Veneetsia ämmaemand Roberta Rich

Ilmunud
12.2016

„Veneetsia ämmaemand“ on haarav lugu noorest juudi ämmaemandast Hannast, kes elab kuuleka getohiirekesena meeste- ja religioonikeskses käskude-keeldude maailmas. Lugeja ees avaneb 16. sajandi Veneetsia oma värvide ja lõhnade, valguse ja varjude, ohtude ja ootustega.

Hanna pole tavaline ämmaemand, oma leidliku vaimuga on ta loonud raskete sünnituste puhuks tõhusa abivahendi – kahe ristatud lusika sarnased sünnitustangid. Need päästavad emasid ja lapsi, kuid valedesse kätesse sattudes võivad tangid tuua naisele nõidumissüüdistuse ja kindla surma.

Hanna elu on murest must – tema kaupmehest abikaasa Iisak on Maltal vangis. Ühel ööl aga tuleb ämmaemandale ootamatu kutse – minna appi kristlase sünnitusele. Kuna juutidel on keelatud kristlastele arstiabi anda, seisab noore naise ees võimatu valik: kas rikkuda seadust ning päästa inimelu teades, et ta võib oma üleastumisega ohtu seada kõigi getoasukate elu, või jääda kuulekalt koju ja elada teadmisega, et ta on jätnud hädasolija abita. Hanna kuulab oma südant, pakib sünnitustangid, ning astub öhe.

***

Roberta Rich toob meie ette unikaalse kangelanna; autori vildakas huumor teeb lähenemise tõsisele teemale kergemaks.

Globe & Mail

„Veneetsia ämmaemand” on mõjus ja kaasakiskuv romaan, mis tugineb põhjalikule uurimistööle. See on kõrgete panustega lugu, mis on kirja pandud elegantselt ja kaastundega. Kütkestav!

Sandra Gulland

***

Roberta Rich võtab oma elutee alguse kokku järgmiselt: „Sündisin 9. jaanuaril. Mitte just parim aeg sündimiseks, kui su sünnipaik on Buffalo, sest New York asub lumevööndis. Buffalo jäigi minu koduks, kuni asusin üksi elama ning mul õnnestus liikuda 117 kilomeetrit mööda New Yorgi maanteed edasi – Rochesteri. Mu elu pöördus paremuse poole – parem kliima ja paremad võimalused.“

Tema tööelu enne kirjanikupõlve on olnud mitmekesine, alustades liinitöölisena vabrikus, jätkates haiglatöötaja ja ettekandjana ning viimaks töö lahutusadvokaadina.

Roberta Rich elab vaheldumisi Kanadas Vancouveris ja Mehhikos Colimas. Tema peres on abikaasa, tütar, kolm kasulast, Saksa lambakoer, troopilised kalad ja hulk ülikiirelt paljunevaid papagoisid. Kirjanik on naljaga pooleks öelnud, et Mehhikos tuleb tal hoolt kanda abikaasa ja vanillipuude eest, Vancouveris püüab ta aga lihtsalt mitte vihma kätte jääda.

„Veneetsia ämmaemandast“ sai kiiresti rahvusvaheline menuraamat, ainuüksi Kanadas müüdi seda üle 100 000 eksemplari. Raamatule on ilmunud ka järg „The Harem Midwife“ (Haaremi ämmaemand), kus Hanna seiklused jätkuvad.

Kirjaniku kodulehe leiab aadressilt www.robertarich.com.

Keskööl valitsevad Veneetsiat koerad, kassid ja rotid. Ponte di Ghetto Nuovo, getosse viiv sild, värises mädanenud aedvilja, kirbelt haisva rasva ja parasiitidega täidetud kottide raskuse all. Rio di San Girolamo pinnale kerkis vormitu tomp, ilmselt mõni loom, ja jäi õlisele jõeveele ulpima. Läbi kanalilt tõusva udu kajasid toitu otsivate sigade ruiged ja röhitsused. Tänavatele kogunenud sodi muutis sillutise libedaks ja kõndimise ohtlikuks.

Just sellisel ööl tulid mehed Hannale järele. Ta kuulis nende hääli, lükkas kardinad eemale ja püüdis alla väljakule kiigata. Tuli raudahjus oli ammu kustunud ja seepärast kattis akent seestpoolt paks, väljavaadet hägustav jääkiht. Ta pani kaks münti keele peale soojenema, kirtsutas kibeda metallimaitse peale nägu ja surus siis mündid pöialdega vastu klaasi, nii et need sulatasid paar piiluauku, mille kaudu sai välja vaadata. Kaks kuju kolm korrust allpool vaidlesid Vicentega, kelle tööks oli Ghetto Nuovo väravate lukku panemine päikeseloojaku ajal ja lahtitegemine päikesetõusu ajal. Ühe scudo eest juhatas ta mehed Hanna elupaiga juurde.

(jätkub raamatus)

—-

Iisak oli saatusega mänginud ja kaotanud. Kaubavahetus Veneetsia ja Levanti vahel oli nii elav, et mõnikord võis vürtside, puidu ja trükimustriga siidiriide ostmine ja müümine anda tohutuid kasumeid, isegi kuni kolm tuhat protsenti. Ja nii oligi ta kõvasti raha laenanud ja ühe siidikangaid täis laohoone ostnud, et kangad Konstantinoopolis maha müüa. Tal oli plaanis sealt vürtse osta ja need omakorda Veneetsias kasudega maha müüa. Ta ei olnud aga arvestanud sellega, et tema laev tule alla satub ja Malta rüütlite heaks töötavad alkoholi, higi ja religiooni järele haisvad palgasõdurid karjudes ja mõõkade ning musketitega vehkides üle tema laeva reelingu ronivad.

Neid jõhkardeid oli kokku kakskümmend, metsikud ja karvased mehed vibutasid krutsifikse, südames pakatamas uskmatute vastu suunatud vihkamine ja ahnus nende Veneetsiasse suunduva laadungi järele. Õhku täitis nende musketitest tõusev püssirohu lõhn. Suurem osa Iisaki kaasreisijatest tapeti veel enne, kui nad jõudsid ennast koguda ja Jumalalt oma pattude eest andestust paluda. Iisak mõtles, et näeb peagi laevatekil ka oma kalgenduvat verd. Aga Jumalal olid temaga teised plaanid. Järgnevate kuude jooksul sai ta teada, kui võimas võib olla Jumala karistus.

(jätkub raamatus)

—-

Kui juht gondli kaldast lahti lükkas, oleks Hanna tahtnud paadist välja viskuda ja uuesti kuivale maale astuda. Paadininas lõikasid vett kuus ferro raudhammast, igaüks neist sümboliseeris üht sestieret, linnaosa. Nad ei rääkinud omavahel. Kui nad üle musta vee liuglesid, oli kuulda ainult aerude langemist vette. Cannaregio majadest ei paistnud ühtki valguskiirt.

Kui nad Suurele Kanalile jõudsid, kandus suursuguste paleede männitõrvatõrvikutest nendeni ainult õrna sisinat ja vaevumärgatavat tulekuma. Krahvi kuub Hanna õlgadel oli nii raske, et surus teda maadligi. See ei soojendanud teda rohkem kui jahimehe püünis lõksu langenud vutti. Ta pingutas, et sirgelt istuda. Sellest poleks mingit kasu, kui krahv mõistaks, kui hirmul naine oli. Temast peab kiirgama enesekindlust. Nii oli Iisak talle õpetanud.

Kas pole siis kristlasest aadlinaise liha samasugune nagu juuditari oma, mõtles ta. Kas nad ei veritse ja oiga sünnitusvaludes ühtemoodi? Kas pole ka kristlastel tihked emakad, mis keelduvad oma sisu vabaks andmast ja beebid, kes lükkavad kõigepealt ette oma kannikad? Ta oli tõrksaid beebisid välja meelitanud poolsurnud juudi emade seest, nüüd teeb ta seda kristlase heaks. Ta riskis doodži palee

vesisesse keldrikongi sattumise ja timuka kesköise külaskäiguga Iisaki pärast. Mehe ilus näolapp koos oma kotkanina ja hurmava suuga ilmus tema ette.

(jätkub raamatus)

—-

Ta võttis krahvinna käe ja hoidis seda oma põse vastas, kuni Lucia järjekordsete tuhude käes vaevles. Kui kõht pehmeks läks, surus Hanna kõrva selle vastu ja kuulatas lapse värelevate südamelöökide järele. Ta püsis liikumatuna ja ootas. Ta liikus peaga allapoole, naba alla ja kuulatas uuesti. Mitte midagi. Nüüd proovis ta natuke kõrgemalt, rinna alt.

Ta kuulatas veel kord. Jah, ta vist kuulis õrna südamelööki. Ta ei usaldanud oma kõrvu. Kas ta kujutab seda ette? Ei, seal see ongi, väikese olendi tuhmunud südamelöök. Aga see oli väga aeglane ja nõrk. Laps oli suremas. Krahvinna oli suremas. Hannal polnud kõhklusteks aega. Ta peab avama Lucia kõhu, käed sisse panema ja libeda lapse välja õngitsema. Aga kas ta suudab lasta krahvinna soolikaid välja samamoodi nagu juudi lihunikud enne paasapühi kevadiste talledega teevad? Kui ta selle kohutava teoga hakkama saaks, oleks kakssada tukatit tema omad ja Iisak naaseks tema kõrvale. Mis tähtsust on tema jaoks ühe kristlasnaise elul? Krahv kiidaks ta teguviisi heaks, krahvinna ise oli selleks loa andnud. Jumal annaks talle andeks.

Kuid kas Hanna ise andestaks endale?

Ta libistas noa Lucia padja alt välja.

(jätkub raamatus)

—-

Giovanna kuhjas patju loiult lebava krahvinna alla ja heitis sealjuures Hannale kõõrdpilgu. „Te paistate palju teadvat. Kas olete ise sünnitanud?”

„Kahjuks ei ole.” Talle meenus ootusärevus, mis saatis teda iga kord, kui nad pärast tema nidda-perioodi läbisaamist Iisakiga ühte olid heitnud, ja meeleheide iga kord, kui algas kuupuhastus.

„Imelik, et te otsustasite ämmaemandaks hakata, kuigi ei ole ise sünnitanud.” Mõnes teises olukorras oleksid need sõnad teda haavanud. Ta mõtles endamisi, kas ei anna arstidki rohtu haiguste vastu, mida nad ise põdenud pole? Kuid Hanna hoidis keele hammaste taga. Kaks tema hoole all olevat inimest vaakusid elu ja surma vahel. Tal on tähtsamaid asju, mille pärast muretseda.

Giovanna rääkis edasi: „Kas kõik geto ämmaemandad topivad oma sõrmi avaustesse, kuhu neil asja pole?”

(jätkub raamatus)

—-

Joseph vaatas Iisaki ja siis Assunta poole. Üle tema näo levis irve. „Nii et juut ei ole valmis usku vahetama, õde? Mida te siis nüüd temaga peale hakkate? Viite veepiirile ja söödate fregattide kohal lendavatele lindudele?”

„Müün ta teile tagasi. Mul on mu viitteist scudot vaja.”

Joseph naeris. „Pole lootustki. Pealegi, kui mu mälu mind ei peta, siis oli see kümme.”

„Kümme minult ja viis sellelt naiselt rahva hulgast.”

„Te jäite hiljaks. Võtsin teie nõu kuulda ja ostsin selle nuubialase, keda soovitasite. Müüsin ta juba Madre de Dios’e kaptenile edasi, nad asuvad täna Cyruse poole teele. Teenisin tema pealt kena kasumi.”

„Hea küll, keegi peab igatahes selle mehe ära ostma. Kloostril on vaja raha tagasi saada.”

„Pakkuge sellele kõrtsmikule seal.” Joseph viipas sildile, millele oli kirjutatud RENIERA E SODERINA. „Äkki ta võib seal põrandalt klientide jalge alt okset koristada ja veini välja valada, kuigi paistab, et ta jaksab vaevalt harjavart käes hoida.

(jätkub raamatus)

—-

„Iisak võttis minu ilma kaasavarata,” lausus Hanna. „Mul polnud midagi peale puust cassone ja paari küünlajala ning tädi Zetalt saadud pitsist päevateki.” Ta kahetses oma sõnu kohe, kui need ta suust välja said.

Üle Jessica näo libises ärrituse vari. „Iisak on haruldane kuju. Suuremeelne, nutikas ärimees, nägus …”

Hanna pani käe suule, et pisaraid tagasi hoida.

„Hanna, mis viga on? Ja mida sa üldse siin nii varasel tunnil teed? Veneetsia on täis löömamehi ja näljaseid sigu, kes kõik sulle suurima heameelega otsa peale teeksid.” Jessica pühkis käeseljaga üle Hanna põse.

„Iisak võeti kinni ja tehti orjaks. Ta on Maltal.”

„Ma ei teadnud seda. Oh Anni, mul on nii kahju.” Ta puudutas oma kõri kohal asuvat risti. „Andku Jumal, et ta peagi sinu voodisse naaseks, tervena ja ühes tükis.”

Selle peale rääkis Hanna Jessicale oma üksildastest öödest ja murest Iisaki pärast. Ta soovis, et nad oleksid omaette ega seisaks keset Fondamentat, kus iga varane möödakäija neid näha võis. Ta tõmbas Jessica kättpidi lähimasse kangialusesse.

„Iga geto latatara teab mõnda jubedat juttu juutidest, kes Maltal kadunuks jäid, nad ei suuda oodata, et saaksid mulle üksikasjadest rääkida. Ma olen mure pärast arust ära.”

„Ma olen ka neid lugusid kuulnud, aga pea vastu, Iisak on ju leidlik. Ta oskab sõnu seada ja ta on nutikas.”

Hanna õlad vappusid nuuksumise taktis. „Ta teeb endale vaenlased kõigist, keda kohtab. Äkilisus on tal loomuses.”

(jätkub raamatus)

Originaali tiitel:

The Midwife of Venice

Copyright © by Roberta Rich, 2011

All rights reserved

Eestikeelse raamatu väljaandja:

© Petrone Print OÜ, 2016

www.petroneprint.ee

Tõlkija: Kadri Metsma

Toimetaja: Tuuli Kaalep

Kujundaja: Ande Kaalep

ISBN 978-9949-587-55-1

Trükk: Tallinna Raamatutrükikoja OÜ

pehme kaas, 140 x 186 mm

320 lk

13.00 

Laos

Kommentaarid