Tatjana_eesti
10,00 €

Ilmunud
10. 2016

Pikki aastaid Eestis elanud populaarne vene kirjanik Grigori Skulski (1912–1987) on mitmete tunnustust pälvinud romaanide, jutustuste ja novellide autor. Tema loomingut on tõlgitud eesti, saksa, poola, tšehhi, hiina jt keeltesse.
Sellesse raamatusse on kogutud novellid armastusest. Need on erinevad, aga räägivad kõik õnnetust armastusest. Ja samaaegselt õnnelikust. Armastusest naise vastu; pimedast kiindumusest iidoli vastu; kuulsuse- ja tunnustusejanust; armastusest lapse vastu; piiritust tundest tugevama vastu; õrnusest nõrgema vastu. Uhkusest, sõltumatusest, õndsast sõltuvusest inimesest, kelleta oma elu ette ei kujuta.
Need novellid on kinematograafilised: te näete kõiki tegelasi, te õpite neid tundma ja hakkate armastama, te olete nendega kohtunud. Nad sarnanevad teiega, neis, ehkki kordumatutes, on olemas kõik, mis on olemas igas inimeses, kes igatseb jagatud üksinduse järele. Autor ei mõista kellegi üle kohut, ta üritab kõiki mõista ja näitab lihtsalt, kuidas saatuste ristumine põhjustab vältimatult hääletuid draamasid, mis viivad meid vaikse lootusetuseni, aga mitte ilma naeratuse, soojuse ja valguseta, mis kiirgavad ka siis, kui ollakse ummikusse jooksnud. Seda nimetatakse helgeks nukruseks.

Katkendid

Tatjana Sergejevna magas öö otsa halvasti, katkendlikult, väherdes küljelt küljele, aeg-ajalt kiigates kellaosuteid, mida öölambi sinises valguses vaevu näha võis. Ta magas rongis alati halvasti.

Kõik, millest Tatjana Sergejevna mõtles ja mida meenutas, tundus heitlik ja ebamäärane: ilmsiolek, mis läks üle unenäoks, või unenägu, millel olid ilmsioleku tunnused – mineviku reaalsus ja tuleviku kujuteldav tõepära – ja see sõit ise krigisevas ja norskavas vagunis. Ja miskipärast kõlasid peas üha kordudes ja kordudes teda kunagi rabanud read „Kuningas Learist”: „Ei keegi ole süüdi, keegi, keegi – võin tunnistada sõber, usu mind…”

Enne päikesetõusu libistas Tatjana Sergejevna end tasakesi kupeest välja. Koridoris lahustus tuhm elektrivalgus lõppeva valge öö suitsuses heleduses, pilveserv libiseval horisondil juba veidike roosatas.

Tatjana Sergejevna sisenes tualettruumi ja heitis pilgu peeglisse.

(jätkub raamatus)


Peapostkontoris kuulis Tatjana Sergejevna eesti keelt. Fraasid sulasid muusikaks, algul arusaamatuks. Aga peaaegu kohe hakkasid meenuma sõnad – üks, teine, kolmas…

Ja tervete lausete, lihtlausete muidugi, mida vahetasid neiud vaheseina taga, mõte sai selgeks.

Tatjana Sergejevna riskis isegi küsida telefoniraamatut eesti keeles. Aktsent oli arvatavasti kohutav, aga tast saadi aru. Poole üheksa ajal helistas ta telefoniautomaadist.

„Kuulen teid.”

Tatjana Sergejevna tundis ära pehme täishäälikuid veidi venitava hääle: „Kuu-ulen te-eid.” Süda võpatas. „Noh, miks te vaikite?”

„Tere hommikust, professor. Ma loodan, et ei äratanud teid. Kas te ärkate endiselt kell kaheksa?”

„Kes te olete?”

„Kas te ei tunne ära?” Ta lootis, et tunneb.

„Hääl on tuttav, aga toepoolest…”

„Tatjana.”

„Tatjana? Andke andeks…”

„Teie endine üliõpilane.”

„Hmmm… Millisest lennust?”

„Ammusest. Väga ammusest,” ta naeratas, „peaaegu et ülemöödunud sajandist.”

„Kuulge, kui see on mingi vemp…”

„Tatjana Ivanova.”

„Vabandage, aga Ivanove on…”

„Ma meenun teile kindlasti, professor. Ma tulin Tartusse ainult üheks päevaks ja mul on vaja teiega rääkida. Uskuge mind, seda on tõesti väga vaja!”

(jätkub raamatus)


Vladimir Pavlovitš oli õppinud mitte märkama lohkusid ja muhkusid, millel varasematel aegadel oleks abieluvanker võinud kummuli minna. Jah, vana erutus enam ei erutanud, vana ärritus enam ei ärritanud.

Abikaasa, õpetaja, kes kannatas maksahaiguse käes, võis nüüd volilt sõimata noort pikajuukseliste põlvkonda, kes oli tema meelest lodev, ideetu ja merkantiilne. Ta ei vaielnud naisega. Ei toonud näiteks suurepäraseid noormehi oma tsehhist, ausaid, võitluslikke komnoori. Ei väitnud, et naine ise on elust veerand sajandit maha jäänud ja seetõttu on elu peale tige. Ei hammustanud raevunult huulde, kui naise pisarad voolasid kolme ojana, et kogu maja teaks, kuidas talle liiga tehakse. Ei! Ta rahustas naist, noogutas kaasa, ohkas ja silitas naise pead. Aitas naisel kontrollida kirjalikke töid aritmeetikas ja geomeetrias. Vladimir Pavlovitš sõi nurisemata ämma keedetud alasoolatud suppe ja ülekeedetud liha. Arutas saatuse ja eksamineerijate ebaõiglust ämmaga, kui tolle õetütrepoeg kolmandat korda polütehnilise instituudi sisseastumiseksamitel läbi kukkus. Vladimir Pavlovitš oli veendunud, et see noor sugulane, kes oli tore, aga teadustes saamatu poiss, oleks pidanud ammu omandama mõistliku ameti, aga mitte piinlema repetiitorite käes ega piinama repetiitoreid. Aga ta teadis, et tema seisukoht tundub ämmale absurdne ja solvav ning pea ees tulle ta ei jooksnud. Milleks tülitseda, parem on koos laduda Napoleoni pasjanssi, leppida tühja lobaga ja ämma valehammaste vahel oleva paberossi haisva suitsuga.

(jätkub raamatus)


Vera Vassiljevna hakkas ise rääkima. „Esimene oli selline sümpaatne intelligentne poisike, Dimake. Pühendas mulle luuletusi, õppis aspirantuuris. Algul tundus, et ta tõstab mind, eilset külatüdrukut, kõrgetesse vaimsetesse sfääridesse. Me unistasime: ta teeb suure avastuse ja kirjutab suurepärase raamatu. Dimake nimetas mind oma muusaks-inspireerijaks. Ma andsin talle endast kõik. Mu Dimakesel valutas küll pea, küll kurk, küll kõrv – põetasin teada, ainult tatist nina ja pepukest ei pühkinud. Ja kuulasin tema emmekese sõna. Me olime peaaegu et tema, inglise ja prantsuse tõlkija, ülalpidamisel. Aspirandistipendiumist kahekesi eriti priiska, aga mina ei tohtinud tööle minna – kes siis Dimakese eest hoolitseb? Pikka aega arvasin, et nii peabki. “Vera Vassiljevna muigas. „Ainult avastust ta ei teinud, isegi väitekirja ei kaitsnud, muudkui pesi laboratooriumis katseklaase. Ja luuletused olid ka ainult koduseks tarbimiseks. „Ah ja oh, maailm on nii ebaõiglane me lapsukese vastu.” Siis sai mul kannatus otsa. Saatsin ta armsa emmekese juurde tagasi. Ütlesin: „Saad meheks, võib-olla tuleb siis ka armastus tagasi…”

(jätkub raamatus)


Lennuk lendas kõrgel pilvede kohal. Need valged pilved sarnanesid pimestava päikesevalguse käes lumeväljaga. Ääretu ja otsatu lumeväljaga, ilma elusolenditeta, ilma kaskede ja kuuskedeta, ilma elumärkideta…

Boriss kordas illuminaatorisse vaadates endamisi jumal teab kelle poolunustatud luuleridu:

Ei kuskil saa nii üksindust tunda 

kui talvisel õhtul Venemaa väljul.

Ehkki õhtuni oli veel aega ja all, maa peal, kudus sooja ämblikuvõrku vananaistesuvi, tundusid luuletaja sõnad talle kuidagi kohased, polnud sõnu, mis oleks tema meeleolu

täpsemini määratlenud.

Boriss lendas Leningradist Kiievisse võõra inimese juurde, kes oli ta isa.

(jätkub raamatus)


Telegramm ema nimele tuli hommikul, kui Boriss valmistus oma instituuti tööle minema. Ta avas ise telegrammikandjaneiukesele ukse, avas ise halvasti kinnikleebitud ristküliku. „Luba poega enne surma näha…” – need sõnad esialgu pigem hämmeldasid ja ajasid segadusse kui kurvastasid teda.

Maria Kirillovna asjatas hommikusööki valmistades köögis pliidi juures. Ta võttis telegrammi kahe näpu vahele, jätkates kohvikannu jälgimist. Luges läbi ja pillas paberilipaka maha. Boriss tõstis selle üles. Maria Kirillovna keeras gaasipõleti kinni. Sidus aeglaselt põllepaelad lahti. Boriss märkas, et ema käed, mida hape on põletanud, lühikeseks lõigatud küüntega, käed, mis kuidagi ei sobinud tema hästi hoolitsetud, kõiki kosmeetilisi kavalusi kasutava naise väljanägemisega, seetõttu arvatavasti poja südamele eriti kallid, võpatasid. Boriss pööras pilgu ema näole. See muutus kahvatuks, põsesarnadele ja kaelale tekkisid punased laigud.

Poeg ei teadnud, kuidas käituda, ta ei teadnud, mida ema tunneb või meenutab, kas ta vajaks lohutust, seepärast ainult puudutas rahustades ema õlga.

„Kas sa lähed?” Ema hääl kõlas nii, nagu kanduks siia kusagilt väga kaugelt.

(jätkub raamatus)


Sven käis siis kuuendas klassis, kui ema ütles isale: „Ma armastan sind veel, karm inimene, aga ma ei jaksa rohkem oodata. Ma ei taha oodates vanaks saada. Kas sa ei saa aru?”

Ema mõtles arvatavasti, et Sven magab. Aga ta ei maganud. Tollal ta veel ei osanud uinuda enne, kui isa merele läks. Ainult teeskles magamist. Uks tema toa ja söögitoa vahel oli praokil ja valguskiir puudutas patja. Kui kiire suunas vaadata, olid näha isa suured käed, mis asetasid

kohvrisse särke, sokke, taskurätte. Sven ootas, mida isa emale vastab. Aga too vaikis. Ainult käed peatusid, pillasid midagi, tõmbusid rusikasse ja lõtvusid taas.

„Sa leiaksid kaldal hea ametikoha… Kui ma sulle kallis olen…” ütles ema.

Isa vaikis.

(jätkub raamatus)


Ta õppis siis alles kümnendas klassis. Kiirustas kella kaheksaks eksamile. Algebra? Ei, geomeetria. Tegelikult üks kama kõik! Tuupis öö jooksul pähe kahekümne teoreemi tõestused ja kartis, et need lenduvad enne õiget aega. Kiirustas, aga jäi seitsmenda korteri juures pidama. Uksepilust lõi ninna gaasilõhn. Ta ei tahtnud üldse viivitada, aga ta ei saanud jätta korterielanikke hoiatamata.

Sven vajutas ripneva uksekella nuppu. Ei mingit heli! „Mag avad, saadanad!” Trummeldas rusikaga vastu ust – ei mingit mõju! „On nad surnud või?” Ta võttis hoogu ja tõukas jõuliselt õlaga ust. Lukk andis järele ja Sven lendas võõrasse pimedasse koridori. Gaas oli juba ilmselt valgunud põrandale, nagu valgub vesi.

(jätkub raamatus)


Tolles õppenõukogus kavatseti Mart Nellis koolist välja heita. Temast räägiti tigeda avameelsusega. Ja see tigetsemine haavas Anna Mihhailovnat.

„Poolkirjaoskamatu ninatark!”

„Kangekaelne nagu eesel!”

„Õpikute asemel loeb välismaa pseudoteadlaste kahtlasi töid, et klassi ees nina püsti ajada ja õpetajaid diskrediteerida.” Anna Mihhailovna kuulas ja mõtles: „Mispärast nad küll teda nii vihkavad?”

(jätkub raamatus)


Sel aastal algas tõeliselt see, mis varem või hiljem pidi häda kaela tooma. Algas sellest, et Mart hakkas teda vaatama. Esimest korda pööras Anna Mihhailovna sellele pilgule tähelepanu tunnis. Seisis tahvli ees seljaga klassi poole, pööras ümber ja tema pilk kohtas Mardi pilku. Ja sai aru: too oli just teda vaadanud hindavalt nagu naist, vaadanud mehe moodi, pealaest jalatallani. Nagu naist… Keda tahetakse... Ta komistas keset fraasi, punastas ja võttis end vaevu kokku.

(jätkub raamatus)

 

Ilmumisandmed

Autoriõigus: Jelena Skulskaja ja Petrone Print OÜ, 2016
Tõlke autoriõigus: Ingrid Velbaum-Staub, 2016
Toimetaja: Anu Stolovitš
Kujundaja: Ande Kaalep
Raamatu valmimist on toetanud Eesti Kultuurkapital
ISBN 978-9949-587-42-1 (trükis)
ISBN 978-9949-587-43-8 (epub)
Trükk: Greif OÜ

pehme kaas, 140 x 186 mm
160 lk

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga