Minu Prantsuse Guajaana Sergei Põlme

Ilmunud
01.2015

Jaaguari jälgedes

Inimasustus on siin sama hõre nagu Lääne-Saharas, kuid kidura kõrbe asemel laiub elurikas vihmamets. Pealinnast vaevalt tunnise sõidu kaugusel elavad maailma suurimad mao-, putuka- ja ämblikuliigid, ent samas on käibel euro. Kariibi, Euroopa ja saramaka kultuuriruum põimuvad veidraks seguks – põletiku korral otsitakse abi haiglast, kuid metsas ei kaotata valvsust libajaaguaride ja troopiliste lumeinimeste suhtes. Üle piiri hiilivad illegaalsed Brasiilia kullakaevajad ja sugugi mitte seaduskuulekamad lääne suurkorporatsioonid. Tagatipuks on siia juba 13 aastat palgatud eestlasi, et nad öises džunglis putukaid püüaks.

See raamat räägib üheteistkümnest kuust, mis ma Prantsuse Guajaanas veetsin. Sattusin väikesesse eraldatud kommuuni, mis koosnes sisserännanud suriname suurperest, ühest brasiillannast ja kohalikust kanepisõbrast. Kollektiivi juhtis Pariisist pärit väikeettevõtja, kes peale putukapüügiga tegelemise majutas ka putukaturistide kirevat seltskonda.

Sergei Põlme

„Kas sul lapsi on?” pärib Apentu ühel päeval.
„Ei.”
„Miks? Sa oled ju 22aastane.”
Vastan, et Eestis pole lapsed minu vanuses tavaliselt veel kombeks, eriti kui koolitee pooleli. Apentu näib seda mõistvat. Tema enda lapsed on väga suure vanusevahega. Raymond läheneb 25. eluaastale ja noorim, Joice, on vaid pooleaastane tita, kes hoovis ringi käperdab. Järgneb paariaastane Migel, veidi vanem Cantona, kaheksa­-üheksane Nelson, kümnene tütar Meisina ja juba tuttavad täiskasvanud pojad Borgia ja Raymond. Apentu naine Pomba, mis tähendab saramaka keeles tuvi, on varastes kolmekümnendates ja ei saa kuidagi olla Raymondi ema.
„Sul on seitse last?” küsin kindluse mõttes.
„Hee, mul on 24 last,” lausub Apentu ilmse uhkusega.

(jätkub raamatus)

—-

Loomad tiirutavad kõrgetes puuvõrades, laskmata mind kordagi silmist. Üks neist murrab väikese oksa ja laseb sellel alla kukkuda. Peagi langeb veel natuke risu. Tõlgendan nende käitumist vaenulikuna. Ühtäkki kuulen jälle, et miski langeb läbi okste ja lehtede minu poole, justkui kerge vihmasabin. Enne kui taipan liigutada, saavad mu pea ja parem õlg möiraahvi sitaga pihta ja ümberringi pudeneb veel kõvasti väljaheiterahet. Kargan kiiresti eemale, mispeale möiraahvid hakkavad erutatult ja kiiresti häälitsema. Ilmselgelt tunnevad nad heameelt oma kordaläinud teo üle!

(jätkub raamatus)

—-

Ööd mööduvad tavapärases rutiinis, kui ühel hetkel lina ääres vahtides lendab keegi mulle kõrva. Nähtavasti on tegu mõne väikese liblikaga. Putukas ei suuda end kõrvas ringi
keerata ja hakkab meeleheitlikult tiibadega põristama. See tekitab üsna ebameeldivat valu. Proovin teda kõrvast pintsettidega kätte saada, kuid see on lootusetu – ta on roninud kuni trummikileni, kuhu pintsetid kuidagi ei ulatu. Tulen teisele mõttele: võtan tühja purgi, kuhu valan natuke ammoniaaki, ja surun vastu kõrva lootuses, et mürgiaurud kustutavad ta eluküünla. Selle peale hakkab loomake veelgi meeleheitlikumalt rabelema.
„Järelikult mõjub,” mõtlen endamisi kannatlikult purki vastu kõrva hoides.

(jätkub raamatus)

—-

Laupäevad ja pühapäevad on vabad. Neist viimast kasutavad mehed tihti jahilkäiguks. Nad lähevad hommikul relvastatult välja ja naasevad väsinuna pärastlõunal, olles läbinud pikki kilomeetreid džungliteid. Mõnikord on nad lasknud mõne möiraahvi, harvem pekaari, tihti naastakse ka tühjade kätega. Möiraahvi karvad eemaldatakse kuumas vees ja seejärel loom tükeldatakse. Pea läheb lõkkesse, ülejäänud kehaosad keeduvette. Pea on saramakade hulgas hinnatud delikatess, eriti just möiraahvi ajud. Raymondi sõnul on aju kõige maitsvam osa ahvi juures. Nõnda ootavad lapsed kannatamatult lõkke ümber, kui primaadi koljud sütel küpsevad. Kui need on valminud, kangutavad nad kolju pussnoaga lahti ja lutsivad aju suure mõnuga välja.

(jätkub raamatus)

—-

„Brasiillased!” ütleb Apentu. „Lähevad oma punkritesse. Ikka kulla järele,” lisab ta autot umbuskliku pilguga saates.

Järgnevate tundide jooksul näeme veel mitut autot suundumas Bélizoni sügavustesse. Sõidukid on enamikus vanad romud, mis mingil imeväel liikumas hoitakse. Tõmmud juhid tervitavad meid elavate hõigetega ja me viipame neile vastu. Siiani on kurikuulsad Brasiilia illegaalid jätnud igati sõbraliku mulje ja ka Apentu pole veel kedagi maha lasknud.

Päike näitab juba hilist pärastlõunat, kui meie kõrvad eristavad äkitselt helikopterit. Mõne hetke pärast tuhiseb see madalalt üle džungli, samas suunas, kuhu kullaotsijad olid läinud.
„Sõjaväe helikopter,” kommenteerib Apentu.
Möödub kümmekond minutit, kuni hommikul nähtud romud tuhatnelja vastassuunas kihutavad. Seekord pole brasiillastel tervitusteks aega.

„Haa, saite nüüd!” karjub Apentu rõõmsalt. „Sõdurid on teil kannul!”

(jätkub raamatus)

—-

Voodoo­-värgiga saab hõlpsasti raha teha. Näiteks on Suriname narkoärikatel tavaks hankida voodoo­-nõia käest üks kääbuse mõõtu nähtamatu vaimolend. Kõige tõhusam on teda kasutada narkootikumide veol Euroopasse, polegi muud kunsti, kui kamandada vaimolend endaga lennukile ja anda vajalikud materjalid reisi ajaks tema kätte hoiule. Vahelejäämist pole karta, lollikindel ja äraproovitud süsteem. Eestis olid vist kunagi kratid, kes peremehe soove ja nõudmisi täitsid, küll aga mitte nähtamatud, või palju minagi vanadest tarkustest tean. Aga miks te siis, kallid kolleegid, juba ammu ratsa ei rikastu, vaid ikka veel Fredile ravimtaimi korjate?

Voodoo on paha. Sa saad midagi, aga pead midagi ära andma. Keegi perekonnast võib surra, selleks võid olla sina ise. Niisama ei tule midagi. Mina õnnistan jumalat, minu pähe voodoo ei tule,” selgitab Apentu reegleid. Kord ööpüügil võtab Borgia asja tabavalt kokku: „Kui sulle raha meeldib, siis tee tööd!”

(jätkub raamatus)

—-

Olivier ja Raymond arutlevad avalikult teemal, kes esimesena neiuga intiimsuhteni jõuab. Olivier lubab, et tema risti ette ei löö, kui peaks olema vajadust mehe eest väljas olla, niipea kui vaid neiu selleks soovi peaks avaldama. Olivier on juba varasemast ajast tuntust kogunud pigem jutumehe ja teoreetikuna, aga Raymondi võib nüüd küll üsna sageli näha Emilie bangalo ümber tiirutamas. Küll on tal vaja metsast näha tuua huvitavaid puuvilju ja taimi või tutvustada oma papagoisid, iga päev leiab ta mitu põhjust Emilie külastamiseks. Fakt, et ta oma lapseootel naine Siata mõnikümmend meetrit eemal kõigest teadlik on, ei paista esialgu ühtki osapoolt häirivat. Näiteks räägib Raymond mulle avalikult oma paralleelsuhetest kodukülas, samal ajal kui Siata talle soengut teeb. Ju siis on see kõik aktsepteeritav.

(jätkub raamatus)

Autoriõigus: Sergei Põlme ja Petrone Print OÜ, 2015

Toimetaja: Mele Pesti
Konsultandid: Pille Gerhold, Toomas Esperk
Keeletoimetaja ja korrektor: Triinu-Mari Vorp
Kujundaja: Anna Lauk
Kaardi kujundaja: Kudrun Vungi
Fotod: Sergei Põlme erakogu

Trükk: Greif OÜ

ISBN 978-9949-511-90-7 (trükis)
ISBN 978-9949-511-91-4 (epub)

pehme kaas, 130 x 190 mm
256 lk

Paberil otsas

Ostan e-raamatuna

Kommentaarid


Külaline
Naana
5 aastat 9 päeva tagasi

Tubli poiss! Raamat on sisukas, huvitav ja hästi loetav. Oleks võinud pikem olla. Kordagi ei tekkinud tüdimust. Soovitan soojalt