Minu Hiina Jens Veende

Saatejuhid ootavad, kuni publiku sumin maha vaibub. „Ja järgmisena palume lavale esineja number nelikümmend kaks – Liu Gang Eestist!“

Kuni viimse hetkeni säilitasin lolli lootust, et saatejuhtidel läheb ühtäkki lugemine sassi ja hüpatakse neljakümne ühe pealt otse neljakümne kolme peale. Nüüd aga, kui on lõpuks kostnud see hirmus number, saan aru, et tagasiteed enam ei ole. Tuleb astuda lavale ja lahkuda sealt kas kilbiga või kilbil.

David lööb mulle patsu õlale. Suundun trepist üles – iga samm raskem kui eelmine, nagu hukkamõistetul võllapuu trepist üles kõmpides –, hingan sügavalt sisse ja astun kardinate tagant lavale.

Selleks ajaks, kui lava keskele olen jõudnud, on rahva sumin taas vaibunud. Saal ootab haudvaikselt, kui välja arvata mõni üksik köhatus tagaridades.

Vaatan publiku suunas, aga ei näe üle pimestavate lavatulede praktiliselt midagi.

(jätkub raamatus)

Ühtäkki tardun paigale kui kuulen heki tagant õrna nirinat ja siis sahinat, nagu kuseks kusagil joodik põõsasse.

Jään kuulama.

Sahin kestab veel lühikest aega, enne kui solksatuse ja hiljem taas nirinaga asendub. Ei, ei, see ei kõla nagu joodik. Surun oma hirmu maha ja kõnnin ümber heki, et asja uurida.

Mingi inimkuju seisab keset kõnniteed.

Ta on seljaga minu poole ja kummardab mulle nähtamatu objekti kohal. Astun vaikselt lähemale ja märkan veepange ja pikavarrelist moppi. Inimkuju – mulle tundub nüüd, et see on keegi vanem meesterahvas – pühib aeglaste loogeliste liigutustega tänavaplaati, kastab seejärel mopi ämbrisse, ootab, kuni suurem osa veest mopipeast välja on tilkunud, ning võtab siis ette järgmise tänavaplaadi.

Sahin, solks, nirin. Uus plaat. Sahin, solks, nirin.

Osa plaate nühib onuke üsna põhjalikult, teistele tõmbab aga vaid üks-kaks lühikest jutikest, enne kui edasi liigub. On see mõni mõistuse kaotanud põrandapesija?

(jätkub raamatus)

Keset platsi on koondunud terve pataljon vanatädisid, üksteise järel sirgetesse rividesse joondunult, nagu valmistuksid sõtta marssima. Pilgud on kindlalt ette suunatud ja ilmed keskendunud. Kõik on vaikne, enne kui ühtäkki muusika lahti läheb. Vanatädikesed kukuvad muusika rütmis õõtsuma. Juuksed lendlevad ja küünarnukid rebestavad õhku. Üks samm ette, kaks sammu taha, parem käsi puusale ja vasak käsi üles – iga viimane kui liigutus on militaarse täpsusega välja mõõdetud. Vaatepilt on sürreaalne, seda enam, et seljas ei ole neil mitte militaarsed rõivad ega spordidressid, vaid täiesti tavalised vanatädikeste igapäevariided.

Pataljoni komandör tabab mind vargsi etendust jälgimas ja hõikab: „Shuaige, tule!“

Heidan kiire pilgu üle õla – äkki hüüdis ta kellelegi teisele? Selja taga pole aga kedagi. Ju siis mina olengi see „ilus poiss“, keda kutsutakse.

„Jah, sina. Tule nüüd, shuaige!“

(jätkub raamatus)

Olen üsna skeptiline – ja üleüldse, mis pistmist on mu sisikonnal seljavaluga? –, kuid otsustan siiski keele suust välja pista ja vaadata, mis diagnoosi apteeker mulle paneb.

„Oi-oi-oi… ei, see värv ei meeldi mulle mitte üks raas…“ mõmiseb mees. „Nii, ja ole hea, ulata mulle nüüd oma käsi ka. Võtan kähku su pulsi.“

Mees mudib mu rannet ja pomiseb midagi arusaamatut, võttes lisaks välimusele ka järjest enam oma olemuselt hullu teadlase kuju. „Mmhmm, mmhmm, täpselt nii, nagu ma kahtlustasin…“

„Olen ma suremas?“ naljatan.

„Hmm…“ Apteeker teeb pisut pikema mõttepausi, kui mulle meeldiks, enne kui jätkab: „Ei, seda mitte, aga paraku on sul küll yang’i defitsiit.“

(jätkub raamatus)

„Head koera aastat!“ soovib mulle müüja, viibates peaga punastele aluspükstele minu ostukorvis. „Tähendab, sa oled ikka koera aastal sündinud, eks?“

„Ei…“ vastan, jäädes mõtlema, mis seos aluspükstel mu sünniaastaga on.

„Aga kas sa siis ei tea, et punaseid aluspükse kantakse vaid siis, kui on sinu looma aasta. Tänavu on need koertele.“

Seda ma tõepoolest ei teadnud. Naeratan viisakalt ja asetan aluspüksid siiski lindile. Tean küll, mis aeg on: nüüd on aeg lolli välismaalase kaart mängida ja teeselda, et ma mitte millestki aru ei saa. Kogemus on näidanud, et kohalikud on sageli nõus teatud kultuurinormide rikkumise suhtes silma kinni pigistama, kui tegu on välismaalasega.

„Ma panen need siis kõrvale, jah?“ küsib müüja ja tõstab aluspüksid üles.

jätkub raamatus