Avantüür Audrey Magee

Ilmunud
05.2016

„Avantüür“ on väga tavatu vaade Teise maailmasõja aegse Saksa sõduri ja lihtinimese ellu. Lugu algab kahe võõra – Peteri ja Katharina – vahel sõlmitud fiktiivsest abielust, mis kannab alguses vaid praktilisi ja omamoodi vastuolulisi eesmärke: Peter tahab rindelt pikemat puhkust ja Katharina vajab hädasti lesepensioni. Noored teavad üksteist ainult pildi pealt. Nad kohtuvad Peteri abielupuhkuse ajal, armuvad ja sestpeale muutub kõik, kuna armastust ei osatud sellesse võrrandisse sisse arvestada.

Sõda muudab inimest tundmatuseni, ja selle keerises olles ei esitata just ülemäära tihti küsimusi valikute lubatavuse või eetilisuse kohta. Tehtud tegude tagajärgedega tegeldakse hiljem, kui jäädakse ellu, või siis ei tegelda nendega üldse, sest see pole oluline. Armastus võib küll olla, aga mida seegi päästab? Või teadmine, et mees pääseb sõjast eluga tulema, kui naine on temale truu.

Siinne lugu võib ekstreemsetel juhtudel sündida ükskõik kellega. Võimu najal oma elu edendamine pole kuidagi võõras ka meie inimestele, nii et paralleelide tõmbamine natsi-Saksamaa ajupestud sakslaste ja siinsete kokkuleplaste vahel peaks olema kerge. Vaevalt vajab vastamist küsimus, kas pimesi kuuletumine viib ikka haljale oksale või oled lihtsalt võimule kasulik idioot, kuniks sind vajatakse.

***

On sõda ja on armastus. „Avantüür“ on suurepärane näide sellest, kuidas üks pealtnäha tähtsusetu otsus võib pea peale keerata mitte ainult ühe või kahe, vaid terve rea inimeste elu. Tavalise Saksa sõjaväe jalaväelase pilgu läbi on nii teist ilmasõda kui ka selle pöördepunkti Stalingradi lahingut kujutatud meie lugeja jaoks harjumatust perspektiivist. Audrey Magee romaan on suurepärane näide sellest, kuidas kirjaniku fantaasia ei saa hoolida soost, ajastust ega kohast.

Kätlin Kaldmaa, kirjanik, tõlkija ja kirjanduskriitik

„Avantüüri“ rohke, kuid samas äärmiselt napisõnalise dialoogiga armastus- ja sõjaloos joonistuvad eriti kontrastselt välja sõjaaegsed valikud. Valikud, mille teevad nii rindel võitlevad mehed kui kodus ootavad naised. Kuhu seada eetiline piir võõrale kuuluva omandamisel – olgu selleks langenud vastase vildid, hukatud juutide kodud ja ihuriided või inimese väärikus ja au? Kõik võetu ei olnud ellujäämiseks alati otseselt vajalik ega ka piisav, ent võeti siiski. Esmapilgul tähtsusetud otsused aga jäävad mõjutama mitte ainult asjaosalisi endid, vaid ka järeltulevaid põlvi …

Mae Lender, kirjanik ja blogija

Audrey Magee sõjaaja armastuslugu on ehe ja võimas!

Ben East, The Observer

Jalustrabav lugu, millest saaks hea filmi: lugu liigub kiiresti, sel on hea visuaalne tunnetus, dialooge võib peaaegu kuulda – need on nii usutavad!

Kate Saunders, The Times

Muljetavaldav ja jahmatav debüütromaan!

Katie Binns, The Sunday Times (Ireland)

Julge ja üdini aus romaan ahnusest ja moraalsest tühjusest.

Helen Dunmore, The Guardian

***

Audrey Magee on Iiri autor. Magee on Dublini ülikoolides õppinud saksa ja prantsuse keelt ning ajakirjandust ja teinud 12 aastat ajakirjanikuna kaastööd mitmele väljaandele (The Times, The Observer, The Irish Times, The Guardian). Ta elab koos oma mehe ja kolme tütrega Dublini lähistel.

