Minu_California_esikaas_web

Ilmunud
07. 2014

Ede Schank Tamkivi on vabakutseline ajakirjanik. Ta kolis California läänerannikul asuvasse Palo Altosse 2012. aasta suvel tänu ettevõtjast abikaasa Sten Tamkivi õpingutele Stanfordi ülikoolis, samuti alustas seal kooliteed nende kaks last.

Asjata ei öelda, et Stanford on üks suur kaitsev mull, mis omakorda paikneb teise, Silicon Valley nimelise mulli sees, ja see asub omakorda veel suuremas, California-mullis. Sel mullil on vähe pistmist sellega, mis toimub mujal maailmas. Aga hoolimata ümbritsevast heaolust ja säravast päikesest on kohalik elanikkond kuidagi rahutu, nakkava viirusena levib hirm millestki olulisest ilma jääda ehk FOMO (fear of missing out). Jah, elu siin on väga kallis ja veidi ebamugav, aga sa oled selle tillukese protsendi seas maailma elanikkonnast, kes saab seda endale lubada! Seda tuletatakse sulle igal sammul meelde.

Ede kirjeldab Californiat oma mullist. Abilisteks robot-koristaja ja sammulugeja-uneandur, jätkab ta
oma identiteedi loomist (tiiger)ema, tervisesportlase ja vabatahtliku üritustekorraldajana.

Katkendid

“Ja mis oli teie doktoritöö teema?” uuris mind pealaest jalatallani takseerinud kandilise kujuga proua üle prillide.

“Khmm, mul on alles magistriõpingud pooleli,” pomisesin vastu ja kaasavõetud bravuuripallist voolas visinal suurem osa õhku välja.

Proua suunas mind järgmise kolleegini, kes küsis omakorda tülpinult, kus ülikoolis ma seda magistrikraadi siis omandan. "Ja kus see veel asub?” krimpsutas ta nina mingit kahtlast Türgi urgast meenutavat Tallinna ülikooli nime kuuldes. Jõudsime jutuga sinna, et vabakuulajaid põhimõtteliselt loengutesse ei lubata, isegi täisõppemaksu eest mitte, aga lõpuks ta siiski leebus ja soovitas mul uksi kulutada, et “äkki mõnel kolleegil hakkab teist kahju ja soovib teid endale poole kohaga, tasustamata assistendiks võtta”.

Istusin pärast seda kohtumist tükk aega aprillikuu paitava päikese all purskkaevu serval ja neelasin alla kurgus kraapivat klompi.

(jätkub raamatus)


Tutvustus oli vestlusringi vormis, mida juhtis üliaktiivne india proua, ning lavale oli rivistatud seltskond eri rahvusest naisi, kes kõik jagasid oma muljeid peatselt lõppevast kooliaastast – kui ennastsalgavalt on nad oma abikaasasid toetanud, mida ise õppinud ning kui palju oma elu sellega kokkuvõttes rikastanud. Üks austria päritolu naisterahvas Jana puhkes nutma, jutustades, kuidas tema häbelik poeg on leidnud parima sõbra, oma hoovi peal elava mehhiko poisi, kellele ta on peale muude ühiste tegevuste õpetanud selgeks suusatamise. Lõpuks löristasid kõik ringis istuvad daamid üksteise õla najal nutta.

Saalis istuvad tulevased partnerid jälgisid seda vaatemängu sulaselge õudusega. Minu kõrval istuv ukraina juurtega Katja sosistas mulle kõrva: „Sulle ju tundub see ka kohutavalt nõme, eks?!” ja ma noogutasin täiesti siiralt ja kergendatult, et ma leidsin kohe endale hingesugulase. Mõtlesin põlastusega, et mina ometi siin aasta pärast niimoodi ei ulu. Terve selle päev otsa väldanud ja pisaratest nõretava ürituse jooksul vaevas mind hoopis üks teist laadi küsimus, mida ma kokkuvõttes siiski küsida ei söandanudki: „Mitu lahutust selles klassis selle aasta jooksul oli?”

(jätkub raamatus)


Järgmisel õhtul väitis Etta jälle, et õpetaja ei lubanud tal kingi jalast ära võtta. „Ma ikkagi salaja võtsin ja siis sai õpetaja päris kurjaks,” kurtis laps.

No mida?! Selle koha peal ma enam oma lapse sõnades ei kahelnud ning suundusin järgmisel hommikul õpetajalt aru pärima, milles asi.

„Jah, meie reeglid on sellised, et kingad peavad jalas olema,” kinnitas alati kargelt jaheda olekuga õpetaja.

„Kuidas nii?” pärisin. „See on ju täiesti ebahügieeniline ja pealegi tervisele kahjulik...” Ettal olid sageli õhtuti sokid kingade sees suisa märjad.

„Need on meie reeglid!” kordas õpetaja mulle tuima järjepidevusega. „Sellised reeglid on maavärinaohu pärast!”

(jätkub raamatus)


Nüüd oli siis meie kord vanematena oma lubadus täita ja seadsime kogu perega pidulikult sammud Apple Store’i, uhke vastne koolilaps ja tema sama uhke väike õde suure elevusega käekõrval. Aga tuli välja, et ei ole siin vaba turumajandusega Ameerikas midagi nii, et otsustad, et nüüd on aeg osta oma lapsele asi, mida ta on aastaid pikisilmi igatsenud – lähed poodi, maksad raha ja ongi ese olemas!

(jätkub raamatus)


Katse teema võis iga laps ise valida, aga et tulemused oleks visuaalselt võrreldavad, jagati koolist igale lapsele papist alus, kuhu võis peale kirjutada eksperimendi kirjelduse ja täiendada seda ka pildimaterjaliga. Gustavil oli tekkinud küsimus, miks vastu California rannikut mühisev Vaikne ookean erinevalt Eestimaa kaldale loksuvast Läänemerest talvel ei jäätu. Tema hüpoteesi järgi võis selle põhjuseks olla suurem soolasisaldus vees. Et oma hüpoteesi testida, täitis ta hulga väikeseid topse veega ning lisas igaühesse – peale ühe, kuhu jäi täiesti puhas vesi – täpselt väljamõõdetud koguse soola. Seejärel läksid veetopsid ööseks sügavkülma.

Hommikuks oli kõikide topside sisu ühtviisi jäätunud ning hüpotees seega empiiriliselt ümber lükatud (nende võõrsõnadega tutvusin mina näiteks alles ülikoolipingis). Aga noor teadlane ei andnud alla.

(jätkub raamatus)


Astusin taas läbi apteegist, et huvi tunda, kas minu refluksirohu saatekiri on saanud kindlustusest „rohelise tule”. Sain kolmandat korda järjest eitava vastuse. Siinkohal meenus mulle, kuidas paar aastat tagasi olid eestlased kohutavalt pahased, kui uus digiretseptisüsteem ei tahtnud laitmatult töötada ja mõnigi kord pidi apteeker lausa paar minutit ootama, et retsept läbi läheks. Ameerika apteekrid passivad iga päev kümneid minuteid tervisekindlustusfirmade ooterežiimil, sellal kui leti teisel poolel ärritunud kliendid neid sõimavad.

„No mis see siis ikka maksta võib,” ütlesin lootusrikkalt proviisorile. „Äkki ostan siis ilma kindlustuskatteta selle välja?”

„510 dollarit,” teatas apteeker, ise piinlikkusest pilku peites.

(jätkub raamatus)


„Ma kirjutasin ühele Eesti ajalehele ülevaate USA presidendivalimiste kampaaniast,” meenus mulle järgmise ülekuulamisseti ajal. „Ma võin teile näidata, see on internetis üleval...” ja sihtisin silmadega tema arvutit.

„Minu arvutiekraani te vaadata ei tohi!” röögatas mees. „Istuge!”

(jätkub raamatus)


Ühel järjekordsel päikesepaistelisel päeval märkasin meie hoovi prügikastide kõrval täiesti kobedat mööblikomplekti: laud ja neli tooli. Kuigi meie pere pisike möbleeritud tudengikorter oli niigi üsna kitsas, hakkas mul neist mööblitükkidest kahju ja ma otsustasin nad kurvast lõpust päästa. Puiduosad pühkisin lihtsalt lapiga puhtaks, kuid toolipõhjade katteriie vajas vahetamist. Hankisin poest poolteist ruutmeetrit mööbliriiet ja klambrilööja ning asusin hoovi peal asja kallale.

Veidi aja pärast saabus mu „välikontorisse” jaapanlannast naabrinaine Mitsuko, kes ei suutnud kummalise eestlase tegevust ära imestada. Mõistagi tõi ta välja ka foto- ja videokaamera ning asus minu toimetamist jäädvustama.

(jätkub raamatus)


Kui ma Sloanidele tehtud kudumiskoolitusest innustatuna pakkusin end ka oma laste algkooli peole kudumiskursust korraldama, olid teised emad esialgu jahmunud. „Oled sa kindel, et lapsed suudavad sellises vanuses üldse oma käsi niimoodi koordineerida?” küsis üks.

(jätkub raamatus)


„Sa tulid ka otse Londoni-lennult siia?” küsisin ma osavõtlikult.

„Mhmhh,” noogutas ta silmi nühkides ning küsis siis teeseldud huviga: „Ja millega sina siis tegeled?”

Lasin kiirelt mõttes läbi selle tavalise stsenaariumi, kus ma seletan inimestele, miks ma olen vabakutseline ajakirjanik, ja mõtlesin mängida huvi pärast teist kaarti: „Ma olen antropoloog.”

„Misasi?!” venitas tema. „Antro... what?”

(jätkub raamatus)


Ükskord aga tekkisid tõsised erimeelsused pealtnäha tühisel teemal. Korealanna Soon-li, teadaolevalt vaba ja vallaline, oli miskipärast poseerinud portreefotol rühma sõpradega, kes olid kõik meile tundmatud. Ta oli keeldunud tulemast pildistamisele ja saatis ise meile selle foto. Pilt oli iseenesest väga tore ja kahtlemata hästi tehtud, aga kuidas olid need inimesed seotud Sloani aastaga, kus iganädalastel ühisüritustel olid kaasad, lapsed, koerad ja sõbrad segunenud üheks suureks pereks?

„Ta ilmselt ei saanud aru, mis selle foto mõte oli,” arvasin mina.

(jätkub raamatus)


Kui ma oma idee letti lõin, olid kõik jaapanlased, hiinlased, hindud ja brasiillased vaimustunud, kuid sakslased, hollandlased, rootslased ja šveitslased hakkasid nurisema, et „miks peaks Eestil olema eraldi üritus, me peaks ikka tegema Euroopa-õhtu, nagu see alati on olnud!”.

Olgu, nõustusin, teeme pealegi nii, nagu alati on tehtud. Slaavi juurtega austerlanna Jana oli oma eelmise aasta Sloani-kogemuse põhjal mind juba ette hoiatanud. „Kõik teised üritused said suhteliselt lihtsalt korraldatud, aga Euroopa riikide ühine õhtu tekitas kohutavalt intriige,” ütles Jana oraakellikult. „Eurooplased lihtsalt ei saa omavahel läbi, sest igaüks arvab, et just tema on teistest parem!”

(jätkub raamatus)

Ilmumisandmed

Autoriõigus: Ede Schank Tamkivi ja Petrone Print OÜ, 2014

Toimetaja: Epp Petrone
Konsultant: Neeme Raud
Keel ja korrektuur: Triinu-Mari Vorp
Kaanekujundus ja makett: Anna Lauk
Pildilisa kujundus: Margit Randmäe
Pildialbumi fotod: Ede Schank Tamkivi erakogu
Kaart: Kudrun Vungi

Trükk: Greif OÜ

ISBN 978-9949-511-65-5 (trükis)
ISBN 978-9949-511-66-2 (epub)

pehme kaas, 130 x 190 mm
344 lk

Kommentaar

    1. E-raamat peaks ilmuma sel nädalal.

  1. Mulle väga meeldis! Huvitavalt ja kaasahaaravalt kirjutatud! Keegi võiks veel Minu Miami ja NYCi ka kirjutada!

  2. Parim, mis ma selles sarjas lugenud olen. Kuna olen sealse kandi ja riigiga tuttav, siis on äratundmisrõõm seda suurem. Meeldis, et Ede ei suhtu üleolevalt Ameerikasse, vaid toob välja nii head kui vead.

  3. Meeldis, kõik oli tasakaalus. Kuid peatükk, kus autor kirjeldab oma igavat ajakirjanikuelu Eestis, oleks võinud olemata olla. Mida sellega taotleti? :)

  4. Ede ladus kirjutamisstiil ja seoste loomise oskus on mulle juba varasemast meeltmööda olnud, nii ei pidanud pettuma ka raamatus. Kuigi osad teemad mulle blogist tuttavad olid, on tekst tihe ja osavalt harivaid fakte täis põimitud, et kordamine ei tulnud kahjuks. Suurepärane lugemine, aitäh!

  5. Professionaalne tekst – huvitav, seostatud. Üks meeldivamaid lugemisi sellest sarjast.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga