Minu Sansibar Janika Vaikjärv

Minu e-postkasti potsatas puhtas eesti keeles ootamatu kutse: „Avasta oma naiselikkuse vägi. Retriit Sansibaril.“
Kirjas lubati mulle vaikust, väge, sisemist ärkamist, tseremooniaid, hingamisi ja pühasid ringe ookeani ääres. Kutse oli ilus, pehme ja sensuaalne nagu siidiselt sõnastatud lubadus uuele elule. Lugesin kirja läbi, aga sinnapaika see minust jäi. Vähemalt esialgu. Uudishimu jäi aga kripeldama.

(jätkub raamatus)

Nii mind paigutatigi juhi kõrvale, mis oli nagu auhind loosirattast. Esialgu tunduski, et nüüd on elu parem, sain akna alla ja hingata oli veidi kergem. Kuid rõõm kestis lühikest aega. Järsku pisteti mulle sülle kaks riideräbalatesse mähitud beebit, kes asusid rõõmsalt mu särki nätsutama, lisaks poetati põlvedele hunnik pesukausse. Iga teeauk pani need kolisema, nagu oleks mul süles terve trummikomplekt.

(jätkub raamatus)

Nii mind paigutatigi juhi kõrvale, mis oli nagu auhind loosirattast. Esialgu tunduski, et nüüd on elu parem, sain akna alla ja hingata oli veidi kergem. Kuid rõõm kestis lühikest aega. Järsku pisteti mulle sülle kaks riideräbalatesse mähitud beebit, kes asusid rõõmsalt mu särki nätsutama, lisaks poetati põlvedele hunnik pesukausse. Iga teeauk pani need kolisema, nagu oleks mul süles terve trummikomplekt.

(jätkub raamatus)

Eestis oli parasjagu käimas suur üleriigiline kampaania: „Helkur on odavaim elukindlustus!“ ja „Helkur päästab elu!“. Sõnum oli lihtne ja veenev – pimedas tuleb helkida, muidu oled nagu orav, kes peab vaatama asfalti lähemalt, kui oleks tahtnud.
Igavlesin Sansibaril ja siis mul sähvatas: miks mitte rakendada seda elupäästvat teadmist Sansibaril?

(jätkub raamatus)

Siis leiutasin endale uue süsteemi. Maksan nüüd mõnele kohalikule kümme dollarit selle eest, et ta jalutaks viis meetrit minu ees või järel ja tõrjuks pealetükkivad tegelased eemale, olgu need siis rannapoisid, puuviljamüüjad või keegi teine, kes arvab, et minu rahakotis leiduv kuulub talle. Kui eemalt tuleb rannapoiss, lai naeratus huulil, hüüdes tervituseks „Jambo-jambo!“, siis minu kümme dollari turvamees naeratab minu eest, hüüab „Mambo vipi?“ ehk „Kuidas käsi käib?“ ning saadab rannapoisi oma teed.

(jätkub raamatus)

Ühel aastal kutsuti mind jõuluõhtule randa. Õhk oli soe, lillakasmust taevas oli tähti täis tipitud ja merelainete kohin kõlas nagu jõululaul. Lubati üllatust. Ja siis ta ilmuski: kohalik must mees, seljas punane kuub, vatist habe ees ja käes valged kummikindad. Need jubedad kummikindad läikisid nagu nõudepesija töövarustus, mitte jõuluvana tunnusmärk.

(jätkub raamatus)