MinuTallinn_esikaas
11,00 €

Ilmunud
05. 2016

Hoiad käes kroonikat sellest, kuidas üks soomlannast kalevitüdruk keset nõukogude propagandat varateismeliseks sirgus, siis Eestisse ära armus ning Helsingi ja Tallinna vahel pendeldama jäi.

See lugu räägib Tallinna mägede võlust ja vanalinna käänulistest käikudest, gaasipliidil kärssavatest pelmeenidest ja kurgus kõrvetavatest Millimallikatest, Toompeal vaaruvatest purjus põtradest ja laulupeol poetatud pisaratest, kobadest ehitusmeestest ja täiuslikest naistest, kaitsmata kõrvadest ja Eesti Nokiast, kaugtöökontoritest ja kinnisvaraotsingutest, kärmetest eestlastest ja aeglastest soomlastest, südamesõpradest ja veebiajalehtede kommentaariumitest. Vahele mahub jutte ka võlgade tagasi nõudmisest, tõsielusarjast ja bordellist…

Aga eelkõige on see lugu armastusest linna vastu, mis tegi autorist selle, kes ta praegu on.

Terhi Pääskylä-Malmström on soome päritolu ajakirjanik ja tõlkija, kes on õppinud Tallinnas kohvi jooma ja unistab Soome lahe tunnelist.

Katkendid

Tallinna mägedest suurimale, Lasnamäele sattusin ma esimest korda turismibussiga. Mu eesti keele õpetajal, eespool mainitud Klarikal oli kombeks oma õpilasi igal kevadel premeerida ja õppetöö lõppedes Eestisse sõidutada, näiteks Pärnusse ja Kuressaarde. Õpilasi oli armastatud õppejõul palju – ja nii oli ka busse, mis kolonnina läbi kevadise Eesti kihutasid.

Niinimetatud Smilersi bussis istus igal reisil keskealine rokkar ja kirglik Eesti fänn Asis, kes haaras kohe mootori käivitudes kätte kitarri ja hakkas sellega oma lemmikbändi lugusid tinistama. Ülejäänud reisijad laulsid kaasa. See, kes Smilersi bussi ühe korra sattus, kolonni teiste sõidukite poole üldjuhul enam ei vaadanud.

Ükskord sõitis kolonn sadamast kõigepealt Laagna teele. Asis hakkas kitarri lahti pakkima ja samal hetkel sööstis Smilersi buss paekivisse raiutud kanalisse, mille ümber kõrgusid lugematud hallide majade armeed. Ma olin neid maju piltidelt ja kaugelt laeva pardalt näinud, aga päriselus tundusid nad märksa suuremad. Nad olid kõrgemad kui teistel mägedel, neid oli rohkem ja oma kurvalt lagunenud seisus nägid nad lausa ohtlikud välja.

Kui buss möödus Paesilla peatusest, tulid meelde veebilehtedest loetud uudised Pae tänava pommimehest. Tollal polnud teda veel vahistatud, ja mulle tundus, et olin saabunud metsikusse itta: süda hüples rinnus, sõrmed sügelesid ja lõputud majade read vuhisesid mööda. Mitte kaua, vaid loetud minutid, aga sellest piisas. Kanali lõppu jõudes keeras bussijuht rooli ja hakkas meid uute seikluste poole sõidutama.

Asis häälestas oma kitarri, paberile prinditud laulusõnad liikusid käest kätte ja minul olid järgmise reisi plaanid juba tehtud. Ma pidin saama Lasnamäele!

(jätkub raamatus)


Täiesti teistsuguseid elamisvõimalusi pakkus seevastu linnaosa, mille vanaema oli pea pärast mu esimest Tallinna külastust kaardilt üles leidnud. Tookord ei tahtnud ma oma silmi uskuda, sest linnaosal ja seal asuval tänaval oli peaaegu minu nimi – Pääsküla.

Oma valdustega pidin ma muidugi tutvuma, ja nii võtsin ma ühel hilisemal Tallinna reisil ette pika bussisõidu kaugele Nõmme taha. Buss number 20 sõitis ühe korra tunnis, kui sedagi. Oli talv, maas oli lumi ja õhus paukus käre pakane. Buss tüüris mööda soolaseguseks Lörtsjärveks muutunud Pärnu maanteed, pööras Mustamäe poole ning jätkas tasa ja targu kuni Pääsküla jaamani. (...)

Hüppasin bussi tagumisest uksest hopsti maha ja tõmbasin kopsud värsket talveõhku täis. Lisaks pakasele hingasin sisse ka eramajade korstnatest tossavat joovastavat suitsu, millesse terve piirkond tundus olevat mattunud. Soomes sarnast suitsulõhna polnud, Helsingis vähemalt mitte. Mulle tundus, et olin saabunud muinasjutumaale.

Vaatasin salaja kaarti, otsisin sealt üles Pääsküla tänava ja sammusin sellele vastu. Tahtsin kõndida omanimelise tänava otsast otsani, mis iseenesest suur katsumus polnud – 400 meetrit eramuid ja madalaid kortermaju, kõik Soome hoonetest hurmavalt erinevad. (…)

Lumi krudises mu saabaste all, õhus hõljus endiselt kerge suitsulõhn ja väravate taga haukusid koerad. Soomes nad ei haukunud, sest nad ei olnud õues. Eestis olid koerad majavahid, Soomes sõbrad ja kaaslased, kes oma omanikega öösiti ühes voodis ühise teki all magasid. Eestis olid penid pulstunud karvadega krantsid, Soomes viimase kiharani kammitud tõukoerad.

Ja Eestis kõik koerad hammustasid. Seda oli mu eesti keele õpetaja veidi varem täie tõsidusega klassi ees konstateerinud ja see meenus mulle kohe, kui märkasin ühte loomakest oma silmapiiril hulkumas. Ta meenutas hunti, seisis keset tänavat ja vahtis mind oma terase pilguga.

(jätkub raamatus)


Õhtul saatsin Atte sadamasse, panin Elmari raadio mängima ja hakkasin eesti šlaagrite saatel oma korteris detektiivitööd tegema. Juba enne seda oli mulle seal elatud elu märke jälgides selgeks saanud, et korterist oli suhteliselt lühikese aja sees hulk elanikke läbi käinud. Üks oli jätnud endast maha isepruunistavat kehakreemi ja eeterlikke õlisid (need said kiiresti tarbitud ja sõbrannadele laiali jagatud), teine avamata pakkides tekikotte (endiselt kasutusel), kolmas eestikeelse „Aliase“ sõnamängu (seegi siiani mu kodukontori raamaturiiulis mängijaid ootamas), neljas Aura firmamärgiga joogiklaasid (praegu kasutatuna nõudepesumasinas).

Suure kontorilauani ja sellel lebavate paberihunnikuteni polnud ma varem veel jõudnud, aga tol õhtul jõudsin. Algul mõtlesin, et mul pole vist sobilik võõraste inimeste paberimajanduses tuhnida, aga päeva sündmused olid mind tavapärasest uudishimulikumaks teinud. Väike koristamine kulus korteris nagunii marjaks ära ja unustama ei pidanud ka seda, et paberid olid hooletult vedelema jäetud, seega suuri saladusi neis olla ei saanud.

Haarasin käte vahele esimese hunniku. Silmitsesin vanu arveid, uurisin nende vastuvõtjate nimesid ja veendusin, et mu varasemad tähelepanekud elanike suurest arvust olid naelapea pihta tabanud. Teine hunnik koosnes samuti vanadest arvetest ja mõttetutest teadaannetest – päriselt ka, kuidas inimesed enda järel koristada ei viitsinud? Mappidest polnud kuulnud? Prügikastist ka vist mitte?

Siis märkasin riiuli küljes käsitsi kirjutatud silti: „Dessa måste jagas.“ (Neid peab jahtima – rootsi k.) Huvitav, kuskil paberite seas olin samuti midagi rootsikeelset märganud.

Laura Põldvere laulis raadios lihtsatest asjadest, Shanon suve valgeimast ööst, mil nii palju on ahvatlusi, et patt oleks magada. Minu ahvatlused olid alles lahti hargnemas ja magamise peale ma tõesti enam ei mõelnud, mis sellest, et suve valgeim öö oli juba kaugel seljataga. Rootsikeelset paberimajandust muudkui sigines juurde, kõik tuli kuidagi tuttav ette ja ka naabri wifi oli jälle tükk aega kasutusel.

