Minu Taani Taavi Turk

Ilmunud
09.2022

Eesti viiking trussikuid õmblemas

Minu nimi on Taavi Turk. Kes mind tunneb, see teab, et ma olen üks vastakaid arvamusi tekitav tüüp. Ja nüüd on see napakas veel raamatu kah kirjutanud, mõtlete. Täiesti õigus! Kirjutasingi.Ma olen disainer, rätsep, stilist, kokk, lavatööline, koristaja ja kõike muud vahepealset. See raamat on minu elust välisüliõpilasena Jüütimaal ning moetudengi kummalisest ning stressirohkest eksistentsist ülikoolis ja väljaspool seda.
Mida siit raamatust leida võib? Lollakaid koerustükke, värvikaid tegelasi ja üliõpilasdraamat? Jaa! Tähelepanekuid Taani ühiskonna passiiv-agressiivsest-õllevinesest igapäevaolelusest? Seda ka! Talletusi Taani vaatamisväärsustest? Ka seda saab! Siin kirjapandust kõige olulisem on aga minu teosammul kulgenud areng idealistlikust noorest disainerihakatisest kohusetundliku täiskasvanu igapäevamurede poole, ning seda kõike läbi minu omamoodi kaldus ja eneseiroonilise hoomeprisma.
TaaNi? Jah, aga ka TaaVi.

Päris naljakas on näha inimeste nägusid, kui ma esimestesse loengutesse lähen: kõik on kuulnud, et on keegi Taavi, kes kunagi kohal pole. Kui ma siis lõpuks kohale ilmun, on ilmselt mu välimus ja olek paljudele üllatuseks, sest nagu ma ka varem mainisin, ei ole ma just kõige stereotüüpsema välimusega moedisainer. Istun siis loengus ja mõtlen: kuidas oleks kõige lihtsam uusi kursusekaaslasi tundma õppida, ilma suurt midagi tegemata. Vastus on lihtne: korraldame peo!

(jätkub raamatus)

Mida söödi siis, seda süüakse ka tänapäeval, samad koostisosad ja kõikjal samamoodi. Toon lihtsad näited: sealihapraega täidetud võileiva vahele peab minema üliõhukeste viiludena hapukurk, hautatud punane kapsas, majonees ja sinep. Kui ühte neist toiduainetest pole, ei saa seda rooga valmistada. Kui sulle punane kapsas või sinep ei meeldi, siis paha lugu küll, aga võileib on vanem kui meie ja sellega ei jamata. Maksapasteet käib vaid rukkileival, tihtipeale ülessoojendatud kujul ning sinna peale pannakse peekonit ja võimalusel praeseeni. Kui külmalt, siis kurk, mitte kunagi tomat või taevas hoia midagi muud.

(jätkub raamatus)

See omakorda viib ühe Taani ühiskonna kohati frustreerivaima probleemini – Taani-keskse mõtlemiseni. Majanduslangus? Meil Taanis on okei. Keskkonnareostus? Meil Taanis on okei. Inimõiguste rikkumine? Meil Taanis on okei. Selline koduriigi keskne mõtlemine ning tahtmatus või isegi suutmatus enda mättast kaugemale näha oli minu jaoks ilmselt üks suurimaid kultuurišokke. Eestiga võrreldes on Taanis vaid pisitilluke osa noori, keda huvitab välismaale õppima minek, välismaal elamine või vähemalt ajutiselt mõnda teise kultuuri elama asumine. Erandiks on vaid banaalne Aafrikasse vabatahtlikuks minek, olenemata sellest, kas mineja on üldse teadlik selle mandri ajaloost, rahvastest ja riikidest. Teine erand on ilmselt külma sõja ajast rudimendina ühiskonda jäänud Ameerika-lembus. Kui küsida Taani noortelt, millisesse teise riiki nad tahaksid elama minna, siis enamasti on vastuseks USA.

(jätkub raamatus)

Kui juba pidustustest ning sünnipäevadest juttu oli, siis pean kindlasti ära mainima ka ühe ühtaegu kummalisima ning samas naljakaima traditisooni: kui sa oled Taanis elav kahekümne nelja aastane noor ja sa ei ole kahekümne viiendaks eluaastaks veel abielus, siis on su sõpradel kombeks sind sinu enda sünnipäeval kuskil avalikus kohas kas aia, posti või puu külge kinni siduda ning tohutu hulga kaneeliga üle puistata. Ja selle tohutu hulga all ei mõtle ma peotäit või paari pakikest, vaid kilode ja kilode viisi jahvatatud kaneeli. Kogused on sellised, et tihtipeale ei kasva kaneelipommitatud puu ümber enam murugi ning tänavasillutis jääb päris pikaks ajaks pärast sellist aktsiooni plekiliseks. Lisaks kaneelihulgale ei pruugi sõbrad sind koheselt lahti lasta, vaid jätavad sind tervele maailmale vaatamiseks vürtsises pilves konutama.

(jätkub raamatus)

Olles pärit riigist, millest enam kui pool on metsaga kaetud, on mõnikord päris šokeeriv Lääne- ja Lõuna-Euroopast pärit inimestega vesteldes mõista, kui rahvarohked need piirkonnad ikkagi on. Näiteks ühel koosistumisel tuli jutuks, et Eestis on jälle üks tädike metsas kaduma läinud. Kõrval istunud lätlane, jäise pealispinnaga fotograaf Janis noogutas kaastundlikult pead, ülejäänud seltskond vaatas mulle kummastunud ilmel otsa.

„Taavi, kuidas on võimalik metsa ära kaduda?“

„Noh, sa lihtsalt eksid ära. Lähed ilma kompassita metsa ning ei leia enam teed välja. Pole küll tänapäeval nii tavaline, aga tegelikult päris hirmus värk.“

„Aga siis sa lihtsalt kõnnid metsast välja, esimese majani ja kõik ongi korras.

(jätkub raamatus)

Hiljem sain aru, et Videbæk oli igas mõttes omanäoline linnake: enamik inimesi teadsid üksteist hästi, käisid ustavalt kirikus ja olid valdavalt vagad kristlased, mis Taani mõistes on eriskummaline. Hiljem teenindajatega õhtust süües sain kuidagi kogemata teada, et paljud teenindajadki on omavahel veidral moel seotud või lausa kauges suguluses. Kogu tekkinud olukord oli minu jaoks justkui stseen õudusfilmist, mida vaadates tahaksid tegelastele öelda: „Näe, see! See seal on ilmselge ohumärk ja sa peaksid sealt nii kiiresti minema saama kui võimalik!“ Ainukese erinevusega, et ma reaalselt elasin selles filmis.

(jätkub raamatus)

 

Kamba rumeenlastest Kalevipoegadega koos elamine oli üks omamoodi elamus. Ühest küljest olid nad kõik lõbusad inimesed, ent samas muutus kodune keel korteris varasema inglise keele asemel rumeenia keeleks ja tihti oli tunne, et ma viibin vales kohas. Varasem tudengitele omane loov aura oli kadunud. Samuti oli kõigil neljal kutil sama sõprusringkond. See omakorda tähendas, et nädalalõppudel oli tihtipeale meie korteris külas terve kohalik rumeenlaste sõpruskond ja suguselts. Kes pole veel hulga rumeenlastega peole sattunud, teadku, et see on paras katsumus: vali ja kiire rumeeniakeelne tantsumuusika, erinevad alkohoolsed rüüped ning möll, mis kestab varajase hommikuni. Lisaks tohutus koguses erinevaid Rumeenia, Bulgaaria ja Moldova päritolu hõrgutisi. Pikapeale hakkas selline elukeskkond aga väsitama ja ma tundsin, et hakkan omaenda kodus võõraks jääma.

(jätkub raamatus)

 

VIA ja teiste Skandinaavia disainikoolide ühine omadus on kohalike õpilaste ja õppejõudude minimalistliku disaini lembus. Olles varem õppinud rõivaid konstrueerima, olin ma juba enne VIAsse suundumist teadlik, kui keeruline on hästiistuvat minimalistlikku, või veelgi hullem – oversize ehk ülesuuruses rõivatükki kvaliteetselt luua. Nimelt peab ka suur ja lohvakas ese inimese seljas hästi istuma ja proportsioonid peavad olema hoolega läbi mõeldud, vastasel juhul mõjub toode laisa ning läbimõtlematuna. Ma olin minimalismi armastavate suurte disainerite puhul alati imetlenud, kuidas on võimalik lihtsaid kotjaid vorme nii elegantselt kehale asetada, ja lootsin seda VIAs õppida. Aga säh sulle – enamik minimalismi viljelevaid õpilasi teevad seda teadmatusest, sest nad ei oska keerulisemaid rõivaid valmistada. Kui ei oska kehasse töödelda, siis teeme kuubiku! Alguses oli see

mulle nagu löök näkku: kuidas on võimalik, et disainer ei oskagi midagi muud, kui suvaliselt telkjaid vorme kokku visata ja neid seejärel modellidele suvaliselt selga ajada?

(jätkub raamatus)

 

„Kakssada eurot! See on ju mitu tuhat krooni! Sellise raha eest ma saan ju poest p ä r i s disaineri kleidi!“

Ma tundsin, nagu mulle oleks näkku sülitatud. Neiu tõepoolest arvas, et poest paarisaja euro eest kleit osta on tuntavalt parem investeering, kui lasta endale täpselt enda keha ja maitse järgi rõivas valmistada, ja et takkatippu üritan temalt veel jultunult raha välja petta. Sealjuures oli tegemist ka päris keerulise kehakujuga, lopsaka noore naisterahvaga, kellele kehasseistuvate toodete loomine on paras peavalu. Iseenesestmõistetavalt jäi see projekt sealsamas katki ja ma siiralt loodan, et too näitsik leidis poest endale midagi soodsamalt. Ehk isegi mõne vähe krõbedama hinnaga „päris“ disaineri kleidi.

(jätkub raamatus)

Eksamiperiood päädis loomulikult moesõu ja hindamisega. Mina olin loonud enda projektiks ekstravagantsed lavarõivad drag queen’idele. Tahtsin teha midagi nii ekstreemset, et igal vaatajal suu lahti jääks. Kuna olin eelnevatel aastatel olnud uutele õppuritele tuutoriks, oli mul päris hea ülevaade, millised potentsiaalsed modellihakatised meil koolis käisid. Parimaks leiuks osutus Oliver: rohkem kui kaks meetrit pikk ning ebaloomulikult pikkade jalgadega heas vormis mööblidisainer. Kuna mul oli plaanis trikitada modellide proportsioonidega, disainisin ma talle selga rõiva, mida saab parimal juhul ehk kleidiks kutsuda, kuid mis oli pigem midagi uhke, kividega tikitud turvise ning maani langeva niudevöö sarnast. Pead kroonis tal rohkem kui poole meetri kõrgune sulgedega peaehe ning jalas olid rohkem kui kakskümmend sentimeetrit kõrged platvormjalatsid. Kõik see kombineerituna rõivastuses kasutatud ülikõrgete lõhikute, optiliselt jalgu pikendavate trikkide ja Oliveri enda tulnukalikult pikkade alajäsemetega vormis mõõdukalt atraktiivsest tudengihärrast ligi kolmemeetrise sulelise hirmutise, kes mõjus teiste, tavalises inimsuuruses olevuste kõrval mingisuguse müütilise väljamõeldud elukana.

(jätkub raamatus)

Autoriõigus: Taavi Turk ja Petrone Print OÜ, 2022
Toimetaja: Mae Lender
Keeletoimetaja ja korrektor: Merit Pärnpuu
Kujundaja: Heiko Unt
Kaardi kujundaja: Kudrun Vungi
Küljendaja: Aive Maasalu
Makett: Madis Kats

Fotod: Siiri Kumari, Ragnar Roostalu, Regina Tagger, Sebastian Vistisen Toft, Valentin Yordanov ja erakogu
Trükk: Greif OÜ
ISBN 978-9916-678-32-9 (trükis)
ISBN 978-9916-678-33-6 (epub)
ISBN 978-9916-678-34-3 (epub)

17.00 

Laos

Kommentaarid