Minu Bulgaaria. Epiloog 2026 Janek Balõnski

Esimesel tööpäevahommikul Sofias, lagunenud majadega Pop Bogomili tänava korteris läheb uni kuidagi vara ära. Päike särab aknasse. Elan ühes korteris Asko ja Pärlaga, meil on kokkulepe, et jagame hommikuid. Kaks magavad ja kolmas keedab putru. Täna oli Asko kord. Kõlab nagu ühiselamu, jah? Aga ei, see on staap. Minu ainus tugisüsteem selles riigis. Võileivad söödud, nõud pestud, istun köögilaua taha ja otsustan, et saabusin just nüüd tööle. Löön kalendri lahti. See ongi kogu minu kontor. Vaatan ringi. Peale just registreeritud firma ja minu ülisuure tahtmise ei ole projektist sellel hetkel mitte midagi rohkemat olemas. Ah jaa, ka kogu raha, mille 16 investorit otsustasid investeerida, seisab Eestis kontol ja on alles. Naer tuleb vägisi peale, kui mõtlen, et hakkan tekitama midagi mitte millestki.

(jätkub raamatus)

Mul nagu teistelgi Bulgaarias töötanud eestlastel hakkavad tekkima Eestis „sõbrad”, kes kutsuvad Tallinnas lõunale, et arutada, mida teha oma Bulgaaria suvekorteriga mere ääres või ilma detailplaneeringuta maalapikesega suusakeskuses.

2008. aastal oli kinnisvaramess Saku Suurhallis. Kolmandik boksidest kuulus Bulgaaria ettevõtetele, kes pakkusid pideva üüritulu ning kasvavate kinnisvarahindadega suve- ja talvekortereid. Ostjaid jagus murdu… Mul on tagantjärele huvitav näha, kui erinevaid emotsioone suudavad inimesed nende kinnisvaraostudega endale tekitada.

(jätkub raamatus)

Mu poiss on nelja-aastane ja käib nüüd lasteaias. Saame kohe aru, et mingi keele õpib ta Bulgaarias iseenesest ära niikuinii. Otsustame, et olgu see siis juba inglise keel, ja paneme ta välismaalaste kallisse lasteaeda. Kuutasu on 400 eurot, kuid otsustame, et kannatame seda aastakese. Hoolimata kõrgest hinnast leidub seal lasteaias ka palju kohalikke lapsi, kelle isa saab palka kõige rohkem ehk 1000 eurot kuus. Nii väga tahavad paljud kohalikud, et nende lapsed saaksid Bulgaariast minema.

(jätkub raamatus)

Poliitiliste ja üldrahvalike uudiste kuulmise kohaks on Sofias minu jaoks palju aastaid olnud takso. Lihtsaid taksovestlusi õpin aja jooksul hindama. Taksojuhid on ju selline seltskond, kellele piisab ühe küsimuse esitamisest, ja nad räägivad hea meelega pikalt ja põhjalikult. Korra, kui tõstan oma korteri juures käe, peatub mu juures esimesena täiesti puhas ja pealtnäha uhiuus Hyundai. See on küll tavalist kollast taksovärvi, aga ühtegi muud taksotunnust pole.

(jätkub raamatus)

Mustlased ei ole mõneti tundmatu teema mitte ainult võõrastele, vaid ka kohalikele. Praegu jookseb Bulgaaria televisioonis reality show – seriaal, kus mitmesugused kolmeliikmelised seltskonnad, tavaliselt üks näitleja, üks laulja ja üks sportlane, lähevad mõnda mustlaste perre paariks päevaks elama. Sarja tunnuslause ja pealkiri on „Läheme, elame telgis…”. Ühte osa sattusin hiljuti pikemalt vaatama. Seekord läks külla kaks meest ja üks naine. Filmiti reaalsust, mitte lavastust.

(jätkub raamatus)

Esimestel aastatel tõlgendasin keskmise bulgaarlase iseloomu lihtsustatult: soojas kliimas on kõigil tuju pidevalt hea, sest ilm ja temperatuur ei tekita stressi. Päike annab energiat. Puuviljad ja palju rohelist kingivad tervise ja pika eluea. Hea tuju viib suurema suhtluseni, inimesed ei hoidu eraldi nagu põhjamaades. Suurem suhtlemine viib selleni, et rahvas elab tihedamalt koos. Isegi kui järgmine maja ehitatakse küla äärde põllule, ei jäeta eelmise majaga rohkem vahet kui viis meetrit. Jääb ainult auto parkimise või viinamarjakatuse jagu ruumi ja kõrvale ehitatakse kohe järgmine maja. Linnades viib liiga tihe täisehitamine aga terve hulga probleemideni, millest ükskõiksus on vist kõige suurem.

(jätkub raamatus)

Minuga oli Bulgaarias mitu aastat koos ka sõber Asko. Tema abikaasa Esteli kirjutatud lugu on südamlik kirjeldus sellest, mida naine tunneb, kui tema mees välismaale tööle sõidab.

“Bulgaarias tundsin end kui madonna lapsega. Ma ei kohanud Sofia tänavail alguses küll ühtegi teist käruga või väikelapsega ema, kuid samas ei tundnud ma ennast ei hüljatu ega teisi inimesi häiriva isikuna, nagu mulle Eestis kaasmaalased mõista olid andnud. Kõik inimesed, kes Sofia tänavatel vastu tulid või mööda läksid, naeratasid mulle sõbralikult, kudrutasid bulgaaria keeles ja kiitsid lapse ilu, aitasid vankrit tõsta, lasksid mind esimesena poodi sisse või poest välja ehk tegid kõike seda, millest ma Eestis isegi unistada polnud osanud.

(jätkub raamatus)