Lõpuks oli ka see asi ülimalt lihtne: minu ajutises kodus oli pidanud oma peakorterit paremäärmuslastest rootsi ärimeeste kurikuulus inkassofirma, mis oli mõned aastad tagasi võlgnikele saadetud veriste seapeadega kurja kuulsust kogunud! Polnud ime, et korterisse elama sattunud, konfidentsiaalse informatsiooniga oma tööl kokku puutuv Soome saatkonna värske töötaja oli otsekohe politsei huviorbiiti sattunud.

(jätkub raamatus)


Kolmas remondimees – pikk kõhn pikkade tumedate juuste ning punast värvi kõrgekaeluselise kampsuniga – sarnanes välimuse poolest Miki-Hiire truu, kuid veidi tohmaka sõbra Kupiga. Tema saabus mu televiisoriga seotud probleeme lahendama ja lahendas neid kohe mitu õhtut.

Alguses oli meil teineteisest väga raske aru saada, sest meie ainuke ühine keel oli eesti keel, mida noormees eriti hästi ei vallanud. Kohe esimesel kohtumisel, kui keelebarjäär enda olemasolust teada andis, käisime läbi kõikvõimalikud keeled, milles me suhelda võiksime.

„Eesti, soome, inglise, rootsi, saksa, prantsuse?“ pakkusin mina.

Po-russki?“ küsis ta, lootuskiir silmist peaaegu kustumas.

Net,“ vastasin ma pead raputades, aga pidin ta pettumust nähes oluliseks ühe hingetõmbega seletada, miks vene keel mu keelerepertuaari ei kuulunud. Sest ma olin ju soomlane ja vähemalt minu vanas kodulinnas vene keelt koolis ei õpetatud, ja ka hiljem olin oma elus teistele asjadele – nagu inglise ja saksa ja eesti keelele – keskendunud, ja alles hiljuti aru saanud, et tegelikult kuluks vene keele oskus Tallinnas elades marjaks ära ja et võib-olla lähengi veel ühel päeval vene keele kursusele, aga et praegusel hetkel, jah, oli asi tõesti kahjuks nii, et minuga selles keeles suhelda ei saanud.

Kupi vaatas mulle viisakalt otsa, aga ta tühi pilk reetis, et ta polnud mu seletusest sõnagi aru saanud. Ta võttis ennast kokku, seadis oma sõnad väga hoolikalt ja küsis siis aeglaselt, sulaselges eesti keeles: „Ega te juhtumisi ukraina keelt ei räägi?“

Kahjuks ei saanud ma talle seegi kord jaatavalt vastata, küll aga pakkusin talle lohutuseks šokolaadi.

Järgmisel õhtul seisis ta jälle mu ukse taga. Ta oli ilmselgelt oma kodutöö teinud, sest elektrikappi lahti tehes põgenes tema huultelt vägagi spetsiifilist eestikeelset sõnavara, nagu „rikkevoolukaitse“.

Kui ta jälle, järjekordne šokolaadikompvek pihus, lahkunud oli, pidin ma sõnaraamatu lahti tegema ja rikkevoolukaitsmele soomekeelse tõlke otsima. (Vikavirtasuoja, kui keegi nüüd väga mõtlema jäi.)

„Kui ta selles tempos mu ukse taha ilmuma hakkab, räägin ma elektritöödega seotud teemadel varsti sujuvamalt eesti kui oma emakeeles,“ tõdesin kolleegile järgmisel päeval.

„Šokolaadi pakkumisega võiksid küll kohe lõpu teha,“ vastas ta oma nimetissõrme noomivalt viibutades. „Äkki pole su elektrikapil miskit viga, hakkab lihtsalt niisama sinu juures käima.“

(jätkub raamatus)


Mõned nädalad hiljem hakkas üks vanem härrasmees konsulaarosakonna ukse taha igal hommikul kella täpsusega ilmuma. Ta vähene varandus oli iga kord kas ära raisatud või varastatud.

Esimesed paar päeva jätkus mul mõistust. Võtsin ühendust ta omastega, organiseerisin nende käest piisavalt kojusõiduraha Tavidisse, tellisin mehele takso ja ütlesin juhile, mida teha: kõigepealt Aia tänavale, siis D-terminali ja enne kui mees autost väljub, maksku sõidu eest.

Kolmandal hommikul lasi seiklushimuline somm aga jälle konsulaarosakonna uksekella. Kui ma pärisin, miks ta endiselt Tallinnas liigub, oli seletus kerge tulema: „Ma sain eile raha ja mõtlesin, et läheks õige Viru hotelli!“

„Ah nii. Kuidas sa raha said?“

„No luugist anti.“

„Ja kuidas sa siis Virusse jõudsid?“

„Taksoga.“

„Aga sa pidid taksoga sadamasse sõitma. Su naine muretses sulle sinna piletigi valmis,“ märkisin ma. „Luugiraha oli selleks, et sa takso ja laeva peal toidu eest maksta saaks. Me leppisime selles eile kokku, mäletad?“

„Jah, aga ma palusin taksojuhil ennast pigem Viru hotelli viia.“

„Just. Kuid nüüd öeldakse mulle Virust, et sul on toa ja minibaari eest maksmata. Millega sa nende eest tasuda kavatsesid? Ma ei suuda mõista, kuidas sa siin rahata ja ilma vähesegi vastutustundeta päevast päeva ringi tolkned ja veel minibaarigi tühjaks jood.“

„Aga ma olen ju mees! Kui ma Viru hotellitoas minibaari märkan, on ilmselge, et ma selle ka tühjaks joon!“

„Huvitav teooria. Minu elukaaslane on ka mees, aga temal seda probleemi pole. Kui ta minibaarist midagi tahab, hoolitseb ikka enne selle eest, et suudab hommikul vastuvõtulauas piisava summa välja käia.“

Somm sai mu kommentaari peale pahaseks ja tõusis kergelt kõikudes seisma. „Mine sina koju oma meest kiusama. Mind jäta rahule!“

Siis vaarus ta uksest välja – saabumaks järgmisel hommikul ikka tagasi.

(jätkub raamatus)


Soomlasele eksootiliste pelmeenidega tegin ma esimesi kordi tutvust nullindate keskpaigas Narva maanteel asunud kohvikus Kuus Pelmeeni. Nüüd juba ammu oma uksed sulgenud söögikoha nimi tulenes minu teada kahest faktist: ta asus Narva maantee majas number kuus ja menüüs oli iga päev kuus erinevat pelmeenisorti – lambalihatäidisega, peekonitäidisega, seenetäidisega, spinatise tainaga, keedetud, frititud ja kuidas veel.

Mu kohalikud sõbrad pidid pelmeenide eest restoranihinna maksmist lolluseks kuubis, sai neid ju poest terve suure kotitäie ainult loetud kroonide eest osta. Niisiis keeldus ka Ave ükskord minuga pelmeenikohvikusse tulemast ja juhatas mind selle asemel oma igapäevase toidupoe külmleti juurde.

„Need kollases pakendis pelmeenid on parimad,“ ütles ta kindlalt ja ladus ostukorvi kohe kaks pakki oma lemmikuid.

Tema juurde kööki saanud, usaldas ta pelmeenide praadimise minule.

„Kas me ei keedagi neid potis?“ imestasin ma. Eelmisel korral, kui olin Avega pelmeene söönud, oli ta väikesed pambukesed keeva vee sisse kallanud. Tookord olin õppinud, et kui pelmeenid mone minuti pärast vee pinnale tõusevad, ongi toit valmis.

„Äkki seekord ikkagi praeme pannil,“ püsis Ave oma ettepaneku juures. „Ausalt öeldes meeldivad nad mulle praetult veelgi rohkem.“

Mina ei teadnud, et pelmeene on võimalik ka niimoodi koduselt praadides valmistada, aga nõustusin, uusi maitseelamusi huviga oodates. Valasin jäised pelmeenid pannile ja tõstsin selle pliidile mõttega keeduplaat sisse keerata. Aga ma ei osanud.

„Ave, palun tule mulle appi,“ hõikasin ta järele kõrvaltuppa, kuhu ta oli toimetama poiganud. „Ma ei oska su pliiti kasutada. See näeb imelik välja.“

Selgus, et tegemist oli gaasipliidiga – asi, mis oli mul meie eelmisel ühisel söögitegemisel täiesti kahe silma vahele jäänud. Minul puudusid gaasipliitidega igasugused kogemused. Ma lausa kartsin neid, sest mulle oli lapsepõlves õpetatud, et gaasiga tuleb ülima ettevaatlikkusega käituda. See tähendas, et mul oli parem sellega töötavate masinate poole mitte isegi vaadata, et mitte vingumürgitusest kokku kukkuda või tervet piirkonda laastavat gaasiplahvatust esile kutsuda.

Ave keeras pliidi sisse ja kadus jälle kõrvaltuppa. Mina ootasin mürgitust, plahvatust või mõlemat korraga ja hakkasin pelmeene värisevate kätega praadima.

(jätkub raamatus)


Kohtusin kahe sõbraga kohvikus, kust suundusime legendaarsesse Valli baari. Teine sõber, Haapsalu poiss Marek polnud selles 1970ndatel rajatud, oma interjööri poolest kultuurimälestiseks kuulutatud baaris kunagi käinud, kuid lugusid oli kuulnud küll. Niisiis otsustasime oma kolmese kambaga Müürivahe tänavale suunduda ja kuulsad Millimallikad kurgust alla kallata.

Väike tumedate paneelidega vooderdatud baar oli täis nagu alati. Nii oli juba ka osa selle külastajatest. Baarileti äärde saadud ja kolm identset majanapsu tellitud, vahtis Marek pitsis hõljuvat ebamäärast ollust kerge kõhklusega. Aniisiviin, tekiila ja Tabasco kaste – joogi koostis talle kindlustunnet ei lisanud, aga sellest hoolimata lõime pitsid kokku ja lasime teraval joogil oma sisemust kõrvetada. Kui muud mitte, siis vähemalt saime lahti gripihooajal iga nurga taga varitsevatest pahadest bakteritest. Võib-olla inimorganismile elutähtsatest headest bakteritest ka.

Tükk aega toibunud, kuulsime heledat naishäält, mis jämeda nõukaaegse baarileti teisest otsast meie poole hõikama hakkas.

„Evelin Ilves! Vaadake, Evelin Ilves!“

Silmitsesin enda ümbrust diskreetse tagasihoidlikkuse, kuid ka kerge uudishimuga. Kas esileedi – või tollal juba endine esileedi – oli tõesti kuulsa baari uksest sisse astunud? Mina presidendiprouat siiski ei märganud.

„Evelin Ilves!“ hõikas naine endiselt ja naeris valjult.

„Issand, ta vist arvab, et sa oled Evelin Ilves!“ Marek sosistas mulle kõrva ja noogutas naise poole, kes meie suunas juba rõõmsalt lehvitas.

(jätkub raamatus)


Eesti naine on rööprähkleja. Tal on kodu ja lapsed, karjäär ja harrastused ning nagu sellest juba ei piisaks, täiendab ta ennast tihti veel kõrgkooliski. Käib laitmatult riides ning näeb igas olukorras hämmastavalt ilus välja. Kuidas ta seda kõike suudab?

Mina tunnen selliseid eesti naisi palju. Ma olen proovinud nende käest korduvalt vastust saada, et imevalemi salajastest komponentidest mõned pisarad ka enda peale pritsida, aga mulle tundub, nagu nad ei saaks mu küsimusest arugi. Tegemist on justkui hingamisega, nii iseenesestmõistetav on see neile.

Nii ma lihtsalt hingangi. Nii ma lihtsalt olengi täiuslik.

Nagu Maikrahvi müügi- ja turundusjuht Lii, kes mind alati sama ilusa ja säravana vastu võtab. Isegi siis, kui restorani õdusate võlvide all on eelmisel õhtul pea keskööni kestnud veiniõhtusöök korraldatud (kus ta on muidugi mõista oma heleda aasiapärase kleidi, hooletu juuksekrunni ja loomuliku meigiga õhtu kuningannaks olnud) ja me saame kohe järgmisel hommikupoolikul kokku, et uudiskirjadest, reklaamidest ja sotsiaalmeedia postitustest rääkida.

„No duši alt astusin läbi,“ hõikab ta mulle vastuseks ja mainib kui muuseas, et on juba ka trennis käinud.

Mida kuradit?!! Mina olen seniks kõigest hommikusööki söönud!

(jätkub raamatus)


Jõudsin kõigest mõned laused lahti kirjutada, kui juba saabusid pelmeenid. Neid oma kahvliga jahtides märkasin seinal rippuvaid arvukaid plakateid. Paar kvartalit eemal asuvas Salme kultuurikeskuses tundus toimuvat nii mõndagi – ilmselgelt ka selsamal õhtul.

Muusikalavastus „Tooma jõululegend“ superstaaride Jüri Pootsmanni ja Elina Borniga, „Lantimiskunstnikud“ koos vendade Piusidega, Andrus Kiviräha sulest ja Jan Uuspõllu kehastatud „Päkapikk“...

Ja järsku haaras mind kurbus. Oli teine detsember ja ma teadsin juba ette, et enne uut aastat Tallinnasse enam ei jõua. Millest kõigest ma ilma jään!

Pelmeenid söödud, artikkel kirjutatud ja teinegi hõõgvein alla kulistatud, hakkasin tasapisi sadama poole lonkima. Muidugi olin õnnelik, et saan mõne tunni pärast Helsingis koduuksest sisse astuda ja oma abikaasat kallistada, oma pehmes voodis magada, hommikul ise tehtud smuutit klaasi valada ning pärastlõunase koosoleku järel Evento toimetuses kõigi oma toredate kolleegidega juttu ajada. Aga samas olin ma kurb. Nii äärmiselt kurb, et ma peaaegu nutsin. Võib-olla nutsin ka päriselt. Ma ei tea, kas need pisarad tekitas mu kurbus või merelt kunagise kolleegi teooria järgi puhuv põhjatuul.

Oma pagasit sadamasse vedades meenus mulle, kuidas ma olin saatkonnas töötades end pidevalt tundnud. Helsingis peatudes oleksin tahtnud olla Tallinnas, ja kui ma sinna sain, pidas Helsingis keegi lähedane sünnipäeva. Ükskõik kus ma ka polnud, olin alati vales linnas ja valel ajal. Nagu oleks mind kätest ja jalgadest eri suundadesse sikutatud, nii et ma vöökohast kohe-kohe lahti rebenemas. Nagu oleksin köis, mille vedamisega Helsingi ja Tallinn oma jõudu katsusid: „Noh, vaatame, kumb ta endale saab!“

(jätkub raamatus)


Euroopat puudutava rändekriisi detailidesse on siinkohal mõttetu süüvida, kuid paljude eestlaste tauniv suhtumine pagulastesse paneb soomlase imestama küll.

Mitte nii, et ka Soomes tahetaks kohe uksed lahti lüüa ja kõik soovijad avasüli vastu võtta. Samal ajal kui kümned tuhanded varjupaigataotlejad hakkasid läinud aastal hordidena Soome piiri ületama, tuli valitsus välja oma suurejoonelise kärpeplaaniga.

„Riik tahab oma karvase käpa kolmes voorus tööd rabavale soomlasele tasku panna, aga samal ajal ühiskonna kulul elama saabuvaid pagulasi nunnutada!“ – „Piirid kinni ja kõigepealt oma inimeste asjad korda!“. Nii kõlasid loosungid Helsingi tänavatel korraldatud meeleavaldustel.

Ühel neist lehvis ka Eesti trikoloor. Vähemalt keegi oli keset võõraviha omaks voetud.

Umbes samal ajal rääkisin pagulaskriisist sõbrants Susannaga. Tema kui välismaalane oli eestlaste pagulaskriitilisusest südamepõhjani solvunud.

„Mina olen ju ka sisserändaja!“ tuletas ta mulle meelde, kui me ta firma laoruumides taimeteed rüüpasime. „Kas see, et eestlased välismaalasi silmaotsaski näha ei taha, tähendab seda, et ka mina pole teretulnud?“

Läinud aasta riigikogu valimiste eel tegin ajakirjanduse jaoks gallupit noorte täiskasvanute valimiskommetest Eestis. Vastajate hulka sattus ka üks mu tuttav, kes keeldus kategooriliselt valimast ja pidas tähtsaks seda, et Eestisse välismaalasi elama ei lastaks. Tahtsin küsida ta käest, kas ta on kunagi minu kodakondsuse peale mõelnud, aga jätsin siiski küsimata. Tundus, et minu välismaalasus teda üldse ei häirinud.

Kuid mis häirib?

(jätkub raamatus)


Üldlaulupidu, eestluse ja eestimeelsuse kõige püham väljendus. Sest ilma lauluta poleks eesti rahvast. Ilma lauluta, ilma helidesse põimunud lootuseta, ilma ühise püüdluseta vabaduse poole oleks ta võõra voimu all hääbunud. Kuid laul andis jõudu ja laul langetas lõpuks ka raudse eesriide. Laul mõjus kui nõukogude koletise vöö alla antud võimas hoop, mis ta põlvili langetas ja võimaldas talt pea ühe kiire mõõgasähvatusega maha raiuda...

No aga muidugi pidin ka mina laulupeole saama! 2009. aasta juulis, päev pärast Haapsalus peetud Scooteri kontserti astusin ma Tallinnas bussist maha ja suundusin lähimasse trammipeatusse. Seal seisid paljud teisedki kesklinna soovijad, aga tramm ei tulnud. Tavaliselt piisas mõnest minutist, aga seekord ootasime vist juba üle kümne.

Lõpuks kolistas üks tramm meieni vastassuunast. Juht avas peatusse saabudes akna ja hõikas meile: „Rongkäik on alanud! Minuga saate veel Ülemistesse, aga muidu on trammiliiklus seiskunud.“

Mina polnud nii varajase rongkäiguga üldse arvestanud. Muidugi teadsin, et see toimub – olin ma ju teel seda vaatama –, aga mul olid kirjas vaid Triinult saadud kellaajad. Tema koor hakkaks liikuma nelja paiku ja sinna oli veel tublisti aega.

Kõndisin tagasi jaama, võtsin takso ja sõitsin sellega nii kaugele, kui sain. Korterit mul enam polnud, niisiis ööbisin ühes kesklinna hostelis.

„Paistab, et meie sõit lõppeb siin,“ ütles juht, kui me Estonia puiestee kandis suletud tänavani jõudsime.

Maksin sõidu eest, soovisin head aega ning astusin tänavale ja hakkasin oma pagasiga Viru väljaku poole liikuma.

Siis nägin ma seda, ja see lõi mind pahviks.

Rahvariietes inimmassid veeresid mööda päikeselist Pärnu maanteed alla. Kõik naeratasid laialt, laulsid ja hõiskasid, lehvitasid käsi ja lippe. Tänava ääres ei tahtnud pealtvaatajatele piisavalt ruumi olla. Ka nemad naeratasid, laulsid, hõiskasid ja lehvitasid.

„Elagu!“ kostis siit ja sealt. „Elagu lauljad, elagu pealtvaatajad, elagu Eesti!“

Ma olin seda kõike telekast näinud, aga see polnud mind siiski päriseluks ette valmistanud.

Ja siis märkasin ma järsku, et ei näinud enam korralikult, sest mu vaatevälja katsid pisarad. Ma seisin Viru väljaku veerel ja nutsin lahinal oma päikeseprillide taga.

(jätkub raamatus)

Ilmumisandmed

Osa tekstilõike on ilmunud varem autori soomekeelses raamatus
„Viron viemää – Viroilun laajempi oppimäärä“ (Svalbooks, 2010 & 2011) ning ta Eesti Päevalehes avaldatud arvamuslugudes.

Autoriõigus: Terhi Pääskylä-Malmström ja Petrone Print OÜ, 2016

Toimetaja: Epp Petrone
Keeletoimetaja ja korrektor: Triinu-Mari Vorp
Makett: Madis Kats
Kujundaja: Marja-Liisa Plats
Kaardi kujundaja: Kudrun Vungi
Fotoalbum: Terhi Pääskylä-Malmström, Martin Vällik, Karin Helstein, Jenny Miller, Atte Malmström, Timo Suutarinen, Pekka Honkonen

Trükk: Greif OÜ

ISBN 978-9949-587-00-1 (trükis)
ISBN 978-9949-587-01-8 (epub)

pehme kaas, 130 x 190 mm
296 lk

Kommentaar

  1. Suur tänu autorile ülimalt mõnusa ja laheda lugemise eest! Nii mõnus huumor, hea sulega kirjutatud kriitika mõlemale rahvusele ja harjumustele. Väga hea lugemine!

  2. Ammu pole juhtunud lugema nii kirglikku armastusavaldust!
    Aitäh, ilusa hingega ülelahe-naabrinaine, et mu väiksele ja hallile – aga kallile – kodulinnale kuldse kuu selga kirjutasite!

  3. küllaltki ladusalt kirjutatud raamat, samas on autor vahepeal võrdlemisi kalk eesti asja suhtes ja teinekord suisa tibi, kellele kõik lihtsalt kätte tuleb. liiga palju kohtab raamatus feministlikku plära – kuule, terhi, meil on juba barbi pilvre ja kati vatmann olemas! huvitav on muidugi avastada, et autor õppis eesti keelt ajakirja kroonika abil, elas tõsielusarja baar teise hooaja vanalinnakorteris, fännab paljusid eesti artiste ning armastab tallinna söögikohti ja paljude kohalike poolt vihatud rimi poeketti.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga