minu_jamaica
5,00 €

Ilmunud
01. 2013

See raamat sinu käes, hea lugeja, on teekond Jamaicale – saarele, millest unistasin kogu oma lapsepõlve ning kuhu hiljem saatuse tahtel korduvalt sattunud olen. Sealne kultuur ja eriti reggae-muusika on oluliselt mõjutanud mind kui kunstnikku ja DJd.

Esimest korda läksin Jamaicale 1999. aastal, olen seal käinud viis korda ja elanud umbes viis kuud. Arvan, et see on just paras emotsioonide ja kogemuste pagas, mida teiega raamatulehekülgedel sõnas ja pildis jagada. Olen nii üksi, naise Tiina, tütre Cassandra, venna ja paljude seal kohatud tuttavate ja sõpradega sattunud omajagu seiklustesse ja annan endast parima, et ka teie neist võimalikult palju osa saaksite.

Selleks, et minna maailma avastama, peab lihtsalt ära minema, ja ehk aitab minu raamat sihtkohta leida.

taRRvi

Katkendid

Üle pika aja toetan mõnusa ohkega oma istmiku kindlalt maha. Kergelt higiste ja värisevate kätega, tubakapuru näpu vahel rullides on taksosebimist mõnus jälgida, eriti pärast „babüloonlaste” kadalippu. Jamaical kutsutakse babylon’iks bürokraatiat, politseid ja võimuorganeid. Iidne mitmekeelne ja -kultuuriline Babüloni linn, kus inimesed üksteist ei mõistnud, on päris tabav ütlus nende Kafka stiilis süsteemide kohta.

Shushuuu, tõmban nikotiini kopsu… Mõnus! Pea läheb uimaseks ja mõtted rahulikuks, inimesed tunduvad nagu inimesed ükskõik missuguses maailma otsas, oma igapäevaste murede, sagimise, taaskohtumiste ja kõige muu säärasega. Alguses olen võõrale maale saabudes kahtlustav, nagu tahaks kõik minu raha ja mind ennast ära kasutada või nagu oleks Jamaical kõik kohalikud turistide „hustler’id”. Loomulikult ei ole see tõsi! Hirmul on suured silmad ja suitsetamine, mida koduses turvalises keskkonnaski teen, rahustab mu väsinud pead ja närve ning mis kõige tähtsam – näen enda umber samasuguseid inimesi nagu igal pool mujalgi maailmas.

(jätkub raamatus)


„Kas sa tead, kus saab kuulata muusikat, sound-süsteemi stiilis, otse tänaval?” pärin vigases Jamaica inglise keeles, mille peale kostetakse: „U cant this time, it too early! U can try few blocks from here, later, around midnight.” Neiu viipab äärelinna poole. Aga ega see mõte, et peaksin minema „ghetto” poole, ja veel kesköö paiku, mulle eriti ei meeldi. Silme ees hakkavad jooksma Jamaical vändatud filmid äärelinna kriminaalidest ja džungliseadustest.

„Aga milleks ma siia siis tulin, kui ei julge isegi hotellist, restoranist ja kaubanduskeskusest kaugemale minna?” Nende mõtetega üritan ennast korrale kutsuda.

Nojah! Selge see, et kella üheksa paiku õhtul ei mängita muusikat isegi Tallinnas, kuigi püüdsin võimalikult kaua süüa ja tegin isegi mõned visandid aja kulutamiseks ja oma „suure kunstnikuhinge” rahuldamiseks. Mis siis ikka, võtan visandiploki kaenlasse ja vaatan, mis kohaga üldse tegu, et siis otsustada, kas hiljem tagasi minna. Lasen elul ennast juhtida… Eks neid inimesi olegi vist vähe, kes suudavad oma tulevikku väga täpselt planeerida ja ette näha.

(jätkub raamatus)


Hea, et olin teinud kodutööd, sest muidu oleks imelik vaadata mehe-naise paaris-, või õigem oleks öelda paaritumistantsu! Võhikule võiks see vaatepilt tunduda räige keppimisena, sest naine tantsib kätega peaaegu maad puudutades, uuritades ja hõõrudes oma tagumikku sirgelt seisva mehe genitaalide vastu. Eriti cool’id mehed ei tee selle pealtnäha väga erootilise tantsu juures erilist mõnunägu, vaid näivad pigem ükskõiksed. Superprofid kutid joovad samal ajal õlut, suitsetavad ja ajavad sõbraga juttu.

Tõsijutt, tõsijutt! Siin on tunda tugevat Aafrika kultuuripärandit, sest paljud liigutused on täpselt sellised, nagu nii-öelda vana kooli Tarzani mustvalgetest filmidest näinud olen ‒ kui rühm „kultuurseid” valgeid satub „primitiivse” hõimu tantsupidustustele. Ühel hetkel aga ilmub välja seltskond videokaamera ja tugeva valgustusega. Mikrofonist kõlavad hõiked „Video light, video light!”.

Ohsaa, kus nüüd hakkavad kõikvõimalikud tantsijad ja need, kes oma arust arvavad, et oskavad tantsida, kaamera ees näitama, mida nad suudavad. Kolme-nelja kaupa võetakse ilusti kaamera ette rivvi ning uuemad sammud ja poosid näidatakse ette. Aga ega kaameramees ka papist poiss ole, tema igat „matsi” ei filmi ja mingil hetkel hakkab hoopis naisi filmima ning väga tihti just seeliku alt. Noored tantsudiivad just seda nagu ootakski. Šeigitakse oma taguotsaga otse filmimasina objektiivi ees, justkui too oleks mehe genitaal. Kaameramehe ainukeseks mureks ei ole siis uuritajate puudus, vaid objektiivi puutumatus. Jep, dancehall! Igal juhul kogen Kingstoni äärelinnas mitmekultuurilisust, MTVd ja Aafrikat kuubis!

(jätkub raamatus)


Pärast pikemat tiirutamist ümber maja, mis peaks olema raamatukogu, leiangi pisikese nurgataguse ja lukustatud ukse, millel silt „Jamaican National Library”. Vaatan ringi. Ilmselt ongi see tagasihoidlik uks selle suurejoonelise asutuse peasissepääs. Ukse kõrval näen ka uksekella. Helistan. Üks unine naishääl vastab: „Jeees?” Seletan kohmakalt, et olen Eestist ja tahan Jamaica raamatukogule annetada haruldase raamatu. Ise veel mõtlen, kas naine ikka sai minu jutu mõttest aru, kui juba kõlab elektroonilise ukseluku pinin. Surun täie jõuga üsna kobakat puitust, kuni mu silmade ette tuleb miniatuurne Washingtoni kongresside raamatukogu meenutav vaade. Hoone sisu on mitmesuguste erinevate stiilide segu, meenutades oma kõrgete lagede tõttu midagi koloniaal-maoori sümbioosi sarnast. Lõhnab vängelt kopituse ja puidukõdu järele. Siinsamas sissepääsu juures on ka pisike lett, mille taga istubki too „uksekella naine”, kelle näoilmest ei peegeldu mitte üllatus, vaid suur uudishimu.

Laon oma jutu uuesti lagedale, proua saadab minu poole teele sõbraliku naeratuse ja ütleb, et ta peab ülemuse käest enne luba küsima. Loomulikult küsi, kui oma peaga ei suuda mõelda, mida kingitusega teha, mõtlen mornilt bürokraatiat ironiseerides. Hea meelega läheksin juba edasi, aga lihtsalt uksehoidjale ka ei usalda raamatut, sest mine tea, kuhu ja kauaks ta selle jätab.

(jätkub raamatus)


Täna on reede, ja õhtul toimub Tallinnas igakuine Bashment, kust kavatsen läbi astuda, kuigi publikule ei ole lubatud, et ma esinen. Tahan näha sõpru, kuulata muusikat ja tutvustada uusimat jamaica muusikat, mis minu seljakotis plaatide näol juba tükk aega „sügeleb” ja oma raskusega end meelde tuletab. Enne keskööd maandun Tallinna lennujaamas ja mõtlen kärsitusega, miks ometi peab see treppide ja trappide lennuki ette ajamine nii kaua aega võtma. Tahaks pärast poolt päeva lennukis istumist nüüd ja kohe jala armsas kodulinnas maha panna! Mul on hea meel, et Eestis on juulikuiselt valged ööd, pimedatest augustiöödest pole veel mingeid märke. Sean rutakalt sammud lennujaamast väljuva ukse poole, põlev sigaret huulte vahel. Kuulujutud käivad, et varsti keelatakse suitsetamine avalikes hoonetes ja isegi lennuki tagumistes ridades ning äriklassis ära. Kasutan siis ehk veel viimast võimalust tundmaks end vabalt ja mõnusalt.

„Tere, kuidas läheb?” ütlen takso tagaistmele prantsatades ja taksojuhti joviaalselt tervitades. Samas annan endale kohe aru, et ma ei ole enam Jamaical, vaid põhjamaiselt vaoshoitud Eestis. Ootamata vastust oma tervitusele, palun end viia otsejoones Von Krahli teatrisse Bashmentile. Väga tihti on nii, et reisidelt kogutud energia ja avatus muutub kodus veidi segavaks. Eestis sujuvad asjad paremini, kui ajada konkreetset, emotsioonivaba ja ilustamata juttu. Welcome to Estonia!

(jätkub raamatus)

Ilmumisandmed

Autoriõigus: Tarrvi Laamann ja Petrone Print OÜ, 2013

Toimetaja: Riina Luik
Keel ja korrektuur: Triinu-Mari Vorp
Kaanekujundus, makett ja pildilisa kujundus: Anna Lauk
Kaart: Kudrun Vungi
Puulõiked: Tarvvi Laamann

Trükk: Greif OÜ

ISBN 978-9949-511-17-4 (trükis)
ISBN 978-9949-511-18-1 (epub)

pehme kaas, 130 x 190 mm
191 lk

Kommentaar

  1. milliseid raamatuid on veel tulemas? ootan väga juba ..

  2. Väga reggae! Üks väheseid Minu-sarja raamatuid, mida tahaks teist korda lugeda.

  3. Minu jaoks sarja üks nõrgemaist raamatuist. Minu meelest oleks kogu loo võinud vabalt ühte artiklisse ära mahutada. Justkui venitati ja korrutati.

  4. Vaidleks eelmisele vastu. Mulle küll meeldis see raamat ja ei märkanud kuskil venitamist. Huvitav lugemine ja näha, et autor armastab tõeliseltseda, mida ta teeb ning eriti soojalt kirjutas ta oma tütrest ja naisest alati.

  5. Hästi mõnus lugemine. Nagu juba eelpool mainitud- väga reggae! :) Mul tekkis endalgi huvi selle muusikasuuna ja üldse Jamaica vastu. Üldiselt oli seda raamatut lugedes tunne nagu viibiksin ise puhkusel. Nii siiras ja muhe.

  6. Muhe lugemine. Autor suutis mind viia Jamaica rahuliku kulgemise lainele. See polnud küll teab mis faktitihe ega tegevustest kirju teos, aga ilmselt see polnudki eesmärk. Mulle meeldis see mõnus kulgev atmosfäär ja reggae kohalt sain targemaks.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga