Minu Virumaa Rein Sikk

Ilmunud
01.2018

Üks poiss, üks vanne, üks maa

Virumaal on kõik suurem, kirglikum ja vägevam kui mujal Eestis. Virumaa on Eesti mudel nii heas kui ka halvas. Virumaa on Eesti kontsentraat, mis väetatud nii põlisrahva higi ja vere kui ka külaliste kirglikkusega.
Kui Ameerikas oli Metsik Lääs, siis Eestis on meie oma Metsik Ida. Vaid tugevad teevad siin ilma.
Kirjutan, kuis ma pealinna vurlest virulaseks muutusin, mida selle teadmisega peale hakkasin. Kuis püüdsin Virumaa palgejooni kujundada, elu elamisväärsemaks muuta, Virumaad vingemaks tuunida.
Viru säru, Viru vanne, Viru vägevad, Viru regi, aga ka punklaulupidu, emakeeleausammas, slaavi müstika, Kalevipoegade uputus, kainete kaevurite kuju, Kadrina saun ja Rakvere kuulsad jõulukuused – kõik see ongi kokku minu Virumaa, subjektiivne Viru ajalugu läbi viimase kolmandiksajandi.
Kirglik, uskumatu, enneolematu ja pärasttulematu.

Raamatuga tähistame Eesti 100. sünnipäeva.

Mina aga tulin tõesti puhtsüdamlikult pealinnast paistvate meepottide juurest Rakvere provintsilehte, mis kandis toona nime Punane Täht. Tulin veidi ka sellepärast, et Tallinn ja Tallinna meedia ei tundunud mulle sugugi ülimalt ihaldusväärne. Olin seda pealinna meediamaailma ema ja isa töö kõrvalt piisavalt ja ülipiisavalt proosaliselt näinud.
Aga provints paistis põnev.
Paistis metsik, natuke hirmutav paistis ka.
Pealegi oli provintsis, täpsemalt öeldes Rakvere rajoonis Kadrinas elamispinda saada umbes 100 korda hõlpsam kui toonases sovetlikus ja korterikriisist läbi imbunud Tallinnas.
Nii otsus langeski.
Pakkisin oma kohvri Virumaal lahti.
Eneselegi ootamatult selgus, et mul on siin, oma uues kodus oma asi ajada.

(jätkub raamatus)

Tuli välja, et iga viimne kui priskem kivikene on Eestimaal juba ammu üles loetud ja tähtsa jääaegse muistisena arvele võetud. Ja proovi vaid oma näpukesi selle kivikese poole suunata, kui karm seadusesilm sind märkab ja karmi karistuse muinasobjekti hävitamise eest määrab.
Siis aga tuli päästva ideega välja mu koolivenna Priit Heinsalu isa geoloog Ülo Heinsalu. Tuhat tänu!
Ta pakkus abi sealt, kust me aimatagi ei osanud – nimelt Järvamaalt. Seal oli Albu vallas Seidla küla veeres olemas üks maailmatuma eriline kivi, hiljem ka Ausammaste kiviks kutsutu. Selle kivi verevatest graniiditükkidest olid senini valminud nii Tammsaare ausamba alus Albu vallamaja ette kui ka Järva-Madise vabadussamba oma. Teha nüüd samast kivist emakeeleausammas… no mis oleks aatelisem!
Üks kivi ja kolm sammast, üks auväärsem kui teine! Võiski kivi puurima hakata. 

(jätkub raamatus)

Igatahes: Tapa linnas kiriku kõrval linnapargis asub – et mitte öelda lebab – Kalevipoeg. Mõningail hinnanguil on see Eesti kõige jubedam Kalevipoeg, aga eks mahalõigatud jalgadega inimene ongi natukene jube. Fakt.
See taies sattus otsapidi ka Eesti Päevalehe lugejakirja, kus kunstiteose tõttu ehmatanud kodanik soovitas kuju linnast ära koristada ja see Kääpa jõe veerele rahvast hirmutama viia.
Huvitav, miks siis Kääpa kandi rahvas rohkem hirmutamist väärt on, ei suuda ma senini arusaamatust ja kimbatust tagasi hoida.
Lisaks häiris sedasama lugejat, täpsemalt öeldes lugejannat ka Kalevipoja meheau suurus või väljapaistvus.
Olla teist liiga palju.
Maitse asi.

(jätkub raamatus)

Kui eespoolse vandega on kõik enam-vähem klaar, on teada, millal toimus, kuidas toimus jne, siis Ellen Niidu „Viru vanne“ kiirgab pigem salapära. Senini kiirgab. Teame ju, et 1980ndatel ilmusid luuletuste esmatrükid eelkõige Loomingus või siis Loomingu Raamatukogus või omaette luulekogus.
Aga meie raamatu leitmotiiv „Viru vanne“, kus üks poiss tuli Rakvere linna? Ainult tänu Lääne-Virumaa keskraamatukogu tublidele naistele, tänu Lea Lehtmetsale ja Marju Salustele tean praegu ju, nagu juba mainitud, et Niidu „Viru vanne“ ilmus esimest korda hoopis Rakvere rajooni ajalehes Punane Täht. Ja aasta oli siis 1980 ja kuupäev 5. aprill.
Aga miks selles lehes, miks just lehes?
Ei tea.
Novembris 2016 jõudis mu küsimus „Viru vande“ alguse ja inspiratsiooniallika kohta ka Ellen Niidu lasteni ja Kirjanike Liidu meililisti. 

(jätkub raamatus)

Nii me siis Narva jõe veeres Punamäe kordoni ligiduses Vene Igori vangistasimegi, sest ta oli oma spinninguga ja paadiga liiga kaugele Eesti vetesse tulnud. Piiririkkumist peab iga maa suureks patuks, olgu siis põhjuseks spinning või spionaaž, vahet pole.
Venemaa Igor, Peterburis elav ja töötav laadija, oligi nüüd piiririkkumise järel Eesti piirikordoni kartseris herilasena tige, pistrikuna terav. Kohe virutab või nõelab, kui valla pääseb. Nii tundus.
Kordas siis me Vene Igor taas: „Ma olen eestlasi pidanud kultuurseteks ja täpseteks inimesteks, aga nüüd kiusate te mind mitte millegi eest, eksisin kõigest mõnekümne meetriga…“

(jätkub raamatus)

Rakvere jalgrattaga Arvo Pärt on maailmas üks erilisemaid suurmehekujusid.
See pisikene skulptuur pisikesest rattaga poisikesest, üks mu vaieldamatuid lemmikuid, on tegelikult ju maailmatuma suur.
Räägib ta ju tänapäeva maailma enim mängitud heliloojast, virulasest Arvo Pärdist. Räägib lausa uskumatuna tunduvat lugu sellest, kuis väike Arvo sõitis Rakvere poisina muudkui jalgrattaga ümber telefoniposti, mille küljes asus mögafon, kust tuli klassikalist muusikat.
Väike Arvo nimelt peljanud pisut, et temasuguse poisikese klassikalise muusika huvi pannakse pahaks või siis vähemasti peetakse totraks. Nii ta tegigi hoopis näo, et naudib pedaalimist, ning muudkui tiirutas ja tiirutas. 

(jätkub raamatus)

Praeguseks on Kadrina saunaklubi ehk KSK avalikele kohtumisõhtutele vallarahvaga suhtlema toonud 16 ministrit, kellest kolm on olnud hiljem ka peaministrid. Kaks on olnud riigikogu esimehi.
Lisaks suursaadikuid, kultuuri- ja sporditegelasi, näiteks Martin Müürsepp, Baruto ja Andres Sõber. Suures koosseisus on end saunatanud nii erinevad spordiklubid kui ka Kadrina lasteaia õpetajad.
2017. aasta jaanuari seisuga oli KSK puust, et mitte öelda sindlitest külalisraamatus 48 lehekülge, kõik kenasti seinale riputatud ja igaühel mõne meid külastanud prominendi või prominentse seltskonna nimi. 

(jätkub raamatus)

Tähelepanu, valmis olla, start!
Ja me vastne ülisuur Rakvere spordihoone pidi siis äkitselt ühe nurga pealt korraga suure pauguga lõhki minema, justnagu Põis, kes põnnadi-põnnadi hüppas ja siis – karplauti – lõhki käis. Nii see laulusalm ju räägib.
Tasuta raamatu laada kui tõenäoliselt mingite friikide väikeürituse tarvis oli spordihoonesse eraldatud üks pisikene saal. Ei teadnud-osanud enamat tahtagi.
Tagasihoidlikkuse voorus.
Uksed avanesid ja…
…korraga oli rahvast ja raamatuid igal pool. Laudadelt, aga ka laudade alt võis leida veel lahti pakkimata raamatukaste või ajalehevirnasid või kilekotte väärt teostega.

(jätkub raamatus)

Kogu selle kähmluse taustal näen ma aga mõnusalt muheleva Teet Suure nägu, sest kõik läheb ju tema plaani kohaselt. Ja oma plaani tunnistas ta mulle millalgi Maalehe tarvis intervjuud andes otsesõnu üles. Nimelt – ta ei ehita mitte kuuskesid, vaid tema kunstiteos on Rakvere linnakeskkond koos kuuskede, koos nende ümber tiirlevate inimestega ja ka kirgedega. Ehk isegi kogu elevusse sattunud Virumaa.
See kõik on kokku kunst.
Vau ja juhhei, saab nüüd vaid rõõmsalt lisada.
Sel juhul oleme me ju kõik ühe maailmatuma vahva taiese, Virumaa kunstiajaloo osalised. Ka teie, auväärt ja armsad lugejad!

(jätkub raamatus)

Edasi tuligi makettidena juba Narva, alates raekojast. Fedor ei töötanud huupi. Ta mõõtis hooned täpselt välja, uuris vanadelt fotodelt järele. Tema maketid on täpselt sada korda tegelikest hoonetest väiksemad. Mees on uhke seda öeldes. Täpselt sada korda!
Elementaarne!
Vana-Narvas oli 490 hoonet, Fedor on need kõik Narva raekoja saali mahutanud 15 x 9 meetri suurusele alale. Aga vähe veel – ta võib rääkida neist igaühest hoone loo. Nii kaugele on mehe ajaloohuvi, väsimatu nikerdamine, arhiivides tuulamine viinud.
„See on haigus,“ rääkis mulle 2013. aastal Fedor, silmis unistav säde. „Nagu mõnd kaunist ehitist näen, tahan kohe selle maketina jäädvustada,“ jätkas ta juttu. 

(jätkub raamatus)

Kõigepealt valmis hunnik fotosid meist Vallimäe taustal. Seejärel algasid me suvised Karepale poseerima sõidud. Iga külaskäik Valli juurde oli elamus ja riitus ühekorraga.
Seega, hopp, taas autodesse, taas Karepale. Mida aeg edasi, seda enam oli Vallile poseerimine tõesti kui perfektselt välja töötatud tseremoonia, kestuseks nii tundi kolm. Selle kolme tunni sisse mahtusid taaskohtumise kalli-kallid, tema uute tööde vaatamise riitus, teejoomise toiming, uuemate ja vanemate Karepa kandi uudiste kuulamine, Valli perega ja ka Valli külalistega suhtlemine, parajama paberi, pliiatsite ja või pintslite otsimine ning siis, olenevalt ajavarust nii veerand kuni pool tundi ta pintsli ja paleti ees seismist.
Ja seda kõike läbi seitsme aasta, sest just nii kaua kulus Vallil praeguse „Viru vande“ valmimiseks.

(jätkub raamatus) 

Osa raamatu lõike on varem ilmunud Maalehes, Eesti Päevalehes, Põhjarannikus, Virumaa Teatajas, Punases Tähes

Autoriõigus: Rein Sikk ja Petrone Print OÜ, 2018

Toimetaja: Triinu-Mari Vorp
Kujundaja: Madis Kats
Kaardi kujundaja: Kudrun Vungi
Küljendaja: Aive Maasalu
Albumi fotod: Sven Arbet, Henri Hütt, Teet Malsroos, Avo Seidelberg, Rein Sikk, Tõnn Sikk, Raivo Tasso
Albumi fotode allikad: Kadrina valla fotoveeb, Maalehe fotoarhiiv, Wikimedia Commons, Sikkude perearhiiv

Kaanefoto: Willy Matheisl / Alamy Stock Photo
Autorifoto: Sven Arbet

Trükk: Tallinna Raamatutrükikoja OÜ

ISBN 978-9949-608-72-0 (trükis)
ISBN 978-9949-608-73-7 (epub)
ISBN 978-9949-608-74-4 (epub)

pehme kaas, 130 x 190 mm
272 lk

12.00 

Laos

Ostan e-raamatuna
Samalt autorilt:Rein Sikk

Kommentaarid


Külaline
teadja
5 aastat 11 kuud tagasi

mõttetu raamat. nagu hulk ajakirjanduslookesi raamatuks köidetud. autor muidugi oma sõiduvees, ta on enda arvates virumaale väga palju andnud ja teinud.