minu_sitsiilia

Ilmunud
03. 2012

Sitsiilia võlub oma värvide, lõhnade ja maitsetega.

Sitsiilia hirmutab oma maffiajuttude, suure tööpuuduse ja kohatise minnalaskmisega.

Kui aga panna siinne hea ja halb kaalukausile, siis head on kindlasti tunduvalt rohkem.

Ja kui päike särab, meri sillerdab ning kusagilt pisikesest pagaripoest kannab soe tuul sinuni äsja küpsetatud saia magusat lõhna, siis tundub, et kõik halb kaoks nagu hoopiski…

Sitsiilia ja selle pealinn Palermo oma muretu elurütmi ja südamlike inimestega võlusid mind nii, et jäingi siia. Minust ei saa kunagi päris sitsiillast, küll aga on kohalikud mõjutused teinud minust parema ja rõõmsameelsema inimese.

Mae Merusk

Katkendid

Minu majaesine tänav on ühesuunaline, aga kuna ma ei viitsi kunagi ringiga sõita ning kahesuunalise tänava nurgani on kõigest mõnikümmend meetrit, siis ma ei leia, et selle väikese maa läbimine vastassuunas oleks raske kuritegu. Seda enam, et minu kodutänavat kasutavad parkimiseks vaid siinsed elanikud ja liiklus peaaegu puudub. Olingi oma rolleriga läbimas seda mõndakümmet keelatud meetrit peatee suunas, kui alles viimasel hetkel märkasin lähenemas karabinjeeride autot, mis minu manöövrit nähes peatus.

Karabinjeer tegi akna lahti:„Ja kust teie tulete?”

„Mmmm… siitsamast… mul oli ratas kõnniteel ja pöörasin ainult välja…”

„Siit ei tohi te kusagile pöörata, kas te ei tea, et see on ühesuunaline tänav?!”

„Tean küll, aga ma olin siin nii lähedal ja…”

„Nüüd pöörate tagasi ja sõidate õiges suunas!”

„No las ma lähen siitsamast – olen ju juba ristmikul – mis see siis ära ei ole!”

„Kohe pöörate ringi ja lähete õiget teed!”

„Palun… ma enam ei tee!”

„Hästi, aga et see oleks viimane kord!” manitsesid karabinjeerid mind nagu pahandust teinud last ning sõitsid minema.


Vahel varahommikuti, kui ees on näiteks sõit lennuväljale, olen läinud liinibussile oma kodu juures asuvast bussipeatusest. Kuna ma kasutan bussi suhteliselt harva, siis loomulikult pole mul piletit. Seaduse järgi peaks bussijuht seda ka bussis müüma, aga piletid on millegipärast pidevalt otsas.Ühel varahommikul olin bussipeatuses, kohver näpus. Buss peatus minu märguande peale ja ronisin peale. Kuigi teadsin, et juhil nagunii piletit ei ole, läksin seda ometigi küsima – sedamoodi sain olla vähemalt aus nii tema kui ka iseenda ees.

„Äkki oleks üks pilet müüa…?”

„Ei ole, otsas on.”

„Aga mis siis saab…” uurisin moe pärast, kuigi ma teadsin, et siin ei aja ükski bussijuht sind bussist maha ja võid rahus edasi sõita.

„Oh, ära pabista, nii vara hommikul ei ole kontrolle kohe kindlasti mitte liikvel, sõida, kuhu aga vaja on!”


Nädalavahetuseks üksijäämine sitsiillasele ei sobi. Mida suurem seltskond suudetakse kaasa haarata, seda parem.

Kui saabutakse kusagile baari, restorani, klubisse, kus eeldatavasti võib kohata mõnd inimest, keda tuntakse, siis ei saa tõeline sitsiillane enne rahu, kui on kohale tiiru peale teinud, ennast näidanud, kõik üle vaadanud ning tuttavad näod ära tervitanud-musitanud. Kedagi tuttavat isegi distantsilt nähes ei ole ilus teha nägu, et sa teda ära ei tunne või ei näe – tuleb endast märku anda, inimest nimepidi hüüdes ja talle lehvitades. Sama lugu on tsikli- või autoroolis olles – kunagi ei ole kena sõita tuttavast inimesest tuima näoga mööda, vaid tuleb ikka signaalitada ja tervitada. Midagi taunimisväärset ei ole ka selles, kui jäetakse oma liiklusvahend keset tänavat seisma, et sõbraga paar sõna vahetada. Liikuma hakatakse alles seepeale, kui tagaolijad hakkavad närviliselt signaali andma.


Esimesel siinolekuaastal ei suutnud ma aru saada, miks kohalikud naisterahvad juba oktoobrikuus saapad välja otsivad – minul oli veel novembriski paras sandaalidega käia. Nüüd on mul endal ka oktoobris saapad jalas ja palav polegi. Mugava kliimaga harjub liiga ruttu ning unustatakse pakane ja lumetormid. Lumi meeldib mulle tegelikult siiamaani, aga kui aus olla, siis ainult suusatamiseks. Sama asi on ka riietusega. Kui sooja on alla 25 kraadi, siis ma lühikeste varrukatega tavaliselt ringi ei liigu. Talvel võib temperatuur kerkida tänu päikesele suhteliselt kõrgele. Kui päikest pole, on õhk jahe. Seda huvitavam on vaadata ameerika turiste, kes ka jaanuaris ei soovi šortsidest loobuda ning lasevad oma lilladel kintsudel vapralt linna vahel välkuda.Suur probleem on kohalikel daamidel, kes on endale väärtuslikud karusnahksed kasukad muretsenud, sest kasuka kandmise ilm puudub Sitsiilias täiesti. Minu meelest sobib kasukas kokku ikka ainult lume ja tuisuga. Aga kui peen karusnahk on ostetud, siis peab seda ka demonstreerima. Nii võibki kohata linna vahel aeglaselt patseerivaid sinjoorasid, kasukahõlmad eest lahti, et liiga palav ei hakkaks.


Eestlased hobuseliha ei hinda, aga mitte ainult Sitsiilias, vaid ka mujal Lõuna-Itaalias süüakse seda hea meelega. Catania kandis leidub hobuseliha ja sellest valmistatud kotlettide müügikohti. Samuti võib hobuselihast roogasid tellida mitmes restoranis. Palermos saab hobuseliha mõnest üksikust lihunikupoest, aga restoranimenüüdes ma seda kohanud pole.

Mina olin aastaid kindel, et hobuseliha ei võta ma suu sissegi. Tegemist on ju inimese sõbraga ‒ see oleks sama, kui süüa näiteks koera. Ent aastaid tagasi olin Napolis sõprade juures kodusel lõunasöögil, kus grilliti kala. Kõik teadsid, et mina kala ei armasta, ja ettenägelikult oli minu jaoks varutud kena lihatükk, mis rändas grillile.

Kõik maiustasid grillkalaga ja mina toimetasin oma lihatükiga. Kui mul oli liha otsas ja taldrikki saiaga üle käidud, tunti huvi, kuidas mulle liha meeldis.

„Väga hea oli! Tänan! See oli vist vasikaliha, sealiha vaevalt, sest polnud üldse rasvane.”

Seltskond jäi vaikseks, vahetati tähendusrikkaid pilke ja siis kostis kusagilt kööginurgast:

„Ihahhaaa!”


Hügieeniga Sitsiilias keegi üle pingutama ei hakka. Minul ei ole eriti kogemusi siinsete meditsiiniasutustega, küll olen ma aga doonor ja käin iga kuue kuu tagant verd andmas. Aastaid tagasi, kui esimest korda doonoripunkti läksin, sain kustumatu elamuse. Kuna oli suvi ja palav ilm, kandsid ka sealsed töötajad varbavaheplätusid ning valge kittel oli vaid kauge talvine mälestus. Ei mingit ametlikkust. Sind võetakse vastu kui sõpra ja sinuga suheldakse kui sõbraga. Isegi vere loovutamisest osatakse siin teha lõbus sündmus.Tähtsaim tegelane kogu personali hulgas oli rinnakas hilisemas keskeas medõde, kes pakkus oma võlusid avarast dekolteest kõikidele näha. Kui ma, käsi pikal, vereandmistoolil lamasin, toodi ruumi koer, kelle medõde kohe sülle kahmas, teda oma pojukeseks – figliolo’ks – nimetades. Kedagi ei paistnud huvitavat see, et sellises steriilses ruumis on ka kõrvaliste isikute juuresolek taunitav, neljajalgsetest rääkimata. Koer undas oma perenaist nähes rõõmust ja loomulikult käis kogu personal peni kõrva tagant sügamas.Mind sellised asjad ei häiri – vastupidi, olen hügieeniga liialdamise vastu ning armastan hullupööra koeri. Imestama pani ainult, kuidas saab meditsiiniasutuses midagi sellist olla. Minust jäi kogu seltskond sinna edasi koeraga tegelema.

Ilmumisandmed

Autoriõigus: Mae Merusk ja Petrone Print OÜ, 2012

Toimetaja: Tiina Kanarbik
Keel ja korrektuur: Triinu-Mari Vorp
Kaanekujundus ja makett: Anna Lauk
Kaart: Kudrun Vungi
Pildialbum: autori fotod, kui pole märgitud teisiti
Pildilisa küljendus: Margit Randmäe

Trükk: Greif OÜ

ISBN 978–9949–479–81–8 (trükis)
ISBN 978–9949–479–82–5 (epub)

pehme kaas, 130 x 190 mm
246 lk

Kommentaar

  1. Super raamat:) Raamatus oli absoluutselt kajastatud kõike, mida ma soovisin teada saada. Väga mitmekülgne ja huvitav MInu-raamat.

    Autorile edu edaspidisteks õnnestumisteks!

  2. Raamat oli väga informatiivne, aga millegipärast hõngus igalt leheküljelt autori kalki ja külma suhtumist kõigesse – ma pole varem midagi sellist tundnud raamatut lugedes.

  3. Väga meeldis. Palju huvitavat infot ja kirjutatud ka mõnusalt humoorikalt.

  4. Pean tunnistama, et jagan Aksu seisukohta. Ma ei lugenudki lõpuni, kuidagi häiris see autori suhtumine. Sama suhtumist mäletan Kreeka raamatust. Ei tea, kas paadunud giidide omapära? Ja mulle tundus, et kirjeldatud seigad jäid liiga pealiskaudseks, need olidki lihtsalt mingid seigad, mitte niivõrd seostatud jutt. Oleks natuke rohkem “kirjandust” ja mõtisklusi kui vaid kuivi seiku tahtnud. Enamik neist seikadest polnud minu arust isegi kuigi mainimisväärsed.

  5. Minu ja ka mu ema arvates on raamat väga ladusasti kirjutatud ning me ei kohanud mitte ühelgi leheküljel autori külma suhtumist, pigem oli tegemist neutraalsusega…et võtan olukorda nii nagu see on ja ei vingu iga asja üle. Raamat ei kirjeldanud mitte ainult Sitsiiliat ja sitsiillasi vaid pigem kogu Itaaliat, mis jääb Roomast lõunapoole ning mul oli selle lugemisel nii palju äratundmisrõõmu, et tegi meele kohe nii heaks. Armastan Sitsiiliat väga ning olen nõus sinna igal ajal jälle minema – mitte küll elama, kuid olema küll. Soovitan seda raamatut lugeda kõigil.

  6. Väga huvitav raamat. Lugesin ühe korraga läbi. Edu autorile!

  7. Minule raamat meeldis. Kuigi ise Sitsiilias veel käinud pole, elab mu sõbranna seal – ning palju raamatus kirjeldatust langeb kokku sellega, mida tema mulle saare ja sealse elu kohta rääkinud on. Kirjastiil oli ladus ja lihtsalt loetav. Seigad huvitavad, raamat andis hästi edasi ka autori emotsioone. Minu meelest väga hea kirjutis.

  8. Mõnus lugemine! Väga meeldis.

  9. Sooviks väga ühele inimesele raamatut kinkida, aga kõikjal läbi müüdud :(

  10. Tere,
    Kuigi paberraamat on läbi müüdud, siis e-raamatu kujul on see õnneks saadaval ja samuti saab e-raamatut kinkida. Selleks tuleb tellimust vormistades klikkida tekstil “Soovid osta kingituseks?” ja täita kingi saaja nimi ja e-maili aadress. Meie e-poes maksab “Minu Sitsiilia e-raamat 7,19 eur. https://eraamatud.petroneprint.ee/book/9789949479825/minu-sitsiilia

    1. Tänan :)
      Siiski on kingisaaja nö vanakooli inimene ja soovib just paberraamatut käes hoida :) loodame, et äkki kellelgi kusagil riiuli üle ja ei oleks midagi selle müümise vastu :)

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga