MinuArmeenia_kaas
12,00 €

Ilmunud
04. 2017

Minu Armeenia ei asu kindlasti nüüdisaegses Armeenia vabariigis. Iga välisarmeenlase Armeenia on erinevas kohas. Mõnele on see esivanemate küla kusagil Süüria, Liibanoni või Türgi aladel. Teisele on see müütiline esimese aastatuhande Armeenia suurriik, mis kulges merest mereni. Mõnele on see praegune Armeenia, kus käiakse suure raha eest hotelliaknast Ararati mäe vaadet imetlemas („Mäehind on korterihinna sees,“ tavatsetakse naljatada).

Aga kus siis on minu Armeenia? Ehk on see koriandri, baklažaani ning purustatud punaste ubade ja Kreeka pähkli maitses. Võib-olla hoopis isakodus, kus vahel perega kokku saame, üksteisest üle karjume ja lõbusasti aega veedame. Võib-olla on see hoopis armeenia rahvalauluseadetes. Aus vastus on – ma ei tea. Eks ta ole üks ujuv saar, mille asukoht muutub koos mu endaga.

Katkendid

Ma ei öelnud kunagi vanematele, et ma ei taha käia armeenia pühapäevakoolis. Aga ma ei tahtnud! Sel lihtsal põhjusel, et pühapäeval tahtsin ma niisama uimerdada ja passida. Kadestasin õde Jaanat, kel oli rohkem mässumeelt ning kes loobus tundidest kohe, kui õppis vanematele vastu vaidlema. Eriti kurnavaks läks asi eelmurdeealisena, kui armeenia koolile lisandusid ka läti keele tunnid. Ikka selleks, et vanemaid rõõmustada, seekord küll emapoolset suguvõsa.

Käisin läti keele tundides truult nii aastakese. Selgeks ei saanud midagi. Praegu oskan läti keeles öelda viens-divi-trīs ja bumba ir apaļa. Mis tähendab „üks-kaks-kolm“ ja „pall on ümmargune“. Tagantjärele ei saa ma ise ka aru, mida kuradit ma seal kogu selle aja tegin. Peale minu käis keelt õppimas veel kaks tüdrukut. Ühel hetkel liitus aga keeletundidega noor ja turske Mehis. Kui siis õpetaja Maija täielik huvi õitsvate punaste põskedega Mehise poole pöördus ning meie lõplikult unarusse jäime, otsustasin minagi loobuda.

Ja nii piirdusingi edaspidi südamerahus vaid armeenia keele tundidega, kus Saara ja Armine meile tulutult keelt pähe püüdsid suruda. Käsi südamel – kõigi nende aastate jooksul õppisin ma selgeks armeenia tähestiku ning armeeniakeelse Mozarti „Kevadlaulu“. Keele sain enam-vähem suhu alles aastaid hiljem Jerevani konservatooriumis.

(jätkub raamatus)


Kõige õudsem asi minu asjade tarimise mälestustes oli aga molbert, mille palus Jerevanist ära tuua üks Eestisse kolinud sõbranna. Mulle mainis ta seda kui tillukest joonistamisalust. Tagantjärele saan ma muidugi aru, et oleksin pidanud muutuma ettevaatlikuks hetkel, kui sain teada, et sõbranna poeg on joonistusaluse transportimiseks takso tellinud. Kui see pakkimata pruun minupikkune puust meisterdis autost välja tõsteti, kaotasin isegi mina, tasakaalukas põhjamaalane, igasuguse enesekontrolli ja röögatasin vigases armeenia keeles: „Sa intš e?!“ Ehk: mis see veel on? Ja keeldusin kategooriliselt molbertiga tegemist tegemast.

(jätkub raamatus)


Ent see, mis toimuma hakkas, oli täpsustavatest küsimustest kaugel. Pidasin igaühele eraldi pika loengu kohtumisest, mispeale enamik neist vaatas mind mõtliku pilguga ja küsis kõige suvalisemaid küsimusi. Teatritegelane Mkhojan päris näiteks: „Aga kas teil siin Armeenias sõpru on?“ („Üks,“ kõlanuks mu aus vastus.) Heliloojate liidu esimees küsis: „Kas te Garnid olete juba külastanud?“ (Garni on 2. sajandist pärit paganausutempel.). Matenadarani asepresident Grigorjan sõimas oma onupoega, kes sõitis Turkmeeniasse ja jättis viisa maha („No idioot, kes siis ilma viisata minema sõidab?!“). Vähemalt pooled jutustasid mulle ümber oma eluloo. Näiteks sain ma teada, et kellegi eestlasest vanaema oli Beria sekretär ja lasti seetõttu hiljem maha. Kellegi abikaasa osanud jällegi hästi vene keelt. Kõige asjalikum oli Sorose fondi esimees Mkrtitšjan, kes küsis: „Kas Eestisse tuleks dubljonka kaasa võtta?“

(jätkub raamatus)


Kui Leipzigist koju jõudsin, helistasin Kristiinale, et meenutada meie vanaema, keda kutsusime kodulinna järgi mamma Bakuuks. Tema jõudis Bakuust Jerevani enam-vähem rahulikul ajal, 1980. aastate keskel. Neil läks vanaisaga lausa nii hästi, et nad jõudsid Jerevanis elanud aserbaidžaani perega korterid ära vahetada. Vanaisa Ašot oli fotograaf, vanaema Anna retušeeris pilte.

Vanaisa Ašot suri peagi pärast põgenemist, üheksakümnendate alul. Vanaema elas pärast seda mõnda aega meie juures Eestis. Ausalt öeldes on mul paha seda meenutada. Aeg oli vaene, mingeid sotsiaaltoetusi siin polnud. Ja vanaema rääkis pidevalt Bakuust. Ta ei leppinudki, et eelmine elu on läbi, koduteed pole. Alternatiiviks oli onu kodu Jerevanis, kus oli blokaad, vaesus ja pimedus. „Nagu sõja ajal,“ ütles mu onupoeg aastaid hiljem küünlaid läites, kui elekter ära läks.

(jätkub raamatus)


Muide, me ei mõelnudki Leipzigis välja vastust, kes on õige armeenlane. Selle dilemma lahendas hoopis mu onu Vova. Kord sõitis ta Bostonisse töövisiidile. Onu töötas tollal Armeenia peasanitaararstina ja oli seega tähtis nina. Ameerikas aga elab armeenlasi palju ja ainuüksi Bostonis on neid terve hunnik.

Vova reis langes lihavõtetele ning õhtul enne suurt reedet helistaski esimene rahvuskaaslane: „Härra Davidjants, homme on jumalateenistus!“ Ja nimetas kiriku asukoha. Pool tundi hiljem helistas järgmine: „Härra Davidjants, kas te teenistusele tulete? Kindlasti tuleb tulla!“ Ja nimetas järgmise armeenia kiriku. Onu Vova sattus kirikute paljususest segadusse ja küsis: „Aga miks te kõik ühes kirikus ei käi?“ – „Oi, aga seal kirikus käivad ju dašnakid! Ei, nemad ei ole küll mingid õiged armeenlased,“ vastas zemljak Vovale.

(jätkub raamatus)


Mu õde Jaana jõudis koju kell viis hommikul. „Kihutasime mustade maasturitega läbi staadioni, ees ja taga turvamehed. Jäätist sööma ja šampanjat jooma,“ meenutas ta eelmise õhtu seiklusi, ise veel voodis unesegasena. Seiklused algasid Abovjani peatänaval glamuurses Malkhasi džässiklubis, kus Jaana ja tema neli eesti sõbrannat kohaliku oligarhiga tutvusid.

Minu õhtu oli möödunud lapsega kodus, niisiis vangutasin vaid pead.

„Oma staadionikorteris näitas ta meile seina äärde üksteise otsa laotud maale – need olid mingi Avetisjani tööd,“ jätkas Jaana oma pajatust.

„Avetisjan nagu Minas Avetisjan? Sa teed nalja või?!“ jäi mul suu ammuli, sest Minas Avetisjan kuulub armeenia nüüdisaegse kunsti klassikute hulka.

(jätkub raamatus)


Seekord kohtusime Gdanskis, konverentsil, mis rääkis mälust, solidaarsusest ja identiteedist. Dashiel, juudi päritolu austraallane, ütles mulle, et türgi esindajad on segaduses, sest armeenia ajaloolane jättis neile tee juhatamata, kui kuulis, et nad on türklased. Türklased naljatasid omavahel, et armeenlane on tegelikult hoopis Türgi salapolitseinik, sest luusib aina morni näoga nende ümber.

Meie aga istusime, sõime poola rahvusroogasid ning Pinar rääkis mulle oma türgi sõbrast, kes olnud armunud armeenlannasse. Naine oli poisile öelnud, et too küll meeldib talle, aga nende vahel ei juhtu midagi, sest poiss on türklane ja nad ei saa seda suhet luua oma esivanemate pärast.

Sel hetkel hakkasid mul käed värisema.

(jätkub raamatus)

Ilmumisandmed

Mõni tekst raamatust on osaliselt ilmunud järgmistes väljaannetes: Eesti Ekspress, Anne & Stiil, Feministeerium, KesKus, Eesti Päevaleht, Eesti Naine ja Hea Kodanik.

Kõigil raamatu tegelastel pole kindlaid prototüüpe, mistõttu võib ühes tegelaskujus kohtuda mitu eri isikut. Mitme prototüübi nimi on muudetud.

Autoriõigus: Brigitta Davidjants ja Petrone Print OÜ, 2017

Toimetaja: Epp Petrone
Keeletoimetaja ja korrektor: Triinu-Mari Vorp
Kujundaja: Heiko Unt
Kaardi kujundaja: Kudrun Vungi
Küljendaja: Aive Maasalu
Makett: Madis Kats
Albumi fotod: Brigitta Davidjants, David Davidjants, Innar Järva, Birgit Pajust, Raul Tõnurist, Jaana Davidjants, Pink Armenia

Kaanefoto: Jaana Davidjants
Autorifoto: Birgit Pajust

Trükk: Greif OÜ

ISBN 978-9949-608-09-6 (trükis)
ISBN 978-9949-608-10-2 (epub)
ISBN 978-9949-608-11-9 (epub)

pehme kaas, 130 x 190 mm
184 + 16 lk

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga