Minu Narva Katri Raik

Ilmunud
12.2013

Kahe maailma vahel

Narva pole linn, vaid riik, ja siin elab narvakeelne rahvas narvitjane. Eesti võim pelgab neid. Kui mõni kõrge riigiesindaja Narvat väisab, on tunne, et ta toob riigi süles Narva ning võtab lahkudes taas kaasa.

Siin on piirijärjekorrad ning elatusallikaks sala­kaubana üle toodav suits ja viin. Kunagine toitja Kreenholm on suletud, töötuse määr üks Eesti kõrgemaid ja sissetulek madalamaid.

Aga Narvas on ka valgest betoonist fassaadiga uus kolledžihoone, kuhu on nähtamatute tähtedega kirjutatud EUROOPA. Siin on inimesed, kes pingutavad Narva nimel ja usuvad, et Narval on tulevikku.

Minu unistuste Narva ei ole hääbuv paik Euroopa ääremaal, vaid Euroopa eelpost: uhke ja ilus linn, kus inimesed räägivad mitmes keeles, aga ühes meeles.

Katri Raik on TÜ Narva kolledži direktor. 2009. aastal tunnustati teda Valgetähe III klassi teenetemärgiga, 2012. aastal missiooni­ preemiaga ja 2013. aastal aasta naise tiitliga.

Esimestesse kuudesse mahtus palju üllatusi. Alates sellest, et sekretär oli lahkudes kaasa võtnud laualambi, paberi ja pliiatsid. Minu esimene käik oli R-kioskisse ruudulise vihiku ja pastaka järele. Telefon oli analoog ja internet läks kell viis õhtul koju, sest kohalik IT-mees läks siis minema ja lülitas modemi välja. Üldiselt saatis tema majas ka e-kirju. Arvutiklassis ei olnud üldse internetti, sest sealt tuli pornograafia, nii mulle kinnitati. Üürnikud tõid raha ümbrikus ja autojuht tuli kõrvale pandud bensiiniraha pooleks tegema. Kui ma ta lahti lasin, siis tulin õnneks selle peale, et pool tundi hiljem vaadata, mida ta teeb: muidugi pakkis talverehve oma autosse. Mind päästis mu sinisilmsus. Ma ei lugenud kohalikke lehti, kus kolledžit ja selle uut direktorit kõigis surmapattudes süüdistati. Ka kolleegid hoidsid ajalehed minust kaugemale.

(jätkub raamatus)

—-

Olen korra käinud ka Kreenholmi kudumisvabrikus. Ja see on unustamatu. Olin lapsena näinud filme sotsialistliku töö kangelastest, kes töötasid 5–6 tööpingi taga korraga. Kudumisvabrikus nägin ma naisi, kelle valduses oli mitme tänapäevase korteri jagu ruumi ning vähemalt kuus – kui mälu mind ei peta – kudumistelge. Naistel olid peas väikesed kolmenurgelised rätikud, ruumides oli lärm, külalistele anti sinised kõrvatropid, naised neid ei kandnud. Jäin üllatusest seisma ja ootamatult tibutas mulle sooja vihma selga. Olin jäänud vihmuti alla, mis käivitati, et ruumides oleks vähem puuvillatolmu. Sellistest algelistest kastemasinatest kastetakse praeguse Narva suvilates murulappe. Kõik see jättis mulje, nagu ma oleksin ajas 70 aastat tagasi sõitnud. Tsehhi meister vaatas minu suuri silmi ja ütles, et ta räägib kodus oma kahele tütrele, et kui nad ei õpi, siis satuvad nad Kreenholmi tööle.

(jätkub raamatus)

—-

Muidugi räägitakse Narvas veel igasugusest kontrabandist, mis ei pea toimuma ilmtingimata jalgsi. Igaüks teab rääkida lugusid sellest, kuidas kaup tuleb üle piiri tuua kotis, mille saab enne piiripunkti alla, jõeäärsele kõnniteele visata. Keegi korjab siis kauba üles. Tänapäeval on sillavõre küll nii tihe, et sealt midagi suurt läbi ei mahu. Räägitakse, et inimesi saab üle silla transportida külmkapis. Palju liigub lugusid jõe alt läbi veetud bensiini- ja piiritusetorudest. Nimetatakse erinevaid kohti, kus need jõe alt läbi läinud. Lisaks öeldakse, et sellised torud olla ka veehoidla juures. Igasuguseid ujumislugusid teatakse jutustada, see tundub olevat piirikaubanduse uus suund. Tänavu aprilliski püüdis mees jõge vesihõljukil 36 kasti sigarettidega ületada. Muidugi peaks siinkohal pikalt kirjutama bensiinikaubandusest, mille otsene tulem on see, et Narvas maksab taksosõit linna piires kaks eurot. Seejuures peab ettevaatlik olema, sest kui takso vahepeal peatub, et keegi saaks varem maha minna, siis võetakse raha peatuste järgi. Narvas on oma äriloogika.

(jätkub raamatus)

—-

Kinnisvaraarendajate sõnul ei saa Narva uusi elumaju ehitada, kuna korteri sissemakse raha tuuakse küll kilekotiga, aga inimestel ei ole legaalset sissetulekut, et saada pangalaenu. Paar elumaja on siiski ehitatud, vanalinna prestiižsele alale. Üks neist matkib barokki, on väikeste akende ja viilkatusega. Elada on selles majas kole ebamugav. Tean oma üürilise-kogemusest, et selles majas läheb kasutusse päris mitu täiendavat valgustit ning pikapeale harjub ära, et oma voodile lähenedes tuleb pea painutada paremale ja hommikul voodist väljudes vasemale. Muidu lööd pea vastu kaldseina lihtsalt ära või siis lööd pea läbi lae, mis on veel hirmutavam. Teise Narva uusiludusse omale korterit vaadates avastasin, et ilmselt lükkaksid mu külalised esimesel õhtul ümber kahe korteri vahelise seina ning astuksid kaitserinnatiseta Prantsuse aknast lihtsalt tühjusesse. Ärge saage valesti aru: mu sõbrad on täiesti korralikud inimesed, küsimus on ehituskvaliteedis ja elementaarses ohutuses. Aga kõige murelikumaks muutusin ma iseenda pärast, kui avastasin, et korteri välisuks avaneb nii, et kui ka kõrvalkorteri uks samal ajal avatakse, jääksin välisuste vahele lõksu. Kõrvalkorteris elas kohalik poliitik – kõik tähtsad inimesed elavad selles majas –, kellele ma millegipärast üldse ei meeldi. See korter jäi toona ostmata.

(jätkub raamatus)

—-

Algaja noore naisülemusena käisin Narva ametiasutustes asju ajamas ja olin päris hädas, kui mulle kell üksteist konjakit pakuti. Kui ma ära ütlesin, siis pakuti Martinit, õigemini seda odavat vist Poola päritolu Martini-aseainet: ikka võib ju juhtuda, et inimene konjakit ei joo. Järgmisena tuli šampus. Ka see ei läinud mitte. Lõpuks asetati lauale suuremaformaadiline kommikarp. Ja kohv, hästi väikeses tassis. Vestlus võis alata. Ajad on muutunud, alkoholi enam ei pakuta, aga kommid ja kohv on jäänud. Ja mina vastan samaga. Kui hiljuti Tartusse ühele aastaalguse koosolekule läksin, siis võtsin kommikarbi kaasa, muidugi Vene oma. Vene kommid ei ole minu lapsepõlvega võrreldes nii muutunud kui meie omad, ei suuruse, maitse ega paberi mõttes. Kolleeg teatas muigega: no sa tuled kohe nagu vanasti, kohe näha, et Narvast.

(jätkub raamatus)

—-

Narva inimesed on väga viisakad ja südamlikud. Kui astud poes inimesele jala peale, siis jõuab ta vabandada enne kui sina. Kaks suve tagasi, kui kolledži maja ehitus oli täies hoos, pidas minu kõrval ühel õhtul kinni üks džiip. Mul oli käes raske poekott ja tunne polnud kuigi mugav. Autojuht küsis, kas ta tohib mind kõnetada. Mina vastasin jaatavalt. Seepeale ta õnnistas mind – selle, tol hetkel veel valmimata maja loomise eest Narva. Seejärel sõitis ta ära. Mina jäin tänavatele pisarates seisma.

(jätkub raamatus)

—-

Narva naised said juba esimestel aastatel minust võitu. Ma teen tänini korrapäraselt maniküüri ja värvin küüned säravpunaseks. Ainult Narva ilusalongides on see värv olemas, mujal Eestis tasub pudelike ise kaasa võtta. On ainult üks õige punane, selline Narva punane. See ei olnud ainus muutus minus. Kogu mu garderoob muutus ja põhjalikult. Keegi ei taha ju valge vares olla, mina toona kindlasti ei tahtnud, niigi oli keeruline. Esimesel Narva-talvel ostsin endale hõbedase kleidi, millega läksin jõulupeole. Ning kolledži teiseks lõpuaktuseks muretsesin helesinise kleidi, mille juurde käis litrikestega helesinine jakk. Need ei olnud minu ainsad ootamatud ostud. Esimese Narva-aasta järel avasin oma riidekapi ja see sädeles mulle vastu. Praegu see stiil mulle meeldib. Ja valge vares olen ma vahel hoopis akadeemilises Tartu seltskonnas.

(jätkub raamatus)

—-

Kui tapeti väike Varvara, siis selgus, et linna valvekaamerad on küll raske raha eest püstitatud, aga need ei tööta. Ausalt öeldes ei oleks neist selle juhtumi puhul küll ka suurt kasu olnud, sest valvekaamerad asuvad vaid linna peatänaval. Varvara surma järel ärkas linn justkui tardumusest. Kõigil oli hirm, ka vanematel. Arutati, kuidas saada lapsed turvaliselt kooli ja koolist tagasi. Narva kavatseti rajada lastepark, kuhu pidi istutatama Varvara-nimeline puu. Poisid plaanisid rajada rahvadružiinasid, et linnas korda hoida. Noorte initsiatiivil kutsuti kokku linnavõim ja politsei, et arutada, kuidas muuta linn turvalisemaks. Linnavõim initsiatiivi ei haaranud, oma toetust noortele ei väljendanud ja jutuks see kõik jäigi. Ma ei ole kindel, kas needsamad turvakaamerad nüüd töötavad.

(jätkub raamatus)

—-

Sama vaatamisväärne kui teekond suvemajja on tavaliselt suvemaja ise. Õigupoolest on Eesti elujärje paranemine, mis siinkohal ka Narvas selgelt välja paistab, datšade rajooni märkimisväärselt muutnud. Paarteist aastat tagasi, kui ma ise seal kandis suu ammuli ringi käisin, koosnesid vundamendita majad üksikutest omavahel ebamääraselt seotud detailidest, millel oli mõne kohaliku ehitise nägu. Siiani räägitakse, et kui Narva spordihalli rajati ja see sinikollaste eterniittahvlitega kaeti, ilmusid ka kohalike suvilate ehitistele sinikollased detailid. Sellise ehitusmaterjaliäriga olen oma töö kaudu kokku puutunud ka. Ikka tikkusid kolledžihoone augu rajamisel otse minu silma all tekkima äriskeemid, kuidas pinnas mõnele suvilakrundile jõuaks. Ja ehitusinimeste seas on levinud praktika, et ehituspraht on mõistlik jätta väljapoole krunti: küll see öösel kaasa võetakse, pääseb ladustamiskuludest. Kõige rohkem on aga kahju neist bastionikividest, mis ühel päeval alla kukuvad ja teisel päeval oma koha datša aias või maja vundamendis leiavad.

(jätkub raamatus)

—-

Paraadil leidsid Eesti fotograafid lõpuks üles ka selle ebakorrektsuse, mida nad otsima olid tulnud. Ühel väikesel poisil oli peas budjonnovka, terava tipuga ja kõrvad-kaetud müts, mille küljes oli punane viisnurk. Poisil oli käes sinimustvalge lipp. Kui seda poissi ei oleks olnud, tulnuks ta välja mõelda. Kahjuks ei taibanud keegi jäädvustada väga narvalikku pilti, kus iga kolmas naine on maani kasukas.

(jätkub raamatus)

—-

Kord küsisin üsna irooniliselt oma meeskolleegilt, keda olin harjunud nägema tööl teksades: „Mis siis täna juhtus? Ülikond ja puha!” – „Ma sain täna Eesti kodakondsuse!” vastas ta pidulikult. Pidin end oma kohatu iroonia pärast maapõhja häbenema. Sama juhtus siis, kui helistasin samale kolleegile 23. juuni hommikupoolikul ja küsisin, mida ta parasjagu teeb ja kas tal on hetk aega minuga rääkida. „Ma vaatan paraadi. Sa ei vaatagi?” küsis ta natuke üllatunult. Olin sunnitud valetama, ise telekapulti käega kobades, et vestlusele õiget taustaheli tekitada.

(jätkub raamatus)

—-

Arusaadavalt liigub venelastest keeleõppijate hulgas ringi igasugu nalju. „Kaks piima” jääb paremini meelde, kui mõelda väljendile kak spim? ehk „kuidas seksime?”. Sõna „pöörduma” jääb eesti keeles paremini meelde, kui mõelda sõnale perdet ehk peeretama. „Mudila” või „mudilane” seostub venelasele sõnaga mudak või mudila, rõhk i-tähel, eesti keeles u-tähel. Sõna „pidur” jääb paremini meelde, kui mõelda sõnale pidor ehk homo. Eesti „sukk : suka” seostub sõnaga suka ehk lits.

(jätkub raamatus)

—-

Mul on head tuttavad, vene abielupaar ja noor eesti naine, muide kõrge riigiametnik. Nad suhtlesid tihedalt, kuid järsku sain ma aru, et nende sõprus on läbi. Esitasin jälle küsimuse: „Miks?” Sain vene mehelt vastuseks: „Ta nimetas mu poega okupandiks!” Selgus, et seltskondliku vestluse käigus jõuti vene perekonna köögilaua taga teemani: kes siin on kes? Selgus, et vene sõbrad on okupandid, nende laps ka. Olen tahtnud selle eesti naise käest küsida, miks ta küll nii tegi. Aga Narvas elades muutuvad lähiajaloo teemad tabuks ja nii ongi ka see küsimus mul siiani küsimata.

(jätkub raamatus)

—-

Vahest oligi vaikus see, mis Narvas (Pronksiöö järel) kõige enam rõhus. Inimesed ei rääkinud enam omavahel ja käisid üksteisest ka kolledžis vaikides mööda: eestlased ja venelased, ka venelased omavahel. Mõnel kolleegil olid oranžmustad lindid, meie presidendile joonistati plakatil vuntsid. Ühe protestiluuletuse leidsin aknalaualt. Aga väga vaikne oli. Oli tunne, nagu keegi oleks meie hulgast lahkunud. Kõige rohkem kardeti kaotada sõprust ja inimlikku suhtlust. Minu venelasest kolleeg tuli ja pani ukse enda järel kinni. Kuna ma töötan kolledži esimestest päevadest lahtise uksega, vajus mul süda saapasäärde. Temal aga oli ainult üks küsimus: kas me oleme veel sõbrad? Me kallistasime sõnatult ja nii jäigi.

(jätkub raamatus)

—-

Siiski hakkasid linna peal liikuma jutud, et RoRo-s oli lööming ja minul on nüüd silm vigane ja kes kõik veel kohal olid. Püüdsin seletada ajakirjanikule nii ja naa, et kell oli varahommik ja hullu pole, ise süüdi. Ilmselt läksin seletamisega liiale ning maakonnalehe laupäevases numbris ilmus uudis, kus selgus, et olen kohalik Jeanne d’Arc, kes on meeste kaitseks välja astunud ja nüüd vigastatud. Ajakirjanikud helistasid samal ajal läbi kohal olnud riigimehi ja uurisid, mida nemad sellest teavad. Elukogenuna andsid nad teada, et läksid varakult koju ehk hotelli, unustades, et tänapäeva kõrtsitubades tehakse mobiiltelefoniga arvukalt fotosid. Narvas on lausa kunst mõnele fotole mitte jääda. Lugu läks koguni nii kaugele, et ühe härrasmehe pressiesindaja helistas ja küsis: „Mida see minu oma seal siis tegi?” Mina küsisin ettevaatlikult vastu: „Mida ta ise rääkis?” Sain teada, et härra X oli varakult koju läinud. Mul ei jäänud ka midagi muud üle, kui öelda: „Siis läksin ka mina varakult koju!”, mille peale pressiesindaja vastas: „Selge!”. Ja pani toru kiiresti hargile.

(jätkub raamatus)

—-

Tulemas oli aasta 2004, kui Eestist sai Euroopa Liidu liige. Meile tundus, et on väga mõistlik, kui uue aasta esimeste minutite saabumisest annab riigitelevisioonis teada just piirilinna Narva raekoja kell. Tanel helistas Ilmar Raagile, kes oli ETV peadirektor, ja Raag oli mõttega nõus. Ja seegi polnud veel kõik. Meile tundus igati õige, et Eesti vabariigi hümni laulab uusaastaööl Narva poistekoor. Ka see sai teoks. Poisid ja nende aktsendiga hümni laulmine võeti filmilindile. Kõige krooniks saabus lindistuse ajaks linna kultuuritöötaja härra Jääger ja võttis suurest vihmavarju-sarnasest vutlarist välja plastkuuse ja kaunistas sellega ettevõtmise.

(jätkub raamatus)

—-

Kui Lenin 1993. aastal lõpuks maast lahti saadi, siis pööranud ta end nii, et näitas näpuga Venemaale. Tänini räägivad Narva inimesed, et kui Eesti neid ei vaja ja vahest ära sunnib minema – selline kartus on täiesti olemas –, siis lahkuvad nad Lenini näpu suunas, see tähendab Venemaale. Mälestusmärk seisab muide ka praegu nii, osutades käega Venemaa poole. Väljend, mida kasutatakse, kõlab: „Sumadan – vokzal – Rossija.”  Nõuka aja lõpus räägiti, et näpp näidanud parteikomiteele ja hoiukassale. Kadus Nõukogude riik ja kadus ka Nõukogude rubla. Esialgu paigutatud Lenini kuju linnuse territooriumil nii, et tema käsi oli suunatud Kreenholmile. Just samal ajal algasid Kreenholmi kehvad ajad. Mälestusmärk pöörati ümber, ehkki keegi ei mõelnud sel hetkel Kreenholmi muredele, ja nüüd osutas näpp restorani Rondeel, tänapäevase Castelli suunas. Rahvasuu räägib, et nüüd otsustas restorani omanik Punga Mart juba ise Lenini teistpidi keerata.

(jätkub raamatus)

Autoriõigus: Katri Raik ja Petrone Print OÜ, 2013

Toimetaja: Kaja Sepp
Peatoimetaja: Kairit Lillepärg
Keel ja korrektuur: Triinu-Mari Vorp
Kaanekujundus, makett ja pildilisa: Anna Lauk
Kaart: Kudrun Vungi
Pildialbumi fotod: Irina Kivimäe

Trükk: Greif OÜ

ISBN 978–9949–511–47–1 (trükis)
ISBN 978–9949–511–48–8 (epub)

pehme kaas, 130 x 190 mm
254 lk

Paberil otsas

Ostan e-raamatuna

Kommentaarid


Külaline
Tiia
9 aastat 15 päeva tagasi

Üks mõnusamaid lugemisi “Minu…” sarjas! Lubasin endale, et suvel külastan kindlasti Narvat. Olen seal varemgi käinud, aga nüüd oskan vaadata teise pilguga. Aitäh autorile!

Külaline
Teve
9 aastat 7 kuud tagasi

Super huvitav raamat!

Külaline
Tanel
9 aastat 11 kuud tagasi

See raamat on tõelise akadeemiku särav akadeemiline pilguheit riiki riigis. Mulle väga meeldis mõttelaad, hoiak, privaatelu kirjeldused, kõike oli parajas mahus ja kooskõlas.

Külaline
Maris
10 aastat 1 kuu tagasi

Hästi kirjutatud igatahes! Ja väga rikkalikult huvitavaid fakte (ainult rõhutaksin, et Eestis on kaitsevägi mitte sõjavägi, nagu mitme l korral mainiti).
Tõesti – jõudu ja edu eesti asja ajamisel Narvas!

Külaline
Britta
10 aastat 1 kuu tagasi

Üks uusi lemmikuid, kindla peale. Võiks olla kohustulik lugemine igale “põliseestlasele”, saaksime äkki parema Eesti? Igal juhul mina sain targemaks ja kibelen siseturistiks 🙂

Külaline
Evelin
10 aastat 1 kuu tagasi

Lugesin läbi ja raamat oli veel paremgi kui raamatukatkete järele ootasin – tõeliselt mõnus lugemine – üks paremaid Minu-sarjas kindlasti! Aitäh ja loodetavasti ei jää see viimaseks Katri sulest ilmunud teoseks. Edu Narvas Eesti asja ajamisel!

Külaline
Elen
10 aastat 1 kuu tagasi

Soovitan kõigil lugeda raamatut ja Narva üle Katriga kaasa mõtiskleda. Loodan, et see raamat äratab huvi Narva vastu ka neis eestlastes, kellel muidu Narvasse asja pole olnud.

Jõudu ja õnne Katrile!

Külaline
Emmelliine
10 aastat 2 kuud tagasi

Tere ja head uut aastat! Kuni sügise lõpuni ilmus tõesti igal kuul üks uus Minu sarja raamat, aga nüüd jäi november vahele… kurb…Loodan, et edasi läheb kõik jälle stabiilselt, ootan juba jaanuarikuu uut raamatut! Või jäi novembri oma ilmumata, sst ilmus Jassi raamat?

Külaline
Evelin
10 aastat 2 kuud tagasi

Oo, nii mahlaste raamatukatkete järel ei jõua poodiminekut kuidagi ära oodata. Tervitused Katrile endiselt kolleegilt.

Külaline
Saara
10 aastat 2 kuud tagasi

Suur aitäh autorile, et ta selle raamatu kirjutas. Muidugi kirjastusele ka!

Minu jaoks on Narva alati olnud kuskil kaugel ja suhteliselt arusaamatu koht, mille üle pead ei vaeva. Olen seal korra käinud küll, aga erilisi muljeid ei mäleta. See raamat tõi aga Narva kuidagi lähedale, kõik paistis nii inimlik ja tore. Mul on hea meel, et narvakad Narvat armastavad, nii peabki.

See raamat tõestab nii seda, et “minu” lugusid võib leida ka meie endi kõrvalt, siitsamast Eestist, kui ka seda, et kõige tähtsam on hea autor, kelle jooksvat sulge toetavad teadmised.

Aitäh!

Külaline
Tallinna neiu
10 aastat 3 kuud tagasi

Ooo, kui väga tahaks ma seda raamatut lugeda! Minu esimene armastus on Narva linna maha jäänud. Tore oleks sinna tagasi rännata…

Külaline
Marjaane Kalf
10 aastat 3 kuud tagasi

See on selline “Minu” raamat, mida ei osanud isegi tahta!
Kuna olen elanud ise 4 aastat Narvas, siis lihtsalt ei jõua “Minu Narva” ilmumist ära oodata!
Tundub irooniline, et “Minu Togo” ja “Minu Austraalia” kõrval on olemas täiesti eraldiseisev “Minu Narva” (mitte “Minu Eesti”), aga kes seal natuke aega viibinud on, teab, et tegemist ongi täiesti teise maailmaga. Meenutan Narva-aastaid siiani suure emotsiooni ja heldimusega… need inimesed……
Nagu üks narvitjane mulle esimestel kuudel selgeks tegi: tütarlaps, Eesti lõpeb kohe peale Rakveret

Edu Katrile Narvas Eesti asja ajamas!
Ja aitäh!
Marjaane