Valged varesed Ene Hion

Ilmunud
04.2014

See on lugu lastest, kes kistakse ajaloo pöördelisel hetkel elu hammasrataste vahele. Käib Teine maailmasõda. Sadakond eesti last evakueeritakse Venemaale. Aeg on heidutav, aateline, surmatoov, kuritegelik, aga neile lihtsalt lapsepõlv.

Sattusin raamatu tegelastega kokku ajal, mil rahvas laulis öistel laulupidudel, maa oli vabadusihast tiine, meedia kees poliitikast. Kuues meel ütles, et sellest inimlaste peal läbiviidud ebatavalisest eksperimendist ei saa mööda minna. Salvestasin ja panin kirja, mis sest, et tol hetkel tundus lugu mulle endalegi minevik, mil juba hall habe suus. Aeg polnud veel küps meenutusteks. Kas neid lapsi päästeti või represseeriti, õpetati või loputati, keelitati või sunniti? Ja samas on loos kuhjaga koomikat. Ilma huumorita oleks juhtunut võimatu seedida.

Siin on kirjas tõestisündinud episoodid. Tegelaste jutustusi on tihendatud, nimesid muudetud. Loo igas tegelases võib olla midagi mitme reaalse isiku saatusest.

Võiksin kujutleda ennast kirjanikuks. Aga seda ma ei ole. Saan esitada vaid ajakirjaniku fiktsiooni, vaadata suuri sündmusi tavaliste inimeste seisukohast.

Ene Hion

Läände veerevad ešelonid kõigega, mida nõuab sõda. Veetakse naftat ja terast, leiba ja tubakat, karke ja proteese, verd ja liha, margariini ja tina, kuivikuid ja telke. Lõputu on väeosade voog. Rindeteated on segased. Ööd ja päevad ekslevad rööbastel rindejoont otsivad väeosad. Diviis – raudteelased ütlevad diviisi kohta annuška – on 10 000 –15 000 meest. Mõnigi annuška on veninud kilomeetritepikkuseks, mõnigi läheb üldises segaduses kaduma. Isegi ühe diviisi liigutamiseks on vaja tuhandeid vaguneid, kuid siin ei liigu mitte ainult diviisid, vaid terved korpused ja armeed. Ja mitte ainult elavkoosseis, vaid ka relvastus. Tankid, suurtükid, lennukid. Sõjaväeešelon kaalub 900 tonni. Vedurid näevad kõvasti vaeva.

Vastassuunda – läänest itta – veetakse tehasesisseseadeid, masinaid, kariloomi, haavatuid. Põgenikerongid on kinni kiilutud sõjaväeešelonide vahele. Olukorra keerulisus on seadnud raudteeteenistuse nõiaringi. Ühestki raudteejaamast Valgest merest Musta mereni pole iialgi nii palju ronge läbi sõitnud, kui neid praegu korraga rööbastel on. Närvilised raudteelased tormavad siia-sinna, karjuvad, sõimlevad. Missugune koosseis missugusele teele peab minema? Kellel on eesõigus?

Vagunite meeletu kuhjumine on halvanud raudteelaste töö. Unetusest ja väsimusest punetavate silmade ja higise kuklaga jaamaülemal on vile suus, keelumärk käes püsti. Ülem ei tea enam, kes ta on, kus elab ja kas üldse veel elab. Ta vastutab kõrgema ülemjuhataja ees. Stalini käskkiri hoiatab: igal raudteekatastroofil on ees-, isa- ja perekonnanimi!

—-

Kuidas vanasti kulda pesti, võib näha lastekodu territooriumil. Valvuri onn asub mäenõlval. Onni juurest läheb üle soise kaldapealse otse järve puust renn. Valvuripäss kühveldab renni ülemisse otsa pinnast, pumpab allikast vett peale, vesi niriseb mööda renni alla, renni põhja jääb kullaliiv. Vanapäss ei salli, kui keegi tema seadeldisele liiga lähedale tuleb. Kas ta tõesti saab kulda? Igatahes käib ta vahel linnas kullaliiva kupongide vastu vahetamas. Kupongide eest antakse kullakaevurite faktoorias jahu, tubakat ja isegi suitsuvorsti. Vanapässi onnis olevat keegi poistest oma silmaga näinud suurt kullatükki.

See nägemus on säde, mis satub püssirohutünni.

„Kui aherainemäge kaevata, võib avastada mitte ainult kullaliiva, vaid terveid kulla- ja hõbedakamakaid, võib leida tuhandeid kilosid väärismetalli! Võib avastada varanduse!” – „Ilgelt lahe!” – „Üle prahi!” – „Ohohohoo! Saad aru?” – „Oi, kui me kulda leiame!”

Poisid moodustavad kullaotsijate klubi. Klubi on kinnine. Tüdrukuid sinna ei võeta. Tüdrukud on selle jaoks liiga lollid. No tõesti lollid! Klubi liikmed annavad vandetõotuse: suu pidada. Plaani arutades tundub kuld juba tõelisusena. Hangitakse kirgas, labidas ja kang.

Öösel roomavad klubilased nagu metskassid laagri väravast välja ja suunduvad kibuvitsapõõsastega kaetud künka poole.

—-

Kevade saabudes sööb terve lastekoduseltskond metsa all rohtu, lehepungi, kadakamarju, männivõsusid ja taimejuurikaid. Kõigist on saanud roheliste vitamiinide asjatundjad. Kasemahla lutsitakse puu najal püsti seistes. Lutsija uuristab oma puu tüvesse nimetähed. Rohi pistetakse pintslisse enne, kui taimed on kämblakõrguseks sirgunud. Murulaugu moodi rohi keeratakse oblikalehtedesse ja süüakse nagu maiuspala. Hästi maitseb sibulataoline liilia moodi õitega taim, mille juur on sügaval maa sees. Venelased kutsuvad seda taime saranka. Juurel on pähkli maik. Annab kuivatada, kuivalt jahvatada ja jahust putru keeta. Kui nad midagi korjavad, siis näevad nad ainult seda, mida korjavad: rohelisi oblikaid, valgeid seeni, roosakaid põldosje, pruune pähkleid. Baraki lähem ümbrus on peagi lage. Tuleb päris kaugele vantsida, et midagigi hamba alla leida.

Keegi soovitab süüa pigi, asfalditükke ja kriiti. Klassitoas on kriit alati otsas – nahka pandud. Kui ilmuvad nõgesed, saadetakse lapsed neid korjama, et suppi keeta.

Oh taevas, mida kõike nad ei söö – tarbija valik. Rõõmustavad kõige üle, mis ei tapa. Nad räägivad lihapallidest, mida nad pole iialgi söönud, ja rosinasaiast, mida nad on näinud vaid pildil. Huulil naeratus, mida ei ole silmis …

Kõrvaltvaatajale võib see elu tunduda üsna hirmus. Kuid nende endi meelest on kõik korras, igaüks elab oma elu rahulikult, iseenesestmõistetavalt. Kuni veel midagigi on, mida hamba alla pista.

—-

Parajasti tassivad tüdrukud kambakesi suurt kulunud reisikohvrit. Raske kandam asetatakse õue tallatud teerajale, Kivise neeme Broadwayle.

Kohvri põhja on uuristatud õhuaugud. Sealt kostab kädinat. Elo on üks plikadest, kes avavad kohvrikaane ja – oh taevas hoia! – kohvrist võetakse välja laps. Mitte nukk või mängukann, vaid päris ehtne elus poisike. Last veditakse käest kätte, upitatakse sülle, veeretatakse põlvedelt põlvedele ja hüpitatakse püsti-pikali, pannakse koerakrantsi selga tagurpidi istuma. Laps kihistab naerda. Mängitakse kodu. Kohvrilapsuke on ka mängus tema ise, laps. Tüdrukud tahavad kõik olla suured, kõik soovivad olla emad. Tohib olla aga ainult üks ema korraga. Ollakse siis kordamööda.

„Kuidas me lapsega rääkima hakkame?”

„Ta on sündinud Venemaal. Ta peab venekeelne olema!”

Poisikese enda esimene mälestus lapsepõlvest on hobune. Lastekodu õuel näeb ta vana setukat. Laps kipub lõputult vatrama, kuigi hilisemas elus väga jutukat inimest temast ei tule. Varasest lapsepõlvest mäletab ta ehmatust ja omaenda kisa, kui ta end tüdrukute käest lahti kiskudes üle kohvriääre, pea ees, veelompi kukub.

—-

Kord tuleb keegi tüdrukutest Heili tööpingi juurde ja seletab, et olevat vaja raha koguda. Väga hästi ei mõisteta, milleks just. Tüdrukud millegipärast arvavad, et Heili saab paremini aru. Lähebki siis Heili meistri käest küsima, milles asi. Meister seletab, et töölised on otsustanud oma rahaga ehitada tankikolonni. Küsitakse, kas Eesti lapsed, kes tehases töötavad, on nõus korjandusest osa võtma.

Kohe läheb hirmsaks sabinaks. Igaüks sooviks panna 800 rubla. Arusaamine rahast ja hindadest on neil üsna tagasihoidlik. Selge on ainult kartulikotlettide hind – suured plönnid maksavad turul 25 rubla tükk. Heili küll kahtleb, kas need tankid ikka nii odavad on, et järsku on kallimad ja oma kamba peale nad ehk ei jõua välja osta tervet tankikolonni.

Meister segab vaidlusesse vahele ja soovitab, et ärgu nad üle 500 rubla lapse kohta arvestagu. Ta kardab, et lapsed suures tuhinas pakuvad üle ja jäävad puhta ilma rahata. Ega neil ole ju kopikatki hinge taga. Heili igatahes on natuke pettunud, et tal päris oma tanki ehitada ei lubata. Muidugi oleks kõige etem, kui nad saadaksid rindele enda tehtud ja oma rahaga välja ostetud katjuuša. Kirjutaksid oma nimedki peale. Võiks mürskudele ka pildid maalida. Neil on ju häid joonistajaid ja nüüd on ka keemilised pliiatsid olemas. Lapstööliste miiniheitjast siiski asja ei saa, aga tankikolonnis Tasuja on nad osalised.

—-

Hillari oletus osutub õigeks. Tema rongituttav on Smerši mees. Stalini salajase käskkirjaga on loodud erakorraliste volitustega vastuluureorganisatsioon Smert Špionam – surm spioonidele. Smerši komissar on kurikuulus Abakumov. Tema erivolitustega tõkkesalgad ehk zagraditelnõje otrjadõ varitsevad rindel punaarmeelaste ahelike taga, ergutavad punaväelasi kuulipildujatulega kuklasse. Taganema pööranud punaarmeelased lastakse kohapeal maha. Kas või kärva, vaenlast ära läbi lase. Smerš tegutseb ka tagalas. Peamine objekt on raudtee. Raudteejaamad ja rongid on kubinal täis sõdivate poolte agente. Raudtee on vastase strateegiliste plaanide uurimise röntgen. Kuhu mida veetakse, missugust relvastust, missugust kütust, missugused väeliigid kuhu liiguvad jne. Jaamades ja rongides tegutsevad nii Saksa vastuluure kui ka Smerš. Agendid luuravad üksteist. Vägede liikumist pole niikuinii võimalik varjata, kuid vedude sihtkohta ja otstarvet on võimalik välja nuhkida. Juhuslik kohtumine laheda kutiga oli Issanda vits. Hillarist saab üks 700 000 mehest, kes langevad Smerši küüsi.

© Ene Hion ja OÜ Petrone Print, 2014
Toimetaja: Mari Vaba
Projektijuht: Eda Allikmaa
Korrektuur: Triinu-Mari Vorp
Kujundaja: Margit Randmäe

ISBN 978-9949-511-57-0 (trükis)
ISBN 978-9949-511-58-7 (epub)
Trükk: OÜ Greif
Kõvakaaneline, 245 x 170 mm

Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital.

Paberil otsas

Ostan e-raamatuna

Kommentaarid


Külaline
Krista
9 aastat 2 kuud tagasi

See raamat meenutab mulle kunagi pioneerieas, 1970ndatel, loetud raamatut Eesti lastest, kes II MMS käigus jäid Krimmi Arteki laagrisse. Vist oli pealkiri “Kõige pikem puhkus”. Kuigi jah, tolles raamatus nad puhkasid, siinses töötasid, aga laste meelestatus on sama. Kole, kuidas ajupesu töötas, ja töötab siiani.