Koostöös Uuskasutuskeskusega esitleme „Meie taaskasutust“ Viljandis, Tartus ja Tallinnas

Viljandlanna Kiti Põllu sulest on ilmunud raamat „Meie taaskasutus“, mis on „Meie…“ sarjas juba 12. raamat!

Ootame teid ka ainulaadsetele esitlustele: koostöös Uuskasutuskeskusega esitleme „Meie taaskasutust“ Viljandis, Tartus ja Tallinnas. Kõigil esitlustel vestleb Kiti Põlluga Uuskasutuskeskuse turundusjuht Esme Kassak ning igal esitlusel on ka üks Petrone Prindi autor külaliseks. Tule vaatama ja kuulama! Lubame, et autoril Kitil on jagada kuulajatele palju nippe ja trikke nii ehitusmaterjalide, mööbli kui ka riiete taaskasutusest. Esitlustel ka poodeldakse ja ideestatakse ühiselt, osaliste vahel lähevad loosirattasse Uuskasutuskeskuse kinkekaardid.

21.11 kl 16 Viljandi Uuskasutuskeskus. Külaliseks „Minu Viljandi“ autor Justin Petrone.

23.11 kl 16 Tartu Riiamäe Uuskasutuskeskus. Külaliseks „Minu Karlova“ autor Inga Lunge.

28.11 kl 17 Tallinna Tähesaju Uuskasutuskeskus. Külaliseks „Meie vana maja“ autor Tuuli Jõesaar.

Kuidas sündis “Meie taaskasutus”

Tekst: Kiti Põld, “Meie taaskasutuse” autor

Ma ei oleks kunagi tulnud mõttele kirjutada proosat!
Ma ei oleks kunagi tulnud mõttele kirjutada ehitusest!

Kuidas see siis juhtus? Minu naabrieit Ave Nahkur ütles, et temast tehakse raamatut (“Meie küla eided tuunivad Viljandit” Helioselt) ja et mina pean ka sinna kirjutama! Lahke inimesena, kel on raske keelduda, seadsingi kokku pika peatüki sellest, kuidas me siin taaskasutust viljeleme. Sest raamat rääkis sellest, kuidas meie küla eided (mõned olid taadid, khm) tuunivad Viljandit. Selle peale tuli Ave mulle külla ja võttis kaasa oma toimetaja Krista. Vaatasime majas ringi ja Krista arvas, et see kõik väärib eraldi raamatut. Olin uhke ja rõõmus ja kohe ettepanekuga nõus! Krista viis mind kokku kirjastusega ja nii ma hakkasingi laduma lehekülgedele meie maja ja pere lugu, teadmata, kuidas seda teha või mis sellest saab või millesse ma end nüüd õieti mässisin!


Ma olen elus väga palju kirjutanud. Näiteks ülikoolis olin ma see tüdruk, kes valis alati kirjutada essee, kui oli võimalik minna ka suulisele eksamile, nagu tegid kõik sõbrannad. Hiljem olen ma loonud väga erinevaid tekste, koostanud trükiseid ja stsenaariume ning isegi näidendeid kirjutanud. Kirjutamine on mulle väga sobinud, seega tundus, et probleemi pole. Aga ma eksisin! Kogu teekond märksõnadest raamatu lõpptekstini on olnud väga raske!


Miks? Olgu, ma teadsin seda osalt ka ette. Mure on selles, et kirjeldamine on lihtsalt nii suur kunst! Kujutatav nähtus on alati mitmetahuline, erinevate meeltega aistitav ja mitmeti tunnetatav, kuid valida saab ainult ühe sõnastuse! See ajab hulluks! Lausestuse variante jookseb aga peas paralleelselt vähemalt kolm-neli, pluss teadmine, et see kõige ideaalsem sõnastus on ka veel kuskil olemas, kindlasti väljaspool minu versioone! Seega olin hädas ja suures segaduses. Samas ei olnud aega luua tekstist mitmeid modifikatsioone, et neid sünteesida ja arendada. Ideaalolukorras ja ajamõõtme olemataolul võiks ju sellist tööd meeleldi teha! Aga nüüd jäi tavaliselt kirja see, mis kuidagi hädapärast kokku sõnastatud sai. Üldiselt tundus see üle lugemisel piisavalt hea, vahel isegi üsna tore ja täpne, ning pidin muude juttudega edasi kiirustama. Kurb!


Aga olgu, räägime sisust! – Algusest peale oli selge, et tuleb kirjutada lähtuvalt pealkirjast “Meie taaskasutus”. Aga mida siis? Kuidas siis? Mul ei olnud mingit struktuuri, kuigi oli ideid. Tõsi, koos nõutud proovipeatükiga tuli esitada ka sisukord. Selle mõtlesin ma hoo pealt välja ja tekkis isegi mingi loogika, kuigi teadsin ette, et too kava on suures osas bluff ja heade kirjastuse-daamide teadlik eksitamine. Nii läkski: ükski toona sõnastatud peatüki pealkiri käiku ei läinud, kuigi nendesse pandud mõtted muidugi leidsid väljendamist. Ja algul loodud kondikava on praegu aluseks raamatu esimesele osale “Majajutud”: nimelt suured alajaotused “Ehitus”, “Viimistlus” ja “Sisustus”.


Alustasin algusest: kuidas ostsime vana maja ja asusime seda renoveerima ning kohe esimene suur töö oli taaskasutusmaterjalist: suur palgivahetus välisseintes. Kirjutasin meie pere fotoarhiivi toel: võtsin aga lahti järgmise pildikausta, vaatlesin ja panin mälestuse kirja. Tõesti, meil on väga suur ja süsteemne digiarhiiv. Kuna aga tähtsates protsessides on fotosid pea igast päevast ja päeva osast, oli töö väga detailne, seega aeglane. Ning justkui ka vastutusrikas. Paari kuuga kirjutasin valmis väga armsa päevikulaadse pereloo. Sest oli ju ka selge, et pere ja lapsuksed, mis oli ju ehituse aegadel minu tegelik fookuspunkt, ei saa jutustusest välja jääda, see olnuks ebaloomulik. Tolle perekroonika peale muutus toimetaja nõutuks ja soovitas läheneda teemade kaupa. See tõi kaasa kustutamise laine – jätsin mustandisse tõesti vaid taaskasutusteemalised memuaarid, kuigi markeerisin vahele ka teised ehitusetapid, et lugejal oleks majataastamist loogiline jälgida. Nii et perelugu jäi pere jaoks salve.


Majajuttudega paralleelselt hakkasin kirja panema ka muid taaskasutuse lugusid ning koguma ja märkama infokillukesi, mis oleksid mu teost rikastanud. Sellest kasvasid ajapikku välja “Hajajutud” – teemad siit ja sealt, mõned minuga üldse mitte seotudki, aga põnevad. Tekkisid nii paber- kui diginimekirjad märksõnadega, mida iga päev järjekindlalt käsikirja osaks liitsin. Tihe enesesund kestis pool aastat. Kui naiivne olin ma olnud, kui mõtlesin, et olen ju kiire kirjutaja, ja hakkasin tööga tõsisemalt peale vaid loetud kuud enne esimest tähtaega! Kirjutamispiinades leiutasin igasuguseid nippe, kuidas teksti ja mõtteid endast välja pigistada. Üks trikk, mis vahel üsna hästi toimis, oli kirjutamine sõbrale: võtsin ette meilivormi ja märkisin saajaks mõne tuttava või oma mehe ja kirjutasin talle kirjaaknasse oma mõtte lahti. Muidugi muretsesin seejuures, et kellelegi teisele oleksin ju kirjutanud teistmoodi?! Aga ei, mis teha, tekst vähemalt sündis.


Enda tekstiloomet oli huvitav ka kõrvalt vaadata: ma sain teada, milline on minu stiil! Sest, nagu ütlesin, mul ei oleks endal tulnud kunagi pähe proosat kirjutada. Kuna kasvasin üles teatrimajas, oli elus kirjandus minu jaoks dramaturgia – just seda olin proovinud ka ise ühel etapil luua. Nüüd aga jutustasin ja pajatasin ja püüdsin sealjuures olla kujukas ning värvikas. Kirjutasin peamiselt lauaarvutis Google’i dokumenti ja hoidsin kõrvalakendes pidevalt lahti sõnastikke, et mõisteid kontrollida ja sõnu varieerida – nii sai minu suureks sõbraks sünonüümisõnaraamat. Kuigi olime juba ammu päris head semud. Ja mulle meeldib klaviatuuril kiiresti toksida! Kõige mõnusam heli on tühikuklahvi vali kõlks, kui seda pöidlaotsaga tihedasti sõnade vahele peksan. Kindel märk, et tahe tekst on sündimas!


Kuidas siiski kirjutada taaskasutusest terve raamat, et see oleks mõõtmatult rohkem väärt ja kõnekam kui kirjutada näiteks oma Facebooki seinale lihtsalt “me taaskasutame”? – Kas see raamatukontseptsioon üldse kannab? Mida on mul öelda? Miks ma seda teen? Nagu ütles tabavalt mu raamatutark tädipoeg, kui kuulis, et raamatut kirjutan: oh, kas neid vihmametsi veel vähe raiutakse? Tõsi! Keda minu lugu rõõmustaks, inspireeriks või aitaks? Lohutuseks võiks see jutt sobida vast neile, kes oma maja ja elu ehitamise alguses seisavad. Aga võibolla see hoopis hirmutaks neid – parem, kui ei tea, mis jamad veel läbi teha tuleb? Ei oska öelda… Igatahes sai selgeks, et taaskasutamist kellelegi “õpetada” või meeldivaks teha ei ole selle loo esmaeesmärk. Pigem peegeldada, mäletada ja tagantjärele mõtestada, vaatega ka ettepoole: kuidas teha paremini ja tõhusamalt.


Taaskasutamist tajun ise vist eelkõige hoopis hasardina, mida ei saa kuigi kergesti tekitada, kui üldse.
Kogu jäädvustamispiinlemise tulemusena esitasin käsikirja, mis oleks lepingu järgi pidanud olema maksimaalselt 250 000 tähemärki, kuid oli 520 000! Appike. Kas olin teinud tühja tööd? Kui olime koos toimetajaga siit-sealt veidi näksinud ja kärpinud, jäi tekstimass suuresti samaks. Tekkis mõte avaldada kaks osa kahe trükisena. Lõpuks leiti siiski, et kogu lugu mõjub ühtede kaante vahel paremini. Saatsin lõpliku käsikirja ära folgineljapäeva hommikul, nagu meil Viljandis öeldakse, ja läksin festivalile!
Sain mõned nädalad puhata, kuigi mõtted ei andnud asu ja näiteid taaskasutusest korjus sama hooga nimekirjadesse edasi. Neid oli mul lubatud lisada uuenenud versiooni, mille toimetatult enda kätte sain. Tegelesin sellegagi mõnda aega ja hoolega. Samuti küsisin valitud inimeste käest, kas nad oleksid nõus raamatu läbi lugema ja kommenteerima. Mitmed olid nõus, neist pooled tegid seda ka päriselt. Mul oli viis testlugejat, kelle nõuanded ja peegeldused olid väga suureks abiks! Eraldi peatükke andsin lugeda veel mitmele erialainimesele, et kõik terminid ja sisu oleks korrektne. Taaskasutuse teemadel suhelda ja mõtteid vahetada oli tore!


Otsustasime toimetajaga, et jätame vahele keeletoimetamise etapi, kuna see tundus meile mõlemale tarbetu. Tekst liikus kujundaja kätte, kes laotas selle lehekülgedele, ja nii saime teada raamatu ligikaudse mahu. Asi edenes! Erinevatel asjaoludel tekkis väike tunnetuslik ajavaru ning toimetaja otsustas materjali siiski keeletoimetajale lugeda anda. Olin nõus, et see võib tekstile kasuks tulla, kuigi teadsin, et mina vigu ei tee. Leppisime kokku, et kõik muudatusettepanekud tuleb eraldi ära märkida ja mulle esitada. Teadsin juba, et ma ei kannata oma lausete muutmist, see mõjub vägivallana. Toimetaja võib ära jätta terved lõigud või peatükid, aga lause sisse korda looma minna ei ole lihtsalt lubatud! Igal lausel on oma hing, karakter, ülesehitus ja muusika, mis harmoneerub eelnevate ning järgnevatega. Lauseehitus on mulle äärmiselt isiklik asi. Ja see sai nüüd vägagi kinnitust!


Kui esimene keeletoimetatud tekstijupp mulle saadeti, olin vapustatud ja, olgem ausad, solvunud: niipalju punast! Nagu õpetaja oleks mu kirjandist üle käinud, peaaegu igal leheküljel oli mõni paranduskoht! Lähemal uurimisel olid mitmed ettepanekud siiski asjakohased ja püüdsid kohendada stiili, muuta käänet või mõnda väljendit sujuvamaks. Jah, olin paljude parandustega nõus, kuid mitmetega ka mitte. Nii kujunes tekstiparanduste aktsepteerimine (tehnilises mõttes, funktsioon „Accept“) ja ka kommenteerimine või õigustamine ning sõnakasutuse üle vaidlemine eraldi tööks, mis kestis jällegi mõne nädala. Selles vaheldusid minu pahameel mittemõistmise üle ning filoloogiline lõbu ajada taga kõige õigema varjundiga sõna, arutleda meie pigem rikkaliku keele kõigekülgsete võimaluste üle. Minu keele toimetamine oli mulle selle raamatu sünnis uus ja kõige suurem kogemus, mille üle mõtlen järele tänini. Koos näidetega.


Eraldi suur töö oli fotode valimine ja pealkirjastamine. Siis hakkas raamat kujundusfailides juba kuju võtma. Olin väga tänulik, et sain kogu protsessiga kaasas olla ja aitasin, kus võimalik. Päevade kaupa liikusid meilid ja failid kiiresti edasi-tagasi nagu lauatennises, olime kiired, täpsed ja tõhusad. Siiski jooksis juhe ühel hetkel ka kokku ja hakkasin asju üle rääkima, nii et ajasin muidu nõnda lepliku toimetaja korraks ka kurjaks!


Huvitav oli näha teksti nikerdamist lehekülgedele. Siin on omad reeglid, näiteks ei tohiks lõigu algus- või lõpurida jääda eraldi leheküljele. Vahel jääb aga mõni sõna ülearusena tolknema, raisates terve kirjarea – siis tuleb lauset muuta. Säärast nikerdamist tegime ühistööna omajagu palju, pinget lisasid väljatõsted tekstist, mis vormusid eraldi kujundatud hüüatuste või soovitustena. Kõigega ei saanud idealist rahule jääda, aga pidi silmaga nähtavate olude tõttu leppima. Põnev oli ikkagi!


Viimasel hetkel ehk päev enne trükkiminekut avastasime, et meil on üks tühi lehekülg. Pakkusin sinna teksti, mida veel ei olnud! Nimelt olin kogu aeg teadnud, et tervikust on puudu väike sissepõige arhitektuuri teemasse. Olin just tutvunud temaatilise ajakirjaga taaskasutusest ehituse valdkonnas. Tundus ideaalne sellest paar lõiku kokku seada! Töötasin pika õhtu teksti kallal ja saatsin hommikul ära. See oli viimane meeleheitlik pingutus saada teos tervikuks. Toimetajale kirjatükk paraku muljet ei avaldanud, samuti oli kujundaja juba tähtaja tõttu üle kuumenenud, nii et need viimased mõtted jäid kahjuks kasutamata ning ilmus tühi leht ühe minimõttega. Ehk saan arhitektuurilugu kuskil kunagi taaskasutada?!


Kahtlemata oli kogu raamatuprotsess üks suur õppetund, kus sain palju teada nii iseendast kui ka kirjastamisprotsessist. Päris sujuvalt ei kulgenud mitte ükski etapp, võib-olla ainult proovitöö. Kõige selle taustal olen ikka ja jälle mõelnud, kui suur ja väga tülikas töö on raamatuni jõudmine – kuidas on siis võimalik, et neid niipalju ilmub?? See teeb veel suuremaks küsimuse, milliseid raamatuid üldse „toota“? Kas minu raamat maailma paremaks teeb, seda ei tea ja ilmselt ei saagi teada… Aga testlugejad ütlesid, et käest ära on raske panna!

Septembris autoritega kohtuma! Inga Lunge, Katri Raik, Tuuli Jõesaar, Epp Petrone, Manona Paris

Septembris toimub mitu põnevat üritust, kuhu teid ootame. Juba täna, 7. septembril kell 18.00 ootame teid Tartusse Mikkeli Galeriisse (aadressil Tähe 39, Karlova) salongiõhtule, kus Inga Lunge loeb katkeid enda uuest raamatust „Minu Karlova“. Muusikaga kostitab kuulajaid Toomas Lunge.

Laupäeval, 9. septembril esitleb festivalil Station Narva Katri Raik enda raamatut „Minu Narva“. Kell 15.30 olete oodatud Narva kohvikusse „Valge Kõrvits”. Sel puhul on kaugelt Sise-Euroopast sõitnud linna, kust saab alguse lääs, raamatu toimetaja Juku-Kalle Raid – et pajatada Katriga Narva legendidest, lugudest, inimestest, miljööst ning olustikust. Üle tasub kuulata-vaadata ka augusti lõpus salvestatud „Minu Narva“ esitlust Tartus, kus autoriga kõneles kirjastaja Epp Petrone ning sama kooslusega salvestatud tARTu Hääle podcasti.

Kolmapäeval, 13. septembril esineb aga meie remondipõneviku „Meie vana maja” autor Tuuli Jõesaar Läänemaa Keskraamatukogus. Esitluse algus on kell 17.30. Sellest kohtumisest Facebook salvestust ei tule, aga üllatavaid, lausa šokeerivaid remondilugusid saab üle kuulata-vaadata raamatu Tallinna-esitluselt, kus autorit küsitles kirjastaja Epp Petrone.

Järgmisel neljapäeval, 14. septembril kell 17.00 toimub taas kord Katri Raigi „Minu Narva“ esitlemine, seekord Narva linna raekojas, Narva Eesti Seltsi korraldusel. 

Samal päeval, 14. septembril kell 18.30 saab aga Põlvamaal Vastse-Kuuste raamatukogus kohtuda kirjastaja ja kirjanik Epp Petronega. Muuhulgas jagab külaline kogemusi oma suguvõsa kaardistamisest, intervjueerimisest, suguvõsa-ajaloo blogi pidamisest, aga ka Petrone Prindi „Aja loo” sarja toimetades-kirjastades ette tulnud õppetundidest. Keda antud teemad huvitavad, siis meie kodulehelt saab tellida ka Epp Petrone koolitusi „Isiklik lugu (kinke)raamatuks” ja „Juurtest lugudeni”.

Reedel, 15. septembril kell 18.00 toimub aga Otepää Kogukonnakeskuses Manona Parise raamatu „Meie taluköök” esitlus. Retseptirohke jutu- ja enseseabiraamatu tegevus toimub just Otepää kandis maakodus.

Petrone Prindi töötajad soovitavad suveks lugemist

On aeg puhata ja lugeda! Soovitame suveks meie kirjastuse raamatuid, mis sobivad nii mõnusalt päikselisse võrkkiike või vihmarabinas diivanile.

Kirjastaja Epp Petrone:

„Vanaema hoidised“ on hea suvekaaslane neile, kes hoidiseid teevad, aga ka neile, kes tavaliselt ei tee, kuid võibolla soovivad midagi natuke proovida, midagi sellist, mida poest ei saa, näiteks roosimoosi. Selle raamatu visuaal oma nostalgianõude ja laudlinadega on kuidagi nii turvaline, helge ja lootusrikas – ka niisama sirvida, isegi kui moosi- või marinaadiplaane pole.

„Kui Emma kadus“ on kriminull, mis harib lugejat psühholoogiliste häirete alal. Minu jaoks on krimka lugemine tõelise lebo-suvepuhkuse osa. Ja seda konkreetset raamatut lugesin ma mitu aastat tagasi Ameerikas suvitades. Lugesin toona terve kuhja krimkasid ja see teos oli just see, mille valisin tõlkimiseks. Ilusad tüdrukud (ja ilus ema), segane kadumaminek, üksik saar…

„Riks ja neli kuningat“ on mu oma sulest ja sellega seostub minu elu üks õnnelikumaid suvenädalaid. Lugesin lastekambale valmis peatükke ette, siis jooksid nad õue mängima ja mina kirjutasin edasi. Vahepeal käisime ujumas ja arutasime vees, mis juhtuda võiks. „Teeme nii, et ema kaob ära…“ ja muud sellised ettepanekud. Tegevus toimub kahes ajastus: suvevaheaja algus tänapäeval ning kevad 1343, Jüriöö ülestõusu eel ja ajal.

Toimetaja Mae Lender:

„Meie taluköök“

Servapidi on see ühe talu elule turgutamise lugu ja praktiliste nippide jagamine perifeerias toimetamiseks. Samuti leiab siit retsepte (väidetavalt maru lihtsaid, aga no seda nad ütlevad kõik :)).

Ennekõike on see aga armastuse-vihkamise suhe toiduga ja toitu, võitlus iseendaga ja viimaks rahutegemine – Manona Parise avameelsetes lugudes tunneb end ühe või teise nurga alt ära iga naine. Otse loomulikult ei ole autoril raamatu lõpuks jagada ühtegi retsepti ideaalkaalu saavutamiseks, aga sellist loo moraali ongi vaja (vältimaks seda, et inimesed ummisjalu järgiks üht või teist imedieeti või jookseks ühe või teise „toitumisguru“ järele, makstes üüratuid summasid õhku täis lubaduste eest).

„Minu Kalamaja“

Tänu esivanematele on autoril võimalik katta päris pikk ajatelg ja anda lugejale korralik ülevaade kahtlase pätipesa muundumisest ülehinnatud hipsterländiks.

Ajakirjanikule omaselt on Tali detailne ja põhjalik. Eraldi maiuspala on tema töö- ja sotsiaalelulised seigad ja meenutused.

Kalamaja kirjumirjusus on kenasti tabatud ja lehekülgedele raiutud: kogukondlikud suhted, lapsed-loomad ja nende osakaalu muutumine läbi ajaloo, kinnisvarateemad, hipsteri tundemärgid, põnevamad ettevõtmised; või ka näiteks märksõnad: Žorik, Kalma saun, Boheem ja Ülo, Telliskivi, Noblessner, Ivo Uukkivi, Russow ja Kross, Balti jaama turg jms.

„Minu Kihnu“

Sa pühade vahe, kui äge see Kihnu on! Väikesed ja suletud kogukonnad on puhas kuld ja sinna sattunud turist niisamuti, sest saarele minnes tekib ikka see äraminemise-tunne, mispärast lastakse end lõdvemaks kui muidu ja tehakse tegusid, mis erinevad tavapärasest. 

Ja see folkloor, millesse autor samuti väga mõistlikult suhtub. Praegu mõni ehk solvub, aga aastatega tekib neile lugudele veel omakorda kihte peale ja sünnivad järgmised lood. Keegi peab seda kõike ju talletama! Ei ole vaja teha nägu, et pole old, pole näind. Sest näiteks mina usun küll, et kord tuleb päev, mil selgub tõde, kes ikkagi Kersna kossidesse oksendas. Ja see külamees, kes Eesti ühe kuulsama naise järele õhkas (kui too oli juba magama läinud): „Oi, kuidas tahaks praegu temä sooja nisä pio võtta!“

Ootuspärased teemad on samuti olemas. Kajakamunad ja hülgeliha. Matriarhaat ja külgkorviga mootorrattad. Sugulusabielud ja joodikmehed. Turismisaare võlu ja valu. 

Väikestest kihnlastest muidugi on väheke kahju – kaamerameestest on neil vahepeal juba nii villand, et lapsed jooksevad, silmad õudu täis, minema, kui kuulevad, et jälle mõni filmimees tuleb. 

Turundusspetsialist Laura-Grit Lootus:

„Minu Rumeenia“ on valitud GO Reisiajakirja 2022. aasta parimaks reisiraamatuks ja selle auhinna on see raamat auga välja teeninud. Selles on hea tasakaal Rumeenia ja autori isikliku loo vahel. See annab hea ülevaate Rumeeniast ja rumeenlaste kultuurist, kuid samas saab jälgida autori Tiina Söödi avameelset lugu. Ladusalt kirjutatud, kaasahaarav ja julge raamat, mida kindlasti soovitan igaühel lugeda. 

Taavi Turk on pannud „Minu Taani“ raamatusse kirja seiklused Taanis ülikoolis õppimise ajast. Kiire lugemine, mis sobib eriti hästi tudengitele, kes alustavad ülikooliteed väljaspool Eestit või kes on huvitatud moest, või mõlemat. Raamatust saab teada palju põnevaid fakte ja traditsioone. 

Linnatüdrukuna olen kitsedega väga vähe kokku puutunud, kuid „Meie kitsed“ on üks kõige ägedamaid õpperaamatuid, mida lugenud olen. Kes on algaja kitsepidaja, siis see on tema jaoks justkui piibel. Marge Salumäe on särtsakas ja tugev naine, kelle armastus kitsede vastu õhkub igalt raamatu leheküljelt. Raamatus on ka võhikule häid retsepte, mida tasub ise proovida.

Kirjastaja Triinu-Mari Sander:

Tuuli Jõesaare „Meie vana maja“ on tõeliselt värske: äsja ilmunud ja väga ärksa pilguga kirja pandud. Ka ehk kuivemana tunduvaid teemasid annab autor elulisena edasi. Alates seiklusest munakujulise WC-potiga kuni maaküttepumbaga jändamiseni.

Alati me ei mõtle enne reisi lõunamaale, et osa asju on seal teistmoodi kui meil või meie ettekujutuses, näiteks peaaegu pähe kakavad gekod, tühjad letid poes või omapärane toit hommikusöögilauas. „Minu lõunamaa“ autor Mae Lender aitab meil humoorikalt vaadata klantspildi taha, samas sütitab ikka reisima.

Suvel on ikka kõige õigem aeg ka mööda Eestit ekselda. „Minu matkaradade“ autor Rene Satsi aitab seiklusvõimalused üles leida. Ta ei suuna meid lihtsalt matkarajale sammuma, vaid ka mõtisklema metsa jäetud vanni üle, paberist vene sõdurit kaema, Mart Juurt jälitama… Saame ka teada, et peale matkaraja on oluline seltskond sel rajal.

Ja kas autor siis rästikut ikka nägi?

Kirjastuse assistent Ene Kivisalu:

Läti pealinn ei ole meist kaugel, ja nii võib enne ja pärast Riia külastamist või sinna sõidu ajal lugeda Lenno Vaitovski raamatut „Minu Riia“. Liiatigi on 19. augustil selle linna 822. sünnipäev. Raamat annab aimu, kui sarnased me oleme naaberriigi pealinna elanikega. Ning kuhu võib sattuda ka vanalinnast eemale jalutades.

Kui pole mõtteid, mida teha mõnel vihmasemal suvepäeval, siis „Marta varvaste õppekaardid“ on lastele ja lapsemeelsetele tore võimalus toas või telgis aega sisustada. Mängimisvariante on mitu, saab arendada kõnet ja treenida mälu ning kindlasti ka naerda ja midagi uut õppida. Kaardid on armsate Piia Maiste joonistatud piltidega. 

Epp Petrone teksti ja imeliste Made Balbati illustratsioonidega (laste)raamatu „Suure inimese tunne“ peatükid on lühikesed, aga teravmeelsed ja mõnigi kord mõtlemapaneva sisuga. Pildid aitavad teksti mõista ja lasevad kujutlusel paremini tekkida. Made Balbati muinasjutuliste piltide näitust saab juurde vaadata Kuremaa lossis.

Raamatu “Meie maaelu” sünniloost kirjutavad Epp Petrone ja Väike Myy

Väike Myy:

“Kui sai valmis ühisraamat “Meie taluelu. Memme nõuanded”, teadsime Epuga kohe, et sellele raamatule tuleb ka järg. Lihtsalt nii palju jäi ütlemata. 

Me kumbki ei aimanud, et elu paiskab meid hoopis uutesse situatsioonidesse ja see raamat ei tulegi niisama kerge ja lõbus, nagu oli esimene. Minu jaoks sai “Meie maaelust” väga valus raamat: raske kirjutada, raske praegu avada. 

Mulle meeldib kirjutades lugejale otsapidi hinge pugeda, aga seda ikka nii, et säilitan omaenda privaatsuse. Seekord juhtus teisiti. Muidugi ei laotanud ma siingi oma hinge päris laiali, aga siiski on selles raamatus valusaid hetki, raskeid momente, millest siiani olen eelistanud vaikida, kandes neid endaga nagu veskikivi. Päris pikalt arutlesime, kas ma ikka tahan neist rääkida. Lõpuks otsustasin seda siiski teha, järgides Epu vahetut avameelsust oma elu lahates. 

Kirjanik siiski ei peaks kirjutades ära kaduma omaenda emotsioonidesse ja jätma avastamishetke lugejale, kes siis ise otsustab, oli see loetu nüüd kaasaelamist väärt või tühine mõttekeerd.

Loodan, et see enese avamine mul õnnestus…”

Epp Petrone:

“Elu pani meid kirjutama kriisis hakkamasaamise raamatut. Kriis on see, kui sa pead kolima kodust ära. Kriis on see, kui su sissetulekud muutuvad. Kriis on see, kui sa pead õppima end majandama vähemaga, kui harjunud oled. Kriis on see, kui su tervis alt veab. Need on teemad, millest me siin lehekülgedel kõneleme.

Aga minule tundub lõpplahendus helge. Otsisime mõnda aega raamatule alapealkirja ja siis tuli see “Jääme ellu!“. See elustiil jääb ellu, see on kõige eluvõimelisem: koos linnu, looma ja rohuga, kõiki märgates ja kõigega arvestades.

Mul on heameel, et tänu sellele raamatule võtsin ma aega ja panin kirja, mismoodi kuldnokk pesamaterjali kokku kandis või kuidas kanad haudumisega hädas olid. Need on igapäevased hetked, mis võivad ununeda, aga tänu raamatule jäävad nad ellu.

Raamatust saab päris palju nippe, memmetarkusi, tagantjäreletarkusi, aga saab ka omalaadse arenguloo, õigemini kaks lugu. Ei mina ega Väike Myy ole enam päris need, kes me olime raamatu alguses.

Loodan, et see raamat mõjutab ka Sind, armas lugeja!”

Aune Pasti raamatu „Meie sibullilled” esitlus Tartus

Ootame sind teisipäeval, 6. septembril kell 16:00 Aune Pasti raamatu „Meie sibullilled” esitlusele Tartu Kaubamaja Apollosse!

Autoriga vestleb kirjanik ja hobiaednik Epp Petrone.

„Sageli oleme aias oleme kahekesi. Koerale meeldib abiks olla. Mina istutan lillesibulaid. Kuni satun mullarahe alla. Minu sõber on taevani rõõmus ja ülipüüdlik. Perenaine mängib kõige põnevamat mängu: otsi peidetud asi üles! Siuh-säuh kaevavad käpad sibula välja. Igaks juhuks tasub seda natuke ka näkitseda. Keelamise peale paneb koer sibula peenrale tagasi. Aga kui perenaine tähele ei pane, on tulus hiilida oma väljakaevatud saagiga mujale ja see maha matta. Perenaine saab aru ja kukub küsima: „Mõnna, jälle on sul nina mullane. Mille sa nüüd maha matsid?“ Aga vastust ta kunagi ei
saa. Tangot tantsitakse kahekesi. Perenaisele peab jää ma äraarvamislust.“
Sibullilled, olgu siis üksainus ajatatud nartsiss potis või kakssada tuhat tulpi pargis, on osa elamise rõõmust. See raamat ei ole sibullillede entsüklopeedia, see on raamat rõõmust ja tänutundest. Sekka kasulikke ja lihtsaid näpunäiteid. Autor Aune Past usub, et õnnetunne nakkab lugemisel.

Esitluse päeval on raamat Tartu Kaubamaja Apollos -10% soodsam!

Kohtumiseni Apollos!