Minu Helsingi Tarmo Virki

Thomas Manni loengul mu kõrvale istunud Märt ongi märganud, et kirjutan meie kogu ajakirja, ja tuleb ruttu välja oma jutuga.

„Ma lahkun varsti Soomest. Kas sind huvitaks mu töö?“
Märdi töö pole ei rohkem ega vähem kui Postimehe väliskorrespondendi amet. Mõtlen, et „Soovitusi jänestele“ vist ikka Postimehele ei sobi. Samas on iga sent üliõpilasel arvel ja eks näen kuskil vaimusilmas ka seda, et see töö võiks mind tihedamalt Eestiga siduda. Muide, sel ajal kirjutan peamiselt soome keeles.
„Ikka. Miks mitte,“ kogelen vastuseks.
Kirjutada mulle ju meeldib, aga ajakirjanikuks hakkamist polnud ma selle hetkeni planeerinud. Pigem olin mõelnud ajaloo peale: ajaloolane, võib­olla õpetaja.
Kuna õppejõud kohale ei ilmugi, siirdume Kluuvi keskuse McDonald’sisse, kus Märt seletab lahti korraldusliku poole: milliseid lugusid vaja, millest võiks alustada, kuidas töö võiks üle võtta.
Esimese artikli teen värskest statistikast soomlaste viinalembuse kohta. Päris mitu lauset jääb sisse isegi peaaegu et muutmata kujul, kui lugu mõned päevad hiljem ilmub.

(jätkub raamatus)

—-

Agentuuri toimetus on piklik madal ruum, kus vasakul küljel on suured aknad Kuketurule. Akende vahel on suur ajalehtede kapp, kuhu kogunevad Soome tähtsamad päevalehed ja mille peal on kolm televiisorit, mis kõik näitavad uudistekanaleid hommikust õhtuni. Pidevalt töötavad televiisorid kuuluvad vist iga uudistetoimetuse juurde. Keset Reutersi toimetuseruumi asub kaks suurt lauda, mõlema ümber töökohad neljale ajakirjanikule, ja tagumises ääres üks suur laud büroo juhile, kus tollal istus Brett.

Mu elu esimene videointervjuu sujub rahulikult. Tegemist on sõbraliku tööintervjuuga, keegi ei ründa.

„Miks me peaksime sinu palkama? Mis on sus erilist?“ küsib videokõne teises otsas Stephen.

„Nina,“ vastan ma. „Ma saan aru, kus hakkab midagi toimuma. Mul ei pruugi olla konkreetset vihjet millegi kohta, aga liites kokku olemasolevad infokillud, oskan ma näha, mis tõenäoliselt hakkab juhtuma.“
Kui mul oli vastaskandidaat (Brett mainis, et oli, aga mul puuduvad isegi kaudsed tõendid tema olemasolu kohta), siis tõenäoliselt saab just see vastus otsustavaks. Mind võetakse tööle.

(jätkub raamatus)

—-

Mõni aeg hiljem Liikaneni kõnet kuulama saabudes teatab avalike suhete juht mulle ja Dow Jonesi korrespondendile, et kõnest tohib raporteerida alles selle lõppedes. Pärime, kas piirang kehtib vaid meile või ka Bloombergile.
„Nad olla uue inimese saatnud, ma ei tunne teda,“ saame vastuseks.
„Ja kui info temani ei jõua?“ küsin.
„Siis teie kaotate.“

Julm uudistemaailm. Otsustan, et nõmedate embargodega nõustuda ei ole vaja ja olen valmis avaldama iga veidikenegi huvitava rea kohe, kui keskpankur selle välja ütleb. Nagu mu isikliku mässu kiuste ei ütle ta loomulikult midagi, mis võiks vähimalgi raasul kellelegi korda minna.

(jätkub raamatus)

—-

Põhjalasse paigutavad oma serveriparke mõned maailma suured veebifirmad, eelkõige just tänu „rohelisele“ energiale. Suur osa – üle poole – tavalise arvutipargi energiast kulub nimelt seadmete jahutamisele ning seda probleemi saab Põhjalas lahendada kasvõi aknaid avades. Praktikas on lahendused siiski keerukamad. Kui Helsingi Energia kasutab soojust kesklinna kodude soojendamiseks, siis Google, kes on ehitanud oma suure serveripargi Soome lahe kaldale Haminasse, kasutab jahutamiseks merevett. Google ostis arvutikeskuseks idapiiri lähedal asuva, Alvar Aalto projekteeritud vana Stora Enso paberitehase. Soome firma sulges tehase kahaneva nõudluse tõttu – irooniana on selle põhjuseks interneti ja Google’i edu. Paberimasinad viis Stora Enso välja, kuid Google’i jaoks lisas tehaseruumidele märgatavalt väärtust Stora Ensost alles jäänud jahutussüsteem, mis kasutab Soome lahe merevett. Google ei ole ainus – Põhja­-Rootsis on Facebooki uus suur arvutikeskus, Opera brauserifirma viis enda keskuse aga lausa Islandile.

(jätkub raamatus)

—-

„Mis te arvate, kes on Soome kolm kõige tähtsamat inimest uudisteagentuuride jaoks?“ Selle küsimusega olen ikka aeg­-ajalt põhjanaabreid kiusanud. Vastus on lihtne: keskpanga juht, Nokia tegevdirektor ja rahandusminister. Alles neljandana on nimekirjas peaminister ning ülejäänud ministrid, president või muud juhid ei ole tavaliselt väga tähtsad. Nad peavad tegema midagi šokeerivat, et maailma meediasse jõuda.

Välisminister Ilkka Kanerval õnnestub see hästi. Uudislugu välisministrist, kes saatis meedianäljas erootilisele tantsijannale roppe kahemõttelisi, tegelikult lausa ühemõttelisi sõnumeid ja pidi nende tõttu tagasi astuma, levib kulutulena üle kogu maailma.

Veel „toredama“ teoga sai hakkama peaminister Matti Vanhanen, kes leidis endale internetist armukese. Naine oli endale perekonnanimeks võtnud Ruusuneni ehk Okasroosikese – juba see fakt peaks terved mehed eemale peletama. Peaminister leidis ta netist ja ühel päeval teatas kohalik kollane meedia, et maha jättis ta naise tekstsõnumiga. Majanduse vaatevinklist mõttetu lugu, poliitilisest vaatenurgast samuti peaaegu mõttetu, aga loona, artiklina ju suurepärane. Meie abiga levib uudis Nokia­ maa peaministrist, kes leiab naise netist ja jätab maha SMSiga, kiiresti üle kogu maailma.

(jätkub raamatus)

—-

Juhatuse esimees ei ole kohal. Keegi on kuulnud, et ta olla oma korteri ära müünud ja seega ühistu asjad talle enam korda ei lähe. Tagantjärele tark olles oleks sel hetkel pidanud jalad selga võtma ja korteri kasvõi kahjumiga maha müüma.
Üritan koosolekul mõned korrad debatti tekitada.

„Kas me ikka peame seda nüüd kohe tegema?“ viskan küsimuse õhku. Koosoleku juhatajaks olev vana advokaat vaatab mind põlastavalt ja koos hooldusfirma juhiga teatavad nad, et mingit teist võimalust ei ole.
Mõne aasta pärast oleks see palju kallim, isegi kui me nii kaua suudame elada, sest torud võivad ju katki minna. Naabermajad on juba otsustanud ja ka meie peame nüüd ruttu heaks kiitma, kuna koosoleku korraldamine olla niigi veninud.

Et vastuseisust vähemalt mingi märge paberitesse jääks, nõuan hääletust. Ma ei tea, kas sellest on mingit kasu, aga soovin dokumenteerida vähemalt selle, et otsus ei olnud üksmeelne. Hääletan ainsana vastu. Vihastan, kui kõik soomlased hääletavad nagu lambakari raha raiskamise poolt.

(jätkub raamatus)

—-

On 2006. aasta suvi, majanduskriisini on veel mitu head aastat, ja hoolimata krõbedast hinnast on esmaesitlusel kümneid inimesi. Vana puumaja lõhn valitseb kõikjal; ühes ülemise korruse toas, kus elab maja müüv umbes 80aastane vanapapi, tuleb aga lausa nina kinni hoida. See hais meid kindlasti päästabki. Ilmselt peletab see eemale mitu kohalikku noorpaari, kes nagu meiegi jalutavad esmaesitlusel ringi ja arutavad, mida selle majaga võiks teha.

Esitluse hetkel on tegemist ühe majaga – alumiselt korruselt ja pööningult pääseb jalutama läbi maja. Mõned nädalad hiljem on läbipääsud suletud ja pea 400ruutmeetrine maja müüakse kahele perele paarismajaks. Terve maja peale polekski meie hammas ega rahakott hakanud. Õnneks ostavad soomlased maja tagumise külje. Esinduslik esikülg jääb meile. Aga sellest saavad alguse ka probleemid: mingid noored eestlased tulevad ostavad nende majaühistu ilusaima kodu! Eks see ole ilmselt valusamgi kui eestlasel näha, kuidas Saaremaa rannakruntidel asuvad soomlased. Eestis saame terve mõistusega aru, et palgad ja sissetulekud on pärast 1940. aastat olnud Soomes suuremad ja neil on raha investeerida seda meie randadesse. Aga vaesed eestlased Soomes, see juba nii ei lähe, küllap on siin midagi kahtlast…

(jätkub raamatus)

—-

Päike paistab. Kihutan taksoga läbi Helsingi äärelinnade Nokia peakontori poole. Juba kevadel kirjutasin sellest, et Olli­-Pekka Kallasvuo ajastu Nokias on lõppemas ja firma peab leidma uue juhi. Ühes pikemas jutuajamises ütles keegi: ta on nagu surnud mees jalgadel (dead man walking), ja sellest hakkas lahti kerima tõenäoliselt üks suurima mõjuga artikkel, mille olen kirjutanud. Mõned esimesed nädalad viitas kogu meedia minu artiklile ja siis hakati kirjutama oma lugusid.

Pärast mitu kuud kestnud otsinguid ja selgitustööd meedias, et tegelikult Kallasvuole asendajat ei otsita, teatab Nokia 10. septembri hommikul, et Microsofti jutukas osakonnajuhataja Stephen Elop on nimetatud uueks peadirektoriks. Nokia aktsia tõuseb selle uudise järel viis protsenti, enam kui kaheksa euro peale. Huvitav, mis tunne on lahkuda firmast, kui aktsionärid sinu lahkumise üle nii väga rõõmustavad?

(jätkub raamatus)

—-

Erinevaid startup­-sündmusi on Helsingisse siginenud nagu seeni pärast vihma. Selle festivali eesmärk on aidata startup’e, kes alustavad oma teekonda tervise ja tervisetehnoloogia valdkonnas. Sakariga istume mõned tunnid Microsofti ja Nokia koostööprogrammi AppCampus ruumides ja anname nõu, kuidas meediaga suhelda. Esimest nõustatavat, kolme sõbra tervisekonsultatsiooniäri esindab noormees, kes paistab tormavat kohale otse jõusaalist. Ta jääb kümme minutit hiljaks, ilmselt oli vaja mõned harjutused ära teha. Siht on neil kõrgele seatud – nad tahavad kasvatada väga suureks konsultatsiooniäri, kus nõustamisteenust müüakse ettevõtete personalijuhtide kaudu. See on väga keeruline, eriti kui tegutseda sektoris, kus ettevõtteid tekib iga päev juurde kümneid.