Minu Riia Lenno Vaitovski

Ilmub
6.2021

Kukkumine üles

Kolisin kaheks aastaks Riiga elama ja töötama ning peagi mõistsin, et elan seal topeltelu. Üks neist kulges töökoha hermeetilises keskkonnas. Teine, kõik Riia endaga seostuv, täitis aga iga töökohustustest vaba hetke. Ja kuigi töisem osa lõppes viimaks sügavikku kukkumisega, leidsin ennast pärast toibumist hoopis paremast paigast.

Samalaadse kukkumise ülespoole on läbinud ka Riia ise, palju pikema aja jooksul muidugi. Mu motoorse rahutuse leevenduseks ette võetud sagedased jalutuskäigud viisid mind Riia eri nurkadesse ning kohtumine erinevate piirkondadega sundis alatihti küsima: aga mis siin enne oli? Leidsin ajaloo kihtides kaevates nii mõndagi kentsakat. Mu raamat aitab ehk hetkeks keset Riiat peatuda ja mõtiskleda selle üle, kuhu me – praegusaja inimesed – õigupoolest jõudnud oleme.

***

Katrin Pauts, “Minu Muhumaa” ja “Minu Praha” autor: “Lenno pilgu läbi hakkasin ka ise Riiat põnevana nägema –  täielik kannapööre, kuna varem olin tüüpilise turistina vaid südalinnas tuianud, šopanud turul ja Drogases ning arvanud, et teangi juba kõike. Minu meelest eestlased alahindavad oma naabermaid, suhtumine on meil tihti üleolev ja pealiskaudne. Mul on hea meel, et mu parima sõbra raamatu kaudu saavad ka teised nüüd teada, kui vinge pealinn on tegelikult meie lõunanaabritel!”

Riiat ja Lätit laiemalt tuntakse eestlaste hulgas tegelikult hämmastavalt vähe – põhiliselt teatakse Riia palsamit ja seda, et jäätis on saldējums. Minuealised ja minust vanemad mäletavad Riga pesumasinaid ja Läti iiriseid, melomaanid teavad ehk seda, et siin kunagi Melodija vinüülplaate tehti, legendaarne on ka Läti oma kosmeetikafirma Dzintars. Paljud on lapsepõlves käinud Riia loomaaias, aga umbes siitmaalt enamiku eestlaste puhul Läti-teadmised lõppevadki. Riias küll käiakse, aga harilikult piirdub tulijate kogemus paari peatänava ja vanalinnaga – kohtadega, kuhu päris riialane just iga päev ei kipu.

(jätkub raamatus)

Mu oma tuttav, arhitektist riialane Pavels on rääkinud, et olude sunnil linna kolinud lätlased on läbi aegade säilitanud tiheda sideme maaga. Siin justkui polekski kunagi olnud kombeks sakste kombel elamist idealiseerida ja oma maa päritolu häbeneda, või vähemalt meeldib lätlastele endast niiviisi mõelda. Igal vabal hetkel Riiat pildistav ja ka selle raamatu kaanefoto autor Pavels selgitas veel, et kui Riia juugendmaju lähemalt uurida, märkab tähelepanelik vaataja, et osal hoonetel on näha muust Euroopa juugendist selgelt eristuvaid jooni – rahvuslikke mustrimotiive ja palkmajadelt laenatud detaile. Need toovad linnapilti justkui vastukaaluks ka külameeleolu. Niisiis on Lätil olemas täiesti oma juugendikäekiri, kuid majade fassaadiga see suundumus ei piirdu.

(jätkub raamatus)

Edasi viis igahommikune tee mind läbi Kronvaldsi pargi, mis on esmapilgul üsna segadusse ajav paik. Esiteks on teedevõrk, mis seda läbib, plaanile joonistatud ilmselt pimedas toas. Jalgrajad ristuvad täiesti suvalistes kohtades ning mõned neist toovad tagasi samasse kohta, kust nad algasid. Lisaks läbistab parki vonklev kanal, mille ületamiseks on selles pargi osas, kus mina liikusin, kasutada vaid näputäis sildu. Kõikvõimalikud sirgjooned on seega välistatud, sest miks minna otse, kui saab ringiga? Jalutamiseks ja aja surnukslöömiseks on selline korraldus kahtlemata priima, punktist a punkti b liikudes aga parasjagu tüütu. Ma ei tea siiani, kas see tee, mida mööda ma enamasti käia eelistasin, oli ikka kõige otsem. Aga samas, kas sellel ongi tähtsust? Pargis uhkete kaarte tegemine tundub paljudele nagunii just põhilise põhjusena siia tulla.

(jätkub raamatus)

Autoriõigus: Lenno Vaitovski ja Petrone Print OÜ, 2021

Toimetaja: Triinu-Mari Vorp
Kujundaja: Heiko Unt
Kaardi kujundaja: Kudrun Vungi
Küljendaja: Aive Maasalu
Makett: Madis Kats

Albumi fotod: erakogu
Esikaanefoto: Pavels Resetnikovs (Instagram: arch.riga)
Autori foto: erakogu

Trükk: Greif OÜ

ISBN 978-9916-605-72-1 (trükis)
ISBN 978-9916-605-73-8 (epub)
ISBN 978-9916-605-74-5 (epub)

pehme kaas, 130 x 190 mm
192 + 16 lk

Kommentaarid