Minu Bangkok Ervin Bernhardt

Ilmunud
11.2012

Kaksteist trellitatud ust

 „Kui teil on plaanis lähiajal Bangkokki sõita ja lootsite sellest raamatust reisi peale kasulikke näpunäiteid leida, siis pange see parem tagasi sinna, kust võtsite, ja kui enam ei õnnestu, siis palun vabandust.

Aga seda, mida mina seal nägin, Lonely Planetis ei olnud, ehkki hoiatati, et ärge te Tais sigadusi tehke, muidu alles saate, nii et paha hakkab.”

Ervin Bernhardt

1995. aasta juunikuus võeti Ervin Bernhardt Bangkoki lennujaamas kinni süüdistatuna narkootikumide veos ja mõisteti eluks ajaks vangi. Tänu riikidevahelisele kokkuleppele toodi ta kaheksa aastat hiljem, 2003. aasta kevadel Bangkokist Eesti vanglasse üle.

Autor säästab lugejat vanglaelu õudustest ja alasti ängist, kirjeldades tavamõtlemise piiridest välja­poole jäävaid olukordi ja teekonnal kohatud värvikaid tüüpe groteski ulatuva huumoriga.

Kui lennujaamas leitakse sinu juurest hunnik mingisugust valget jahu ja minnakse seepeale puhta elevile ja hakatakse hirmsa kiirusega ringi sagima, pead laiali otsas, siis ei ole pärast ilmselt tõesti mõtet seletada, et ma tahtsin sellest sodist kodus pannkooke küpsetada, või et pigem pidi seda tegema üks minu juhuslik tuttav, keda ma tagantjärele mõeldes õigupoolest ei tunnegi ega suuda hästi meenutada, kuskohas ma teda üldse kohtasin, või mis värvi olid ikkagi tema silmad. Olgugi, et olin oma praeguses meeleseisundis enda olukorrast pääsemiseks valmis põhimõtteliselt kõigeks, ja valetama olnuks ma nõus silmagi pilgutamata, ei oleks ma nii karvast jutulõnga küll vähegi veenval moel veeretada suutnud. Ma ise ka saaks sellise jama peale vihaseks, kui kellelgi peaks olema jultumust seda mulle kainest peast ette sööta, ja väänaks talle vähemalt kolmsada aastat jutti.

(jätkub raamatus)

—-

Gorgo õngitses oma kastist just minu jaoks meisterdatud õblukese lehmaketi, jõllitas seda oma selge silmaga hindavalt ning valis siis teise, mis õigupoolest kuulus järjekorras kolme võrra eespool seisnud, poolteist korda kogukamale kundele, kes aga oli tolleks hetkeks juba lahkuda jõudnud. Vasar tegi oma tööd, tagudes tõenäosusteooriat iga täppishoobiga üha sügavamale pseudoteaduste häbiposti, ning minu usaldus Gorgo vastu üha kasvas, ehkki oli endiselt õõvastav näha teda mulle otsa jõllitamas, samal ajal kui tema tähelepanu pidanuks kuuluma jäägitult Krussule.

Samas aitas ilmselt just see, nagu ma alles tükk aega hiljem mõistsin, mul lõplikult aru saada, et üks osa minu senisest elust on lõppenud ja algab uus, mis lõpeb tont teab kus, millal ja miks. Ehkki rippusin veel palju aastaid ebamääraste ja tegelikku reaalsust trotsivate pettekujutelmade küüsis, ütles just Gorgo Metuusala, kellel isegi minu sandistamise võimalusest polnud sooja ega külma, ent kes sellest hoolimata oli mulle tol hetkel kallim kodumaast, et mina ei olegi Olaf Andvarafors tegelikult.

(jätkub raamatus)

—-

Mees andis end poolenisti püsti upitades mulle kätt ja patsutas vabale madratsirullile enda kõrval. „Potsa maha.”

Potsasingi. „No mis sul oli?”

„Ai jah, pidin sulle määneskit andma ju… Teadsa…” Ja ta küünitas end kaenla alt sügama. „Ma annan sulle võimaluse muga oma nodi jagada.”

Olukorda kiirelt hinnanud, ei leidnud ma tema pakkumise enam nii ahvatleva olevat, kui see ennist tundunud oli. Ah siis sel kombel ta oma mammona kokku on ahnitsenudki! Kelm ja sulinäss! Võibolla polnud mu märsis just liiga palju väärtuslikku, kui ehk Eiffeli torniga klaaskuul välja arvata, kuid see oli ainus kraam, mis mu eelmisest elust veel järel oli, ning ma ei kavatsenud sellest kergelt loobuda.

„A siis ma pian sulle midagist vasta andma,” pigistasin endast välja kõige leidlikuma kahemõttelisuse, mis mul kiiruga pähe tuli, ning tundsin suus adrenaliini ebameeldivat lehka.

Vanamees ainult mühatas põlglikult. „Sul, mees, põle ju midagistki,” koputas ta endale plätuga vastu pead. „Madrass on vä? Põle! Talrek on? Sittagi sul põle! Näh, tee kott lahti. Madrassi võtad pärast kaenla.”

Ning ta hakkas mu vanasse teksariidest märssi igasugust träna juurde kuhjama: püksid ja maika, lusika ja kruusi, seebi ja portsu vanu ajalehti, ja mis seal kõik veel oli.

(jätkub raamatus)

—-

Ja alles nüüd jõudis mulle päriselt kohale, et minu protsess oli lõppenud ning arvatavasti oli see mul viimane kord Khuniga kohtumajja sõita.

„Ma vist ei tule siia enam!” röökisin nagu ratta peal. „Kas ma näen sind veel?”

„Võibolla!” kisendas Siri mulle vastu. Ta koukis oma ridikülist kirjaploki ja pliiatsi, sirgeldas sinna midagi ja surus selle vastu võret. „Minu number!” Tal oli kaasas ainult helesinine värvipliiats, aga sellest piisas. „Helista mulle, kallis!”

Selle viimase mõtlesin ma arvatavasti juurde, aga võibolla ei mõelnud ka. Ma ei julge enam midagi täie kindlusega väita, sest paljude aastate jooksul mängisin seda väikest stseeni peas miljoneid kordi läbi, ja keegi kurat ka ei saa enam tagantjärele aru, mis siis tegelikult ikkagi öeldi. Telefoninumber on mul aga siiamaani peas. 3824 9347-9. Arvatavasti on ta selle juba ammu ära muutnud.

(jätkub raamatus)

—-

Igaüks teab oma kohta ja igaüks teeb kõik endast oleneva, et oma nägu säästa. Seega ei öelda teineteisele halvasti, ei heideta kunagi midagi ette, ei räägita üksteist taga, ei joosta teiste meeste naiste järel ega tehta inimestele külma. Ideaalne ühiskond, kas pole?

Kergeks miinuseks sealjuures on asjaolu, et miski ei lähe kunagi paremaks, sest keegi ei ütle kunagi, et midagi on halvasti ja keegi selle eest vastutav. Katsu sa söögikohas öelda, et sinu supi sees on tarakan ja kaks kummipaela. Sind ignoreeritakse, ja kui sa järele ei anna ja tahad oma suppi neile näidata, siis hakatakse sind vihkama. Ei ole mõtet öelda ettekandjale, et kaste on üle soolatud – ta ei saa seda ju niikuinii kokale edasi öelda, sest too kaotaks natuke nägu. Tänavad on solki täis ja seal pole võimalik kõndida? Aga mis teha, ei saa ju kellelegi öelda, et koristagu ära, sest siis ta oleks ju süüdi, et ta seda enne teinud pole. Miljardite eest püsti pandud hotellid seisavad poolikuna ega saa kunagi valmis? Ei ole nii, muidu oleks ju valitsuses keegi süüdi, et sellised ehitused kunagi ette võeti.

Siiami kultuuris on võimatu olla teistest erinev ja õigustada ennast sellega, et sa oled sina ise, selliseks sind loodi ja minge te kõik metsa, kui ei meeldi. Ainukesed ekstsentrikud on hullud või need vähesed inimesed, kes on oma ühiskonnast väljaheidetu saatusega leppinud.

(jätkub raamatus)

—-

Kui palju kordi olin ma sel haiglaskummalisel hetkel enne magamajäämist, kui alateadvus toob oma kolikambrist esile kõige ootamatumaid ja seosetumaid mälupilte, kujutlenud ennast kinnitamas mansetinööpe oma valgele särgile ja riietumas helehalli ülikonda, mille juurde kuulub nööpidega vest ja pikad, maapinnast kahe sentimeetrini ulatuvad püksid. Kui väärikas on ikkagi inimene, kelle pikkade varrukatega särkidel ei lõika käiseid nüride kääridega küljest ära inimesed, kellele pole isegi öeldud, mispärast nad seda tegema peavad! Kui õnnelikud on küll inimesed Põhja-Koreas, kel on kodus riidekapis pikad püksid, ja kes tohivad neid kanda iga päev ja igasuguse ilmaga! Kui auväärne paistab inimesele vardjas, kelle karvaseid rasvunud käsivarsi katavad pikad poolsünteetilisest materjalist varrukad!

(jätkub raamatus)

Autoriõigus: Ervin Bernhardt ja Petrone Print OÜ, 2012

Toimetaja: Eda Allikmaa
Peatoimetaja: Kairit Lillepärg
Keel ja korrektuur: Triinu-Mari Vorp
Kujundaja: Anna Lauk

Trükk: Greif OÜ

ISBN 978–9949–511–11–2 (trükis)
ISBN 978–9949–511–12–9 (epub)

pehme kaas, 130 x 190 mm
254 lk

Paberil otsas

Ostan e-raamatuna

Kommentaarid


Külaline
Uku
3 aastat 5 kuud tagasi

väga hea raamat!

Külaline
Suema
4 aastat 1 kuu tagasi

Suht igav on küll jh

Külaline
Diana
9 aastat 9 kuud tagasi

Hädavaevu sain raamatu läbi loetud. Väga segane tekst oli. Ei saa aru, kust algas tegelikkus ja lõppes fanataasia.

Külaline
Kaja
10 aastat 11 kuud tagasi

Olen nõus, et raamat ei olnud eriti põnev ja kohati venis, kuid lõpuks sain ikka ühtteist teada sellest maast. Lisaks kiidan ka autori keelekasutust, mis oli tegelikult huvitavam, kui enamikel selle sarja autoritel. Niiet see raamat sobib pigem kirjandusliku elamuse otsijatele kui põnevuse tagaajajatele.

Külaline
Angela
11 aastat 2 päeva tagasi

Ma pooleli küll ei jätnud, aga tahtsin küll… No sellist jura pole ammu näinud ega lugenud!

Külaline
Ingrid
11 aastat 27 päeva tagasi

Esimene raamat minu elus, mille jätsin poole raamatu pealt pooleli. Jah, kohati hea huumor ja keelkasutus, aga vanglaelust lugemine ei rikastanud minu maailma millegipoolest.

Külaline
MinuFÄNN
11 aastat 1 kuu tagasi

Kuigi mul on enamus MINU sarja raamatuid loetud ja endale ka koju muretsetud, siis minust jäi see raamat küll poodi. Peale esimeste lehekülgede lugemist sai mulle selgeks, et “Minu Bangkok” oma stiililt ei istu mulle. Laused on pikad ning lohisevad ja mõte kippus minu jaoks kaotsi minema.

Külaline
Ingrid2
11 aastat 3 kuud tagasi

Üle hulga aja selles sarjas raamat,mille autor valdab eesti keelt.ei ole kuuenda klassi tasemel salapäevik. Tubli, EB!

Külaline
M.
11 aastat 3 kuud tagasi

Esimest korda ma ei suuda minu sarja raamatut lõpuni lugeda. Proovisin ja proovisin, kuid antud raamat ei istunud mulle kohe üldse. Täielik ajaraiskamine on see raamat.

Külaline
Suema
4 aastat 1 kuu tagasi

Tõsi jutt

Külaline
Ingrid
11 aastat 3 kuud tagasi

Peale väga head “Minu maailmamerd” ja “Minu Albaaniat” tundus minu jaoks see raamat kuidagi lahja ja sarja mittekuuluv.Äkki ongi latt juba liiga kõrgel??
Ootan huviga “Minu Keeniat”!

Külaline
Kairit
11 aastat 4 kuud tagasi

Ei jäänud. Vabanes aastal 2005.

Külaline
Inimene
11 aastat 4 kuud tagasi

Kas ta jääb ka Eestis eluks ajaks vangi?