4mKogemataVanglasse_kaasBig
15,00 €

Ilmunud
10. 2017

Keegi meist ei usu, et võib end ootamatult vanglast leida. Tallinna kesklinnas erootilist massaaži pakkuva salongi omanik Leila ka ei uskunud, kuid ühel hommikul pandi ta käed raudu. Nii algas tema keerulisim ja samas üllatavaim eluperiood. Seni kuni Leilale esitatud süüdistus kohtuid mööda käis, tuli naisel ellu jääda Tallinna vangla müüride vahel 16ruutmeetrises kongis, jagades seda nelja kaasvangiga. Isoleeritus perekonnast, lastest ja kodust õpetas paljut, kuid ennekõike viis see Leila lähemale iseendale ning aitas kaasa temas peidus olnud eriliste võimete avaldumisele.

Katkendid

Vaatamata kõigele ei suutnud me teenida piisavalt, et vastu panna üüri ja muude teenuste hinnatõusule. Samuti maadlesime odavate kupongide pärast tekkinud konkurentsiga ja pea iga kuu avatavate ilusalongidega, mis olid klientide meelitamiseks valmis pea olematuid hindu pakkuma. Mingil hetkel seisime dilemma ees, kas salong sulgeda või teha midagi kardinaalset. Kuna tööd, aega ja raha olime panustanud kõigele liiga palju, siis uksi kinni panna oli kahju. Nii me alustasimegi 2012. aastal erootilise massaaži pakkumisega. Ideid ammutasime Tallinnas sellel ajal juba aastaid eksisteerinud salongidelt. Me polnud kaugeltki mitte esimesed ega viimased.

(jätkub raamatus)


Seejärel kästi mul kokku panna asjad, mida võiks arestikambris esialgu vaja minna. Ma ei saanudki aru, miks seda vaja oli, sest hiljem ei lubatud kambrisse mitte midagi kaasa võtta, isegi mitte hambaharja. Marki ja pojakest ma rohkem ei näinud. See hommik oli viimane kord, kui olime koos, sõime pannkooke ja üksteist kallistasime. 

Sõitsime kodust ära umbes kell kuus õhtul, Kolde puiestee arestimajja. Seal võeti mult ära kõik, mis vähegi võimalik. Läbiotsimiseks pidin võtma alasti. Tundsin end väga ebameeldivalt, kuna kabinetis oli kaamera, mis pildi otse koridori vastuvõtulauda saatis.

(jätkub raamatus)


Vanglat võiks võrrelda ühe suure aukudega juustukeraga. Kirjad liiguvad mööda kõikvõimalikke seina- ja põrandaauke ja uuristusi. Igas kambris on seintesse uuristatud augud, lahti raputatud vanad veneaegsed radikad, mille torustiku ja seina vahele tekkinud pragude kaudu rajatakse ise punutud paelte abil edasi-tagasi tõmmatavad teed. Kirjad ise rullitakse kokku imepeeneteks torukesteks, mis mahuvad sellistest avaustest vabalt läbi. Sellisel kujul võib kirjake liikuda ühest maja otsast teise, leides tee määratud omanikuni. Kui avaus seinas puudub, liiguvad teated ventilatsioonisüsteemi kaudu. Samuti hommikupudru juurde antava saiapätsi vahel.

(jätkub raamatus)


Täna aga saatis Raiko Harju maakohtule taotluse minu vahistamise asendamiseks elektroonse valvega. Vastust on oodata alles reedel või esmaspäeval, riigikohtu vastust määruskaebusele minu vahistuse kohta aga järgmisel nädalal. Oh, kui ma vaid saaks koju selle jalavõruga! Elektrooniline valve tähendab seda, et mulle pannakse peale kohustus alluda liikumisvabaduse piirangule, aga ma saan koju. Raiko andis lootust, et jalavõruga peaksin kindlasti välja saama. Olen ju siiani olnud puhta taustaga, pole olnud kunagi isegi kahtlustatav. Pealegi on mul kolmeaastane laps. Selliseid argumente pidi kohus arvestama. 

(jätkub raamatus)


Naaberkambri poisid meisterdasid meile „traktori“, millega vett keeta, ju kohe teisel päeval. See on aga rangelt keelatud ese. Kui tuleb läbiotsimine, oleme sellest kohe ilma. Vaat et selle eest veel kartserisse ei satu. „Traktorit“ peidame tualettruumis, uksepiida vahel, ajalehepaberisse mässituna. Vangla äriidee selles vist seisnebki, et kui kamber ostab kohvi, siis järelikult peavad võtma ka veekeetja. Kui ei võta, tuleb läbiotsimine, mille vältel leitakse ise tehtud veekeetja.

(jätkub raamatus)


Räägin ellujäämisest. Elame riigis, kus ratastoolis pensionäril on äraelamiseks lihtsam müüa narkootikume kui saada lisatoetust. Räägime pensionäridest, kes pannakse istuma enesekaitseks tõstetud noa eest, räägime lastest-tüdrukukestest, kes koolis käimise asemel müüvad Säästumarketi juurde pargitud autodes oma keha.

Vaatame korraks ringi – millises valdkonnas on kõige rohkem teenistujaid? Politsei- ja turvateenistuses. Neil kõigil on vaja tööd. Ja seda me ka pakume. Vanglad on puupüsti täis kinnipeetuid, kelle elukvaliteet on alla igasuguse inimlikkuse. Tean, millest räägin, kuna olen ise sellises olukorras. Miks ei ole endisele, just vabastatud kinnipeetavale loodud programme, mis aitaks taas ellu astuda? Ja kui ongi, siis miks neist nii vähe teatakse? Miks puudub igasugune sotsiaalabi? Ja kui see on olemas, siis miks on seda nii raske saada?

(jätkub raamatus)


Teist, pea igal ööl nähtud unenägu nägin siis, kui olin varateismeline. Umbes kaheksandast eluaastast kaheteistkümnendani. Nägin, et minu peale vajus paks vatine raske udutaoline läbipaistmatu mass.

See udu mattis mu enda alla ja lämmatas, ei lasknud liigutada kätt ega jalga. Kuid hirmu ma ei tundnud.

Inna oli selliste asjadega varem kokku puutunud ja ta ütles tõsisel häälel peale pikka mõtlemist: „Tead, Leila, see on tõsine asi ja sellega ei tohi nalja teha. See unenägu tähendab seda, et keegi sinu esivanematest oli üleloomulike võimetega. Selle unenäo kaudu taheti sulle edasi anda võimeid ja oskusi, taheti sinuga ühendusse astuda.“

(jätkub raamatus)


Mu advokaat oli mu käsi raudus nähes sama šokeeritud kui mina.

„Kas need tõesti peavad peal olema!?“ hüüatas Raiko kohtuniku poole nördinult. „Teie ees seisab rahulik ja adekvaatne inimene!“

„Reeglid on kõigile samad,“ oli kohtuniku vastus.

Andsin advokaadile silmadega märku, et minuga on kõik korras. Istung kestis veerand tundi ja me seisime terve selle aja püsti. Ainus küsimus, mille kohtunik Eha mulle esitas, oli: „Kas saate jalavõru tööst aru?“

Raputasin pead.

„Ma ei...“ alustasin, kuid kohtunik ei lasknud mul lõpetada.
„Miks te taotlete jalavõru, kui sellest isegi aru ei saa!“ torkas ta teraval toonil minu poole vaatamata.

(jätkub raamatus)


Minu palvehelmed olid kapis mustas kotis. Niisama ruttu neid kätte ei saa. Aju töötas kiirelt ja haarasin selle koti koos õueriietega ja läksin vetsu riideid vahetama. Et kotisahinat ega helmeste kõlinat kuulda poleks, panin vee jooksma ja hõikasin plikadele: „Oodake mind ka, käin enne vetsus ära.“

„Jaa, jaa, ootame.“

Riietusin kiiruga ja toppisin helmed rinnahoidjasse. Kuna olen palju alla võtnud, on kõik mu riided mulle suureks jäänud. Kolmed helmed mahtusid vabalt pitsilisse rinnahoidjasse. Tulin tualetist välja, viskasin riided voodile ja astusin koridori.

Koridor oli täis samasuguseid täisvarustuses tegelasi. Meid pandi seina äärde, käed seinale, ja jalad löödi harki. Naispolitseinik astus meie juurde ja otsis meid kordamööda läbi. Ta tegi seda suhteliselt pealiskaudselt ja rinnahoidja pitsiliselt krobeline pind pettis ära. Järsku meenus, et üks paar helmeid jäi siiski kappi.

(jätkub raamatus)


Kuid üllatusena oli seekord teine prokurör. Suhteliselt arusaaja naine, kes oli Raikoga nõus, et kogu see asi on segane just õigusnormide koha pealt.

