Minu Shanghai Anneli Vilu

Ilmunud
09.2014

Maatüdruk megametropolis

Mida otsib Kesk-Eesti metsade vahel kasvanud tüdruk 25 miljoni elanikuga hiigellinnast, kus majad ulatuvad poole kilomeetri kõrgusele ja tipptunnil müttab metroojaamas terve Eesti elanikkonna suurune inimhulk?

Otsus Shanghaisse kolida oli teadlik valik. Tahtsin sukelduda Eestist ja Euroopast täiesti erinevasse keskkonda ja selle endale „kodustada”. Mitte ühte sulada ega shanghaistuda, vaid vaadelda, kogeda ja aktsepteerida, et inimsuhted ja riigikord võivad toimida totaalselt teisiti, kui meie oma mätta otsas harjunud oleme.

Esialgu plaanitud paariaastane periood Shanghais on märkamatult veninud üle kuue aasta pikkuseks ja mahutab hulganisti erilisi elamusi: töötamine EXPO-l, esimese rahvusvahelise konverentsi juhtimine, kaasalöömine maailma kõrgeimal trepijooksul, lähitutvus kohaliku haiglasüsteemiga ja palju muud. Ja kõige selle kõrval olen tõdenud, et Shanghai on hoolimata suurusest ja eksootilisusest üks turvaline ja sõbralik linn.

 

Pööran suuna tagasi hotelli poole ja püüan ettevaatlikult hüpeldes kakatänavalt välja pääseda. Jooksutiir jääb küll lühikeseks, aga ehk esimeseks korraks piisab. Hotelli jõudes hakkab pea valutama ja ilmatu hulk lima püüab kopsudest välja pressida, nii et pärast väikest harjutamist võiksin juba peaaegu sama häälekalt rögastada kui hiinlased. Õhureostus on oma töö teinud. Peas selgineb tõdemus, mida olen püüdnud juba mõnda aega tõrjuda – võib-olla oleks mõttekas Shanghais elades maratonijooksuharrastus mõneks ajaks riiulile paremaid aegu ootama jätta ja mõni teine, siinsele keskkonnale kohasem spordiala leida. Mis see küll võiks olla, arutan endamisi hotelli treppidest üles oma toa poole rühkides. Heureka – trepid! Kus siis veel trepijooksu harrastada kui mitte pilvelõhkujate linnas Shanghais!

(jätkub raamatus)

—-

Kaks päeva hiljem saabume koos kõigi oma kodinatega uude koju, et leping alla kirjutada ja end sisse seada. Saabudes tabab meid ebameeldiv üllatus: omanik pole mitte ühtegi lubatud parandustööd teinud. Meie arupärimise peale mühatab ta: „Ma lasin töömeestel parandada, aga nad ei saanud korda.” Selgub, et hiina keeles on võimalik kaheti mõista lepingupunkti „Probleemide puhul on omanik kohustatud need kõrvaldama”. Kui omanik väidab, et ta parandas küll, aga korda ei saanud, siis oleks ta nagu omalt poolt kõik lepingukohustused täitnud. Lisaks on korteris poonimisvaha põrandale valatud, aga mitte põranda sisse hõõrutud, nii et saame liikuda vaid kikivarvul. Samuti on kõik korteri kardinad hunnikus nurka maha visatud.

(jätkub raamatus)

—-

Shanghai asub küll mere lähedal, aga ühtki supelranda siit paarisaja kilomeetri raadiuses pole. Hiinas on siiski olemas mõned kuurortpiirkonnad, kus elanikud varbaid vette kastmas käivad. Kord olümpiaregatilinnas Qingdaos reisides kogen, kuidas näeb välja rannapuhkus Hiina moodi: naised kannavad satsikeste ja seelikukestega supelkostüüme, mis suurema osa torsost kinni katavad. Vees käiakse vaid jalgupidi sulistamas, hoides samal ajal tingimata päikesevarju pea kohal. Mõned suuremad päikesepelgurid kannavad lausa suu- ja silmaavadega näomaske, meenutades Pussy Rioti lauljaid või anarhistidest mässajaid. Mitu mererannas aega veetvat meest on naistest julgemad ja lähevad kuni rinnuni vette, kuid enamik neist kannab julgestuseks roosasid, Miki-Hiirte ja printsessidega kummirõngaid.

(jätkub raamatus)

—-

Kui riiginimi saabki lõpuks paika, siis keel kindlasti mitte. Taksojuhtide ja ka enamiku muude hiinlaste jaoks on maailmapilt dualistlik: on olemas hiinlased ja välismaalased. Välismaalased on kõik ameeriklased. Isegi kui nad oma kodumaana mingit muud imelikku riiki nimetavad, siis põhimõtteliselt on see ikkagi Ameerika, ja nad räägivad kõik inglise keelt. Punkt. Eesti keel võib ju olla mingi kohalik murrak, nii nagu Hiinaski on igas provintsis oma keel, aga riigikeel on siiski inglise keel.

(jätkub raamatus)

—-

Matusekaupu müüvad poed pakuvad paberist iPade, sülearvuteid, LCD-telereid, uusimaid BMWsid ja muud sellist kaupa. Ja kui lahkunu kasutas päriselus majateenija või luksusprostituutide teenuseid, siis ei tohi tema elukvaliteeti lasta pärast surma langeda – teenijad ja lõbutüdrukud on paberkujul olemas ja valmis oma teenuseid pakkuma. Mõned kauplejad on mures, et Hiinas ülipopulaarsed neljanda põlvkonna Apple’i toodete paberkoopiad saavad pühade ajal kiiresti otsa ja enamasti on pakkuda vaid teise põlvkonna objekte, mis aga nõudlikumat klientuuri ei rahulda. Samas on ka leinajaid, kes arutavad tõsimeeli, et pole mõtet oma mitu aastat tagasi surnud vanematele sülearvutit või uusimat iPhone’i ohverdada – nood ei oska nagunii sääraseid imevigureid kasutada.

(jätkub raamatus)

—-

„Kui sind ennist fuajees ootasin, nägin, et hotelli peadirektor räägib ühe tõmmu mehega. Direktor kutsus mind enda juurde ja ütles, et tahab mind Lewis Hamiltonile tutvustada. Astusin siis ligi ja küsisin, et noh, Lewis, millega sa tegeled? Ta vastas, et sõidab autoga. Mina pärisin, et aga mida sa praegu siin teed? Ta vastas, et ootab oma ema. Mina ütlesin, et mina jälle ootan Annelit. Lewis naeratas kenasti ja läks minema. Direktor aga vaatas mind üllatusest ümmarguste silmadega ja küsis, kas ma tõesti ei teagi, kes Hamilton on?”

(jätkub raamatus)

—-

Alkoholi ja küpsiste jälgi ei hakka me isegi ajama: ju siis oli tolliametnikel vaja paarkümmend pudelit suveniirviina ja Vana Tallinna kontrolliks degusteerida, kas säärast märjukest ikka kõlbab Hiinas maale lubada. Ja ju siis kulusid kaneeliküpsised ning kohv degusteerimisprotsessil pealevõtuks. Kuid heliplaadid? No ei suuda me uskuda, et tolliametnike seas on nii palju Pärdi ja Metsatöllu fänne, et nad mitusada plaati enda tarbeks kõrvale panevad. Pärast pikaajalist jälgede ajamist ja Toomase-Ericu tandemi tekitatud kõvemat häält tollikontoris hakkab selguma, et Pärt võeti rajalt maha religioosse sisu pärast. Metsatöll jälle õhutab rahvusvahelist vaenu. Kuidas muidu tõlgendada lauluridu:

„Traas, traas, tri kali!

Vatsat let lusilsja mina,

olin soldat rädavoi

lasksin püssist välja tina

türgi silmi, oi, oi, oi!”

(jätkub raamatus)

—-

Ilmneb, et tarretiste, magustoitude ja jogurtite ning ravimikapslite valmistamisel kasutatakse toiduželatiini asemel tööstuslikku želatiini, mida saadakse muuhulgas kasutatud nahkjalatseid ümber töödeldes. Nüüd loobun lõplikult Hiina jogurtite ostmisest ja viskan kodusest arstikapist välja karbitäie kapseldatud ibuprofeeni. Shanghaid varustav meditsiinifirma on nimelt peaaegu 100% oma kapslitest saanud vanu saapaid ümber töötlevalt allhankijalt. Järgmisena selgub, et osa müügivõrgus olevatest apelsinidest ja mandariinidest värvitakse isuäratavama välimuse saavutamiseks keemiliste värvidega oranžimaks. Nii peab ostlemisel alati olema kaasas valge pabertaskurätik – kui sellega apelsine hõõruda, saab kohe sotti, kas puuvilja värv on ehtne või kosmeetiline. Uudis teatab, et osa turul müüdavaid idusid ja šampinjone valgendatakse kaubanduslikuma välimuse saavutamiseks pesuvalgendajaga. Samuti toonitakse osa seesamiseemneid musta tindiga.

(jätkub raamatus)

 

Autoriõigus: Anneli Vilu ja Petrone Print OÜ, 2014
Toimetaja: Tiina Randus
Keel ja korrektuur: Triinu-Mari Vorp
Kujundaja: Anna Lauk
Kaart: Kudrun Vungi
Pildialbum: erakogu, kui ei ole märgitud teisiti

Trükk: Greif OÜ
ISBN 978-9949-511-70-9 (trükis)
ISBN 978-9949-511-71-6 (epub)

pehme kaas, 130 x 190 mm
344 lk

Paberil otsas

Ostan e-raamatuna

Kommentaarid


Külaline
Maarja
6 aastat 1 kuu tagasi

Ma pole suurem Hiina huviline olnud, pigem vastupidi. Selle raamatu võtsin kätte, kuna sain kirjasõbra Shangaist, Pudongist. Vaatamata Hiina-leigusele, ei suutnud varsti raamatut käest pannagi, sest see on nii hästi kirjutatud ja annab mitmekülgse ja -kihilise ülevaate Hiina eluolust.

Ja minu üllatuseks sai sellest raamatust üks selle sarja lemmikuid. Nii põnev oli! Raamat oleks nagu professionaalse kirjaniku sulest. Lugedes on ka väga selgelt tunda, et autor kultuurne, avatud meelte ja suure silmaringiga inimene. Soovitan soojalt!

Külaline
Pille
8 aastat 8 kuud tagasi

Üks sarja parimaid raamatuid! Väga hea lugemine. Kahe päevaga lugesin läbi, ei suutnud lihtsalt enne raamatut käest panna kui raamat läbi.

Külaline
Liina
9 aastat 22 päeva tagasi

Üks paremaid Minu-sarja raamatuid. Iga peatükk on soojalt ja paeluvalt kirjutatud ning Hiinast ja kummalistest hiinlastest saab väga-väga hea ettekujutuse.

Külaline
Tanel
9 aastat 2 kuud tagasi

Väge äge raamat, mulle nii meeldis. Hiina-elust saab 1000% parema pildi kui sama sarja ühes teises teoses. Autor oskab sõnu ritta seada ja lauseisse kestvat emotsiooni lisada. Tubli töö! 🙂