Minu Bulgaaria
6,00 € 3,00 €

Ilmunud
03. 2014

Maandun lennukiga öises Sofias üheskoos sõber Askoga. On 2005. aasta 25. september. Lohistame oma kohvrid vanast väsinud terminalist välja ja kohtume kamraad Pärlaga.

Lämmatav soojus tervitab uksel ja sunnib joped kotisangade vahele. Miski ei viita sellele, et viis aastat hiljem maksan siin riigis 60 inimesele palka ja olen bulgaarlastega suureks sõbraks saanud.

Äkki tundume endale hirmus targad. Me ju teame täpselt, mis siin riigis järgmistel aastatel juhtuma hakkab. Kohe-kohe saabub siia Euroopa Liit, kõik saavad rikkamaks, korruptsioon ja kuritegevus kaovad, inimesed saavad kultuurseks, sportlikuks ja ausaks. On selge, et just nüüd ja just siin tuleb midagi ette võtta. Ettevõtte alustamine on üsna romantiline periood. Koduigatsus tekib pärast kolme kuud. Suur stardierutus ja seiklusjanu kaob lõplikult alles teisel aastal. Uue ettevõtte romantika saab mööda kolmandal-neljandal aastal. Uhkustunne käima saadud ettevõtte üle ei kao kunagi.

Nii nagu kogu Bulgaaria on täis vastuolusid, erinevad ka eestlaste mälestused. Ühele eestlasele on see sooja rannaliiva, puuviljakompottide ja magusate tomatite, teisele aga valede, raha kaotamise ja hapude viinamarjade maa.

JANEK BALÕNSKI

 

Katkendid

Esimesel tööpäevahommikul Sofias, lagunenud majadega Pop Bogomili tänava korteris läheb uni kuidagi vara ära. Päike särab aknasse. Elan ühes korteris Asko ja Pärlaga, meil on kokkulepe, et jagame hommikuid. Kaks magavad ja kolmas keedab putru. Täna oli Asko kord. Kõlab nagu ühiselamu, jah? Aga ei, see on staap. Minu ainus tugisüsteem selles riigis. Võileivad söödud, nõud pestud, istun köögilaua taha ja otsustan, et saabusin just nüüd tööle. Löön kalendri lahti. See ongi kogu minu kontor. Vaatan ringi. Peale just registreeritud firma ja minu ülisuure tahtmise ei ole projektist sellel hetkel mitte midagi rohkemat olemas. Ah jaa, ka kogu raha, mille 16 investorit otsustasid investeerida, seisab Eestis kontol ja on alles. Naer tuleb vägisi peale, kui mõtlen, et hakkan tekitama midagi mitte millestki.

Esimesed päevad on täis pisiasjadega tegelemist ja lihtsalt rabelemist. Rööprähklemine on uus eestikeelne sõna, mis sellist tegevus hästi kirjeldab. Õhtuti planeerime ühiselt järgmisi samme. Kuna sõbrad Asko ja Pärla on samuti oma pere raha minu projekti investeerinud, on iga õhtu justkui nõukogu koosolek. Asko on pealegi minuga täiesti sarnases olukorras. Ta püüab käima panna porivaipade rendi ja puhastamise äri. Nii mina kui Pärla oleme seal oma rahaga väikesed investorid. Sõbrad, kaasinvestorid, omanikud, juhid, alluvad, kontrollitavad, kõik rollid on ühelt poolt segi, aga teiselt poolt selgemad ja tugevamad kui kunagi varem meie vahel. Uus reaalsuse painutamise hetk on käes. Energiat pritsib, nii mis kole. Õhk on elektrit täis.

(jätkub raamatus)


Mul nagu teistelgi Bulgaarias töötanud eestlastel hakkavad tekkima Eestis „sõbrad”, kes kutsuvad Tallinnas lõunale, et arutada, mida teha oma Bulgaaria suvekorteriga mere ääres või ilma detailplaneeringuta maalapikesega suusakeskuses.

2008. aastal oli kinnisvaramess Saku Suurhallis. Kolmandik boksidest kuulus Bulgaaria ettevõtetele, kes pakkusid pideva üüritulu ning kasvavate kinnisvarahindadega suve- ja talvekortereid. Ostjaid jagus murdu... Mul on tagantjärele huvitav näha, kui erinevaid emotsioone suudavad inimesed nende kinnisvaraostudega endale tekitada.

Ühed nimetavad korterit oma pensionisambaks ja loodavad raha tagasi saada kümne aasta pärast. Teised otsivad paaniliselt müügivõimalusi ja vihastavad endiselt selle peale, et vahendajad üritavad nende pealt veel kord teenida ja keegi ei aita neil ruttu raha tagasi saada. Kolmandad tegutsevad aktiivselt kohapeal ja koopereeruvad omavahel, et hallata ise oma kortereid ning mitte rippuda endise arendaja või majahaldaja konksu otsas. Neljandad püüavad korteri olemasolu unustada, sest see tuletab neile meelde kaotatud raha.

(jätkub raamatus)


Mu poiss on nelja-aastane ja käib nüüd lasteaias. Saame kohe aru, et mingi keele õpib ta Bulgaarias iseenesest ära niikuinii. Otsustame, et olgu see siis juba inglise keel, ja paneme ta välismaalaste kallisse lasteaeda. Kuutasu on 400 eurot, kuid otsustame, et kannatame seda aastakese. Hoolimata kõrgest hinnast leidub seal lasteaias ka palju kohalikke lapsi, kelle isa saab palka kõige rohkem ehk 1000 eurot kuus. Nii väga tahavad paljud kohalikud, et nende lapsed saaksid Bulgaariast minema. Hans, kes juhib Hilti tööriistade müüki Bulgaarias, pajatab oma kolleegist, kes müüs lausa kodu, et panna lapsed ingliskeelsesse lasteaeda. Selle summa eest saab ka teenust rohkesti. Kui kujutada ette üht väga hästi ja korrektselt töötavat teenindusasutust Eestis nagu pank või hea hotell või mobiilifirmad, siis täpselt niisugune on ka see lasteaed. Mitte ühtegi halba sõna ei saa öelda ja meie ootusi ületatakse pidevalt. Igal hommikul tuleb maja ette väike koolibuss, mis korjab kooli- ja lasteaialapsed peale. Bussijuht ei suitseta bussis, tunneb lapsi nime- ja nägupidi, helistab emale ette, kui buss kipub hilinema, ning ootab või helistab, kui last ei ole tee ääres. Sisuliselt võetakse laps ema käest koduuksel vastu. Vanemad koolilapsed aitavad bussis väiksemaid ja vaatavad, et kõigil oleksid turvavööd kinni. Korraks tunned ennast nagu Lääne-Euroopas. Isegi mu naine lõpetab poisi pärast muretsemise, mis on üsna ebatavaline.

Kool ja lasteaed asuvad ühes majas. Parklast majja viib bussijuht lapsed ise ja annab nad uksel üle õpetajale. Samamoodi tuuakse lapsed pärastlõunal tagasi koju. Rühmas on kümme last ja nendega tegeleb neli kasvatajat, kellest üks on muusikaõpetaja ja üks võimlemisõpetaja. Kogu päev on jagatud viieteistminutilisteks ajavahemikeks, igal ajavahemikul on kindel teema. Vahepeal on viieminutilised mängupausid. See paistab rohkem kooli kui lasteaia moodi, aga huvitav on lastel igal juhul.

(jätkub raamatus)


Poliitiliste ja üldrahvalike uudiste kuulmise kohaks on Sofias minu jaoks palju aastaid olnud takso. Lihtsaid taksovestlusi õpin aja jooksul hindama. Taksojuhid on ju selline seltskond, kellele piisab ühe küsimuse esitamisest, ja nad räägivad hea meelega pikalt ja põhjalikult. Korra, kui tõstan oma korteri juures käe, peatub mu juures esimesena täiesti puhas ja pealtnäha uhiuus Hyundai. See on küll tavalist kollast taksovärvi, aga ühtegi muud taksotunnust pole.

Juht laseb juba eemal akna alla, naeratab korraks ja selgitab siis: „Vot... nüüd on sihuke tobe lugu, et ma olen esimest päeva taksojuht. Näed, sõidan just praegu oma paberite järele registrisse. Pole isegi kleepekaid ega plafooni veel peale pannud. Ma ei tohi raha võtta, aga võin su linna ära visata ikkagi.”
„Pole probleemi, sõidame. Ma võin ka ilma tšekita maksta.”
„Tule peale.”
„Kuidas sa siis nüüd äkki taksojuhi elukutseni jõudsid?” küsin juba teel olles.
„Sa vist ei usu, aga ma tõesti jõudsin koju Bulgaariasse alles kuu aega tagasi. See kõik algas viie aasta eest...” alustab mees oma pikka juttu, mida ta jätkab kümmekond minutit veel ka pärast seda, kui me juba sihtkohta jõudnud oleme.

Ta oli Bulgaariast ära sõitnud viis aastat tagasi. Pere säästude eest ostis ühe otsa pileti Mehhikosse. Rändas sealt ebaseaduslikult üle piiri USAsse. Varjas end väikestes külades ja töötas kohalikes restoranides. Lõpuks suutis saada kuidagi ajutise töö- ja elamisloa. Algul ostis vana väikese veoki, tegi sellega tööd. Kolmandal aastal ostis juba suure masina, millega tegi pikamaasõite ja teenis korralikult. Viienda aasta lõpus müüs oma rekka maha, ostis kaks tavalist autot, pani need merekonteineriga Bulgaaria poole teele ja tuli ise lennukiga koos sularahaga koju.
Bulgaarias ostis ta kogutud raha eest tütrele korteri ja korraldas pojale pulmad. Sellega oli raha otsas. Ühe auto jättis endale pereautoks, teisega asus taksot sõitma.

Inimeste lahkumine riigist on Bulgaariale niisama oluline teema kui Eestile. Protsentides ei ole lahkujaid rohkem kui Eestis, aga üldine number on suurem. Räägitakse, et välismaal elab juba kaks miljonit bulgaarlast. Peamiselt minnakse Saksamaale ning põhiliselt on minejateks ikka arstid ja ehitajad.

(jätkub raamatus)


Mustlased ei ole mõneti tundmatu teema mitte ainult võõrastele, vaid ka kohalikele. Praegu jookseb Bulgaaria televisioonis reality show – seriaal, kus mitmesugused kolmeliikmelised seltskonnad, tavaliselt üks näitleja, üks laulja ja üks sportlane, lähevad mõnda mustlaste perre paariks päevaks elama. Sarja tunnuslause ja pealkiri on „Läheme, elame telgis...”. Ühte osa sattusin hiljuti pikemalt vaatama. Seekord läks külla kaks meest ja üks naine. Filmiti reaalsust, mitte lavastust.

Hommik algas ühise võimlemisega. Kuuri alt toodi võimlemispink ja rinnalt kangi surumise pukk. Iga mees, neid oli aga päris palju seal peres – pereisa, pojad, isa vend ja kogu tema pere ja nii edasi –, kõik pidid rinnalt kangi vähemalt kümme korda üles suruma. Hommikuvõimlemise kõrvale toodi kauss veega ja hilissügisese härmatanud muru peal tehti ka hommikuprotseduurid kohe ära. Kuni naised hommikusaiu küpsetasid, andsid mehed kahele hobusele heina ja puhastasid neid.

Ennelõunal valmistasid naised köögilaua taga ehteid, peretütred koos naiskülalisega läksid seejärel neid linna peale müüma. Mehed käisid vankriga metsast puid toomas ja lõhkusid neid üksteise võidu hoovis.

Pärastlõunaks oli külalistele plaanitud künnivõistlus. Hobune valmistati ette, vana ader otsiti välja ja leiti ka põllulapp maja taga. See oli kõrgeid kuivanud ohakaid täis, kindlasti juba palju aastaid harimata. Peremees tõmbas esimese vao ja siis oli külaliste kord. Hobune oli niisuguse töö jaoks liiga ergas ja adrahoidja pidi pooljoostes tal kannul püsima. Ader hüppaski kord ühele, kord teisele poole vaoserva ja tulemuseks oli mingi ebamäärane segadus. Iga külaline sai tõmmata kaks vagu ja seejärel valis etendust pealt vaatama tulnud külarahvas võitjaks naisterahva. Ka perekonna enda võtted atra käsitsedes ei jätnud kahtlustki, et seda tööd peres tavapäraselt küll ei tehta. See oli ikka televisiooni jaoks.

(jätkub raamatus)


Esimestel aastatel tõlgendasin keskmise bulgaarlase iseloomu lihtsustatult: soojas kliimas on kõigil tuju pidevalt hea, sest ilm ja temperatuur ei tekita stressi. Päike annab energiat. Puuviljad ja palju rohelist kingivad tervise ja pika eluea. Hea tuju viib suurema suhtluseni, inimesed ei hoidu eraldi nagu põhjamaades. Suurem suhtlemine viib selleni, et rahvas elab tihedamalt koos. Isegi kui järgmine maja ehitatakse küla äärde põllule, ei jäeta eelmise majaga rohkem vahet kui viis
meetrit. Jääb ainult auto parkimise või viinamarjakatuse jagu ruumi ja kõrvale ehitatakse kohe järgmine maja. Linnades viib liiga tihe täisehitamine aga terve hulga probleemideni, millest ükskõiksus on vist kõige suurem.

Keskmisel bulgaarlasel on minu arvates lausa suhtlemissõltuvus. Enne tööd saavad laotöölised bensiinijaamas tund aega varem kokku, et teha ühine hommikukohv ja lihtsalt omavahel suhelda. Tihti istutakse ka pärast tööd rohke suitsu ja kohviga koos, suuremad ja väiksemad ühisüritused, sünnipäevad, väljasõidud pealekauba.

Tihedalt käiakse läbi sisuliselt ilma alkoholita. Ei ettevõttepidudel, sünnipäevadel, pereüritustel ega pulmades voola alkoholi ojadena, nagu Eestis kombeks on. Purjus inimesi näeb harva ja mingit sellest põhjustatud agressiivsust ei kohta üldse. Sofias, kus on kaks miljonit inimest, tundsin juba esimestel kuudel ennast väga mugavalt isegi reede öösel läbi linna kõndides. Ei mingit lärmi, ei mingeid purjus kampasid nagu Tallinna vanalinnas. Kaklust pole ma Sofias tänaval kunagi näinud. Viina võetakse enamasti ikka siis, kui eestlased või muud välismaalased kuskil omaette pidu peavad. Baaris või restoranis vaatavad kohalikud huviga, kuidas samasse lauda läheb juba mitmes pudel kanget ja jutt muutub üha valjemaks.

(jätkub raamatus)


Minuga oli Bulgaarias mitu aastat koos ka sõber Asko. Tema abikaasa Esteli kirjutatud lugu on südamlik kirjeldus sellest, mida naine tunneb, kui tema mees välismaale tööle sõidab.

“Bulgaarias tundsin end kui madonna lapsega. Ma ei kohanud Sofia tänavail alguses küll ühtegi teist käruga või väikelapsega ema, kuid samas ei tundnud ma ennast ei hüljatu ega teisi inimesi häiriva isikuna, nagu mulle Eestis kaasmaalased mõista olid andnud. Kõik inimesed, kes Sofia tänavatel vastu tulid või mööda läksid, naeratasid mulle sõbralikult, kudrutasid bulgaaria keeles ja kiitsid lapse ilu, aitasid vankrit tõsta, lasksid mind esimesena poodi sisse või poest välja ehk tegid kõike seda, millest ma Eestis isegi unistada polnud osanud.

Peale emotsionaalse toe läks linnatänavatel päris tihti vaja ka füüsilist tuge, et käruga edasi liikuda. Kui juba sõiduteede olukord oli Sofias hull, siis kõnniteedel oleks võinud hea tahtmise juures korraldada lapsevankrite offroad-võistlusi. Kahtlustan, et teede kehv olukord oli üks paljudest põhjustest, miks nii vähe lapsevankreid ringi liikus. Selg oli mul iga jalutuskäigu järel märg ja kilokalorid kulusid. Võtsin jalutuskäike kui head sportlikku võimalust nautida talvekuudel päikest
ja plusskraade.”

(jätkub raamatus)

Ilmumisandmed

Autoriõigus: Janek Balõnski ja Petrone Print OÜ, 2014
Toimetaja: Anneli Sihvart
Peatoimetaja: Kairit Lillepärg
Keel ja korrektuur: Triinu-Mari Vorp
Kaanekujundus, makett ja pildilisa: Anna Lauk
Kaart: Kudrun Vungi
Pildialbum: autori fotod, kui pole märgitud teisiti
Trükk: Greif OÜ
ISBN 978–9949–511–53–2 (trükis)
ISBN 978–9949–511–54–9 (epub)
pehme kaas, 130 x 190 mm
199 lk

Kommentaar

  1. hmmmmmmmmmmm.
    selline kukalt kratsima panev teos. sadakond lehekülge teosest annavad tooni autori alustava firma kasvuraskused, bulgaaria inimeste postsovetlik mõtlemisviis ja käitumismall (sealhulgas varastamised nii enda, teineteise kui riigi tagant), bulgaaria vaikne ja tagasihoidlik euroopastumine, kohalike maade müümine ja hämarad kinnisvaratehingud (buumiaeg versus masu)…
    teoses teises pooles saame teada turismist, toidust, poltiikast, maavärinatest, spordist, ajaloost, mustlastest ja bulgaarlaste iseloomust ning kommetest.
    kahjuks jääb mulle meelde kui majandusõpik.

    1. Sedalaadi kirjandus nõuab omajagu nuputamist, sest kerge on minna “laia sulega” võõrast maad kirjeldama. Olen viis korda viibinud Bulgaarias, peamiselt Varna ümbruses, seejuures üks kord poolteist kuud. Janeki raamat ei ole jah just päris see, mida me ootaksime. Aga tal on ju alati võimalus kirjutada UUS raamat, teha see põnevamaks ja tingimata leida sellele ka oskustega TOIMETAJA. Üldiselt on ju sedalaadi teosed väga loetavad, raamatud seisma ei jää.Nii et jaksu edaspidiseks! Enn.

  2. Kohutavalt halb toimetajatöö! Pidevalt kordused ja lauseseadmine tõeliselt kehv! Kurb…

  3. Esimese hooga olin täitsa pettunud, palju ärimehe juttu, vähe Bulgaariat. Aga edasi arvamus juba paranes – autor oli ikkagi küllalti palju ringi reisinud, teadis kohalikku elu-olu.. ja selles valguses hakkasin ka juba tema ärilugusid hindama. Jah, ta ei olnud eriti osav sõnasepp, kuid sellegipoolest sai ettekujutuse sealsest maast suures plaanis. Mind häirivad raamatud, kus riik on suur ja lai ja väga mitmekesine, aga autor piirdub ühe kitsa linna ja selles veel omakorda oma väikse trajektoori kirjeldusega. Siin sai ikkagi suurema üldpildi ja muidugi sellist isiklikku “minu” lähenemist ka.
    Võib-olla see osa oli väheke kunstlikult juurde poogitud, kus beebiga ringi liiklemist kirjeldas hoopis autori sõbra naine… Miks ei saanud me seda autori enda või tema naise käest kuulda?

  4. Sellist rämpsu pole ammu juhtunud lugema! Bulgaaria on imekaunis ja huvitav maa, mitte ainult suve- ning talvekuurort. Ja ka bulgaarlaste tõeline olemus on jäänud autorile lõppkokkuvõttes avastamata. Autori enda huvid on ääretult piiratud, sestap ka seetõttu nägemus sellest riigist on väga piiratud. Muuseas, olen ise elanud Bulgaarias bulgaarlaste keskel 30 aastat ja võin tunnistada, et isegi mina pole suutnud kõigest seal maal sügavuti aru saada. Kuid see, mida ja kuidas kirjutab Balõnski, on pinnapealne kirjatöö.

  5. Naljakas, kuidas inimeste maitsed ja eelistused erineda võivad. Mina kribasin Bulgaaria tulevase reisisihina üles just tänu sellele raamatule. Minu meelest väga muhedas stiilis ja huvitavalt kirjapandud, autoril on mõnus huumorisoon. Natuke meenutas stiililt Islandi-raamatut, naljakal kombel on mõlemad meesautori kirjutatud. Ja just see firma alustamise pool oli äärmiselt põnev, varasematest Minu-raamatutest midagi sellist ei mäleta. Aitäh autorile, minu jaoks üks Minu-sarja lemmikuid kindlasti.

  6. Erineb väga palju teistest selle sarja raamatutest. Mulle meeldis, ei tekkinud kordagi tunnet, et igav on. Selline mehise joonega kirjutatud raamat ja natukene sobib lugemiseks inimesele,kes soovib ükskõik kus ettevõtlusega tegelema hakata.
    Olen juba ammu Bulgaariasse reisida tahtnud, raamat julgustas ja innustas mind.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga