Minu Riia Lenno Vaitovski

Ilmunud
6.2021

Kukkumine üles

Kolisin kaheks aastaks Riiga elama ja töötama ning peagi mõistsin, et elan seal topeltelu. Üks neist kulges töökoha hermeetilises keskkonnas. Teine, kõik Riia endaga seostuv, täitis aga iga töökohustustest vaba hetke. Ja kuigi töisem osa lõppes viimaks sügavikku kukkumisega, leidsin ennast pärast toibumist hoopis paremast paigast.

Samalaadse kukkumise ülespoole on läbinud ka Riia ise, palju pikema aja jooksul muidugi. Mu motoorse rahutuse leevenduseks ette võetud sagedased jalutuskäigud viisid mind Riia eri nurkadesse ning kohtumine erinevate piirkondadega sundis alatihti küsima: aga mis siin enne oli? Leidsin ajaloo kihtides kaevates nii mõndagi kentsakat. Mu raamat aitab ehk hetkeks keset Riiat peatuda ja mõtiskleda selle üle, kuhu me – praegusaja inimesed – õigupoolest jõudnud oleme.

***

Katrin Pauts, “Minu Muhumaa” ja “Minu Praha” autor: “Lenno pilgu läbi hakkasin ka ise Riiat põnevana nägema –  täielik kannapööre, kuna varem olin tüüpilise turistina vaid südalinnas tuianud, šopanud turul ja Drogases ning arvanud, et teangi juba kõike. Minu meelest eestlased alahindavad oma naabermaid, suhtumine on meil tihti üleolev ja pealiskaudne. Mul on hea meel, et mu parima sõbra raamatu kaudu saavad ka teised nüüd teada, kui vinge pealinn on tegelikult meie lõunanaabritel!”

Riiat ja Lätit laiemalt tuntakse eestlaste hulgas tegelikult hämmastavalt vähe – põhiliselt teatakse Riia palsamit ja seda, et jäätis on saldējums. Minuealised ja minust vanemad mäletavad Riga pesumasinaid ja Läti iiriseid, melomaanid teavad ehk seda, et siin kunagi Melodija vinüülplaate tehti, legendaarne on ka Läti oma kosmeetikafirma Dzintars. Paljud on lapsepõlves käinud Riia loomaaias, aga umbes siitmaalt enamiku eestlaste puhul Läti-teadmised lõppevadki. Riias küll käiakse, aga harilikult piirdub tulijate kogemus paari peatänava ja vanalinnaga – kohtadega, kuhu päris riialane just iga päev ei kipu.

(jätkub raamatus)

Mu oma tuttav, arhitektist riialane Pavels on rääkinud, et olude sunnil linna kolinud lätlased on läbi aegade säilitanud tiheda sideme maaga. Siin justkui polekski kunagi olnud kombeks sakste kombel elamist idealiseerida ja oma maa päritolu häbeneda, või vähemalt meeldib lätlastele endast niiviisi mõelda. Igal vabal hetkel Riiat pildistav ja ka selle raamatu kaanefoto autor Pavels selgitas veel, et kui Riia juugendmaju lähemalt uurida, märkab tähelepanelik vaataja, et osal hoonetel on näha muust Euroopa juugendist selgelt eristuvaid jooni – rahvuslikke mustrimotiive ja palkmajadelt laenatud detaile. Need toovad linnapilti justkui vastukaaluks ka külameeleolu. Niisiis on Lätil olemas täiesti oma juugendikäekiri, kuid majade fassaadiga see suundumus ei piirdu.

(jätkub raamatus)

Edasi viis igahommikune tee mind läbi Kronvaldsi pargi, mis on esmapilgul üsna segadusse ajav paik. Esiteks on teedevõrk, mis seda läbib, plaanile joonistatud ilmselt pimedas toas. Jalgrajad ristuvad täiesti suvalistes kohtades ning mõned neist toovad tagasi samasse kohta, kust nad algasid. Lisaks läbistab parki vonklev kanal, mille ületamiseks on selles pargi osas, kus mina liikusin, kasutada vaid näputäis sildu. Kõikvõimalikud sirgjooned on seega välistatud, sest miks minna otse, kui saab ringiga? Jalutamiseks ja aja surnukslöömiseks on selline korraldus kahtlemata priima, punktist a punkti b liikudes aga parasjagu tüütu. Ma ei tea siiani, kas see tee, mida mööda ma enamasti käia eelistasin, oli ikka kõige otsem. Aga samas, kas sellel ongi tähtsust? Pargis uhkete kaarte tegemine tundub paljudele nagunii just põhilise põhjusena siia tulla.

(jätkub raamatus)

Kuid erinevalt Ellotška Štšukinast oli Karolina võimeline end soovi korral ka väga paljusõnaliselt väljendama. Tavaliselt võttis ta selleks pool päeva ohete toel hoogu, tormas vahepeal toast välja, tuli siis tagasi ja ohkas uuesti tähendusrikkalt – ja kui ikka veel ei olnud soovitud muutus universumis aset leidnud, järgnes sellele lühike sõnavõtt. Need olid hiilgavalt koostatud, kontsentreeritud monoloogid, millesse oli pikitud rohkem ja vähem filigraanseid, läbi lillede solvanguid, retoorilisi küsimusi ja ultimaatumeid, ning pärast sellist ootamatut ja meeleolukat vahepala võttis harilikult maad sügav vaikus. Vaid päris alguses oli mõnel ullikesel jultumust midagi vastu kobiseda – ja neist said Karolina alalised põlualused. Targemad klõbistasid omavahel ettevõtte sisesuhtluseks mõeldud Skype’i-sarnases keskkonnas krõbedaid kommentaare.

(jätkub raamatus)

Maikuus toimuv kevadine heategevuspäev jõudis kiirelt kohale. Panime hommikul kontoris selga spetsiaalselt selleks puhuks valminud särgid, millel Tsitadelli logo ja positiivsusest pakatavad sõnumid, laadisime auto täis õuemänguasju ning sõitsime teisele poole Daugavat, Mara kriisikeskusse. See oli mõeldud naistele ja lastele, kes otsisid pelgupaika koduvägivalla eest, või lastele, kelle olid vanemad sootuks hüljanud. Olgugi et seda kirjeldati nii hirmsalt ja rõõmutult, nägi Mara kriisikeskuse õu välja nagu tavalise lasteaia mänguplats. Isegi terake hubasem: mitme mänguväljaku, hekkide ja peenarde ja suure aiaga. Aias jooksis ringi umbes kakskümmend napilt kooliealist last, kes meie tulekust end esialgu eriti häirida ei lasknud. Meie töö oli lastega mängida ja samal ajal ka aed korda teha: rohida, istutada, pügada, niita ja muid kevadisi aialõbustusi ette võtta. Kui keegi on kunagi püüdnud korraga lastega mängida ja aiatöid teha, siis võib ta ilmselt ette kujutada, mis selle tulemuseks on.

(jätkub raamatus)

Kui vürtsidega on lätlastel nii, nagu on (ehk ei ole), siis suhkruga ollakse siinmail suured sõbrad. Läti lehmakommid on tõsine nostalgiatoode, mis siiani tuntud ja armastatud, lausa rahvuslikuks aardeks peetakse aga pähklikese ehk Riekstiņi küpsiseid, mis kujutavad endast kaht liivatainast „pähklikoort“, mille vahele on surutud ultramagus keedetud kondenspiimast täidis. Laima toodangust teavad ilmselt kõik näiteks Riia karamelle, aga kui Laimat Kaleviga võrrelda, siis minu arust on Laima kommid veel kaks korda läägemad. Võib-olla magusas peitubki õnn, sest laime seda läti keeles just tähendabki. Õnnelik Laima on lätlastele kindlasti vähemalt sama oluline kui Kalev eestlastele. Selle auks kannab ka üks kesklinna käidavamal tänaval, kohe Vabadussamba ees asuv kell Laima nime. Selle kella alla on määratud kokkusaamisi juba peaaegu sada aastat. Ka kella täpsusele võib kindel olla, sest viimase restaureerimise käigus vahetati kellamehhanism Šveitsist saabunud uue vastu välja ning sellele anti igavene garantii.

(jätkub raamatus)

See lett ja mõned sarnased naabruses asuvad tekitavadki minu jaoks Riia turu lõhna, mis on kõikide nende hapendatud ja marineeritud hõrgutiste perfektne akord. Imelise lõhna peale jooksevad vahel kokku ka huvilised, keda kapsad ise just väga ei köida, küll aga kapsastest tünni jäänud mahl. See vedelik on vene folklooris elueliksiir, mille järele tullakse Riia turule minu teada küll ainult ühe „haiguse“ vastu abi otsima – eelmisel õhtul toimunud pummelungi tõttu kolju külge kleepunud aju lahtileotamiseks. Igatahes avanes kord enne kolmekuningapäeva laupäeva hommikul turul käies veider vaatepilt – kapsaleti ääres oli kaks järjekorda. Ühes seisid tavalised kodanikud ja ostsid kapsaid, teises aga karusnahksete kasukate ja karvamütside järgi otsustades Venemaalt kohale sõitnud bojaarid oma kaasadega, näost hallid ja kapsamahlatopsid käes.

(jätkub raamatus)

Villa naabruses asuv Miera iela on aga Riia poolametlik hipsteritänav, vähemalt kohalike arvates. Mina hipsterluse vaibi seal küll väga ei tundnud, üsna pikale tänavale hajutatud paaris kohvikus ei olnud mu arust piisavalt jõudu, et sellest tekiks mingi eraldi piirkond, kuhu ekstra kohale minna. Kuni aastani 2018. Kui pikka aega tundus, et Stricka hoovi võikski koos seal asuvate teiste asutustega pidada Tallinna Telliskivi loomelinnaku sarnaseks, siis nüüd on Miera iela kõrval asuvatesse vanadesse tööstushoonetesse tekkinud kobar kohvikuid, söögikohti ja sohvabaare ning toreda kokkusattumusena – tänu Tallinna tänava lähedusele – on uue piirkonna nimeks Tallinas ielas kvartāls ehk Tallinna tänava kvartal ja ühe populaarsema lokaali nimi Tallinas Pagalms ehk Tallinna Õu.

(jätkub raamatus)

Zaķusala kõrval lesib aga oma naabrist märksa pontsakam Lucavsala ehk Lutsusaar, millel on võrreldes naabersaartega välja pakkuda märksa mitmekesisem kultuuriprogramm. Kui suur osa saarest on kaetud põõsaste ja daatšadega (milles kulgevat elu on muide näidanud Jaak Kilmi dokumentaalfilmis „Prügi mahapanek keelatud!“), siis sillast (ka selle silla juurde kohe jõuamegi) linna poole jääb korrastatud sümpaatne park, mis on õnneks-kahjuks ülimenukas. Iga vähegi ilusama ilmaga on seal vaevu ruumi, et end kuskile maha toetada ja šašlõkilõhnalisi jõevaateid nautida. Kohe pargi kõrval laiub aga Lucavsala kontserdiplats, kus ma olen käinud täpselt ühel, täiesti kohutava akustikaga Red Hot Chili Peppersi kontserdil. Üle jõe elavate kohalike meelehärmiks korraldatakse seal kontserte küllalt sageli.

(jätkub raamatus)

Riia on selles kontekstis geniaalne linn. Seal leidub lõputult pikki radasid nii kõndimiseks kui jalutamiseks ja need ei ole mind veel ära tüüdanud kummagi tegevuse puhul. Raske on ka mõnda piirkonda teiste hulgast esile tõsta, sest sellega teeksin mõnele teisele liiga, aga ma proovin siiski mõnda Riias tehtavat jalutuskäiku kirjeldada, jättes kõrvale populaarsemad kohad nagu näiteks vanalinna või suurema osa kesklinnast, millest on kas siin raamatus pikemalt mujal juttu või kuhu Riiga sattunu tõenäoliselt suunamatagi jõuab. Mõtteliselt joonistub välja kolm sellist „ebapopulaarset“ piirkonda: olen need ise nimetanud Ülejõeks (mööndustega Pārdaugava), Jaamataguseks (Maskavas forštate – tõlkes Moskva eeslinn) ja Hansakvartaliks (New Hansa City või laiemalt Skanste), millest kaks esimest koosnevad veel mitmest linnajaost.

(jätkub raamatus)

Nimelt soovis edukas kaupmees Blumer saada Riia suurgildi liikmeks, kuid teadmata põhjusel tema avaldusest keelduti. Püha viha täis Blumer ei pöördunud seepeale kohtusse ega teinud midagi muud ratsionaalset, vaid… lasi oma suurgildi kõrval asetseva maja katusetornide otsa paigaldada kaks sõjakas poosis kassi. Sellest polekski ehk suuremat lugu olnud, kui kassid oleks olnud oma püstise saba ja taguotsaga suunatud kusagile mujale, mitte otse suurgildi hoone ja täpsemalt gildivanema toa akna poole. Nüüd oli aeg vihastada suurgildi liikmetel. Järgnes lünklikult dokumenteeritud kohtuasi, milles nõuti kasside pööramist 180 kraadi võrra.

(jätkub raamatus)

Autoriõigus: Lenno Vaitovski ja Petrone Print OÜ, 2021

Toimetaja: Triinu-Mari Vorp
Kujundaja: Heiko Unt
Kaardi kujundaja: Kudrun Vungi
Küljendaja: Aive Maasalu
Makett: Madis Kats

Albumi fotod: erakogu
Esikaanefoto: Pavels Resetnikovs (Instagram: arch.riga)
Autori foto: erakogu

Trükk: Greif OÜ

ISBN 978-9916-605-72-1 (trükis)
ISBN 978-9916-605-73-8 (epub)
ISBN 978-9916-605-74-5 (epub)

pehme kaas, 130 x 190 mm
192 + 16 lk

10.00 

Laos

Ostan e-raamatuna

Kommentaarid