 

Magee debüütromaan „Avantüür“ (ingl keeles „The Undertaking“, 2013) jõudis 2014. aastal rahvusvaheliselt tunnustatud Baileyse kirjandusauhinna (endine Orange’i kirjandusauhind) lõppvalikusse. 2015. aastal jõudis raamat Walter Scotti kirjandusauhinna ja 2016. aastal Dublini Rahvusvahelise kirjandusauhinna (endine IMPAC Dublin) nominentide hulka. Raamatust on ilmunud palju häid arvustusi ning BBC korrespondent Fergan Keane on Magee’d nimetanud üheks kõige põnevamaks uueks talendiks praegusel kirjandusmaastikul. Kirjaniku kodulehe leiab aadressilt www.audreymagee.com

Mees tiris okastraadi postist kaugemale, tehes lapi paakunud maad puhtaks, ning võttis sinelitaskust välja foto. Ta surus foto vastu posti ning kinnitas selle nööriga paigale, kattes kinni naise juuksed ja kaela, kuid mitte näo. Seda sai ta ikkagi näha, vaadata tema tusaseid silmi ja mossis suud. Ta tegi sõlme valmis ja sülitas maha. See naine pidi kõlbama küll.

Ta heitis pikali, et suvepäikese viimane soojus temasse imbuks. Tolmu- ja mullapöörisest ta ei hoolinud, tahtis vaid puhata, kogeda ootuse hetkelist olematusetunnet, ent tõusis taas istukile. Maapind oli liiga kõva, päike liiga palav. Ta süütas sigareti ja vahtis kuumavasse virvendusse, kuni ta silmad seletasid ümarikku kogu, kes käte-jalgadega raevukalt vehkides üpris vaevaliselt edasi liikus. Viimaks jõudis mees uratades ja õhku ahmides kohale, higi valgele vaimulikukraele nirisemas.

„Mis kuradi pärast te nii kaugele tulite?” küsis ta.

„Tahtsin omaette olla.”

„Noh, ja saitegi. Kas kõik on valmis?”

„Jah.”

„Hakkame siis pihta,” sõnas kaplan. „Peaksime just õigeks ajaks jõudma.”

Ta tõmbas taskust välja pliiatsi ja kortsus paberitüki.

„Reamees, kes on peigmees?”

„Mina.”

„Ja mis teie nimi on?”

„Peter Faber.”

„Ja tunnistajad?” päris kaplan.

„Seal,” näitas Faber kolmele mehele, kes kerra tõmbunult tukkusid.

Kaplan kõndis nende juurde ja tonksas neid jalaga.

„Nad on purjus.”

Faber läkitas sinavasse taevasse suitsurõngaid.

„Kas teie olete ka purjus, Faber?”

„Veel mitte.”

Kaplan tonksas kõvemini. Mehed hakkasid vastu tahtmist liigutama.

„No nii, teeme selle nüüd ära. Kustutage suits, Faber.

Tõuske püsti. Näidake natukenegi austust üles.”

Faber vajutas sigareti mulda, toetas pikad ahtad käed vastu maapinda ning ajas end aegamisi jalule.

„Juuksed silmilt, mees,” sõnas kaplan. „Kes see on, kellega te abiellute?”

„Katharina Spinell.”

„Kas see on tema, seal fotol?”

„Minu teada küll.”

„Teie teada?”

„Ma pole temaga kunagi kohtunud.”

„Aga tahate temaga abielluda?”

„Jah, härra.”

(jätkub raamatus)

—-

„Miks sa üldse abiellusid?” päris ta.

„Puhkusele tahtsin. Aga sina?”

„Mu ema arvas, et see on hea mõte. Ehk on väheke turvalisem, kui kannad abielunaise nime. Teised tüdrukud teevad ka nii.”

„Mispärast sa minu valisid?”

Katharina naeratas.

„Ei tea. Mulle meeldis sinu pilt. Eriti sinu käed.”

Mees viibutas käsi ette ja taha.

„Mis mu käte juures meeldivat on?”

„Ma ei tea,” tunnistas naine ja puudutas ta pöialt.

„Nad on tugevad. Sitked. Mulle see meeldib.”

„Ah jaa, meelde tuli – sulle ei meeldi paksud.”

Mõlemad puhkesid naerma ning Faber suudles teda veel kord.

„Sa oled kenam, kui ma arvasin. Su juuksed ja silmad. Naeratus. Mispärast sa fotol ei naeratanud?”

„Ema keelas. Ütles, et see võib mehi eemale peletada.”

„Sa peaksid vähem ema sõna kuulama.”

„Kui ma ei oleks teda kuulanud, ei oleks sa siin.”

Mees tegi naise mantlinööbid lahti ja libistas käed üle ta rindade.

(jätkub raamatus)

—-

„Katharina, mis asja sa teed?”

„Pesen linu.”

„Oh, jäta need sinnapaika. Juutidel on palju paremad linad kui meie omad.”

Katharina käed vajusid uuesti vette.

„Sa oled läbimärg, Katharina. Saad niiviisi veel külma. Jäta need lihtsalt sinnapaika.”

„Ma võtan need kaasa.”

„Tee, mis tahad. Aga me peame täna minema. Enne kui keegi teine selle elamise endale saab.”

„Seda sa ütlesid jah.”

Katharina loputas linu puhtas külmas vees, väänas need välja, voltis kokku ning jättis vanni kõrvale. Ta läks otsima isa, kes pakkis parajasti Johannese medaleid ja trofeesid.

„Nii et sa kuulsid uudist,” sõnas isa.

„Kuidas see juhtus?”

„Doktor Weinart korraldas selle. Korter on linna teises otsas, teisel korrusel ja väga suur, palju mööblit, millelt tolmu pühkida. Su emale peaks see meeltmööda olema.”

(jätkub raamatus)

—-

„Mida me siit kaasa võtame?” küsis Katharina. „Taldrikud? Noad-kahvlid? Kastrulid?”

„Ainult kastrulid. Ülejäänu jätavad nad maha. Neil lubatakse ainult üks kohver kaasa võtta. Kõik, mis maha jääb, on meie jagu.”

„Kuhu nad lähevad?”

„Ma ei tea. Itta arvatavasti. Igatahes kuhugi ära. Võta see.”

Ta ulatas tütrele Johannese lemmikkruusi, mille tumepruunile küljele oli söövitatud suurte vuntsidega mees.

„Ta ei annaks meile iialgi andeks, kui me selle maha jätaksime. Ja võta tema tuhatoos ka kaasa.”

Esik täitus kiiresti kastide ja kohvritega.

„Arvan, et oleme valmis,” ütles proua Spinell. „Härra Ewald laenab meile oma käru.”

„Kas sa hakkad seda kodu igatsema, ema?”

„Ei. Üldsegi mitte.”

Nad ladusid vürtspoodniku käru asju täis ja kõndisid seda lükates, kuni tänavad muutusid vaiksemaks ja laiemaks.

„Puud on ilusad,” sõnas Katharina. „Ja tohutult suured.”

Härra Spinell parkis käru ühe auto taha kahe hiigelsuure keerukate nikerdustega puidust ukse ees.

„Kas seesama ongi?” päris proua Spinell. „See ei saa tõsi olla.”

„On küll, mu arm.”

Nad sisenesid avarasse halli, mille lagi oli täis raskeid valgeid kipsornamente. Härra Spinell pühkis oma kingatallad vastu sääri puhtaks ning astus treppi katvale punase mustriga vaibale. Naised järgnesid talle. Katharina viiksatas, tundes, kui pehme oli vaip; ta ema kummardus, et varbu katsuda.

„Puhas pronks, Günther.”

Nad läksid kolmekesi kõrvuti trepist üles, teadmata, kas pöörata paremale või vasakule.

„Võti pidi lukuaugus olema,” sõnas härra Spinell.

„Ma näen seda,” lausus Katharina. „Paremat kätt.”

Ta pööras võtit ning nad astusid nelinurksesse koridori, kus oli kuldraamis peegel ja valge marmorbüst. Kaks klaasust viisid poleeritud puitpõrandaga elutuppa, mida täitsid tiibklaver, sohvad, vaibad, maalid ja nahka köidetud raamatutega ääristatud orvad.

„Ilus,” ütles Katharina.

„Lõpuks ometi,” sõnas proua Spinell. „Korralik kodu.”

Naised lükkasid kingad jalast ning lippasid mööda korterit ringi, avades naerdes uksi, mis viisid hiigelsuurtesse magamistubadesse ja rõdudele. Köögiriiulitel oli virnas lõikumis- ja vasardamisriistu, kappe täitsid tärgeldatud laudlinad, linikud, salvrätid ja lahmakad pehmed rätikud, kõik säravvalged.

„Neil oli kõik olemas,” lausus Katharina.

„Ja meil ei olnud midagi,” ütles proua Spinell.

(jätkub raamatus)

—-

Katharina korjas oma koti üles ja tõusis.

„Niisiis, mis mu pojaga juhtub, doktor Weinart?”

„Ta langeb koomasse, Katharina, ega tule sellest enam välja.”

„Ja ongi kõik?”

„Kardan küll.”

„Kas mu vennast teile veel ei piisanud, doktor Weinart?”

„Vabandust, proua Faber?”

„Polnud piisavalt suur ohver?”

Arst keeras sulepea kinni.

„Arvan, et te peaksite nüüd lahkuma, proua Faber.”

„Kõigepealt vend, nüüd poeg. Arvatavasti ka abikaasa. Kõrgema kasu nimel.”

„Te olete ärritunud, Katharina.”

„Olen küll, proua Weinart. Olen jah ärritunud.”

„See on mõistetav.”

„Millal tuleb teie kord, doktor Weinart? Teie kord ohvreid tuua? Esmalt ehk teie naine? Mõni lastest?”

„Minge nüüd, proua Faber.”

Arst võttis tal käe alt kinni ja tüüris ta kabineti uksest eeskotta.

„Ühel päeval näete, et teie pojale on nii parem, proua Faber.”

„Parem?”

„Tema isa vedas oma riiki alt. Lapsel on raske sellise pärandiga elada.”

Ta juhtis Katharina välisukseni.

„Ja seesugustel asjadel võib olla geneetilisi komponente, Katharina.”

„Millel? Meningiidil?”

„Ei-ei. Vaprusel, julgusel.”

Ta põrnitses arstile otsa, laps vastu rinda surutud.

„Valige järgmine kord hoolikamalt, Katharina.”

Ta läks haiglasse oma poega näitama. Talle tunti kaasa, kuid haiglal ei olnud midagi. Ega ka järgmisel haiglal. Kolmandas haiglas tabas poissi krambihoog. Ikka polnud neil midagi.

(jätkub raamatus)

Originaali tiitel:
The Undertaking
Copyright © Audrey Magee, 2014

Eestikeelse raamatu väljaandja:
© Petrone Print OÜ, 2016
www.petroneprint.ee

Tõlkija: Tiina Tarik
Toimetaja: Pilleriin Torim
Tõlke konsultant: Kätlin Kaldmaa
Kujundaja: Ande Kaalep

Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital ja Ireland Literature Exchange (tõlketoetuste fond) Dublin, Iirimaa
www.irelandliterature.com
info@irelandliterature.com

ISBN 978-9949-556-86-1 (trükis)
ISBN 978-9949-556-87-8 (epub)

Trükk: Tallinna Raamatutrükikoja OÜ

pehme kaas, 140 x 186 mm
352 lk

Paberil otsas

Kommentaarid