Plokipoiss_parem kaas
16,00 € 9,00 €

Ilmunud
11. 2016

Alex on kolmekümnendates pereisa, kes armastab oma naist, kuid ei oska seda kuidagi väljendada. Ta armastab ka oma poega Sami, aga ei mõista teda sugugi.

Sam on kaheksa-aastane imetore poiss. Tal on autism. Temale on maailm üks suur mõistatus, mille lahendamisega ta üksi toime ei tule.

Algul tunduvad haiguse kaasnähud ületamatult rasked, ent siis hakkavad Alex ja Sam koos „Minecrafti“ mängima. Just see mäng teeb lukust lahti autistist poja ja tema isa suhte. Isa õpib uuesti mängima ning poeg suhtlema ja ennast väljendama. Poiss tunneb, et on vähemalt üks asi, mida ta oskab sama hästi kui teised. Videomäng on salliv keskkond, kus saab piiramatult ja vabalt õppida, jagada ja luua.

Raamat põhineb tõestisündinud lool ja räägib sellest, kuidas lõpetada muretsemine ja leida üles laps enda sees. Just nii jõuab arusaamisele, mis on elus tähtis. Kas „Minecrafti“ kaudu teineteise ja iseenda taasavastamine aitab perel end tükk tüki haaval kokku koguda?

Katkendid

Ma läksin lahku.
See on esimene mõte, mis mul peast läbi käib, kui uksest välja astun, üle tee lähen ja meie mõlkis universaali ronin. Tegelikult oleks vist õigem öelda, et meie läksime lahku, aga eks see ole ilmselt suuresti minu teene. Heidan pilgu tahavaatepeeglisse ja näen oma naist Jodyt uksel seismas, pikad juuksed sassis ja sõlmes. Vastu Jody puusa puurib peaga meie kaheksa-aastane poeg Sam, üritades samal ajal kätega silmi ja kõrvu katta. Tean, et see ei ole seepärast, et ta ei taha mind näha. Ta hoopis ennetab mootorimüra, mis on talle liiga vali.

Tõstan käe tobedaks vabandavaks žestiks, nii nagu tehakse siis, kui ristmikul kellelegi kogemata ette sõidetakse. Seejärel keeran süütevõtit ja asutan pikkamisi minekule. Järgmisel hetkel märkan Jodyt, kes koputab õrnalt juhipoolsele aknale. Kerin akna alla.

(jätkub raamatus)


„Äkki me peaksime midagi muud tegema? Kui ta ei ole eriti heas tujus ...“ pakun ma areldi.

Jody põrnitseb mind süüdistavalt. Tean seda ilmet hästi.

„Me ju leppisime kokku, Alex,“ ütleb ta läbi kokkusurutud hammaste. „Ja me juba kirjutasime selle Sami päevaplaani ka.“

Jody joonistab igal hommikul Sami jaoks multikastiilis päevaplaani, et ta näeks, millal ta peab riidesse panema ja millal sööma ning mida ta kuni magamaminekuni teeb. Nädalavahetustel kannab Sam päevaplaani kaasas ja vaatab seda pidevalt. Kui miski on päevaplaanis kirjas, siis see peab toimuma. Ja justkui oma sõnade kinnituseks osutab Jody pilguga Samile, kes üritab tossude takjaribaga kinniseid pingutada. Sam nimelt ei tule nööride sidumisega toime. Peale selle peavad kinnised hästi pingul olema, nii et ma muretsen, kas veri pääseb ta jalgades ikka liikuma. Kõik peab olema hästi kõvasti pingul. Ei mingeid järeleandmisi.

(jätkub raamatus)


„Tahad, ma näitan sulle midagi?“ ütleb ta lõpuks. „Aga see on Xboxis!“

Sam on korraga nii elevil, et noogutan pikemalt mõtlemata üllatunult pead ja juba ta haarabki mul käest, sikutab mind diivanilt püsti ja trepi poole. Koperdame trepist üles, üritades astmetel vedelevatele mänguasjadele ja riietele mitte peale astuda, ning Sam seletab hingeldades:

„Sellel on esiuks. Ei, mitte esiuks, vaid küljeuks ja tagauks. Need käivad kinni ja lahti. Ja kaheksa akent on ka, neli väikest ja neli suurt.“

Ta virutab oma toa ukse lahti ja ma näen laua peal Xboxi ja mängukonsooli. Ekraanil on pausi peale pandud mäng.

„Kas emme teab, et sul on Xbox sisse lülitatud?“ küsin ma. Samal ajal kui ma mõtlen, kui halb mõte see oli Xbox tema tuppa panna, hakkab ekraan võbelema.

See on „Minecraft“.

(jätkub raamatus)


Õhtu poole läheme Emmaga Jody ja Sami juurde. Keset kogu seda segadust mõistan korraga, et ma igatsen Sami järele, et nädalatest saavad kuud ja et see väike olend, kelle me koos Jodyga tegime, hakkab tasapisi ilma minuta suureks kasvama. Adun jälle, et pean Sami tundma õppima, enne kui on hilja.

Algul ta häbeneb Emmat ja poeb Jody selja taha peitu, hoides ema seelikust kinni. Ent siis ulatab Emma talle terve kotitäie pisikesi lennukeid, mida ta on kogunud peaaegu igalt lennufirmalt, millega ta viimase viie aasta jooksul lennanud on, ning Sam on nii õnnelik, et unustab igasuguse arglikkuse ja võtab koti vastu. „Tee mulle kalli-kalli,“ nõuab Emma. Ja Sam teebki.

„Võib-olla viid issi oma tuppa ja näitad talle, mida sa mängus tegid,“ paneb Jody ette.

„Võib küll,“ ütleb Sam, „aga see pole veel päris valmis.“

(jätkub raamatus)


Seejärel kuulen mingit veidrat heli, mida ma varem pole kuulnud – keegi läheneb meile lehestiku varjust. Arvan, et küllap on see mõni taluloom, näiteks kana, aga siis tabab miski mind vastu selga ja ma tean sedamaid, et olen raskesti haavatud.

„Appi! Luukered!“ hüüab Sam. „Neil on vibud ja nooled!“

Märkangi ühte paremal pool arukase taga luuramas, nägu koolnukahvatu, justkui keegi oleks üritanud pealuud jäljendada. Elukas saadab lendu järjekordse noole, mis kriimustab mu jalga. Mu jõud raugeb kiiresti.

„Jookse!“ hüüan ma üllatavalt tungival häälel.

Paraku on liiga hilja. Saan veel kaks tabamust ja viimnegi jõuraas on kadunud. Mind ümbritseb pime mets, kust pole lootustki pääseda. Kukun pikali ja pillan käest toidu, raua ja kogu muu varanduse. Jõuan veel märgata Sami, kes kestab must paar sekundit kauem, enne kui järjekordne nool ta jalust niidab. Ja siis valitseb tühjus.

(jätkub raamatus)


„Tead, mu vend rääkis, et varsti tuleb „Minecrafti“ ehitamisvõistlus,“ ütleb ta Samile. „Umbes paari kuu pärast. Sam, sa peaksid kindlasti osa võtma. See toimub videomängude festivalil Londonis. Igal võistlejal on neli tundi aega, et makett ehitada, ja kõige parem saab auhinna.“

„Kas ma võin minna?“ küsib Sam minult.

Kujutan seda vaimusilmas ette: suur messihall, mis on paksult täis lärmakaid teismelisi ja mängukonsoole ja tümpsuvat muusikat. Kui juba Tabitha sünnipäevapidu on suure tõenäosusega hullumaja puhvet, siis seal on kindlalt maailmalõpp käes.

(jätkub raamatus)


Lähen tagasi Sami tuppa ja istun voodiäärele. Panen käe ta selja peale, et ta teaks, et ma olen siin, tema juures. Rohkem polegi vaja. Ma olen siin. Sam pilgutab korraks silmi, need on elutud.

Pööran pilgu ekraanile ja võtan mängupuldi kätte. Pööran oma tegelaskuju ringi, et näoga kindluse poole olla, ja näen sedamaid, mis on juhtunud. Kindlusest pole enam jälgegi. Kaitsevall on küll enamjaolt püsti, aga meie ehitisest on järel vaid tontlik karkass. Kaks pealmist korrust on täielikult hävinenud, alumisel tasandil on plokirusud. Tornid näevad välja nagu taeva poole kõverdunud sõrmeluud. Maapinna sees on näha suuri lõhesid. Kes tahes seda ka ei teinud, kasutas ta trotüüli, plahvatavaid plokke. Seega oli see sihilik hävitustöö. Tunnen end kohutavalt. Sellepärast et mind ei olnud siin, et seda takistada või vähemalt Samiga koos olla, kui ta selle avastas. Mind ei olnud siin.

(jätkub raamatus)


„Kuulge, äkki peaks hoopis üks teist seda tegema,“ kostab ettekandja. „Te veedate siin nagunii rohkem aega kui ükski töötaja.“

„Jah, täitsa hea mõte!“ teatab Isobel ja pöörab siis minu poole. „Sina võiksid tõepoolest!“

„Misasja!? Ei! Mina ei tea kohvikupidamisest midagi. Ma laseksin kohvimasina õhku.“

„Need on peaaegu purunemiskindlad,“ lausub ettekandja. „Kohvikut on väga lihtne pidada – vähemalt selle koha omanik väidab nii –, kui sulle meeldib üksinda oma kontoris pikki tunde veeta ja eelarve pärast muretseda.“

„Hm, kõlab tõesti nagu mulle valatult,“ ütlen ma.

„Päriselt ka,“ lausub Isobel. „Siia kanti on vaja head kohvikut. Muidu tekivad siia järjest uued suured ketid või sellised masendavad moodsad kohad, kus peab ise kohviekspert olema, et üldse kohvi tellida. Ja kui kohvi sisse suhkrut küsida, vaadatakse sind imeliku näoga. Või kui sellesse küpsist kastad.“

„No ma ei tea ...“

„Mis sina arvad?“ küsib ettekandja Samilt. „Kas issi võiks hakata kohvikut pidama?“

(jätkub raamatus)


„Kuidas?“ hüüan ma.
Sam vastab midagi arusaamatut.
„KUIDAS?“
„KÕRVAKLAPID, ISSI. KÕRVAKLAPID!“
Otsin kõrvakaitsmed välja ja surun talle pähe, Sam haarab neist meeleheitlikult kinni. Seejärel võtan programmi, mis mulle uksel pihku pisteti, ja uurin tagaküljel olevat kaarti. Jody näitab näpuga joonisel olevale „Minecrafti“ alale ja siis saali tagumise nurga poole. Asutame sinnapoole, pugedes läbi mänguteemalistes T-särkides teismeliste ja korraldusmeeskonna liikmete, kellel on seljas Pac-Mani või Siil Sonicu kostüümid. Märkan „Minecrafti“ tuttava kandilise kivifondiga silti ja teen meile rahvamassis teed.

Lõpuks seisamegi suure ala ees, mis on põhisaalist eraldatud kõrgete ekraanidega ja kaunistatud suurte papist Steve’ide, Hiilijate ja zombikujudega. Sam naeratab meile. Jõudsimegi õigeks ajaks.

(jätkub raamatus)

Ilmumisandmed

Originaali autor ja tiitel:

A Boy Made of Blocks
Copyright © Keith Stuart 2016

First published in Great Britain in 2016 by Sphere, an imprint of Little, Brown Book Group

Eestikeelse raamatu väljaandja:

© Petrone Print OÜ, 2016
www.petroneprint.ee

Tõlkija: Kadri Põdra
Keeletoimetaja ja korrektor: Triinu-Mari Vorp
Kujundaja: Heiko Unt

ISBN 978-9949-587-58-2 (trükis)
ISBN 978-9949-587-59-9 (epub)

Trükk: Greif OÜ

kõva kaas, 148 x 215 mm
304 lk

Kommentaar

  1. Seda raamatut ootan ja soovin,sest puutun kokku igapäevaselt sellise lapsega ja tegelikult peaksid kõik selle läbi lugema !

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga