Minu Prangli Annika Prangli

Igal juhul on see tore, et saame oma majale ise nime valida, ja see on meil hoobilt olemas: Prangliranna. Nagu oleks koht ja nimi meid juba ammu oodanud.
Mõni aeg hiljem lähen panka oma ettevõttele pangakaarti taotlema.
„Tegemist on ettevõttega Prangli Reisid,“ ütlen pangatöötajale. „Minu nimi on Annika Prangli ja aadress on Prangliranna, mis asub Prangli saarel.“
Pangatöötaja vakatab, vaatab mind pikalt üle laua, enne kui küsib: „Kas te olete ikka päriselt olemas?“

jätkub raamatus

Ühel teisel päeval otsustavad aga minu koduteel elavad kurikuulsad keisripoisid, kelle eest ka vallavanem kunagi hoiatas, mind proovile panna. Nad hüppavad mulle järsku tee peale ette. „Nii, Prangli, see on meie tee ja meie ei soovi, et sa siin sõidad, sest sa teed meie tee katki!“
Esimesest ehmatusest üle saanud, jõuan nendega kokkuleppele, et ma siiski ei ööbi siin tee peal autos. Mida külarahvas veel arvaks?
„Ahhaa, sa oled ju rikas!“ kõlab külamehe suust selle peale.

jätkub raamatus

Mida õigupoolest tähendab see vanajumala seljataga elamine? See lause on muutunud Pranglil peaaegu käibefraasiks nii usklike kui mitteusklike hulgas. Kui pahupoole pealt vaadata, võidakse seda teinekord tõlgendada ka kontekstis, et keegi ei näe, mida siin tehakse, ning teeme, mis tahame. Küll aga tasub vaadata sügavamale ja mõelda, kas ikka on nii.

jätkub raamatus

Laev sõidab välja, tuulekiirus 8 m/s. Härra ei usu, et tuul on 8 m/s. Tema jaoks on see peaaegu 15 m/s, sest Mustal merel tähendab selline lainetus 15 m/s. Härrale on laevareis liiga pikk. Selgitan, et saar lihtsalt ongi nii kaugel. Lõpuks jõuame saarele. Härra teeb oma arust nalja, et kas see ongi meie buss, ja osutab veoautole.
„Nii on,“ ütlen mina.
Härra otsustab, et tema küll sellega ei sõida, sest tolmu lendab ja Gruusias lõpetati niisuguste autodega sõitmine ära juba siis, kui sõda lõppes.

jätkub raamatus

Looduse tasakaal on sel aastal Pranglil kuidagi kreenis ja nastikuid voorib siia-sinna tõesti iga nurga peal. Ei enne ega pärast seda pole niisugust maorohkust saarel näha olnud. Tavalistel aastatel on nii, et mõni nastik suve jooksul vilksatab, aga metsas või kuskil rahulikult üle tee vooglemas see ei häiri. Korra ehmatad, kuid tead, et igaühel on oma kodu. Nagu vanarahva lood räägivad, elanud vanades talumajades ikka trepi all oma koduuss, kellele piima anti. See aga, et päriselt tuleb kodus selliste loomadega tõtt vahtida, on minule liig mis
liig.
Jah, sel aastal olen oma puukuuri juures juba paar korda ehmatanud, kui puuriida alt mõni saba paistab. Tõeline šokk saabub aga juuli alguses.

jätkub raamatus

Eistuki * keskmine põhjalaud on küljelaudadest paksem ja otstest ülespoole painutatud. Seega on see tavalisest paadist natuke lühem ja töntsim, munakoorekujuline ning ilma kiiluta. Kes varem kiiluta paadiga sõudnud ei ole, sellele teadmiseks, et seda on keerulisem juhtida ning kogenematum võistleja võib jääda liialt rahmides ümber paaditelje tiirlema. Eistukiga sõitmise kohta viskavad kohalikud vahel ka nalja, et tegelikult on paati vaja kolme inimest: üks sõuab, teine karjub appi ja kolmas viskab vett välja.

jätkub raamatus

Iga uus asi on kahtlemata esmalt ikka looming ja lisaks praktilisusele on oluline tunne, millega seda teha. Kui tunne ja visioon on hästi selged, siis laabuvad lõpuks ka muud asjad. Loodusenergia maja nimi ja selle tähendus külastasid mind tükk aega enne praktilisesse tegevusesse sukeldumist. Seda on keeruline seletada, aga ikka on parem, kui sisu, atmosfäär ja hing on enne mingil tasandil valmis. Siis on lihtsam. Ma ise valiksin puhkuseks saarel maja või koha, kus saab ennast laadida loodusenergiaga: Prangli maastiku iluga, merekohinaga, päikeseloojanguga, vaikusega, rikastava eemalolekutundega, looduse puhtuse ja küllusega. Me kõik otsime tasakaalu ning üks viis looduse harmooniaga enam suhestuda on viibida selle keskel ja olla kohal. Sealt energia tuleb.