„Mis me siis nüüd edasi teeme?“

„Praegu on vaja oodata ära, kas riigikohus võtab meie asja arutamisele. Siin on kaks varianti. Kui nad lükkavad asja tagasi, tähendab see seda, et nad peavad otsust õigeks. Kui võtavad arutlusse, on mõttekas oodata nende otsust.“

„Kui ruttu nad võivad peale arutlusele võtmist oma otsuse teha?“

„Ma arvan, et nädala-kahe jooksul. Vahistamisküsimusi vaadatakse suhteliselt ruttu läbi.“

„Ja kui lükkavad tagasi?“

„Siis saadame paberid kohe inimõiguste kohtusse. See võtab muidugi palju rohkem aega, kuid väljavaated on head. Muide, rääkisin su teise advokaadi Annikaga, tema on ka peaaegu kindel, et sul tuleb nõue riigi vastu.“

„Sooh! Annika arvab nii? Huvitav, miks?“

„Ma ei tea, kuid nii ta arvab. Tegelikult ma ise arvan samuti nii. See asi on tervenisti mäda. Esimene selline juhtum meil Eestis ja nad ei tea isegi, milline peaks olema lahendus.“

(jätkub raamatus)

---

Hinges on sügav haav, nördimus ülekohtu vastu. Ainus mõte, mis aitab jalul püsida, on kättemaks. Kättemaks kõigile neile tuimadele, ajast ja arust mõtlemisega olenditele. Kättemaks nende endi relvadega, aga nii, et see olekstopeltvalus. Liigun selle poole tasa ja targu, läbimõeldult, kiirustamata. Puhkan alles siis, kui olen kõigile koos protsentidega tagasi maksnud.

Vahel hakkan iseennast kartma. Olen muutunud külmalt kalkuleerivaks, ettemõtlejaks ja emotsioone varjavaks inimeseks. Eelseisvaks lahinguks sobib selline hoiak aga suurepäraselt.

(jätkub raamatus)


Sirli pole arsti juures käinud, kuid rahustid olid talle siiski määratud. Küllap seepärast, et ta karjub esimesest päevast alates igal hommikul peale ärkamist kuni hiliste õhtutundideni aknal, siunab kõiki, riidleb ja kurjustab kõigega, mis liigub, rõõmustab ja nutab ühel ajal, hõigub ja rabistab siia-sinna. Vait on ta ainult siis, kui magab. Aga kuramus, kuidas meil nüüd elu keeb! Olen igal õhtul nendest emotsioonidest nii omadega läbi, et magan nagu kott, isegi und ei näe viimasel ajal.

(jätkub raamatus)


Lõpuks see juhtus ja siis kõik algas. Oma lomka ehk kaifist välja tulemise jooksul jõudis ta taguda metallukse looka, lõhkuda nari, jalgadega sisse lüüa akna, purustada radiaatori torud. Selle käigus vigastas oma käsi ja jalgu ja pead. Viie mehega lohistati ta kambrist välja. Kaks hoidsid teda jalust, kaks kätest, üks peast. Sellises olekus viidi ta hullari poole peale. Teadjad rääkisid, et lomka on nagu metsik lihasvalu, nagu hiiglane väänaks su konte tagurpidi.

Nägime seda kõike läbi avatud toiduluugi, väga õõvastav vaatepilt.

(jätkub raamatus)


Raiko alustas seejärel kokkuleppe läbivaatamist ja läbirääkimisi. Taas tekkis väike eredam lootuskiir, et ehk olen varsti kodus. Kokkuleppe korral jään siiski ilma kõigest, mis on juba konfiskeeritud: auto, korter, kogu liisingus olev kodutehnika, abielusõrmused... Ühesõnaga kõigest. Kui ma aga kokkulepet ei sõlmi, jään karistust ootama ja asjadest jään ikkagi ilma. Vahe ongi vaid selles, et kui lähen kokkuleppele, saaksin välja peale dokumentide allkirjastamist. Kui jään otsust ootama, siis võib see otsus tulla alles aasta pärast, kuid mina pean seda ootama vanglas. Väga kummaline ja arusaamatu.

(jätkub raamatus)


Omadele keelasin rangelt selle maja ligi tulemise. Ma pole valmis neid trellide tagant nägema. Mulle aitab nendest emotsioonidest ja pisaratest, mida näen siin voolamas nii ühel kui ka teisel pool okastraati, teiste silmadest. Ise ma ei taha seda. Ei taha seda endale ega teistele. Võib-olla teen vea, et otsustan oma pere eest? Eks aeg näitab. Võib-olla nemad oleksid mind näha tahtnud, kuid mina ei luba? On see hea või halb? On see minu nõrkus või hoopis tugevus? Kõik peavad mind tugevaks, kindla meelega inimeseks. Äkki peaksin oma sisemise valu just välja elama? No ei suuda, lihtsalt ei suuda näidata teistele oma pisaraid selles 16ruutmeetrises kambris, kus koos neli naist ning emotsioone igas toonis ja variatsioonis.

(jätkub raamatus)


„Kas prokurör on nõus või vaidleb vastu?“ puistas kohtunik Alari kiirustades.

„Loomulikult vaidleb prokurör vastu!“ nähvas Leelet toolilt tõusmata.

Sellele järgnes taas sama ju põhjustest, miks mind siiski välja lasta ei tohi. Olen seda kuulnud juba mitu korda ja see on mulle juba pähe kulunud. Mitte midagi uut.

Jälgisin Leeletit terve protsessi aja. Minu pilku vältis ta nagu tuld. Seiras mind vaid siis, kui mujale vaatasin. Terve istungi vältel pidas ta end üleval väga ebaprofessionaalselt ja väljakutsuvalt. Alatasa niheles, vähkres ja loopis käsi-jalgu. Segas nahaalselt nii kohtuniku kui ka advokaadi jutu vahele. Irvitas iga advokaadi sõna peale valjul häälel. Olin esimest korda sellisel protsessil, kuid mingi ettekujutus toimuvast ja elementaarsest etiketist oli siiski olemas.

(jätkub raamatus)


Tegime kohvi, pesime end ja riietusime. Nii ma istusin oma koikul, teisel korrusel, jõin kohvi ning vaatasin aknast välja. Vaateväljaks oli kõrge, ligi kolmemeetrine võrkaed, mille ülemisele äärele kuhjaga okastraati pakitud. Natuke eemal seisis vana juba lagunenud angaar, mille tagant lehvitasid ülemiste ladvaokstega veel raagus puud. Jah, praegu on nad küll raagus, kuid sügisel olid ilusad, rohelised. Ja kõige selle kohal sinine lõputu taevas, isegi pilvi polnud täna. Mõtlesin endamisi, et seal üleval on keegi, kes on tänaseks mulle loodetavasti midagi head ja huvitavat planeerinud.

(jätkub raamatus)


Enda ümber tajusin hirmsat jutuvada, kõik sagisid. Vahepeal rääkis minuga Raiko, kuid ma eriti ei mäleta, millest. Kirjutasin alla mingitele paberitele, kuid ei tea, kuhu täpselt. Seejärel kuulutas kohus vaheaja, et kahe tunni pärast teatada otsus. Mind viidi selleks kaheks tunniks taas keldrisse, kambrisse number 12. Oh jumal, milline piin see on! Kaks pikka tundi ootamist. Kaks pikka tundi teadmatust, kuigi Raiko ütles, et 99% kindlusega saan täna koju. Olen seda ka varem kuulnud, olen seda ka varem lootnud. Kuus kuud kohtuprotsessi, millel tulemusi siiani polnud.

(jätkub raamatus)

Ilmumisandmed

Autoriõigus: Leila Eerits ja Petrone Print OÜ, 2017
Toimetaja: Anna-Maria Penu
Keeletoimetaja ja korrektor: Triinu-Mari Vorp
Kujundaja: Heiko Unt
Joonistused: Inna

Trükk: Tallinna Raamatutrükikoja OÜ

ISBN 978-9949-608-53-9 (trükis)
ISBN 978-9949-608-54-6 (epub)
ISBN 978-9949-608-55-3 (epub)

pehme kaas, 144 x 210 mm
264 lk

Kommentaar

  1. Raamat “Neli ruutmeetrit, kogemata vanglasse” räägibki sellest, mis paneb pead vangutama, kukalt kratsima ning enda ümber vaatama.
    Tahaks küsida palju küsimusi, kuid tundub, et küsimused on kõik küsitud ning vastust ei oska anda keegi. See ongi meie süsteem.. kus sees me oleme.
    See raamat kõnetab, kõnetab nii lähedalt, et tahaks haarata kõik olulised, armsad ning kaugedki lähedased enda haardesse ning tuletada ikka meelde, et te kõik olete mulle armsad, sest mis, kui homme ei ole enam võimalust.
    Ehk siis, raamat “Neli ruutmeetrit, kogemata vanglasse” on igaühe jaoks. Sinu jaoks, kes sa otsid ehk huvitavaid tsitaate, mida analüüsida. Samuti sinu jaoks, kes sa soovid vihmasesse sügisõhtusse kamina ees kõval äärel naermist või diivani embuses varrukasse oma pisaraid pühkida. Selles raamatus on tõelised tunded, emotsioonid, nii leebelt, kui ka karmilt kirja pandud. Mõtted julgelt mõeldud ning julgelt kirja pandud.
    Vâga raske on käest panna, kui oled kord juba lugemist alustanud!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga