MinuSydney_kaas
12,00 €

Ilmunud
01. 2019

Austraalia suurimasse linna ja majanduskeskusesse Sydneysse tõi mind uitmõte: tulin 1990ndate lõpul siia vahetusõpilaseks. Nüüd elan ma Smaragdlinnas koos oma austraallasest ja Eesti-entusiastist abikaasa ning kahe tütrega.

Roheluse ja loodusliku ilu poolest maailma tipus olev Sydney võrgutab külastajat oma pöörase fotogeensusega. Öeldakse, et Sydneys on peidus sada Sydneyt. Minu arust on neid rohkemgi. Siin on üle saja ranna, pisikeste ajalooliste nukumajade rajoonid, laheäärsed laevaehituskompleksid ja uhiuued korrusmajad. Mägine eeslinn ja Austraaliale omased võsametsad. Küpsete marjadega mooruspuud, kirkalt õitsvad bugenvillead ja käratsevad linnud.
Kui maailmakuulsad postkaartidelt tuttavad ooperimaja ja sadamasild on ära nähtud, tuleks kindlasti harrastada linnaosaturismi ning avastada erinevaid omanäolisi mitmekultuurilisi Sydney paiku. Kas või jalgsi – üle seitsme silla!

Katkendid

Enne maandumist näidatakse lennukis Austraalia tolli karantiinivideot, kus tutvustatakse riigi karme nõudeid sissetoodavate looduslike materjalide ja toidu kohta. Videos vitsutavad idaeurooplasena näivad ema ja poeg lennukis suitsuvorsti ning tahavad seejärel alles jäänud vorstijuppi maale sisse tuua. Sellega pole aga päri kohalik toll, kes mõlemat tegelast sellise käitumise peale vanglakaristuse ja rahatrahviga ähvardama asub. Minu väike teismelise süda on video lõppedes ärev. Mis ma oma köhakommide ja nätsuga nüüd peale hakkan? Oi, kuidas ma ei taha, et mu Austraalia seiklus lõppeks trellide taga enne, kui see üldse alatagi jõuab.

(jätkub raamatus)


Hallide pilvelõhkujate asemel näen aknast hoopis üht ilmatuma suurt igasse ilmakaarde laiuvat aedlinna. Punased katused vahelduvad roheliste puude ja parkidega ning mõnes kohas võib näha otse majade ääres päikese käes sillerdavaid lahesoppe. Segadus mu peas on korralik ja ma ei tea, mida oma uuest kodulinnast mõelda. Ometigi pidi Sydney ju oma peaaegu nelja miljoni elanikuga suurlinn olema? Kas tõesti peetakse siinpool maakera metropoliks ühte väga laiaks veninud pereelamute rajooni?

(jätkub raamatus)


Tänapäeval elab Sydneys peale kõige vanemate eestlastest sõjapõgenike veel kaks suuremat eestlaste rühma. Üldistades võiks neid kutsuda haritud professionaalideks ja seljakotiränduriteks. Vahel on sponsorviisaga Austraaliasse elama asunud eestlasel just selline Austraalia riigile vajalik eriala, millest on siin hetkel puudus. Nii on võimalik leida tööandja, kes on nõus eestlast niinimetatult sponsoreerima ehk talle paariks aastaks töökohta pakkuma. Kui kokkulepitud aastad on ära töötatud, on sellistel inimestel seaduslik õigus Austraaliasse elama jääda. Niisuguste viisaprogrammide raames on sadu, kui mitte tuhandeid eestlasi Austraaliasse emigreerunud. Nad on tihti austraallastega pere loonud ja lapsed saanud.

(jätkub raamatus)


Sydneylased armastavad rannikujalutuskäike niivõrd, et rühm entusiaste on saanud kohalike linnaosavalitsuste toetuse, et avada kõigile huvilistele senisest kõige pikem, 80 kilomeetri pikkune matkatee. Rada ühendaks omavahel kahte kuulsamat randa Bondit ja Manlyt. Sellel alal on juba mitu erineva pikkusega jalutusrada, kuid nüüd soovitakse need kõik omavahel ühendada ja terve rannikuosa üheks pikaks jalgsi läbitavaks teeks muuta. Idee eestvedajate sõnul oleks see tänu hingematvatele vaadetele, linnalähedusele ja ajaloolistele vaatamisväärsustele üks maailma ilusamaid matkamiskohti.

(jätkub raamatus)


Kui Rob pärast meie tutvumist esimest korda elus omal käel Eestit avastab, saan temalt ühe kummalise telefonikõne, mille üle ei saa imestada, kui arvestada sellega, et tema on harjunud Austraalia ookeanirandadega.
„Tšau, ma olen nüüd siin Pärnu järve ääres!“
„Mis mõttes järve? Pärnus ei ole järve!“ ei saa ma aru, mida ta mõtleb.
„On küll! Ma olen selle suure järve ääres! Vesi on väga tasane. Laineid üldse ei ole ja pealegi, ma jõin vett ja see pole üldse soolane!“
„Appiiiiiii!!!“ hüüatan torusse.

(jätkub raamatus)


Eestis saab silda teleuudiste kaudu näha vana-aastaõhtul, mil sadamasillalt üks maailma võimsamaid ilutulestiku vaatemänge taevasse lastakse. Tule-show maksab küll mitu miljonit dollarit, kuid toob kohalikule majandusele turistide arvelt omakorda kümneid kordi rohkem raha sisse.

Ilutulestiku olulisusest nii kohalikele kui ka külalistele annab aimu kirg, millega suursündmuseks valmistutakse. Nii telgivadki kõige innukamad juba päev varem kuskil rannikul, et endale miljoni dollari vaade kindlustada. Rahvast koguneb Sydney lahte ümbritsevatele aladele kokku umbes poolteist miljonit inimest. Pole ka ime, kui uus aasta keset sooja suveööd saabub!

(jätkub raamatus)


Mitme auhinnaga pärjatud kuulus Austraalia kirjanik Peter Carey on Sydney kesklinna kallal väga vängeid sõnu kasutanud. Tema arvates pole kesklinna disaininud, planeerinud ja ehitanud tegelastel olnud mitte kõige kuradimatki aimu kultuuri ja inimeste eluviiside kohta. Sest muidu poleks nad ehitanud „siia maailma kauneimasse linna neid tumedaid, mädanevaid, eluvõõraid keskkondi“, nagu ta ütleb.

(jätkub raamatus)


Kulukas on ka kiirabi! Sydneys tükk aega elanuna hakkan tähele panema tuttavate jutte sellest, kuidas inimesed lasevad oma pereliikmetel end ise traumapunkti sõidutada. Eestis kutsutaks kiirabi. Läheb tükk aega, enne kui ma aru saan, miks kiirabi justkui välditakse. Nimelt läheb selle väljakutsumine patsiendile sadu dollareid maksma. Haigekassa kiirabiteenust siinses osariigis kinni ei maksa!

(jätkub raamatus)


Talvestki on Sinimägedes omaette turismiobjekt tehtud. Ajalooliste elumajade kaminatest ja ahjudest paiskub kargesse õhku magusat puusuitsu ning villased kampsunid ja mütsid on kohalike seas hinnas. Talvisel pööripäeval ehk juunis peetakse Katoombas piirkonna suurimat talvevõlufestivali ehk Winter Magic Festivali. Siis saab kohaliku loomingulise kontingendi fantaasia tõelised tuurid sisse ning tänavaparaadil näeb lõpmata uhkeid kostüüme. Peatänaval tervitavad külastajaid erinevad tantsu- ja muusikatrupid ja kohalike kunstnike müügiletid.

(jätkub raamatus)


Hoolimata probleemide rägastikust tõmbab mind nende maailma vanimate, vähemalt 60 000 aastat kestnud kultuuride poole. Nii ei mõtle ma kaua, kui magistrantuuri lõpus tuleb pakkumine minna Loode-Austraaliasse Pilbara regiooni väikesesse Roebourne’i linna kuuks ajaks vabatahtlikuks antropoloogiks. Olen seal yindjibarndi rahva juures.

Mind võtavad vastu sõbralikud, oma keele ja kultuuri üle uhked ning seda järgmistele põlvkondadele edasi anda soovivad yindjibarndi hõimu liikmed. Nende keskuses käib vilgas hõimuvanemate intervjueerimine, mälestuste kogumine, trükiste väljaandmine ning meedia- ja arhiveerimistöö.

(jätkub raamatus)


Otsustame Di’ga ka ise mõnda sellisesse kaugemal asuvasse kõrbekogukonda külla minna. Uurime igas suunas asuvaid kunstikeskusi tutvustavat maakaarti ning asume aga ühe poole sõitma. Alice Springsist välja sõites lõpeb peagi asfalttee, mis läheb üle kinnitambitud liivateeks. Eesti kruusateega võrreldes on tegemist märgatavalt karmimate oludega. Sellisel kive, tolmu ja rööpaid täis kõrbeteel tuleb ka kiirust ettevaatlikumalt valida. Niisugusele kõrbekülaskäigule asudes on hea mõte piisavalt vett kaasa varuda ning alevisse ette helistada ja öelda, et asume nende poole teele.

(jätkub raamatus)


Eestikeelse raadiosaate tegemine on minu jaoks nii proovikivi kui ka loominguline rõõm. Siin olen õppinud uudislugusid tõlkides palju Austraalia elu ja ühiskonna erinevate tahkude kohta. Mõtlen regulaarselt sellele, milline uskumatu võimalus mul on – Austraalia maksumaksja raha eest oma emakeeles töötada. Siia, eri rahvusest kolleegide keskele, mida mu ülemus väikeseks ühinenud rahvaste organisatsiooniks kutsub, on tore tulla!

(jätkub raamatus)


Kui peaksin kogu linna ühe värviga kirjeldama, oleks selleks kirgas sinine – taeva- või safiirsinine. Rahvasuus kutsutakse Sydneyt aga hoopis Emerald Cityks ehk Smaragdlinnaks – kaudselt Ameerika kirjaniku L. Franks Baumi lasteraamatu „Võlur Oz“ järgi, kus sellenimeline kuulus ja hiilgav linn ongi smaragdrohelist värvi. Selles Ozi võlumaa pealinnas paistab kõik üdini meeldiv olevat.

(jätkub raamatus)

Ilmumisandmed

Autoriõigus: Triin Pehk ja Petrone Print OÜ, 2019

Toimetaja: Triinu-Mari Vorp
Kujundaja: Heiko Unt
Kaardi kujundaja: Kudrun Vungi
Küljendaja: Aive Maasalu
Makett: Madis Kats
Albumi fotod: Triin Pehk, Michael Morris, Rob Morris, Kaja Koort

Trükk: Greif OÜ

ISBN 978-9949-651-37-5 (trükis)
ISBN 978-9949-651-38-2 (epub)
ISBN 978-9949-651-39-9 (epub)

Esikaane foto: Triin Pehk
Autori foto: Triin Pehk

pehme kaas, 130 x 190 mm
224 + 16 lk

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga