Marmorluik_kaanepilt
13,50 €

Ilmunud
05. 2015

“Marmorluik” (lapsepõlveromaan) on ebahariliku ja huvitava ülesehitusega: selles lõikuvad tavatul moel kolm liini. Autor jutustab oma sõjajärgsest lapsepõlvest, keerulistest, isegi piinarikastest peresuhetest, kooliaastatest, noorusest; näitab kummastavast ja süngest vaatenurgast Tartu Ülikooli, esitab ootamatu portree Juri Lotmanist, räägib sõprusest Juhan Viidingu, Sergei Dovlatovi ja paljude teistega. Teiseks liiniks on väljamõeldud sürrealistlikud novellid, mis on siiski tõukunud tegelikest sündmustest, need näitavad, kuidas elu tõsiasjad muunduvad kunstiks, kuidas sünnib kirjanik. Ja kolmas liin – originaalne vaatenurk suurtele kirjandusteostele, mis on Jelena Skulskajat mõjutanud, kujundanud tema kunstimaitset, saanud osaks tema elust.

Kõik kolm liini sulanduvad omapäraseks pildiks inimesest ajastute, riigi, linna, ühiskonna taustal; pildiks kirjanikust, kelle elu liigub just nii, et pakkuda toitu loomingule – nii rõõmus kui mures.

 

Romaan “Marmorluik” jõudis Vene Bookeri shortlist‘i, sai Peterburi ajakirja Zvezda kirjandusauhinna ja Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali auhinna.

Katkendid

Iga kord, kui vanemad ennast külla sättisid, anusin ma neid, et nad ei jätaks mind maha (aga ma ei kaevanud kunagi õe peale – nii käituvad paljud lapsed, kes ei usu reaalsuse tõepärasse), ja teadsin alati, et erandit ei tehta, mitte eladeski! Võib-olla oleks kogu elu kujunenud teistsuguseks, kui nad oleksid kas või korra jäänud koju, mitte läinud külla.

Ma tajusin juba pikalt ette läheneva õuduse tundemärke: ema koolutas spetsiaalse riistapuuga ripsmeid, pani selga krepdešiinist peokleidi valgete lõuendist higilappidega (need, nagu ka lillad karvased soojad talvepüksid, on tekitanud õudustunde kogu eluks); avas klaaspudelikese, mille korgiks oli Kremli torn, Krasnaja Moskva; torkas tiku huulepulga metalltorukesse – huulevärvi kougiti välja ka päris põhja pealt – ja määris huuled punaseks; ema pani kontsad alla, tema sääremarjad tõusid kõrgemale ja ta jalad tundusid kahe tõrvikuna peente varte otsas. Sellest hetkest oli kõik lootusetu, nad läksid ära.

(jätkub raamatus)

---

Kuni kaheteistkümnenda eluaastani hoiti lapsi köögis; me lutsisime kuumi süldikonte, lõime neid katki, määrisime üdi leivale ja raputasime soola peale; meile anti praesingi koorikuid, kortsus vorstiotsi. Aga kaheteistkümneselt lubati suure laua taha ja valati pits viina. Arvati, et jooma tuleb õppida kodus, kuna hiljem, kui kellelgi tuleb mõte purju joota ja au kallale kippuda, oskab tüdruk nii juua kui ka enda eest seista, ja ka au jääb alles.

Ja kui juba suure külalistelaua taha oli lubatud, meeldis emale, kui esimene nälg oli koguka heeringaga kustutatud, rääkida minu sündimise rumalat anekdooti, itsitades ja õpetades mind itsitama kõige koduse ja lähedase üle. Ta justkui polevat viienda raseduskuuni oma olukorrast aru saanud. Tal justkui kahtlustati maohaavu, -põletikku või isegi -vähki ja teda sunniti võtma igasuguseid ravimeid. Aga kõht muudkui kasvas ja kasvas. Ja mingit pääsemislootust justnagu polnud.

(jätkub raamatus)

---

Tallinnas astus vanaema kurttummade ühingusse. Alates 1962. aastast elasime neljatoalises korteris, minu isast oli saanud kuulus kirjanik ja minu vanaema oli jälle kasulik partii, ta oleks peaaegu läinud mehele pikakasvulisele kongninaga austajale, kellel olid põlevad silmad nagu öölinnul. Aga mu ema lõpetas kähku tema püüdlused ja kurttummad armastajad lahutati. Vanaema oli tollal üle seitsmekümne.

Sügavas vanaduses, viisteist aastat hiljem, et mitte huulte järgi vastusest aru saada (ta sai aru just huulte järgi, suujoonise multiplitseeritud vahetumise järgi) või mitte kohtuda poja pilguga, meeldis vanaemale pöörata isa poole selg ja hõikuda tema aadressil needusi, veidi täishäälikuid kurku tõmmates.

(jätkub raamatus)

---

Pealegi ilmnes kohe pärast "pääsukest", et olen juut. Kodus meil kunagi keegi rahvustest ei rääkinud ja minu küsimusele kostis isa vastuseks:

"Meie riigis ei ole rahvusel mingit tähtsust, kõik on nõukogude inimesed."

Aga ikkagi aimasin ma, et minu iidolid, eriti kartmatud nõukogude partisanid, kes läksid paljajalu lumes võlla poole ja vaatasid uhkelt otsa oma timukatele, olid venelased.

Ja umbes kaheteistkümnenda eluaastani mõtlesin ma välja erinevaid lugusid, milles kord minu ema isa, salapärane Vladimir Feldman, osutus venelaseks või siis mu vaarisa, veskiomanik Vinogradov, avastas vene juured, ja see tähendab, et ka võsud, see tähendab, ma muutusin sugulust eirates venelaseks.

Igatahes, kui üks mu klassivend hurjutas teist, et too polnud ikka veel lugenud Ilfi ja Petrovi, aga nende romaane pidid meie ringkonnas kõik peast teadma, siis teine vastas:

"Mina juute ei loe!"

(jätkub raamatus)

---

Elasime Tartus nagu laagris, nagu vanglas, oli nii külm, et olime valmis paljudeks kompromissideks, nagu, räägitakse, on nendeks valmis ka vangid.

Ma ei keeldu kunagi esinemistest vanglates. Ja ükskord, nüüd juba kakskümmend aastat tagasi, helises kodus telefon.

"Jelena Grigorjevna? See olen mina, Serjoža Voronov Rummu alevikust. Range valvega. Sain vabaks. Kui te meil esinesite, soovitasite alustada uut elu. Hakkasin teie luulet armastama: ilmselt pole teiegi elu magus olnud. Arutasime teie luuletusi meie kirjandusklubis – Lilla Kentaur, kõigile meeldis. Mul oleks vaja esimene päev vabaduses veeta hea ja puhta inimesega. Sõidan kohe teie juurde, (paus) ilma seksuaalsete kavatsusteta."

(jätkub raamatus)

---

Isa ütles koosolekul Shakespeare’ist lahti, mida ta ei suutnud endale oma elupäevade lõpuni andestada, ja mingil imelisel kombel vallandati ta ainult töölt, jäeti ilma avaldamisõigusest, aga ei saadetud asumisele, ei arreteeritud, ei pandud vangi. Selle elas üle hoopis isale täiesti kõrvaline inimene, kellega isa toimetuses vaevu teretas, keegi Kuzmin, vähese kirjaoskusega parteiametnik, kes põlgas isa intelligendikommete pärast; see väike, rõugetest purustatud – ta nägu oli täis rõugearme – Kuzmin hüppas äkki koosolekul püsti ja karjus, et ei usu Skulski reetlikkusse, ei usu, et ta osutus kodumaatuks kosmopoliidiks, aga Shakespeare’i kohta tema, Kuzmin, muidugi midagi head öelda ei saa.

(jätkub raamatus)

---

Toona rääkisid tudengineiud sosinal, et äärmisel juhul võib minna Juri Mihhailovitši juurde kaebama; et Juri Mihhailovitš astub alati rüvetatud neiu eest välja, aga kui tal juba ka kõht ees on, siis peab süüdlane abielluma või lendab ülikoolist välja. Nendes arveteõiendustes ja naisevõttudes oli midagi väga liigutavat, nagu kapteniproua Mironova klaarimistes, aga peigmehed püüdsid ikka välja libiseda: kas nad ei ilmunud perekonnaseisuametisse, viivitades pargis, et pruudile luuletust kirjutada; või siis sõitsid päev enne pulmi vanaema matustele ja kadusid igaveseks Kaluuga kubermangu; või tulid Juri Mihhailovitši juurde kaks täiesti ühtmoodi rasedat – ühest tudengist – õnneotsijat ja professor sattus segadusse, liigutades pilku ühelt kõhult teisele, nagu polekski ta sel hetkel maailmakuulus korüfee, vaid köögikell, teate, selline, kus kass vaatab iga tikk-taki peale vasakult paremale, paremalt vasakule.

(jätkub raamatus)

---

Lotman, filoloogiateaduskonna lihane isa, kelle vedas kohale ühiselamu komandant, astus meie tuppa ja nägi põrandal Stepanovit, kes üritas roomates jõuda kiluni, mis lebas sealsamas, aga püüdmatult kolme sentimeetri kaugusel. Stepanov roomas ainult suuga, isegi ainult alahuulega, tema keha oli liikumatu ja surnud. Lõhkirebitud kleidiräbalate vahelt paistsid suudluste sinavad plekid.

"Härrased, ma ei mõista..." sosistas Lotman.

"Mis siin mõista, Juri Mihhailovitš," vastas solvunud Stepanov. "On hommik, me sööme hommikust."

(jätkub raamatus)

---

Kui meie kirjanike liit sai iseseisvaks Eesti Kirjanike Liiduks ja meile anti välja piletid rahvusvahelises dokumendikeeles – prantsuse keeles, oli Juhan Viiding üldkogul.

Ta registreeris sõnavõtu ja kutsuti kõnepulti.

Ta rääkis ajaloo tagurpidi kulgemisest: sellest, et kõigepealt tuleb tundma õppida vanemaid, siis vanavanemaid, siis vaarvanemaid; võib-olla läheb meil õnneks ja me saame näiteks teada, kuidas Taani prints joogikarikat käes hoidis.

(jätkub raamatus)

---

Kui mind hakati avaldama, paluti mul võtta pseudonüüm, kuna väikeses Tallinnas ei tohiks olla kaht Skulski-nimelist literaati. Keeldusin, mind kihutas tagant põikpäisus ja mingi fanaatiline komsomoli-õiglustunne ning isa ei hakanud mind ümber veenma, ta lihtsalt ei avaldanud enda loomingut ajalehtedes, et mind mitte segada. Võtsin seda enesetaandust loomulikult, seda õieti märkamata.

Ta ei kaevanud kunagi, jäädes üha üksildasemaks, ja eraldus oma keskkonnast; lugejad armastasid teda, tema raamatud kadusid lettidelt silmapilkselt, kuid kirjanikest sõpru oli tal väga vähe. Paljud elasid Moskvas, Kiievis... Aksel Tamme mälestustest sain teada, et 1958. aastal, Eesti Kirjanike Liidu koosolekul, kui oli kästud rünnata Pasternaki, läks isa kõnepulti ja luges nelikümmend minutit peast Boriss Pasternaki geniaalseid luuletusi...

(jätkub raamatus)

 

 

 

Ilmumisandmed

Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital
Autoriõigus: Jelena Skulskaja ja OÜ Petrone Print, 2015

Tõlke autoriõigus: Ingrid Velbaum-Staub

Toimetaja: Ilona Martson

Keeletoimetaja: Triinu-Mari Vorp
Kujundaja: Margit Randmäe

ISBN 978-9949-556-04-5 (trükis)
ISBN 978-9949-556-05-2 (epub)
Trükk: Print Best OÜ
Kõvakaaneline, 245 x 170 mm
255 lk

Kommentaar

  1. Appi kui õudne! Kuidas võib üks naine nii kirjutada!!!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga