„Vanaema hoidised“ sündis nii…

Tekst: Väike Myy, „Vanaema hoidiste“ autor

Kuidagi juhtus nii, et kui meil koostöös Epp Petronega ilmus raamat “Meie taluelu”, sain tihtilugu tagasisidet, et inimesed kirjutasid sealt vihikusse välja retsepte. Nii tekkiski Epul mõte teha eraldi hoidisteraamat. Miks ka mitte, mõtlesin mina. Seda enam, et olen retsepte kogunud aastakümneid, neid täiustanud ja oma versioone loonud.
Valik mu hoidisteraamatu kaante vahele sai tehtud maanaise praktilisest vaatenurgast: kõike seda saab teha puupliidil ka siis, kui ei ole kalleid meretaguseid maitseaineid ega isegi elektrit. Kõik need on hoidised, mis säilivad ilma eriliste tingimusteta keldris või sahvris ja mis tagavad kõik vajalikud toiduained ka siis, kui poodi ei saa. Alustades soolalihast, lõpetades maiustustega. Kuna minu ja Epu kahasse sündinud maa- ja talueluraamatud on omamoodi kriisi-käsiraamatud (nüüd on ilmunud ka “Meie maaelu”), siis otsustasin ka retseptidega järgida sama teemat ja jätsin enam-vähem välja eksootilised viljad ja maitseained. See muidugi kitsendas retseptide valikut, aga samas muutis allesjäänu eluliselt lihtsaks ja kättesaadavaks. Eks meil tekkis ka mõningaid vaidlusi (Epp oli mu toimetaja), aga siin jäin üsna jäärapäiselt endale kindlaks ja rehabiliteerisin mõningate mööndustega vaid tsitruselised, ja tegelikult on sees ka melon ja viinamarjad, aga neid saabki ka oma aias kasvatada.

Kui Epp mulle selle ettepaneku tegi, siis oli mul kohe selge nägemus, et ma ei taha teha tavalist toiduraamatut, kus olevad retseptid on juba teada-tuntud. Eks neid muidugi on ka – ilma nendeta lihtsalt ei saa, aga rõhk on siiski sellistel asjadel, mida igas keldris ei leidu. Seenekaaviar, melonimoos, viinamarjaželee… Need on mu isiklikud leiud ja katsetused, “erilised” retseptid, mis meil tuntud ei ole ja mis on sööjatelt kiitust pälvinud.
Kirjutamine ise oli puhas rõõm: leida tuhandete talletatud retseptide hulgast just need õiged. Suurim austus Epule – minu raamatute haldjast ristiemale! Tema nägi samavõrra vaeva vajalike viidete leidmisel ja minu tagant utsitamisel. Mul nimelt on see viga, et kui käsikiri juba valmimas ja mitu korda läbi töötatud, siis hakkab see kuidagi tühine tunduma ja ma ei saa üldse aru: kes peaks seda raamatut üldse endale tahtma? Aga kui juba valmis raamatut käes hoian, siis vaatan, et oi, jah, päris kenakene teine… Nii et aitäh, minu toimetaja ja innustaja Epp! Ja aitäh kõigile mind inspireerinud perenaistele ja kõigile neile ajakirjadele ja blogidele, mida olen jälginud, nii eesti kui ka eriti vene keeles.

Loodan südamest, et selle raamatu leiavad need perenaised, kes armastavad lihtsaid puhtaid maitseid ja tahavad pakkuda perele midagi erilist.

Tai pole vaid puhkuseks ehk kaugtöö võimalikkusest

Tekst: Annela Laaneots, “Minu Tai saarte” autor

Haarasin õhtul pimedas oma arvuti bangalost kaenlasse, mees ja lapsed jäid tuttu, ja jalutasin üle õue, oma paljaste jalgadega veel päikesesoojas valges liivas kahlates. Jõudsin katusealusele puust lavatsile, sättisin end patjadele lebasklema. Avasin arvuti – ja töö võis alata.

Kohe mõne meetri kaugusel laksusid lained ühtlases rütmis vastu randa, algas Andamani meri. Oli vaikne-sume-soe-pime lõunamaa öö. Kusagilt, naaberbangalote juurest vist, kostis reggae-muusikat. Sekka ka kohatist jutukõminat.

Ja nii igal õhtul, kui Lanta saarel elasime. Olin juba niivõrd omainimene, et töö lõpetades lülitasin ise ruuteri välja. Olin me bangalote juures kõige hilisem arvutikasutaja.

Minult on tihti küsitud, et no kuidas on see võimalik, et läksime pea pooleks aastaks Eestist ära. Kust me raha saime, et peavarju ja toidu eest maksta? Säästud, jah? Aga ei, meie vastus on – kaugtöö.

Kuna mina olin viimased aastad enne Taisse sõitu olnud lastega kodus, siis olidki tööd, mida enamasti tegin, sellised, et neid sai teha kodust kaugtööna. Samuti sättis oma töö kaugtööks mu elukaaslane, kui Eestist lahkumise plaan tekkis – ja nii saimegi minna. Kaugöötajal pole tõesti vahet, kus füüsiliselt paikneda. Ja miks mitte siis juba soojas Tais.

Taist on kaugtööd teha ülimugav, sest internetiga on tõesti hästi. Igas hotellis, kohvikus või isegi üksikul saarel paiknevas bangalos on tasuta wifi.

Meie töötasime nii, et Patongis elades läksin Holgeri tööajaks päeval lastega õue basseini sulistama. Lanta saarel elades asutas Holger end ise istuma merevaatega kohvikusse me bangalo ees. Lapsed jooksid sealsamas ümbruses ringi, sulistasid meres või tukkusid lõunaund võrkkiiges bangalo verandal.

Oma tööd tegin peamiselt öösiti, kui pere magas. Kui oli vaja tingimata just päeval töötada, sisustas Holger pärastlõunati me laste aega toas või basseinis ja mina otsisin skaipimiseks arvutiga rahuliku nurgakese lähikonnas. Patongis oli meie aias mitu istepinki, ja kui õues oli liiga palav, siirdusin koosoleku ajaks hoopistükkis kõrval asuva hotelli konditsioneeritud lobby’sse. Wifi ja seega ka Skype oli olemas kõikjal me korteri ümbruses.

Oma suurematest töödest võtsin Taisse kaasa vaid Eesti kommunikatsiooniajakirja Kaja toimetamise. Kuna olen ajakirja mitu aastat toimetanud, oli pooleaastane distantsjuhtimine täiesti tehtav.

Kui meil Tais oli keskpäev, oli Eestis käes alles varahommik.

Internetiühendusega oli probleeme selle pea poolaasta jooksul vähematel kordadel kui ühel käel sõrmi. Kui Patongis esimest korda netiühendus katkes, siis taastati see ülikiirelt ja majapidaja ütles, et me pole seal sugugi ainsad kaugtöö tegijad.

Üldiselt on taimaalased väga hästi aru saanud, et kaugtöötegijad on nende turismisektoris omaette sihtgrupp, kel on oma vajadused. Patongis ringi jalutades nägime nii mõnelgi korral uutel majadel silte, mis reklaamisid seal müüdavaid või üüritavaid kortereid kui ideaalseid kodukontoreid.

Minult on ka küsitud, kuidas me saime teha tööd, kui ümberringi oli hurmav Taimaa ning palju ahvatlusi ja lõbustusi. Alul hämmastas see küsimus mind, aga siis sain aru, et küsijad on need, kes pole ise ettevõtjad ega vastuta oma aja juhtimise eest. Kui oled ettevõtja, siis pole, vähemalt mul, enesedistsipliiniga küll mingeid pobleeme. Töö on vaja ju ikka õigeks ajaks ära teha, mis tahes siis ümberringi ka ei sünni.

Liiatigi, kui keskpäeval on Tais nagunii nii palav, et ka kohalikud ei käi õues – miks siis mitte teha palavaimal ajal bangalos tööd. Ja siis, kui töö on tehtud ja palavus annab pärastlõunal järele, minna jalutades randa, teha üks tore suplus ja siirduda välikohvikusse õhtusöögile.

Kuidas ma “Minu Reykjavíki” kirjutasin

Tekst: Tui Hirv, “Minu Reykjavíki” autor

Päris alguses, viis ja rohkem aastat tagasi, kui ma Palliga tuttavaks sain ja Islandil hakkasin käima, oli mul kangesti vaja nähtut ja kogetut teistega jagada. Facebook oli tollal üsna algeline ja lubas postitada 300 tähemärgi pikkusi jutte. Pidin oma elamused pisikesteks aforismideks destilleerima. Facebook oli hea koht, sest sealt ei läinud nad kaotsi ja neid sai kohe sõpradega jagada. 2013. aasta suveks, kui hakkasin Islandile kolima, oli neid jutukesi kogunenud juba õige palju. Olid tekkinud üsna selged teemad, mida ma käsitlesin rohkem kui teisi, ja need üllatasid mind ennastki. Ma ei teadnud, et mina, muusikaajakirjanik, hakkan sedavõrd innustuma sotsiaalteadustest ja linnaplaneerimisest ning neil teemadel kirjutama. Kirjutan palju oma elust ja läbielamistest, muusikasündmustest ja perekondlikest seikadest, aga suurem osa episoode on raamatu tarvis valitud seepärast, et nad kirjeldavad mingit laiemat fenomeni, mis minu jaoks Islandi elu Eesti omast eristab. Mõned neist panevad Eesti üle uhkust tundma, teised unistama, et Eestis ka asjad samamoodi oleksid. Õppisin muusikateaduse õppejõududelt, et iga nähtuse uurimiseks peab olema platvorm. Minule on Islandi uurimise platvorm kodumaal veedetud 29 aastat. Ja kuigi ma eelkõige kirjutan muidugi Eesti najal Islandist, võib seda mõnes mõttes vaadata ka kui jutustust Eestist, mille platvorm on Island.

Tegin raamatu jaoks palju uurimistööd. Veetsin aega naisküsimustega tegelevas Facebooki vestlusplatvormis “Virginia Woolf sind ei karda”, et teada saada, millisel tasandil käsitletakse neid teemasid Eestis ja millisel toonil oleks kohane feminismist rääkida oma raamatus. Lugesin populaarteaduslikke kirjutisi Islandi lähiajaloost, statistikat, ajalehte The Reykjavík Grapevine ja elasin oma igapäevast elu lahtiste silmadega.

Sisseelamine uude ühiskonda on olnud põnev, aga mitte alati lihtne. Raamatu kirjutamiseks ei ole ma võtnud mitte ühtegi täispikka tööpäeva, vaid kirjutanud igal võimalusel. Sageli laupäeva hommikuti, kui pere noorim oli juba üleval, aga vanim veel magas. Aga mul oli tunne, et ma ei ole enne päriselt kolinud, kui raamat on valmis. See eluperiood tuli sisse pakkida ja lehviga kinni siduda. Ma pidin oma eesti sõpradele jutustama, kuhu ma läksin. Siis saab jutt edasi minna alati selle koha pealt, kus viimati pooleli jäi, pole pikka seletamist. Ja nüüd on see aeg käes. Saab senistele mälestustele joone alla tõmmata ja hakata koguma uusi.

Kuidas mälestustest üks harali kombitsatega lugu sai

Tekst: Mari Saat, raamatu “Matused ja laulupeod” autor

Mina ise ei oleks tulnud selle pealegi, et mälestusi kirja panna. Mulle meeldib teiste mälestusi lugeda ja kuulata ja vahel ka ise rääkida midagi, juhuslikult, kui jutuks tuleb. Aga mind ei huvita õieti minu oma isik ja tema mälestused.

Aga ükskord kohtasin ühel raamatuesitlusel Petrone Prindi toimetajat Eda Allikmaad, kes kurtis, et tahaks anda välja mälestusi 1960. aastate kohta, aga keegi ei taha neist kirjutada. Mind hakkas see huvitama – võib-olla ei olekski nii raske kirjutada kuuekümnendatest midagi üldist, mitte isiklikku, lihtsalt sellest, mida söödi, kuidas riides käidi, kuidas aega viideti…

Ei õnnestunud need lood siiski nii, nagu lihtsameelselt ette kujutasin: ei õnnestunud kirjutada ainult mälupilte, hetki, ja ainult kuuekümnendatest. Kui tahtsin kirjutada pikast nahkmantlist, pidin sinna juurde lisama natuke 1953. aasta märtsist ja Stalini surmast, et oleks arusaadav, mida ütleb mulle pikk nahkmantel… Niimoodi põimusid ajad, kohad ja sündmused ja kõik see lugu on õige harali, ulatudes oma kombitsatega Vene tsaariajast tänasesse päeva.

Niisugune see elu on ja niisugune tuleb ka tema kirjeldus.

Vaade Helsingile ajakirjaniku pilgu kaudu

Tekst: Tarmo Virki, “Minu Helsingi” autor

Aeg on hetkeks tagasi vaadata, kuidas sündis raamat, mis seisis töökavas sarja algusest peale.

Helsingi ei ole mingi tavaline linn. Põhjanaabrite pealinn on olnud aken maailma paljudele meie kultuuri suurmeestele. Ja ta on eestlaste arvu poolest ju endiselt maailma suurimate linnade hulgas, isegi kui arvestada Eesti riigi pinnal olevaid linnasid.

Aga et kõik ausalt ära rääkida, pean ma minema ajamasinaga palju aastaid tagasi. Hoolimata oma nimest olen Helsingis olnud alati sisserändaja. Mu perekonnanime algupära on Karjalas, kust on pärit mu isa vanemad, ema poolt viivad juured Saaremaale – seega Eestis on juba vanemadki sisserändajate lapsed.

Helsingisse elama jõudsin ma 1993. aastal, kui alustasin matemaatikaõpinguid Helsingi ülikoolis. Matemaatikut minust ei saanud, kokku sooritasin täpselt ühe eriala ainepunkti: inglise keel matemaatikutele.

Saatuse tahtel sai minust hoopis ajakirjanik. Kirjutasin aastaid Postimehele Soome-lugusid ja maailma suurimale uudisteagentuurile Reuters Nokia-uudiseid. Eestlasena otsustasin seda, milline pilt Soomest maailmale vahendatakse, ja samas jälgisin ilmselt lähemalt kui ükski teine ajakirjanik Nokia telefoniäri tõusu ja hukku.

Konkreetselt “Minu Helsingi” vormi hakkas Helsingi-lugu saama, kui tutvusin Epuga, kellega rääkisime sellest aastaid. Aga uudiseid kirjutades ei lubanud kiire töö seda siiski täie hooga käsile võtta. Pärast seda, kui kolisime perega 2011. aastal Eestisse tagasi, muutus vajadus tõmmata Helsingi-aastatele joon alla pakilisemaks ja kui ma 2013. aastal tulin Eesti Forbesi juurest ära, oli mul järsku suveöödel Saaremaa suvekodus aega raamatut kirjutada. Lepingu allakirjutamise ajaks oli esimene kolmandik raamatust valmis – see oli ka õnn, sest samal ajal koputas uksele järgmine päevatöö, jälle otsapidi Helsingis. Mõned peatükid valmisid Tallinki “trammidega” Tallinna ja Helsingi vahet sõites, ja “Minu Helsingile” panin punkti 2014. aasta valgetel suveöödel.

Avaldamise järjekord jõudis raamatuni jõulude ajal, kui hakkasime minu jaoks elus esimest korda raamatut trükiks ette valmistama. Võrreldes mu tavaliste kirjatöödega on tegemist sada korda pikema teosega, kus on palju teadmata fakte ka kohalike jaoks. Ja kahjuks tähendas uus protsess ka seda, et faktiviga, mille olin käsikirjas juba suvel parandanud, oli lõplikku versiooni tagasi jõudnud – mulle (loodetavasti ka toimetajatele) jääb kindlasti elu lõpuni meelde, et Jüri Tarmak oli kõrgushüppaja ja Mart Tarmak oli suursaadik.

Mõnusaid lugemishetki

Tarmo

Euroopa Prantsuse Guajaanas

Tekst: Sergei Põlme, “Minu Prantsuse Guajaana” autor

Kui me proovime miskit moodi visualiseerida Euroopa Liitu, kangastub silme ette vastava maailmajao lääneosa. Tegelikkuses laienevad euroliidu piirid arvukatele koloniaalajastu jäänukitele, laiali pillutatult maailmameres ja mujal. Suurim üle mere “eurovaldus” jääb Lõuna-Ameerika kirdenurka. Prantsuse Guajaana on Euroopa viimane kants sellel mandril. Koloniseerimise käigus neelas see koht sadu aastaid hulgaliselt inimelusid ja pika aja jooksul ei tulnud vastu midagi muud kui vaid üks uus piprasort, Cayenne’i pipar. Haigused ja tigedad põlisameeriklased nõudsid oma osa ja nõnda kogus see maailmanurk tuntust kui roheline põrgu.

Tänapäevaks on ligi kahe Eesti suurusel alal elupaiga leidnud vaid pool Tallinna rahvastikust. Inimasustus on endiselt hõre ja suures osas valitseb siin endiselt loodus. Kuid enam ei pea kartma indiaanlaste äkkrünnakut, ja kui mõni kahtlane tõbi vaevab, on moodne arstiabi käeulatuses. Veelgi enam, mitmes mõttes võiks Prantsuse Guajaana olla eurooplastele mugav reisisiht. Igapäevaselt ühendab Air France seda Pariisiga ja ära jääb tüütu valuutavahetus. Pealinna tänavatel pöörab keegi vaevu tähelepanu heledanahalisele turistile, ükski kohalik ei proovi sulle mingit tilulilu müüa või raha nuruda. Selleks on peamiselt kaks põhjust: esiteks, kontrastina teistele Lõuna-Ameerika naabritele, laieneb euroopalik liberaalne majanduspoliitika Prantsuse Guajaana asukatele. Ehk teisisõnu – milleks rabeleda, kui kombinatsioon soojast päikesest ja riigi abirahast loob soodsa võimaluse jõudeeluks. Muuseas, mineviku pärandi tõttu on kohalik mustanahaline elanikkond väga valiv ja ükski põllu- või välitöö, mis kuidagigi meenutab istanduste aegu, on üldjuhul välistatud, ükskõik kui hästi tasustatud see ka ei oleks. Sellega tegelevad enamasti asiaadid, kes on kogunenud oma kommuunidesse, ja vähesel määral illegaalsed sisserändajad naaberriikidest. Viimased on siia tulnud tahtega leida paremat teenistust ja abirahale loota ei saa. Nõnda olid ühe sellise Suriname suurpere liikmed minu kolleegideks Guajaanas veedetud aja jooksul. Jah, mustanahalisi elanikke võib arvukalt leida ka Lääne-Euroopast, kuid lugeja võib harjutada end mõttega, et euroliidu kirevasse perre kuulub ka üksjagu põlisameeriklasi.

Teine põhjus, miks meile tänaval keegi võtmehoidjaid pähe ei määri, on nõudluse nappus. Turiste käibki siin vähe, sest keskmine inimene unistab troopilist puhkust planeerides helesinisest laguunist. Kuid mida pole, seda pole. Guajaana rannik on enamjaolt kaetud mudaste ja läbipääsmatute mangroovtihnikutega, vähesed liivarannad on arvukate jõgede tõttu sogase ookeaniveega. Nõnda erinebki Guajaanat külastava turisti profiil keskmisest. Suur osa neist ajastab oma külaskäigu mõne süstiku stardile, et näha, mismoodi Euroopa kosmodroomilt lennutatakse satelliite Maa orbiidile. Viimaks, pärast aastasadade-pikkust investeeringut pakub see maalapp Euroopale peale ühe piprasordi ka võimalust soodsaks ühenduseks kosmosega. Paari aasta eest avanes Eesti teadlastele võimalus sellest osa saada. Teine ja nähtavasti väiksem sihtrühm, kes Prantsuse Guajaana üles leiavad, on putukakütid, olgu nad siis kirglikud hobikollektsionäärid või teadlased. Nad tulevad siia kuuejalgsete jahile, sest Prantsuse riik võimaldab vähese erandina selgrootute väljaveo Lõuna-Ameerika mandrilt. Sekka veel muid loodusfanaatikuid ja juhuseiklejaid. Mina töötasingi väikeses ettevõttes, mis pakkus majutus- ja püügivõimalusi putukaturistidele.

Koloniaalajastu jääb minevikku (ignoreerime korraks Kremli mõttemalle), emamaad on lasknud vabaks oma üle mere valdused, kuid Prantsusmaa hoiab visalt seda maalappi. Mis sellest, et see tähendab kulukat kontrolli säilitamist alal, millel sisuliselt puuduvad piirid naaberriikidega. Vastupidi korrumpeerunud naabritele, kes oma loodust iseenesestmõistetavaks peavad ja vaevu hindavad, on senine Prantsusmaa poliitika hoidunud suuremahulisest looduse ekspluateerimisest siinses piirkonnas. Vaid aeg annab vastuse, kumb lähenemine osutub ettenägelikumaks. Aga päeval, mil kõik on ümberringi maha parseldatud ja sojapõldudeks sõtkutud, võib kunagisest rohelisest põrgust kujuneda roheline trump.

Kas teha üheks talveks karjääripaus?

Oma kogemuste põhjal arutleb raamatu “Minu Tenerife” autor ja ETV meelelahutussaadete peatoimetaja Mart Normet.

Mul oli ükskord pool miljonit Eesti krooni vaba raha, mille eest oleks saanud teha maailmale tiiru peale. See oli siis, kui elasin muinasjutus. Me kõik elasime kinnisvarabuumi-muinasjutus! Korterid, olgu neil seinad puudu või olemas, olgu neil tapeet laes või põrandal, kõikide hinnad tõusid müstiliselt.

2008. aastal müüsin kinnisvarabuumi tipus maha oma kahetoalise elamise, et osta kolmetoaline, kus oleks oma tuba ka lapsel. Ja nii see juhtuski – mu pangaarvel oli 500 000 krooni.

See oli esimene kord, kui ma reaalselt oma väikeses ajus taipasin, et raha – see ongi üks suhteline mull. Enne oli mulle kui palgatöölisele tundunud, et rahanumber on midagi konkreetset ja väärtuslikku. Nüüd lõi esimene punane lambike põlema: ei maksa raha ülearu usaldada, need paberid ja mündid pole ise oma väärtuse peremehed. See korter pole ju vahepeal poole suuremaks kasvanud või mingil muul reaalsel moel väärtuslikumaks saanud.

Selle sülle kukkunud raha “mahareisimine” tundus just õige idee. Lotovõit – lööme laiaks! Oleme naisega alati reisifännid olnud. Kui paljud sõbrad investeerivad oma aja ja raha maakodusse, siis meile on tõeline puhkus ikka see, kui saab sõita Eestist välja.

Niisiis, kinnisvarabuum oli meile kinkinud nelja aasta Eesti keskmise palga. Muidugi läheme reisile! Küll seda betooni jõuab hiljem üürida või osta.

Aga teate, mis siis juhtus… ülemõtlemine! Me nimelt ei suutnud tookord leida sellele megapuhkusele eesmärki ehk nii-öelda masterplaani. Kartsime, et mõne kuu möödudes hakkab suvalises kohas lihtlabaselt igav. Arvasime, et turistina võõras kohas elamine, sõprade ja pereta, toob meile kallale suure koduigatsuse. Ning lõpuks oleks rahast lihtsalt kahju, kui oleme oma idee vangid ega naudi seda.

Tagantjärele tundub säherdune loogika küll täiskasvanulik, aga samas üdini allaheitlik.

Me elame ainult ühe korra!

Ja siis – kui sul on raha, et unistused teoks teha – ei saa sa sellega hakkama!

Ah et sa ei tea, millest unistada?…

No sel juhul ei saa sind tõesti keegi aidata.

Niisiis tampisime raha betooni. Ostsime 30aastase laenuga uue korteri.

Möödus neli aastat.

Tervis oli ületöötamisest täiesti p****s.

Naine küsis: kas äkki peaks nüüd siis aja maha võtma?

Ostsime üheotsapiletid Tenerifele.

Sest reaalsus on selline, et minu põlvkond ei hakka kunagi pensioni saama. Noorematest rääkimata. Selline pensionisüsteem, nagu me praegu teame, läheb nähtavasti hingusele või kuivab lihtsalt kokku.

Me peame olema valmis elukestvaks tööks ja pidevaks enesetäiendamiseks. Aga see pole ju reaalne, kui oled end kolmekümnendateks eluaastateks zombiks töötanud. Hommikul kütad keha kohviga üles ja öösel paned vaimu rahustitega magama.

Teooria on lihtne: selleks et päevade lõpuni vormis olla, tuleb end laadida ja esimesest läbipõlemisest tuleb õppida. Seda ma täpselt aasta tagasi, 34aastaselt teha püüdsingi.

Kui hakkasime seda reisi planeerima, püüdsin enda jaoks selgeks mõelda, kuidas oleks “õige” puhata. Lühikese puhkusega on kõik selge – adrenaliin on sees –, koht on uus ja tõeliseks lõõgastumiseks aega vähe. Kuidas töömõtted ära unustada? Kuidas tarbida iga minutit sihipäraselt? Lühikese reisi juures on see tõeline katastroof, kui terve päev on pilvealune või sootuks vihmane.

Aga 180 päeva! Kuidas neid õigesti kasutada?

Maailmakuulus disainer Stefan Sagmeister saadab iga seitsme aasta järel oma New Yorgi firma aastaks ajaks laiali, et töötajad maailma eri paigus kosuksid ja ideid koguksid.

Sagmeister kujutab oma elu ette nõnda, et ta justnagu lõikab pensionipõlvest aastaid tükkhaaval välja ja paigutab need tööaastate vahele. Ikka selleks, et tema inimesed värsked oleksid.

Ameerikas võimaldab umbes veerand kõikidest ettevõtetest karjääripausi (inglise keeles sabbatical või gap year). Ülikoolides, ka Eesti omades, on suhteliselt levinud tava, et vaheaasta või vaba semestri ajal saavad õppejõud raamatut kirjutada.

…Raamatu kirjutamine – see on ju imelihtne! Nii ma varem mõtlesin.

Sest ma kogu aeg ju kirjutan midagi: e-kirju, sõnumeid, Facebooki ja Twitteri postitusi, pildiallkirju!

Mu vanaema oli kirjanik, mu vanaisa, isa ja ema – kogu mu pere – on raamatuid avaldanud. Raamatu kirjutamine – see on loomulik toiming. Nii ma mõtlesin.

Kuni avastasin end istumas arvuti taga, käed klaviatuuril ja… ei midagi! Tunni ajaga suutsin kirja panna 20 sõna ja neist 16 ära kustutada. Sedasi mitu nädalat jutti, kuni sain aru, et pole mõtet puhkust pabistamisega tuksi keerata.

Närviline olek on meil veres. Näiteks Eesti liikluses ärritutakse iga väiksemagi asja peale. Tenerifel aga antakse väikesed vead andeks. Kui parkimiskohta pole, aga sul on vaja korraks kuskil ära käia, siis jätad auto natukeseks otse vöötraja peale. Keegi ei hakka tuututama.

Meie elurajooni keskuse tiheda liiklusega ringteel, mille keskel on purskkaev, peatus ühel ilusal päeval auto. Sellest väljus rooli tagant noormees ja tema kõrvalt neiu. Nad suudlesid kirglikult lahkumissuudlust. Hetk nagu filmis. Aeg peatus. Liiklus seisis tubli pool minutit, kõik ootasid rahulikult. Noorhärra istus autosse tagasi, sõitis edasi, elu jätkus omas rütmis.

Ja ka mina sain “Minu Tenerife” lõpuks kirjutatud. Omas rütmis.

“Elust kirju” ja “Reisikirju” ja “Kirju”-sari

Tekst: Epp Petrone ja Justin Petrone

EPP PETRONE: Me istusime sel septembripäeval Tartus, ülikooli kohviku allkorrusel Jazzklubis, Justin ja mina. Läksime sinna, et arvutid välja võtta, teineteise vastu istuda, muust elust end välja lülitada ja see asi ära arutada. Mõlemal oli see tunne, et materjali on palju, tahaks raamatu kokku panna, aga mida siis ikkagi.

Juba aastaid olid ma kirjutanud kolumne Eesti Naisele ja ajakirja läksid enamasti lühendatud versioonid. Ning mul oli olnud kinnine lasteblogi, kus oli huvitavat materjali. Kas see annaks kokku raamatu? Kas ma soovin seda? See tundus (ja tundub tegelikult siiani) kuidagi riskantne. Jälle lood iseenda elust? Aga huvilisi ja heasoovijaid tundus olevat nii palju, ja mult oli ju korduvalt küsitud lastekasvatuse-raamatu kohta. Mitte et ma oleks lastekasvatuse või üleüldse elu ekspert. Vastupidi, võibolla just see, et ma olengi oma lugudes lihtsalt lapsevanem, üks meist paljudest, on selle huvi tekitanud.

Igal juhul ka Justin julgustas, et see raamat on väärt välja lendama, ja otsustasime, et las jääb pealkirjaks seesama kahetähenduslik “Elust kirju” (kas hääldada teises või kolmandas vältes? Võib mõlemat pidi), mis on ka minu blogi pealkiri olnud aastaid. Ise aga ütles Justin: “Ma tahaksin kokku panna “Reisikirju”.” Hea küll. Nii me seal siis pärast otsustavat välkkoosolekut istusime tundide kaupa ja panime tekstitoorikuid kokku.

Edasi läksid nädalad. Mina otsisin materjali natuke juurde oma päevikutest ja Justin otsis paaaalju materjali juurde oma päevikutest. Tema “Reisikirju” on peaaegu kõik seni trükis avaldamata materjal. Minu lemmiklugu on Praha lugu, selline kraapiv noorte poiste ja suureks kasvamise lugu. Toimetasin ka neid lugusid, kus ise kõrvaltegelaseks olin, see oli (nagu varemgi juhtunud, ka seekord) kuidagi skisofreeniline. Mult on ikka vahel küsitud, et kuidas saab toimetada teksti, kus sa ise oled pandud tegelaseks. Minu vastus: ma ei võta seda tegelast iseendana. Tundub, et toimub topeltvõõrandumine. Nagunii iga autor liialdab ja paneb tegelase elama omamoodi, või peaks ütlema, et tegelane ise hakkab elama ja autor järgib teda. Ja samamoodi järgib siis toimetaja. Nõnda ma imetlesin seda Tiigernaist, kes möirgas ja urises Itaalias, aga ega see ju “päris mina” ei olnud.

Need kaks raamatut on meil siis uue, “Kirju”-sarja avapääsukesed. Kui ma olin meie kujundajale Margit Randmäele esitanud kritselduse, et sooviks saada ümbrikut imiteerivat raamatut (selline kujundus oli olnud aastaid mu kinnisidee), ja kui ma ahhetusega nägin, kui vahva on tulemus, siis järgmisel hetkel tekkiski idee: siin on ju uus sari! Hopp ja hopp hüppasid kusagilt poolalateadvuse põõsaste vahelt välja autorid, tegelengi praegu nende kinni püüdmisega. Päris mitu põnevat “Kirju”-sarja raamatut on uuel aastal tulemas :).

Sarja tegemine on nii põnev ja loominguline. Sa ei tea, mis sellest välja tuleb, ja see just ongi hea.

Me teeme seda kahel põhjusel. Iseendale, mängulustiks, ja teile, lugejad. Ehk saab sellest uus võimalus, lisaks “Minu”-sarjale ja “Aja loo” sarjale, kus me inimeste lugude kaudu püüame maailma enda ümber.

JUSTIN PETRONE: Üks põhjus, miks ma soovisin avaldada “Reisikirju” oli see, et mul on umbes 40 vana päevikut, mida ma olen ühest maailmajaost teise vedanud, ilma täpsemalt mõtlemata, mis nende mõte on. Ma ei kirjutanud juhtuvat üles mitte selleks, et end oma täiuslikkuses veenda, oh ei, ma tegin seda selleks, et mitte hulluks minna. Elu on nii sageli ettearvamatu ja päevik on olnud mu ainus pidepunkt. Küllap oli minus ka ähmane lootus neid kirja pandud ridu kasutada kunagi mõnes kunstilises projektis.

Ja kui me istusime Epuga kohvikus ja otsustasime “Reisikirju” raamatu plaani, siis ma teadsin – saabunud on aeg need vanad päevikud ette võtta.

Minu raamat ja Epu “Elust kirju” on mu meelest täiesti erinevad. Epu raamat on ehe dokumentalistika. Elav elu, kirja pandud detailirikkalt. Kui ma seda lugesin, siis imestasin korduvalt, milliseid asju oli mu naine märganud otse minu silme ees, ja mina olin neil märkamatult minna lasknud. Loomulikult, kõik me, kirjutajad, teame, et dokumentalistikat pole olemas ja kõik kirja pandu on tegelikkuse toimetatud ja muudetud versioon. Aga siiski. Hea dokumentaalfilm on täis arhiivikaadreid, mõtisklusi tänapäevast tagasi vaadates, varem avaldamata pilte, ja muusika on pistetud infokildude vahele just õigetesse kohtadesse. Minu jaoks on “Elust kirju” nagu hea dokumentaalfilm.

Kui ma esimest korda selle raamatuga voodisse läksin, puges mulle naha vahele üks esimesi peatükke, “Meie õpetajad”. Epu kirjutamisstiil on petlikult elegantne, ja ta libistab pahaaimamatud lugejad uutele emotsionaalsetele radadele, nii et nad tunnevad ära, selgemalt kui eales varem, kui raske on õpetaja töö, ilma et neile oleks kordagi otse öeldud “Oh, kui raske on õpetaja töö”.

“Reisikirju” oli minu jaoks aga kunstilis-kirjanduslik projekt, mitte niivõrd dokumentalistika. Muidugi põhinevad kõik lood tõestel sündmustel, aga asi on kaugel sellest, et ma lihtsalt päevikute abil ammust tegelikkust oleks otsinud. Tundsin vajadust muuta iga peatükk omaette lühilooks, heal juhul novelliks, ning igaüks neist lugudest toimub täiesti erinevas ajas ja kohas. Reaalelu tegelased muutusid selle kirjutamise käigus lugude kangelasteks. Näiteks Jack Kerouac kasutas sama võtet oma raamatutes, pannes lugejad uskuma, nagu oleks raamatus “Teel” / “On the Road” kõik just täpselt nii juhtunud, nagu oleks ta oma trükimasinaga istunud kusagil seal keset kõrbet ja kõik dialoogid kirja pannud. Tegelikult me muidugi teame, et see polnud nii. Mina omalt poolt soovin tänada kõiki oma “tegelasi”: Manonat, Kristerit, Antoškat, Francescot, McGregorit, Ninat, Brad Batemani, Bobby G-d, Björki ja teisi.

Eriti tahaksin tänada oma “tegelast” Eppu, kes tegi iga peatüki ka toimetajana paremaks. Mulle tundub, et tema sai minust kiiremini aru, milline raamat sellest tuleb. “Aa, ma saan aru, sa ei taha kirjutada lugusid mitte reisimisest, vaid sellest, mismoodi muutuvad ajas ja ruumis liikudes inimsuhted!” Jah, seda ma vist tahtsin jah.

“Minu Berliin” – kuhu minna ja mida teha

Soovitusi jagab raamatu “Minu Berliin. Pidu kunstnike paabelis” autor Jaana Davidjants

Tulin Berliini 2006. aastal, planeerides siia jääda vaid kuueks kuuks. Poolest aastast sai sujuvalt kaheksa aastat. Kohalikud sõbrad selle üle ei imestanud – rahulikus, kuid pidevalt muutuvas Berliinis on lihtne paikseks jääda. Küll aga võttis oma aja selles suures ja kosmopoliitses, ent ometi sõbralikus linnas orienteeruma õppimine. Endise idaks ja lääneks lõhenemise tõttu paiknevad linnaosad Berliinis eklektiliselt, jättes linnaosade vahele tihti palju tühermaad. See muudab linna jalgrattaga sõiduks ideaalseks. Ka autojuhid võtavad asja rahulikult ega kipu ukerdavate ratturite peale tuututama. Just ratta seljas õppisin minagi Berliini tundma. Külalistele eksisteerib siin ka mugav “call a bike” -süsteem, täpsemalt on tegu Deutsche Bahni hõbedaste ja punaste ratastega, mis on pargitud üle linna ja millele kehtib minutitasu.

Berliini linnaosadest oli Prenzlauer Berg veel kümme-viisteist aastat tagasi cool. Pärast müüri langemist meelitas see endine Ida-Saksa linnaosa kohale hulgaliselt kunstnikke ja tudengeid. Hooned olid räämas, skvottimine tavaline ja pidudel polnud otsa ega äärt. Nüüdseks on Prenzlauer Berg keskklassistunud, trendikeskus on aga liikunud Kreuzbergi ja sealt edasi Neuköllni. Linnal on ka midagi keskusetaolist – Mitte, kus asub palju poode ja liigub rohkem rahvast.

Toidukohtade valikut mõjutab Berliinis siinne suur türgi kogukond. Türklased, kes kuuekümnendatel Lääne-Saksamaale võõrtööjõuna kutsuti, otsustasid paigale jääda ning avasid mitmed söögikohad või toidupoed. Tuntud on Adalbertstrassel asuv Hasir ning palju saab kiita ka Planuferil asuv Defne. Berliinis on ka mitmeid Vietnami söögikohti. Näiteks Hermannplatzi lähedal asuv Hamy on väike, ent toit on maitsev ja odav. Hamy on hea koht ka taimetoitlastele, sest liha saab hõlpsalt tofu vastu välja vahetada. Kui mõni eestlane peaks aga kodust kaugel olles hapukapsast ja kartulit igatsema, tasub tal vaadata Pücklerstrassel asuvasse Markthalle restorani.

Kuna üürihinnad on teiste suurlinnadega võrreldes odavad, leidub siin palju väikeseid omaalgatuslikke kunstigaleriisid. Linnas on kaks suuremat moodsa kunsti muuseumi: Hamburger Bahnhof ja Kunst-Werke. Samuti tasub kultuurihuvilistel üle vaadata Riigipäevahoone lähedal asuv maailmakultuuride maja (Haus der Kulturen der Welt). Selles omapärase arhitektuuriga majas, mida sakslased kutsuvad rasedaks austriks, korraldatakse näitusi, loenguid ja kontserte. Kes kunsti vahtida ei viitsi, võib aga hoopis pargis õlut libistada. Kreuzbergis asuv Görlitzeri park ehk Görli on noori päevad ja ööd täis. Kes metsa igatseb, võib minna suurde Tiergarteni parki, kes aga avarust, sellele sobib endine lennuväli Tempelhof, mille berliinlased 2014. aastal toimunud referendumiga pargina alles otsustasid jätta. Õhtuti ärkab muidu unine Berliin ellu ning tänavatele ilmub palju pidulisi, eriti Kreuzbergis ja Neuköllnis. Väiksematest kohtadest on mõnus Kottbusser Tori peatuse juures asuv Monarch, klaasikeseks veiniks Oranienstrassel asuv Bateau Ivre, kust saab vajaduse korral ka head hommikusööki.

Majaseinad on Berliinis värvilised ja seinakunst tavaline ning Kreuzbergis leiab mitmeid üle terve majaseina ilutsevaid töid. Nii leiab Falckensteinstrasselt taanlase Husk mit Navni värvilise imedemaa, mille keskel kõndiv tegelane möödujatele rõõmsalt käega viipab. Samast kõrvalt Oppelner Strasselt leiab vendade Os Gêmeose töö. Cuvrystrassel asuvad nii Briti grupi London Police kui Itaalia kunstniku Blu tööd. Viimaseid ähvardab tänaseks lammutamine, sest samasse kohta planeeritakse hoopis luksuskortereid. Loomulikult on see tekitanud kohalikes palju pahameelt ning gentrifikatsioon on Berliinis enam kui aktuaalne. Linn muutub järjest popimaks, mistõttu tõusevad üürihinnad ja kohalik rahvas on sunnitud kolima linna äärealadele. Eks näis, kaua pidu Berliinis veel kestab. Aga kuniks kestab, tasub seal kindlasti ära käia.

Kiri Shanghaist

Anneli Vilu, raamatu “Minu Shanghai” autor, on juba tagasi teisel pool planeeti ning saatis sealt meile kirja.

Suur tänu kõikidele, kes raamatuesitlustele kohale tulid! Olin tõeliselt üllatunud, et Shanghai-teema nii paljudele korda läheb. Kartsin, et Hiina on nii kauge ja võõras maa ning Shanghai omakorda liiga suur ja hoomamatu, mistõttu Eestiga kokkupuutepunkte enam-vähem pole. Aga selgus, et teistsugune, kauge ja võõras pakub mu kaasmaalastele vägagi palju huvi.

Esitlustel tekkis kummaline ja mõnus tunne, et ma ei esine, vaid vestlen oma kauaaegsete sõpradega. Tekkis lahe ja huvitav arutelu ning põnevad küsimused panid mind mu Shanghai-elu üle uut moodi järele mõtlema.

Paljud esitlusele saabunud olid mu varasemate või tulevaste reisirühmade liikmed. Samuti oli kohaletulnute seas mu endisi kolleege ja tuttavaid Shanghai EXPO-päevilt. Mitmed tulid aga lihtsalt sellepärast, et Hiina-teema pakub neile huvi. Osa jälle teatas, et nad on “Minu” sarja fännid ja ootavad rõõmuga iga uue raamatu ilmumist. Sain alles nüüd tõeliselt aru, kui oluline “Minu” sari Eesti lugejate seas on ja kui suur osa mu raamatule osaks saanud huvist tuleb just tänu hästi sissetöötatud sarjale.

Mul on väga hea meel, et selle raamatu kirjutasin. Shanghai-lugu tahtis ja vääris jutustamist. Loodan väga, et lugejad arvavad samuti.

Vastan nüüd Facebooki Petrone Prindi lehe kaudu mulle esitatud küsimustele.

Kust tuli mõte trepijooksu teha?

Mulle on alati meeldinud nn loomulik sport. Varem maratoniks treenides hakkasin aja kokkuhoiu mõttes tööle jooksma. Seljakott selga, läptop ja vahetusriided koormuseks sisse ja 7 km intervalljooksu valgusfoorist valgusfoorini andsid väga hea vormi. Nagunii oli ju vaja end tööle transportida ja see oli hea võimalus hoida kokku raha ja aega. Boonusena sain kaasa selge pea ja erksa meele terveks tööpäevaks. Liikumine ongi mulle vajalik selleks, et tunneksin end värskena ja heas tujus. Alati kui on vaja liikuda punktist a punkti b, mõtlen kõigepealt läbi, kas saan seda teha jalgsi või rattaga. Treppe nähes tekkis sama instinkt: milleks minna jõusaali higistama ja trepimasinaid tallama, kui 30 korrust treppe algab kohe koduukse tagant ja nagunii tuleb end üles-alla transportida. Pärast turulkäiku, koos kande- ja seljakottidega, saab trepil tehtud ka seljalihaste ja käsivarte trenn. Nii et esialgu võtsin treppe kui lihtsat, tõhusat ja loomulikku treeninguvahendit, hiljem kasvas sellest välja huvi end ametlikus trepijooksus proovile panna.

Millest Shanghais olles kõige enam puudust tunned?

Sinisest taevast, puhtast toidust ja loodusest.

Kas meist nii erinevasse keskkonda elama asumiseks on vaja kuidagi eriliselt julge olla?

Erilist julgust pole vaja, pigem uudishimu ja huvi võõra kultuuri vastu, valmisolekut kohaneda ja oskust kohanemisprotsessi nautida.

Kus peaks turist Shanghais tingimata ära käima?

Huangpu kaldapealsel Bundil (soovitavalt õhtul), maailma kõrgeimal vaateplatvormil Shanghai Maailma Finantskeskuse 100. korrusel, jalutama mõnel vana Prantsuse kontsessiooni rohelisel tänaval ja kiikama sisse Yu aeda, sellega ühenduses olevasse taoistlikku linnajumala templisse ning seda ümbritsevasse basaari. Edasine plaan sõltub juba sellest, kas sind huvitab eelkõige arhitektuur, ajalugu, kunst, gastronoomia, šoppamine vms. Shanghais on kõigeks võimalused olemas.

Kas sellises pirakas linnas on selle suurus üldse hoomatav? Kui kaua võtaks aega ühest linna otsast teise sõitmine? Pilvelõhkujad ja rikkus on peamiselt kesklinnas, aga kuidas näeb välja äärelinn, on seal palju vaesust?

Shanghai suurusest ja struktuurist tekib mingi aja järel teatud ettekujutus küll. Metrooga kihutab ühest linna otsast teise umbes kahe tunniga. Aga ega seda linnapiiri nii konkreetselt määratleda ei saa, sest kogu Jangtse jõe delta on nii linnastunud, et seal, kus lõpeb Shanghai, algavad teised megamiljonilinnad Wuxi, Suzhou, Hangzhou jt. Rikkust ja vaesust jätkub nii kesklinna kui eeslinnadesse. Otse kesklinna klantsivate pilvelõhkujate kõrval asuvad vanad ja räpased, aga õdusad ja ehedad elurajoonid. Samas on ka kesklinnast kaugele, eeslinnadesse rajatud luksuslikke elamukomplekse, nii pilvelõhkujaid kui ühepereelamuid, mis asuvad vaheldumisi sisemigranttööliste ajutiselt kokkuklopsitud elamualadega. Suuri slummipiirkondi, à la India või Lõuna-Ameerika suurlinnad, Shanghais eriti pole.

Kuidas metrooga sõites ellu jääda?

Shanghai metrood on kiired, nüüdisaegsed ja puhtad ning enamasti on nendega sõitmine lausa lust. Siiski tasub vältida peamiste metrooliinide hommikusi ja õhtusi tipptunde, kus trügimine võib olla meeletu.

Kuhu järgmiseks plaan elama minna?

Arvan, et Hiina on nii suur suutäis, et selle keele ja kultuuri õppimisega võin end elu lõpuni tegevuses hoida. Mingit uut riiki ma sihiks seadnud pole. Tuleksin mingil hetkel pigem koju tagasi ja ajaksin seal “Eesti-Hiina asja” edasi. Kui aga saatus peaks mind täiesti planeerimatult kuhugi uude riiki viima, näiteks abikaasa või mu enda töö kaudu, siis tahaksin (kohaliku keele ja kultuuri omandamise kõrvalt) ka seal Hiina-teemaga jõudumööda jätkata. Aga kodu on ikka Eestis ja näen end sinna tagasi tulemas.

Kolm liitrit musta sappi, millest sai optimismi lühikursus

Tekst: Mailis Hudilainen, “Minu Peterburi” autor

Olen alati olnud aldis sõdima, kisama, jalgu tampima… ühesõnaga, käituma enda teada igati adekvaatselt, kui oma tahtmist ei saa. Kuid mida teha, kui vaenlast pole võimalik läbi sõimata? Kui kõiges on süüdi linn, milles elad? Peksta jalaga lumevalli? Röökida täiest kõrist ebaviisakusi, viisakalt suud käega varjates? Puksida ennastsalgavalt toa seina? Kõik tehtud. Ei soovita.

Meil on universumiga sõnatu kokkulepe. Kõigepealt austab ta minu täiskasvanud inimese staatust ning lubab leebelt aega, et ma ise oma probleemid lahendaksin. Pikapeale muutub kannatamatuks ning tormab oma pisut peast nikastatud lapsekest ise abistama. Nii koputaski mulle mõistuse uksele arg mõttepoiss: hakka viha paberil välja elama. Kõhkluseta saatsin mõttepoisi pikalt. Universum ei andnud alla – saatis mulle info “Minu” sarja olemasolust. Mina ikka ei võtnud vedu. Universum võttis siis kasutusele kahurväe. Saatis sõbranna Maiki mind küünarnukist haarama ja huvi pärast oma sõbra Liisa Pastiga tutvustama. Liisa on aktiivse elupositsiooniga tegelane, tal võttis kakaotassi aega jagu otsustamaks, et minu lood on Petronele pakkumist väärt. Kahe päeva pärast passisingi nõutult oma postkastist kirja Eda Allikmaalt – et kas ma ei teeks neile kava ja paar peatükki proovitööna?

Eee… mis te nüüd… Tegin ma kraapsu, mis mina, kummardused maani, ise silme ette manamas, kuidas ma nädalaga kõik kokku vorbin ja veel nädalakese pärast asun sisu kallale.

See oli detsembris.

Järgmise aasta aprillis puksisin toa seina juba seetõttu, et olen saatanlik prokrastinaator, kes ei suuda ühegi arvestatava mõttega lagedale tulla, mis siis kirjapanemisest rääkida. Raamatul peab ju mingi idee ka olema, mitte lihtsalt kolm liitrit musta sappi, mis trükimustaks maskeerub.

Punnitasin ja punnitasin. Küll oli vaja mul Peterburi elustada. Kui tema süda on Peeter-Pauli kindlus, selgroog – Nevski prospekt, siis pea on loomulikult Talvepalee. Aga tsaari peas pole. Väljendki selline vene keele varnast võtta. Nii et ajuvaba linn. Sobib. Kümneks autoripoognaks küll pisut vähevõitu. Siis otsustasin tagasihoidlikult lepitada venelased ja eestlased. Seejärel veeretasin peast veel sada mõtet läbi, enne kui koitis: töötagi reaalajas “foobia” – “fiiliaks”.

Ka kirjastus tegutses sama hoogsalt. Mõtlesid kuu, teise, kolmanda. Selgus – väitlesid, kas nii palju negatiivi sobib sarja kontseptsiooniga? Eda vastas: sobib. Ta kannab hoolt selle eest, et see kaantest välja ei voolaks. Ning võttis mu tiiva alla. Tänasin lapsendamise eest, kuid nõudsin, et raamatu näitan ette alles tervikuna. Nii umbes aasta pärast, lubasin.

Edasi käis samas vaimus. Hommikul ärkan – napoleonlikud plaanid 14tunnise tööpäeva kõrvalt kohe peatükk valmis saada, öösel kell viis magama, tulemuseks mõni rida teksti.

Ei vähernud nüüdsest mitte linna ebamugavusest, vaid raamatu küüsis. Olematu raamatu küüsis. Pea paks mõtetest, mis kõik konkureerivad üksteisega esmajärgulisuses, ja lipikutele saavad küll killud, tähelepanekud, mõttesähvatused pea et kõik kritseldatud, aga et nad looks kokku koondada… Eei, tänan. Minu mõistus on laisk, tema tahab irooniliselt täheldada ja näppu tõsta olulist mõtet väljendades.

Struktuuriga tegelegu alamad. Vabandust, kes, küsin mina, kes siiani ei oska hommikuvõimlemist teha ja õhtuti samal ajal magama minna. Kust me nüüd mitme ala-mina peale selle distsipliini leiame?

Päästjad tulid geograafilised ja gastronoomilised. Metroos kõikumine annab alati kirjutamisainest – keegi tukub mu paremal õlal, vasakul pool teine usinasti higistab… jne –, vagunipingil end lahti kirjutanud, oli kergem tulla rahvusraamatukokku ning juba midagi asjalikumat kirja panna.

Gastronoomiliseks abistajaks kujunes kohvikukett Tšainikoff, kus tellisin alati kaks suurt vänget americano‘t ühe hinna eest ning kulistasin need poole tunniga ära. Selline moodus küttis üles veel tõhusamalt kui 40 minutit trügimist ühistranspordis… Raamatu poole peal pidin selle naljaga lõpetama.

Keha nõudis tervislikumat moodust end kirjutamisrütmi viia. Küll üritasin end veiniga lõdvestada, küll inspireerida jalutamisega, Peterburi mõttehiiglaste lugemisega. Kokkuvõttes piinlesin kirjutamise kallal ikkagi üle kahe aasta, kus iga tuhina vahele jäi kuukene hingetõmbejõudu.

Mida oligi vaja – sisu oli vaja läbi kannatada. Leida see hea, mitte ta näpust välja imeda.

Leidsin. Tunnetasin läbi. Sain ka raamatu helge poolega hakkama.

Ja siis tuli Eda kääridega ja lõikas poole kirjutatust mu sahtlisse tagasi. Targu. Tänan teda selle eest.

Mis siis valmis? Kondensversioon minu kasvamisloost. Sellest, kui keeruline on inimesel negatiivsusest lahti lasta, sest ohvri positsioon pakub palju mugavamat ellusuhtumist.

Sellest, kui keeruline on vastuolulise mineviku ja olevikuga riigist head leida. Ja millisest rahust ja rõõmust täitub hing, kui leiad selle. Tekib tunne, et järsku on silmad ka kuklale kasvanud – niivõrd avardub silmaring. Sest järsku jaatad seda, mida oled kogu elu eitanud.

See on lugu Revidendist. Aga kes revideerib keda, otsustab iga lugeja ise. Mina oma vastuse leidsin.

Kuidas sündis “Minu California”

Tekst: Ede Schank Tamkivi, “Minu California” autor

Foto: Külli Trummal

Möödunud aasta augustis, kui olime just perega naasnud mõnusalt, kuid liiga lühikeselt suvepuhkuselt Eestist Californiasse, kirjutasin Eesti Ekspressile artiklit välismaal elavatest eestlastest ning palusin Facebookis sõprade abi, et “Eestis suvitamas käivaid eestlasi” leida. Teiste seas kirjutas mulle ka Epp, kes pakkus lahkelt välja tervet nimekirja mujal elavatest eestlastest, kes on tema sõbralistis seoses “Minu” sarja raamatute väljaandmisega. Justkui jutu jätkuks küsis Epp: “Tahtsin ka seda juba ammu küsida, et kas sind ennast huvitaks “Minu California” kirjutamine?”.

See ettepanek oli korraga väga ootamatu kui ka asjakohane. Ma olin aasta varem Californiasse kolides alustanud isikliku blogi pidamist, et vahendada oma “uue elu” muljeid ja et minu Eesti sõbrad ja tuttavad saaksid olla kursis sellega, mida ma teen ja kuidas paistab maailm teiselt poolt “suurt lompi”. Ja muidugi olid paljud sõbrad minult juba küsinud, et “kas kunagi teed nendest postitustest ka raamatu?”. Eks iga ajakirjanik unistab salamisi sellest, et kunagi saab temast “päris” kirjanik.

Nüüd siis oli Epp selle unistuse korraga mulle nii palju lähemale toonud. Ma kirjutasin valmis raamatu esimese kondikava, Epp saatis oma esimesed ettepanekud seniste blogitekstide põhjal ning ma kirjutasin suure soojaga kohe mitu blogiposti, milles üritasin olla senisest märksa “kirjanduslikum”. Ning seejärel… tabas mind tõeline kirjutamiskriis. Kõik need senised tekstid tundusid korraga nii naiivsed ja mannetult kirjutatud ning laiemale lugejaskonnale mõeldes ei olnudki mul äkki justnagu midagi öelda. Mitu kuud järjest tabasin end tsüklist, kus istusin hommikul pärast laste koolisaatmist elevil näoga arvuti taha ning avastasin neli tundi hiljem, et olin surfanud vaid internetis, tšättinud sõpradega, lugenud üht-teist, kuid ise polnud kirja pannud ridagi.

Siis tuli appi jälle Epp, kes hakkas mind vaikselt, kuid järjekindlalt torkima ja tagant tõukama. Tema soovitused ja ettepanekud olid väga konkreetsed ja asjalikud. Ühel hetkel sain järje peale tagasi. Avastasin, et töötan kõige efektiivsemalt, kui saan pikkade lõunaste jalutuskäikude ajal mõtteid koguda ja koondada ja need siis järgmisel hommikul kirja panna. Alles hiljem lugesin üht Stanfordi ülikooli uuringut, milles kinnitati, et vähemalt pool tundi õues jalutamist päevas on keskendumise ja tähelepanuvõime koondamise seisukohalt kriitiline.

Jaanuarist aprillini käis kibe kirjutamine, toimetamine, tekstide edasi-tagasi põrgatamine. Vaatasin postkastist järele: poole aasta jooksul oli mulle laekunud Epult, kes ise viibis samal ajal USA teisel kaldal, 172 e-kirja. Lisaks veel ajavahesid klapitades peetud Facebook’i-tšätid ja Skype’i-kõned. Sekka juhtus ka tehnilisi viperusi, näiteks olin ma ilmselt kusagilt laadinud oma arvutisse viiruse ja mitu pikka teksti läks poltergeisti nahka. Aga hoog oli sees ja mis halvasti, see sai tehtud uuesti. Kuni ühel kenal kevadpäeval kandis Epu kiri sõnumit “See vist nüüd ongi viimane jupp?!”.

Alles siis, kui raamatu ilmumine tundus juba enam kui kindel, avaldasin oma viimase poole aasta tegemiste sisu ka oma abikaasale, kes on ju ometi raamatus kandev tegelane. Ta muidugi tunnistas omakorda, et oli ammu sellest aru saanud (oli ta ju minu arvutit viirusest puhastades näinud tekstifaile, milles sisaldus märksõna “peatükk”), aga ootas, et ma talle ise räägiksin.

4. juulil, Ameerika ühendriikide iseseisvuspäeval, esitlesin oma raamatut Tallinnas Viru keskuse Rahva Raamatu kaupluses. Kohal oli jahmatavalt suur hulk sugulasi, sõpru ja muidu huvilisi. See oli korraga nii liigutav kui ka hirmutav: mida nad kõik ometi mu raamatust arvavad?! Ja nagu ma publiku ees seda ka ütlesin, nägin ma alles seal raamatupoes esitluslaua taga esimest korda teadlikult silmast silma ka Eppu, kellega me olime küll umbes samal ajal Tartus ülikoolis käinud ja nüüd siis aasta otsa tihedalt suhelnud, seda küll ainult virtuaalselt.

Seni on tagasiside raamatule olnud hämmastavalt positiivne. Edetabelikohad Eesti suurimates raamatupoodides tekitavad samasuguse uhkus- ja elevustunde kui autahvlikohad algklassides. Ma olen väga tänulik neile lugejatele, kes saadavad mulle oma tänusõnad, ja see tagasiside on seda liigutavam ja väärtuslikum, et ega eestlane ju kedagi üldiselt ilmaasjata kiitusega üle ei külva. Võibolla on mind toetanud ka see imeilus päikesepaisteline – niivõrd California-pärane! – ilm, mis täpselt 4. juulil Eestimaale jõudis ja pole tänaseni siit lahkunud.

Sellega ei ole see raamatu-peatükk minu jaoks veel lõppenud. Minu California ja teised välisriikidest pärit sõbrad-tuttavad nõuavad kannatamatult, et millal raamat ilmub inglise keeles. Mine tea, ehk võtan ise ette selle rahvusvahelisele lugejaskonnale sobivamaks ja ingliskeelseks kirjutamise? Kui ainult keegi piisavalt peale käiks…

Eelarvamused ja tegelikkus ehk kuidas sündis “Minu Istanbul”

Tekst: Hille Hanso, “Minu Istanbuli” autor

Otsus Türki kolida ei tulnud minu jaoks lihtsalt. Tegelikult kujunes see mõte aasta jooksul, alates hetkest, kui karjäär Tõnu, mu kallima ja elukaaslase Istanbuli viis.

Ma ei hakkagi ette lugema eelarvamusi, mis mul seoses Türgiga olid. Ma ei tundnud türklasi, teadsin sellest riigist peale põhifaktide ja rahvusvaheliste suhete ajaloo loengutest meenuva vaid seda, mis rahvusvahelise ja Eesti meedia vahendusel kuulda oli. Meedia aga eriti positiivseid asju ei kajasta ja kuigi ma seda kommunikatsiooniinimesena ju ikkagi hästi tean, olin Türgi suhtes kergelt ajupestud. Tunnistan seda takkajärele puhtsüdamlikult. Muidugi oli tore Istanbulis külas käia ja romantiliselt ringi jalutada. Aga et elada? Töötada? Olla n-ö kohalik? Ei!

Kuid Türgi on olnud igati positiivne üllatus. Oleme siin veetnud paar õnnelikku aastat ja ma olen õppinud, et kus tahes olen, ikka saan oma elu teha huvitavaks, leida tööd ja tegemisi. Türgi-aastad on mu maailmapilti kõvasti avardanud ja mu sümpaatia ja mõistmine siinse rahva vastu on väga palju kasvanud. Olen loobunud tegemast türklaste kohta mingeidki üldistusi.

Raamatu kirjutamine Istanbulist kujunes kuidagi mõnusalt ja orgaaniliselt. Eks ma võtan Türgi kohta nagunii Eesti meedias palju sõna. Kuna olen õppinud politoloogiat ja rahvusvahelisi suhteid ning Euroopa Liitu, siis asusin kohe siia kolides ahnelt riigi ajaloo ja poliitika ja majanduse kohta uurima. Minu meedia- ja kommunikatsiooniinimese ning teletöötaja taust aitas kindlasti ühiskonna ja riigi mõistmisele palju kaasa. Keeleõpe tuli kasuks kohalikega suheldes.

Türgi on väga keerulise ja huvitava ajalooga riik, siinsed ühiskondlikud tendentsid on religiooniga hästi läbipõimunud ja võtab veidi aega, enne kui hakkad kasvõi vähehaavalgi seda ühiskonda mõistma. Ma austan seda riiki väga ja tahan oma vaimustust eestlastega jagada.

Petrone Print on olnud kogu protsessis mõnus kaaslane. Oli perioode, mil ma ei kirjutanud ühtegi sõna, sest tavaelu tundus mulle juba nii tavaline ja igapäevane, et ei osanud enam seda uue pilguga vaadata. Kuna aga võtame vastu palju külalisi, siis nende värske ja vaimustunud pilk tõi ka minule alati selle “ohoooo”-tunde Istanbuli suhtes tagasi. Aeg-ajalt küsis Tiina, kus maal ma parajasti tekstiga olen, kas ikka tegelen asjaga, tuues mind taas alustatu juurde tagasi.

Minu armas toimetaja Kaja Sepp oli asendamatu. Rahulikult rookis ta midagi mu käsikirjast välja, selge pilguga palus ühe või teise asja kohta midagi veel öelda. Talle olen professionaalse abi eest väga tänulik.

Väga imelik on, kui kohanemisvõimeline on inimene. Alles kaks aastat tagasi ekslesin Istanbuli tänavalabürintides ja ei saanud kaht sõna suust välja. Nüüd ma kihutan autoga mööda tagatänavaid, viskan kohalikega sõbramehelikult nalja, lobisen poliitikast ja elust-olust ning tunnen end kui kala vees. Siin on kõik võimalik.

Istanbul on seda väärt, et iga inimene teda korra elus külastab. Hoiatan, et paljudele on ta muutunud krooniliseks kireks. Minule kindlasti. Palun teistel minu kogemusest õppida ja siia eelarvamusteta külla tulla, ahmida endasse võimalikult palju kultuuri, kohalikku superhead sööki ja jooki, et seejärel taas parema inimesena koju naasta.

“Valged varesed” – pikk tee koju

“Valgete vareste” sünnist

Autor Ene Hion:

Minu jaoks sai see lugu alguse ühest ootamatust kutsest. Tundsin kutsuja juba eemalt ära, kuigi me polnud ealeski kohtunud. Ta seisis keset rahvarüsinat arglikult, kuid ometi iseteadvalt. Teineteisest kaugel asuvad silmad vahtisid uurivalt. Väikest suud kaarutas kohmetu naeratus.

“Kas teil oleks võimalik osa võtta lastekodu endiste kasvandike kokkutulekust?”

Küsija hääldas sõnu pehmelt, mingil eriliselt sugereerival viisil, mis ei anna võimalust kutset tagasi lükata. Võtsin kutse vastu. Kui ma poleks kutset vastu võtnud, poleks ma saanud kogemust, mida kokkuvõtvalt võiks nimetada – saatust ei valita. On saatusi, mille kangelaslikkus seisneb nende lihtsuses.

Sattusin selle raamatu tegelastega kokku ajal, mil rahvas laulis öistel laulupidudel. Sõitsin asjaosalistega Uurali mägedesse, paikadesse, kus Eesti lastekodude lapsed elasid, käisin sõjatehases, kus nad töötasid, põldudel, kus nad kartuleid kasvatasid, järve ääres, kus nad igatsesid kauget kodumaad. Kohalikud korraldasid meile troikasõite, kohtusime tehase tööliste ja sealsete lastega.

Tagasiteel ütles üks endistest lastekodukasvandikest: “Nad vist mõtlevad, et oleme mingid väga tähtsad isikud.”

“Aga me ju olemegi tähtsad! Me aitasime neil sõja ära võita ja rahuajale ropu tööga aluse panna.”

“Poleks iialgi uskunud, et elus midagi niisugust näha ja tunda saab.”

Tegin asjaosalistega raadiosaateid, mis olid eetris üle kahekümne aasta tagasi. Kohusetundest talletasin ka selle osa materjalist, mis siis tundus kasutu, tühine või vildak. Üritasin aastate eest seda lugu ka raamatus talletada, aga pean ausalt tunnistama, et ei saanud hakkama. Ma polnud osanud näha ja veel vähem aru saada, mis toimus ekstreemsesse olukorda sattunud väga noorte inimeste kogukonna sees, mis õnnemäng nende elu oli. Vaid esmapilgul on jutt täiesti arusaadavatest asjadest – aususest ja valelikkusest, pettumustest ja lootustest. Ma ei avastanud kohe loo tähendust. Võtsin mitukümmend aastat hiljem ennast kokku ja kirjutasin ammuse loo uuesti läbi.

Konkreetseid tegelasi oli üle 130, võibolla isegi üle 150. Nad olid lapsed ja juhuse tõttu nende saatusega seotud kümmekond täiskasvanut. Loo igas tegelases on midagi mitme reaalse isiku saatusest. Reaalsetest isikutest õnnestus mul nüüd taaskohtuda vaid kolmega. Kolm viimast saavad raamatus kokku. Seegi on üksnes oletus, ajakirjaniku fiktsioon. Lugu ei jõudnud nii kaugele, et sellele kinnitust saada. Pealegi ei või elus milleski kindel olla peale selle, et me kõik oleme surelikud.

Toimetaja Mari Vaba:

Öeldakse, et kõik inimesed on pärit oma lapsepõlvest. Kas erinev lapsepõlv teeb meist erisugused? Mis on see, mis me kogetust kaasa võtame? Mille unustame? Kas unustamine võib olla ettekavatsetud? Kas nii- või teistsugune lapsepõlv on juhus või paratamatus? Need on küsimused, mis kerkivad “Valgeid vareseid” lugedes.

Kirjastaja Eda Allikmaa:

Raamatu tööpealkiri oli “Juhus pole kunagi vaid juhus”, aga selle käsikirja juurde juhatas tõesti juhus. Ene Hion kirjutab ühes varasemas raamatus (“Magushapud heietused”) põgusalt oma lapsepõlvest. Maalib kiirelt mõned detailirikkad pildid 1930ndate lõpu Tartu õhustikust, ja tõttab edasi. Maitse saab suhu, aga… Need lapsepõlvepildid Tartust veel silme ees, helistasin Enele, rääkisin meie “Aja loo” sarjast ja tegin talle ettepaneku kirjutada oma lapsepõlvest eraldi raamat.

Ene vabandas end viisakalt välja põhjendusega, et tegeleb parasjagu intensiivselt mõtetes ühe teise raamatuga ja mitut asja korraga ei tee. Tuli välja, et ta kirjutab sõja ajal Siberisse evakueeritud lastest ja sellest, milliseks kujunes nende elukäik pärast sõda Eestis. Aga see ongi ju aja lugu, või midagi sellist ma kuuldule vastuseks telefoni pahvatasin. Hilissügisel saatis autor raamatu käsikirja kirjastusele lugeda.

Aiman, kui oluline on see raamat autorile endale. Need sõjaaja lapsed on tema põlvkonnakaaslased ja see on viimane elus olev põlvkond, kes mäletab ka sõjajärgseid aastaid Eestis, mitmeski mõttes armetut aega, mil sageli tuli teha valikuid halva ja halvema vahel. Seda raamatut kandis Ene endaga mõtetes üle 20 aasta, nii pikk on ta tutvus loo prototüüpidega. Kui käsikirja juba kirjastati, oli ta pea ainus oma soov kirjastajale hoida tegelasi raamatu tegemisega kaasas. Loodan, et raamat meeldib niisugusel kujul, nagu ta nüüd trükist tuli, asjaosalistele ja paneb lugeja kaasa mõtlema – võtan siin appi autori: “…millised on head ja millised halvad päevad, kas päästeti või represseeriti, õpetati või loputati, keelitati või sunniti.”

Kellest ja kuidas Jass sündis ja mis edasi saab

Tekst: Epp Petrone, raamatu autor

Naljakas asi on nende “sünnilugude” kirjutamisega. Ma oleksin pidanud selle loo üles kirjutama augustis. Mäletan, kuidas läksime Võtikvere raamatupäevale ja just öösel enne seda lõpetasin “Jassi passi” käsikirja, saatsin selle edasi keeletoimetajale-kunstnikule… Ja Võtikverre jõudes olin veel täiesti sünnitamisjärgses laines, nägin kogu maailma Jassi pilguga. Isegi laval ei tahtnud rääkida mitte neist raamatutest, mis juba olemas, vaid oleks tahtnud just sellest äsja valminud Jassi-maailmast rääkida…

Praegu aga istun ma New Yorgi lähistel, Greenporti raamatukogu lasteosakonnas, ümmarguse laua taga ja minu ümber on lahti mitu muinasjuturaamatut. Niimoodi see elu on, et täna olen ma juba uude projekti mattunud (otsin ja jutustan ümber lühimuinasjutte, neid hakkab ilmuma alates jaanuarikuust “Pere ja Kodu” lasteküljel ning tulevikus loodan ka raamatu kokku panna).

…ja samas on vaja ajas tagasi minna, sest sulle, armas lugeja, on just täna see päev, kui sa raamatut esimest korda katsuda, nuusutada ja lugeda saad. (Muide, minu enda autorieksemplarid seiklevad kusagil Atlandi ookeani kohal postituvidega…) (veel …)

“Minu Kopenhaageni” autor Eestis

Tekst ja fotod: Kati Nielsen, “Minu Kopenhaageni” autor

Mõned aastad tagasi Kopenhaagenisse elama asudes inspireeris sõprade uudishimu mind uuest kodulinnast kirjutama. Ülesanne osutus raskemaks, kui arvanud olin – ei ole olemas linna, mis mahuks ära ühe raamatu kaante vahele. Parimagi tahtmise juures ei õnnestu kirja panna kõike, mida jagada tahaks.

Peale sõprade suunavate küsimuste, mis aitasid aimata, mis linna külalistele kõige enam huvi pakkuda võiks, on mulle teemade valikul heaks teejuhiks olnud raamatu sisutoimetaja Eda Allikmaa. On ju raamat kirjutatud eelkõige eesmärgiga linna vaatamisväärsusi ja siinset kultuuri tutvustada. (veel …)