Meie vana maja Tuuli Jõesaar

Ilmunud
7.2023

Remondipõnevik

„Taat sulges igaveseks silmad, kujundlikult andis tagasi oma võtmed. Leinast murtud vanaema jäi üksi. Ja jäi üksi majaga, mis tal üle jõu käis. See ei ole ainult minu vanaema saatus. Eestis on sadu, võib-olla tuhandeid maju, milles elavad üksikud vanad naised. Nende jõud ega oskused ei käi majadest üle. Pagana mehed! Surevad enne ja jätavad lesed silmitsi võimatute valikutega.“

Selles kohas asub tegutsema Tuuli, kes ehitusest mitte midagi teades võtab käsile pea saja-aastase maja täieliku rekonstrueerimise. Tema ees seisvale ülesandele lisavad pinget rahanappus, riikliku Kredexi toetuse peale surutud pöörane ehitustempo ja ogarad bürokraatianõuded. Peategelase tee ristub ennast täis ametnike, igat masti töömeestega ja ühe vana meremehega, kellest saab tema ihuehitaja. Iroonilise ehitussaaga kõrval ootab lugejat kurb-poeetiline tagasivaade peategelase pere ja maja ajaloole, mis visandab tegelikult sadade Eesti maakohtades lagunevate majade ühise loo.

Me, eestlased, oleme oma koduga kokku kasvanud. Meil pole kombeks vananedes loobuda majast ja kolida korterisse, mille korrashoid vähem vaeva ja raha nõuaks. Kodumajast loobumine tähendaks allaandmist, enese allakäigu tunnistamist. Ja võib-olla ka vabadusest loobumist? Ehk on see meie taak talude päriseksostmisest saati? Me ei loobu kättevõidetust. Ka siis, kui vaevaga hangitud kodu laguneb ja vihmavesi leiab katuseleketest tee elutoa lakke maakaarte joonistama.

(jätkub raamatus)

Kuulasin muusikat ja muudkui tõmbasin. Mütsti, sõrg vastu seina, nael sõra vahele ja naks! kiire liigutus randmega ning nael kukkus. Kui tegu oli visama naelaga, näiteks kümnesentimeetrise eterniidinaelaga, millega taat mingil põhjusel liiste kinnitas, tuli naks! asemel kümmekond korda sõraga raiuda, tangidega kangutada või näpitsatega väänata.
Kõlks ja kõlks kukkusid naelad ämbrisse, mida jalaga töö edenemist mööda põrandal edasi nihutasin. Kui parem käsi valutama hakkas, võtsin sõrgkangi vasakusse kätte. Kui vasak valutama hakkas, rändas tööriist uuesti paremasse.
Miks ma ei katkestanud? Sest minus on seda rumalat eestlase jonni, et töö peab valmis saama, et valu tuleb alla suruda.
Südaööks sain kõik naelad seinast kistud, neid sai umbes kolmveerand pangetäit. Nentisin võidukalt, et käed eriti ei valutanudki. Kasisin end saunas puhtaks ja läksin magama.
Koidikul sain töö eest autasu kätte.

(jätkub raamatus)

Esimene langev laeplaat paljastas mu suureks rõõmuks, et algne lagi oli kõvasti kõrgemal. Ilmselt sooja pärast rajatud vahelagi oli algsest laest pea pool meetrit madalamal. Kahe lae vahele kogunes remondist möödunud umbes 45 aastaga üksjagu tolmu ja pööningult varisenud saepuru. Samuti oli jälgi erinevat sorti elutegevusest. Näiteks veeres alla rotipesa, mille koosseisust tuvastasin nii ajalehti kui ka ammu kadunud pitssalli jäänused. Mõni minut hiljem kohtusin ka pesa asukaga.
„Hoia nüüd, hoia!“ röögatas Pootsman toa teises otsas redelil kõõludes, kui kiskus lahti ühte eriti ohtlikku laepaneeli. Mina seisin teisel redelil ja hoidsin juba lahti võetud plaadiserva.
Viimane nael kääksatas sõrgkangi all ja paneel hakkas minu poole kalduma. Nägin üle serva minu suunas tuiskavat saepuru- ja tolmulaviini. Selle sees sööstis hoogsalt minu poole ka piraka roti mumifitseerunud surnukeha.

(jätkub raamatus)

Kokku võttis ehitusteatise jaoks dokumentatsiooni valmistamine ja vormistamine meil enam kui paarkümmend töötundi, mis jaotus vallaga konsulteerimise ja menetlustähtaegade tõttu kuu aja peale. Tsirkust jälgis kõrvalt Aadu, kes kinnitas, et on valmis jalamaid pihta hakkama, niipea kui pererahvas paberid joonde saab. Paaril korral mainis ta ettevaatlikult, et kui me nende dokumentidega ei jahmerdaks, oleks tal juba pool vannituba valmis. Ignoreerisime ta vihjeid ja otsustasime võiduka lõpuni pusida.

(jätkub raamatus)

Maale jõudnult pakkusin talle tassi kohvi ja siis läksime objekti inspekteerima.
Hakkasin üsna pea kahetsema. Tahtsin tõesti otsekohest inimest, aga kas just nii otsekohest…
„See katusekalle on kole. Ei sobi sellele majale üldse,“ teatas spetsialist minu kavandatud vannitoa-juurdeehitust vaadates. „Kas sa selle värviskeemi juurde plaanidki jääda? Sellisel juhul ma seda tööd ei võta!“
Ma ise võin oma maja puudustest rääkida küll, aga mingi võõras siin tuleb ütlema, et mu maja on kole?! No teate! Neelasin omaniku uhkusega seotud solvumistunde alla ja tunnistasin alandlikult, et jah – ka minu meelest on juurdeehitise katus ebaõnnestunud, ja et jah, juurdeehitise värvi üle olen samuti õnnetu.

(jätkub raamatus)

Hilisõhtul astusin stardipakule. Toetusvoor avanes täpselt 00.00.01 ja oli teada, et kohe algab toetusetaotlejate võidujooks – kes suudab vajaliku kirja kõige kiiremini saata. Kredex registreeris taotlused menetlusse saabumise järjekorras ja lõpetas vastuvõtu niipea, kui taotlustes küsitud toetuse summa täitis selleks aastaks ette nähtud eelarve.
Esmalt olin ma kõrk ja iseteadvust täis: no kuulge – meil on 21. sajand! Ma ei pea ju ise öösel üleval olema ja e-kirja „saada“-nuppu pressima. On ju ometi olemas automaatseadistatavad kirjad. Teen selle päeval valmis ja hetk pärast südaööd läheb kiri ise täpselt õigel hetkel teele.
Siis aga tekkis hulk küsimusi, millele pole iial varem mõelnud. Ega ma siis ju ainus „kaval“ pole. Küllap neid automaatseadistajaid on veel! Ja kui umbes tuhat inimest saadab Kredexile korraga kell 00.00.01 meili, siis kas see võib sealse postkasti umbe lüüa? Kui automaatsaatjal saatmine kohe ei õnnestu, kas see kordab protsessi?

(jätkub raamatus)

Hakkasin guugeldama ja sain peatselt aru, et nii ei jõua ma kuskile. Ehitusettevõtted ei riputa MTRi olemasolu kodulehele välja, seda ei näidanud ka ükski järjest kavalamalt sõnastatud otsing.
Pärast mitut tundi tulutut otsimist pidin tunnistama, et internet siin ei aita. Koostasin nimekirja paarikümnest ehitusfirmast, mille suurus ja viisakas krediidiajalugu mulle meeldisid.
Hakkasin neid lihtsalt läbi helistama.
„Kas teil MTRi registreering on?“ küsisin.
„Ei tea, et oleks… Peaks olema või?“ oli hääl toru otsas kahtlustav, nagu ma päriks millegi haisva ja nakkava kohta.
Jätkasin helistamist.
„Ma ütlen teile, et ei ole vaja seda!“ ütles üks autoriteetse häälega firmaomanik näiteks.
„On! Kredex ütles, et on vaja!“ raiusin mina vastu.
„Ma kohe vaatan järele ja ütlen teile,“ ei lasknud mees endaga vaielda. Tagasi ta siiski ei helistanud. Küllap veendus, et mul oli paraku õigus.

(jätkub raamatus)

„Ja kus su tiik on?“ küsis ta minult, kui projekti seletuskirja kirjutama hakkas.
„Mis kuradima tiik?!“ küsisin mina vastu.
Ja siis hakkas üks häda ja viletsus pihta.
Kaisa seletas mulle kannatlikult ja lahkelt, et tuleohutusseadus nõuab, et minu maja renoveerimiseks ehitusloa saamiseks on vaja kooskõlastust ka päästeametilt. Päästeamet aga nõuab, muidugi seaduse järgi, et minu maja parameetritega hoonel peab olema tuletõrje veevõtukoht, milleks on õigete seadmetega varustatud nõuetekohane tiik.

(jätkub raamatus)

Siis hakkas mu mälusopis virvendama ähmane meenutus, et olen kuulnud vanamaterjali laost Paljassaares. Veidi guugeldamist ja leidsin, mis tarvis: säästva renoveerimise infokeskus (SRIK) ja selle ladu. Helistasin, leppisin aja kokku ja hakkasin sõitma. Esmalt Koplisse, siis sealt kaarega mere äärde, mööda Paljassaare sadamast ja siis veel edasi. Jõudsin kohale. Ühegi välise tähistuseta angaar jagas territooriumi Paljassaare jäätmejaamaga.
Aga ennäe, milline varandusekoobas mu silmale avanes, kui sisse astusin! Terve angaaritäis imesid! Esimesena püüdsid pilku umbes nelja meetri kõrgused kabeliuksed, millest keegi pole aastakümneid puudust tundnud. Ehtsate barokkhingedega uks, mille keegi on välja visanud. Paarisuksi, paneeluksi ja plankuksi igas vanuses ja mitmesuguses seisukorras. Ühest Edgar Velbri majast päästetud kunstnikutööga ahjupotid. Aknaid, aknaluuke, treppe, trepidetaile, puitpitskaunistusi ja mõndagi muud.

(jätkub raamatus)

Autoriõigus: Tuuli Jõesaar ja Petrone Print OÜ, 2023

Toimetaja: Mae Lender
Keeletoimetaja ja korrektor: Triinu-Mari Sander
Kujundaja: Ande Kaalep
Maketi autor: Margit Randmäe

Fotoalbum: erakogu
Esikaanefoto: Tuuli Jõesaar
Tagakaanefoto: Priit Simson

ISBN 978-9916-678-83-1
ISBN 978-9916-678-84-8 (epub)
ISBN 978-9916-678-85-5 (epub)

Trükk: Tallinna Raamatutrükikoja OÜ

pehme kaas, 144 x 210 mm
176 + 16 lk

Läbi müüdud

Ostan e-raamatuna

Kommentaarid


Külaline
Epp Petrone
4 kuud 17 päeva tagasi

Remondinippidest on juba väga palju raamatuid, ajakirju ja videoklippe. Aga sellist raamatut, mille abiga saad (kui naerust-nutust pisarad pühitud) ka bürokraatiarägastikus orienteeruda – minu meelest sellist varem meie maal polnud.
Tuuli on väga põnev tüüp, uskumatu energiavaruga ja hea detailisilmaga. Loodan, et ta kirjutab veel palju! Kui raamatule midagi ette heita, siis seda, et liiga ruttu sai otsa, nii hea oli, et oleks kohe jätku soovinud.