Laupäeval, 23. septembril toimub pere- ja kogukonnapäev Tartu linnaraamatukogus.
Kell 14 ajavad seal „Meie taluelu“ ja „Meie maaelu“ autor Epp Petrone ning „Meie maarohtude“ ja „Meie joogivee“ autor Kristel Vilbaste sügisesi aiajutte.
Septembris toimub mitu põnevat üritust, kuhu teid ootame. Juba täna, 7. septembril kell 18.00 ootame teid Tartusse Mikkeli Galeriisse (aadressil Tähe 39, Karlova) salongiõhtule, kus Inga Lunge loeb katkeid enda uuest raamatust „Minu Karlova“. Muusikaga kostitab kuulajaid Toomas Lunge.
Laupäeval, 9. septembril esitleb festivalil Station Narva Katri Raik enda raamatut „Minu Narva“. Kell 15.30 olete oodatud Narva kohvikusse „Valge Kõrvits”. Sel puhul on kaugelt Sise-Euroopast sõitnud linna, kust saab alguse lääs, raamatu toimetaja Juku-Kalle Raid – et pajatada Katriga Narva legendidest, lugudest, inimestest, miljööst ning olustikust. Üle tasub kuulata-vaadata ka augusti lõpus salvestatud „Minu Narva“ esitlust Tartus, kus autoriga kõneles kirjastaja Epp Petrone ning sama kooslusega salvestatud tARTu Hääle podcasti.
Kolmapäeval, 13. septembril esineb aga meie remondipõneviku „Meie vana maja” autor Tuuli Jõesaar Läänemaa Keskraamatukogus. Esitluse algus on kell 17.30. Sellest kohtumisest Facebook salvestust ei tule, aga üllatavaid, lausa šokeerivaid remondilugusid saab üle kuulata-vaadata raamatu Tallinna-esitluselt, kus autorit küsitles kirjastaja Epp Petrone.
Järgmisel neljapäeval, 14. septembril kell 17.00 toimub taas kord Katri Raigi „Minu Narva“ esitlemine, seekord Narva linna raekojas, Narva Eesti Seltsi korraldusel.
Samal päeval, 14. septembril kell 18.30 saab aga Põlvamaal Vastse-Kuuste raamatukogus kohtuda kirjastaja ja kirjanik Epp Petronega. Muuhulgas jagab külaline kogemusi oma suguvõsa kaardistamisest, intervjueerimisest, suguvõsa-ajaloo blogi pidamisest, aga ka Petrone Prindi „Aja loo” sarja toimetades-kirjastades ette tulnud õppetundidest. Keda antud teemad huvitavad, siis meie kodulehelt saab tellida ka Epp Petrone koolitusi „Isiklik lugu (kinke)raamatuks” ja „Juurtest lugudeni”.
Reedel, 15. septembril kell 18.00 toimub aga Otepää Kogukonnakeskuses Manona Parise raamatu „Meie taluköök” esitlus. Retseptirohke jutu- ja enseseabiraamatu tegevus toimub just Otepää kandis maakodus.
On aeg puhata ja lugeda! Soovitame suveks meie kirjastuse raamatuid, mis sobivad nii mõnusalt päikselisse võrkkiike või vihmarabinas diivanile.
Kirjastaja Epp Petrone:
„Vanaema hoidised“ on hea suvekaaslane neile, kes hoidiseid teevad, aga ka neile, kes tavaliselt ei tee, kuid võibolla soovivad midagi natuke proovida, midagi sellist, mida poest ei saa, näiteks roosimoosi. Selle raamatu visuaal oma nostalgianõude ja laudlinadega on kuidagi nii turvaline, helge ja lootusrikas – ka niisama sirvida, isegi kui moosi- või marinaadiplaane pole.
„Kui Emma kadus“ on kriminull, mis harib lugejat psühholoogiliste häirete alal. Minu jaoks on krimka lugemine tõelise lebo-suvepuhkuse osa. Ja seda konkreetset raamatut lugesin ma mitu aastat tagasi Ameerikas suvitades. Lugesin toona terve kuhja krimkasid ja see teos oli just see, mille valisin tõlkimiseks. Ilusad tüdrukud (ja ilus ema), segane kadumaminek, üksik saar…
„Riks ja neli kuningat“ on mu oma sulest ja sellega seostub minu elu üks õnnelikumaid suvenädalaid. Lugesin lastekambale valmis peatükke ette, siis jooksid nad õue mängima ja mina kirjutasin edasi. Vahepeal käisime ujumas ja arutasime vees, mis juhtuda võiks. „Teeme nii, et ema kaob ära…“ ja muud sellised ettepanekud. Tegevus toimub kahes ajastus: suvevaheaja algus tänapäeval ning kevad 1343, Jüriöö ülestõusu eel ja ajal.
Toimetaja Mae Lender:
Servapidi on see ühe talu elule turgutamise lugu ja praktiliste nippide jagamine perifeerias toimetamiseks. Samuti leiab siit retsepte (väidetavalt maru lihtsaid, aga no seda nad ütlevad kõik :)).
Ennekõike on see aga armastuse-vihkamise suhe toiduga ja toitu, võitlus iseendaga ja viimaks rahutegemine – Manona Parise avameelsetes lugudes tunneb end ühe või teise nurga alt ära iga naine. Otse loomulikult ei ole autoril raamatu lõpuks jagada ühtegi retsepti ideaalkaalu saavutamiseks, aga sellist loo moraali ongi vaja (vältimaks seda, et inimesed ummisjalu järgiks üht või teist imedieeti või jookseks ühe või teise „toitumisguru“ järele, makstes üüratuid summasid õhku täis lubaduste eest).
Tänu esivanematele on autoril võimalik katta päris pikk ajatelg ja anda lugejale korralik ülevaade kahtlase pätipesa muundumisest ülehinnatud hipsterländiks.
Ajakirjanikule omaselt on Tali detailne ja põhjalik. Eraldi maiuspala on tema töö- ja sotsiaalelulised seigad ja meenutused.
Kalamaja kirjumirjusus on kenasti tabatud ja lehekülgedele raiutud: kogukondlikud suhted, lapsed-loomad ja nende osakaalu muutumine läbi ajaloo, kinnisvarateemad, hipsteri tundemärgid, põnevamad ettevõtmised; või ka näiteks märksõnad: Žorik, Kalma saun, Boheem ja Ülo, Telliskivi, Noblessner, Ivo Uukkivi, Russow ja Kross, Balti jaama turg jms.
Sa pühade vahe, kui äge see Kihnu on! Väikesed ja suletud kogukonnad on puhas kuld ja sinna sattunud turist niisamuti, sest saarele minnes tekib ikka see äraminemise-tunne, mispärast lastakse end lõdvemaks kui muidu ja tehakse tegusid, mis erinevad tavapärasest.
Ja see folkloor, millesse autor samuti väga mõistlikult suhtub. Praegu mõni ehk solvub, aga aastatega tekib neile lugudele veel omakorda kihte peale ja sünnivad järgmised lood. Keegi peab seda kõike ju talletama! Ei ole vaja teha nägu, et pole old, pole näind. Sest näiteks mina usun küll, et kord tuleb päev, mil selgub tõde, kes ikkagi Kersna kossidesse oksendas. Ja see külamees, kes Eesti ühe kuulsama naise järele õhkas (kui too oli juba magama läinud): „Oi, kuidas tahaks praegu temä sooja nisä pio võtta!“
Ootuspärased teemad on samuti olemas. Kajakamunad ja hülgeliha. Matriarhaat ja külgkorviga mootorrattad. Sugulusabielud ja joodikmehed. Turismisaare võlu ja valu.
Väikestest kihnlastest muidugi on väheke kahju – kaamerameestest on neil vahepeal juba nii villand, et lapsed jooksevad, silmad õudu täis, minema, kui kuulevad, et jälle mõni filmimees tuleb.
Turundusspetsialist Laura-Grit Lootus:
„Minu Rumeenia“ on valitud GO Reisiajakirja 2022. aasta parimaks reisiraamatuks ja selle auhinna on see raamat auga välja teeninud. Selles on hea tasakaal Rumeenia ja autori isikliku loo vahel. See annab hea ülevaate Rumeeniast ja rumeenlaste kultuurist, kuid samas saab jälgida autori Tiina Söödi avameelset lugu. Ladusalt kirjutatud, kaasahaarav ja julge raamat, mida kindlasti soovitan igaühel lugeda.
Taavi Turk on pannud „Minu Taani“ raamatusse kirja seiklused Taanis ülikoolis õppimise ajast. Kiire lugemine, mis sobib eriti hästi tudengitele, kes alustavad ülikooliteed väljaspool Eestit või kes on huvitatud moest, või mõlemat. Raamatust saab teada palju põnevaid fakte ja traditsioone.
Linnatüdrukuna olen kitsedega väga vähe kokku puutunud, kuid „Meie kitsed“ on üks kõige ägedamaid õpperaamatuid, mida lugenud olen. Kes on algaja kitsepidaja, siis see on tema jaoks justkui piibel. Marge Salumäe on särtsakas ja tugev naine, kelle armastus kitsede vastu õhkub igalt raamatu leheküljelt. Raamatus on ka võhikule häid retsepte, mida tasub ise proovida.
Kirjastaja Triinu-Mari Sander:
Tuuli Jõesaare „Meie vana maja“ on tõeliselt värske: äsja ilmunud ja väga ärksa pilguga kirja pandud. Ka ehk kuivemana tunduvaid teemasid annab autor elulisena edasi. Alates seiklusest munakujulise WC-potiga kuni maaküttepumbaga jändamiseni.
Alati me ei mõtle enne reisi lõunamaale, et osa asju on seal teistmoodi kui meil või meie ettekujutuses, näiteks peaaegu pähe kakavad gekod, tühjad letid poes või omapärane toit hommikusöögilauas. „Minu lõunamaa“ autor Mae Lender aitab meil humoorikalt vaadata klantspildi taha, samas sütitab ikka reisima.
Suvel on ikka kõige õigem aeg ka mööda Eestit ekselda. „Minu matkaradade“ autor Rene Satsi aitab seiklusvõimalused üles leida. Ta ei suuna meid lihtsalt matkarajale sammuma, vaid ka mõtisklema metsa jäetud vanni üle, paberist vene sõdurit kaema, Mart Juurt jälitama… Saame ka teada, et peale matkaraja on oluline seltskond sel rajal.
Ja kas autor siis rästikut ikka nägi?
Kirjastuse assistent Ene Kivisalu:
Läti pealinn ei ole meist kaugel, ja nii võib enne ja pärast Riia külastamist või sinna sõidu ajal lugeda Lenno Vaitovski raamatut „Minu Riia“. Liiatigi on 19. augustil selle linna 822. sünnipäev. Raamat annab aimu, kui sarnased me oleme naaberriigi pealinna elanikega. Ning kuhu võib sattuda ka vanalinnast eemale jalutades.
Kui pole mõtteid, mida teha mõnel vihmasemal suvepäeval, siis „Marta varvaste õppekaardid“ on lastele ja lapsemeelsetele tore võimalus toas või telgis aega sisustada. Mängimisvariante on mitu, saab arendada kõnet ja treenida mälu ning kindlasti ka naerda ja midagi uut õppida. Kaardid on armsate Piia Maiste joonistatud piltidega.
Epp Petrone teksti ja imeliste Made Balbati illustratsioonidega (laste)raamatu „Suure inimese tunne“ peatükid on lühikesed, aga teravmeelsed ja mõnigi kord mõtlemapaneva sisuga. Pildid aitavad teksti mõista ja lasevad kujutlusel paremini tekkida. Made Balbati muinasjutuliste piltide näitust saab juurde vaadata Kuremaa lossis.
Väike Myy:
“Kui sai valmis ühisraamat “Meie taluelu. Memme nõuanded”, teadsime Epuga kohe, et sellele raamatule tuleb ka järg. Lihtsalt nii palju jäi ütlemata.
Me kumbki ei aimanud, et elu paiskab meid hoopis uutesse situatsioonidesse ja see raamat ei tulegi niisama kerge ja lõbus, nagu oli esimene. Minu jaoks sai “Meie maaelust” väga valus raamat: raske kirjutada, raske praegu avada.
Mulle meeldib kirjutades lugejale otsapidi hinge pugeda, aga seda ikka nii, et säilitan omaenda privaatsuse. Seekord juhtus teisiti. Muidugi ei laotanud ma siingi oma hinge päris laiali, aga siiski on selles raamatus valusaid hetki, raskeid momente, millest siiani olen eelistanud vaikida, kandes neid endaga nagu veskikivi. Päris pikalt arutlesime, kas ma ikka tahan neist rääkida. Lõpuks otsustasin seda siiski teha, järgides Epu vahetut avameelsust oma elu lahates.
Kirjanik siiski ei peaks kirjutades ära kaduma omaenda emotsioonidesse ja jätma avastamishetke lugejale, kes siis ise otsustab, oli see loetu nüüd kaasaelamist väärt või tühine mõttekeerd.
Loodan, et see enese avamine mul õnnestus…”
Epp Petrone:
“Elu pani meid kirjutama kriisis hakkamasaamise raamatut. Kriis on see, kui sa pead kolima kodust ära. Kriis on see, kui su sissetulekud muutuvad. Kriis on see, kui sa pead õppima end majandama vähemaga, kui harjunud oled. Kriis on see, kui su tervis alt veab. Need on teemad, millest me siin lehekülgedel kõneleme.
Aga minule tundub lõpplahendus helge. Otsisime mõnda aega raamatule alapealkirja ja siis tuli see “Jääme ellu!“. See elustiil jääb ellu, see on kõige eluvõimelisem: koos linnu, looma ja rohuga, kõiki märgates ja kõigega arvestades.
Mul on heameel, et tänu sellele raamatule võtsin ma aega ja panin kirja, mismoodi kuldnokk pesamaterjali kokku kandis või kuidas kanad haudumisega hädas olid. Need on igapäevased hetked, mis võivad ununeda, aga tänu raamatule jäävad nad ellu.
Raamatust saab päris palju nippe, memmetarkusi, tagantjäreletarkusi, aga saab ka omalaadse arenguloo, õigemini kaks lugu. Ei mina ega Väike Myy ole enam päris need, kes me olime raamatu alguses.
Loodan, et see raamat mõjutab ka Sind, armas lugeja!”
Ootame sind teisipäeval, 6. septembril kell 16:00 Aune Pasti raamatu „Meie sibullilled” esitlusele Tartu Kaubamaja Apollosse!
Autoriga vestleb kirjanik ja hobiaednik Epp Petrone.
„Sageli oleme aias oleme kahekesi. Koerale meeldib abiks olla. Mina istutan lillesibulaid. Kuni satun mullarahe alla. Minu sõber on taevani rõõmus ja ülipüüdlik. Perenaine mängib kõige põnevamat mängu: otsi peidetud asi üles! Siuh-säuh kaevavad käpad sibula välja. Igaks juhuks tasub seda natuke ka näkitseda. Keelamise peale paneb koer sibula peenrale tagasi. Aga kui perenaine tähele ei pane, on tulus hiilida oma väljakaevatud saagiga mujale ja see maha matta. Perenaine saab aru ja kukub küsima: „Mõnna, jälle on sul nina mullane. Mille sa nüüd maha matsid?“ Aga vastust ta kunagi ei
saa. Tangot tantsitakse kahekesi. Perenaisele peab jää ma äraarvamislust.“
Sibullilled, olgu siis üksainus ajatatud nartsiss potis või kakssada tuhat tulpi pargis, on osa elamise rõõmust. See raamat ei ole sibullillede entsüklopeedia, see on raamat rõõmust ja tänutundest. Sekka kasulikke ja lihtsaid näpunäiteid. Autor Aune Past usub, et õnnetunne nakkab lugemisel.
Esitluse päeval on raamat Tartu Kaubamaja Apollos -10% soodsam!
Kohtumiseni Apollos!
Maailm läbi inimese 