras, et mis see Kilimajaro muud ikka on kui üks tagajalgade töö. Ega ikka ole küll. Proovige neid radu, seltsimehed, ja pärast kommenteerige.“

Vahur: „Tegelikult on inimene väga vastupidav. Tallinnas oleks piisanud viiest minutist märjana tuule käes istumisest, kui kogu grupp oleks olnud siruli. Aga seal 4000–5000 meetri kõrgusel oli kõik korras.“

Janika: „See oli nagu eestlaste tantsu- ja laulupidu seal üleval. Mul oli päris suur hirm, kuidas teid kõiki sealt alla saada.“

Intan: „Kui ma olin tipus ja tegin oma pildid ära, siis panin hetkeks käed rusikasse ja ütlesin endale: „Jess, ma tegin selle ära!“ ning mu pisarad voolasid. See oli see moment, mille järele ma siia tulin.“

(jätkub raamatus)


Unguja ehk Sansibari saar on 86 kilomeetrit pikk ja 39 kilomeetrit lai ning mandrist eraldab seda 35 kilomeetrit üle madala korallrahu lainetavat sädelevat India ookeani. Saarel on palju esimese sultani aegadest pärinevaid vürtsi- ja kookospähkliistandusi. Viimased säilinud looduslikud metsad nagu Jozani on looduskaitse all. Sansibari viljakas pinnas lubab aasta läbi kasvatada laia valikut puu- ja köögivilja. Ainuüksi banaanisorte leidub sellel saarel 38, millest kuus on söögitegemisel kasutusel kui köögiviljad. Riisi on kasvatatud saarel juba esimestest pärslastest alates ja sellest on saanud peamine rahvustoit.

Minu isiklik lemmik on spicerice, mida küpsetan igal võimalusel ka Eestis. Esmalt panen umbes pool kilo riisi keema. Keetmise ajal hakin sibulat, küüslauku ja ingverijuurt, mille praen pannil kookosõlis kuldpruuniks. Kõik kogused on tunde ja maitse järgi. Lisan riivitud muskaatpähklit, purustatud nelgiküüsi, kaneeli, valget pipart ja kardemoni. Kui riis on peaaegu pehmeks keenud, kurnan vee ning lisan praetud segu, segades selle kõik riisiga ja maitsestades soolaga. Siis läheb see kõik ahju hauduma. Suurim erinevus originaaliga on see, et ahju asemel kasutatakse Sansibaril tuliseid süsi, mida pannakse nii poti alla kui poti kaane peale. Kümme minutit ahjukuuma ja jumalik piduroog ongi valmis.

(jätkub raamatus)


Viimasel õhtul, kui eestlaste seltskond kotte pakib ja oma mõtetes juba kodu poole lendab, koputab Charles mu hotellitoa uksele.

„Kas ma võin täna siin magada? Su voodi ees vaibal?“

Pisarad voolavad üle ta põskede.

„Mis juhtus?“ lasen ta tuppa ja panen voodile istuma.

„Mu naine arvab, et olin kogu selle aja sinuga, ja ei usu, et sõitsin telemeeskonnaga ringi. Ta ei usu mitte midagi. Ta tegi hoovi suure lõkke ja põletas kõik mu asjad ära. Isegi passi, et ma ei saaks rohkem Eestisse tulla. Ta põletas kõik, mis mul oli. Kõik mu riided. Mul on nüüd vaid see särk, mis mul seljas. Rohkem pole mul midagi,“ viskab ta end selili mu voodile ja pisarad voolavad mööda põski.

Olen sõnatu ja ei oska mitte midagi öelda.

„Ma pean homme koos teistega siit ära lendama. Äkki võtame takso ja ma tulen ja räägin ise temaga?“ teen ma ettepaneku. „Äkki ma kutsun ka Vahuri kaasa ja ta seletab olukorda? Sa olid ju nendega terve selle aja!“

„Ta ei usu. Sina võid valetada ja kes see Vahur ta silmis on. Üks suvaline mzungu, kes nagunii valetab. Parem minge siit minema.“

„Kuidas ma sind aidata saan? Ma olen isegi rahast täiesti lage! Mul on vaid viimased 100 dollarit. Ma annan selle sulle, saad vähemalt kuskil süüa.“

„Ta teeb sulle voodoo’d. Ta lubas su ära tappa ja teha nii, et sul mitte kunagi elus õnne ei oleks.“

(jätkub raamatus)


Kõige raskem on saada seda, mida kõige rohkem soovime, muidu oleks see meil juba käes. Raske on olla vastamisi asjaoluga, et unistuse täitumise poole püüeldes peame kõigepealt vastu pidama ja nii mõndagi ohvriks tooma. Võime ju pingutada võimalikult vähe ja see isegi pakub meile hetkelist rahulolu, kuid ei sobi tulevikuks. Samas hetkel suurimat vaeva nähes võime luua endale ideaalse tuleviku. Igaüks ihkab oma maailma veidi põnevust, kuid suurim rahulolu oma unistuste täitumisest ei ole hetkeline eufooria. Mitte üks särav päev elus, vaid stabiilne, tulemuslik ja rahuldustpakkuv elukäik.

Levinud on arusaam, et igaüks on vaid enda eest väljas ning meie edu ja unistuste täitumine sõltub vaid meist endist. Sel viisil mõtlemine ja tundmine toidab meeleheidet. Tekib kiusatus mõelda: „Tulemus on vaid mu enda õlul. Kõik, mis toimub või jääb toimumata, on tänu minule.“ Kui aga reaalselt mõelda, ei ole siiski keegi päris üksinda. Igal sammul oleme kohanud inimesi, kes on meid kaitsnud ja õpetanud. Ja olenemata individualistlikust vaimust ei ole mitte keegi päris üksinda hakkama saanud.

(jätkub raamatus)


Oma viienda Kilimanjaro tipuvallutusöö kohta võin ma öelda, et vähemalt korra valdab ka mind see tunne, et enam ma ei jaksa ja edasi minna ei ole mõtet. Läheks alla tagasi. Siis aga leian endas uue jõu ning rühin jalg jala ette ja ikka edasi. Millal ja kus tuleb see piir Theresial, kui ta tõesti enam ei jõua? Kui selgelt annab ta endale aru, et vahel on siiski targem tagasi minna, mitte edasi kannatada ja edasi minna? Kuna ka mul endal ei ole kõige lihtsam, siis jääb vaid loota, et Theresia piisavalt joob ja sööb. Väga raske on teist inimest kontrollida ning saada aru, mida ta täpselt tunneb. Tahame ju tublid ja tugevad näida. Siiski oleksin pidanud rohkem kontrollima ja teda sundima. Tippu jõudes ei leia ma ta päikeseprille ja näen, kuidas ere päikesevalgus ta maa ja taeva pöörlema panevad. Loobun enda omadest ja katan ta silmad tumedate prillidega, ent kardan, et vähene vedelikujoomine ja ere päike saavad Theresiale saatuslikuks.

Mind valdavad tuhanded etteheited ja hirmud. Alla, ainult alla! Mida madalamale me jõuame, seda kergem on meil kõigil. Kui vaid jalad kannaks! Sunnin Theresiat jooma ja sööma. Ma tean, et energiabatoonid käivad suus ringi, kuid mul ei ole häbi suruda talle see vägisi suhu. Kui toit suust alla ei lähe, siis hoia seda suus nii kaua, kui see vedelikuks muutub ja kurgust alla vajub.

Umbes 5500 meetri peal kaotab Theresia teadvuse.

„Hapnikku, tooge hapnikku!“ karjun kogu kõrist giidile.

Tundub, et aeg seisab. Tunnen mõõtmatut hirmu. Viis minutit ootamist on nagu viis tundi. Õnneks tuleb Theresia teadvusele, kuid ma ei lase tal tõusta. Theresia täielikule toibumisele kulub umbes pool tundi. Edasisel teekonnal mäest alla on ta juba koos lisahapnikuga abigiidide käte vahel ja toel.

(jätkub raamatus)


Õnneks leidub mehi, kes mind lesbiks ei pea ja Ladies Trekkingu nime ei karda. Nii veangi 2015. aasta naistepäevamatkal Marangu rajal segarühma. Mööda Machame rada rühib 28 naist kümnest riigist Allisoni ja Danielle’i juhatusel. Ilm on ilus ning vihmast ja lumest jääme puutumata.

Oma sisemuses olen veendunud, et seitse korda on piisav, ja erilist viitsimist uuesti minna enam ei ole. Las edaspidi lähevad teised ja mina võiksin nüüd juba mujal ringi vaadata.

Siis aga juhtub imelik asi. Laskudes mööda pehmet mäeselga teen ma väikese puhkepausi ja võtan lonksu vett. Korraga kuulen selgelt, kuidas mulle kõrva sosistatakse: „You must come back.

Võpatan end kivilt püsti ja vaatan ringi. Mitte kedagi ei ole, isegi mitte silmapiiril. Kuid kõik, mida ma kuulsin, on nii selge!

(jätkub raamatus)

---

Ära oota tulevikult seda, mida sa ei tea.

Täna oled ummikus ja kuskil teinud pisivea.

Ela hetkes – selles praegu, mis on süles, põues, peas.

Nii võid hiljem olla targem, hiilata ka teiste seas.

(jätkub raamatus)

 

Ilmumisandmed

Autoriõigus: Janika Vaikjärv ja Petrone Print OÜ, 2016

Toimetaja: Kaja Sepp
Keeletoimetaja ja korrektor: Triinu-Mari Vorp
Kujundaja: Madis Kats
Kaardi kujundaja: Kudrun Vungi
Fotoalbum: Janika Vaikjärv, Sirje Kallasvee, Indrek Prants, Kristel Sarri, Eva Maran, Lee Murrand, Karen Kasmauski, Nadia Marquard Otzen, Anne Mary Vahtre

Trükk: Greif OÜ

ISBN 978-9949-556-64-9 (trükis)
ISBN 978-9949-556-65-6 (epub)

pehme kaas, 130 x 190 mm
240 lk

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga