Minu_maailmameri_uus esikaas
11,00 €

Ilmunud
06. 2016

Olen lugenud autoriteetsete purjetajate raamatuist, kuidas nemad valmistusid ümbermaailmareisiks. Aastaid! Piltlikult öeldes alustasid purjeka projekteerimisest ja metsast emapuu otsimisest. Mina seevastu läksin enne reisile asumist poodi ning ostsin tuhande krooni eest konserve ja ploki õlut. Rohkem ei viitsinud tassida. Mu purjetamisoskus oli enne teeleminekut üsna napp: siiani ei olnud ma Läänemerest välja saanud. Ookeanilained on aga hiiglaslikud nagu Lõuna-Eesti kuppelmaastik, kohati ei julge neid vaadatagi.

Usutavasti võiksin pälvida kõige kehvemini ettevalmistatud reisi auhinna. Madeira saarele jõudes oli mul kõik otsas. Eestikeelsed juturaamatud olid läbi loetud, nii et hädaga hakkasin pähe õppima laevaseadmete kasutusjuhendeid. Vähesed eesti lauludega plaadid olid pähe kulunud. Vajalikke merekaarte polnud ostetud. Eelinfo sadamate kohta oli korralikult kogumata, panin seda kokku teistelt purjetajatelt kuuldud inforaasukestest. Isegi viimased veinipokaalid olid purunenud.

Kõigest hoolimata ma ei kurda. Kui lähed avastusretkele, siis ei saa kõike ette-taha valmis nämmutada. Kui soov on vankumatu, siis ei takista sind miski! Puri üles ja suu kõrvuni!
UKU RANDMAA

Katkendid

Ma olin enesega rahulolev keskealine valge mees. Mul oli olemas kõik, mida edukuse mõõdupuul ritta seada: pere, neli suurepärast last, maja, suvila, korterid, kinnistud, firmade osakud, hea auto, luksusjaht, ühiskondlik positsioon… Ka sõprusring, kus sõprade naised panevad kadedusepunkte materiaalse heaolu skaalal.

Siis suri mu abikaasa pärast pikka võitlust ränga ja harvaesineva haigusega. Mu igapäevane maailm pudenes tuulde nagu peotäis saepuru. Ma ei leidnud enam iseennast ega oma kohta elus.

Nii tekkis mul keskeakriis, umbes 45aastaselt. Mitut ülikonda on mul tarvis? On mul neid kinnistuid kõiki tarvis? Närviline keskkond, pinnapealsed suhted… Jõudsin punkti, kus hakkasin mõtlema, milleks ma elan.

(jätkub raamatus)


Õhtu eel tuul vaibus. Mootori käivitamine reisi jätkamiseks tundus vastumeelne. Liiatigi kütusetuli juba põles, mis tähendab, et pool paaki on tühi.

Ümbermaailmareisi alguses avastasin, et kütusepaagi maht on tegelikult 150 liitrit, mitte 230, nagu lubas klantsiv reklaambrošüür. Mootoriga 2000 pöördega sõites on kiirus 5,5 sõlme ja tunnis kulub umbes kolm liitrit kütust, nii et paagitäiega saab sõita kaks ööpäeva.

Seega oli mul praegu alles ühe ööpäeva varu.

Mõtlesin nii ja naa: kas jätkata teekonda mootori jõul või oodata mõnes sadamas sobivat tuult? Lõpuks lasin kaldasireenidel ennast ära meelitada. Videvikus keerasin 12 miili kaugusel oleva sadama poole. Pimedaks läheb siin kiiresti, päike otsekui kukub vette. Sadama sissesõidu juurde jõudsin kottpimedas, ainult värvilised linnatuled sillerdasid. Hoidsin kiirust kuue sõlme peal, et võimalikult kiiresti kohale jõuda. Kontrollisin kaarti, vaatasin muulide otstes olevaid tulesid: kõik nagu klappis. Paremal on roheline muulituli, vasakul punane. Aga ees laine murrab! Puurisin binokliga põrgupimedusse.

Mida?!

Sadamasuu asemel on kivisein? Stopp!

(jätkub raamatus)


Sobiva sõiduilma ootamine kuulub purjetamise juurde. Kõige kasulikum on see muidugi sadamakõrtsidele. Meremehed kogunevad parve, et kiruda ilma ja niisama lobiseda. Sailorbari kogunevale seltskonnale annavad värvi santsuotsijad, igasugused karvased ja sulelised tegelased, kes loodavad mõne purjeka peale hääletades priiküüti saada. Peetakse heaks tavaks, et jahi kapten muretseb merel ka santsuotsijate kõhutäie eest, kuna viimastel endil ju raha ei ole. Vastutasuks lubavad nad olla head meeskonnaliikmed.

Santsuotsijate erinevaid elusaatusi ühendab seiklushimu ja muretus homse päeva ees. Osa neist magavad rannas kaluripaatide all. Miljonivaade merele! Luksusearmastajad on hõivanud mahajäetud korrusmaja linnaservas. Seal koguvad nad katuselt vihmavett ja on majja vedanud isegi elektriühenduse.

Paljud santsuotsijad on üritanud ka minu peale hääletada. Näiteks valgete rastapatsidega soome tüdruk tahtis jõuda Brasiiliasse, sest seal pidid tal olema sõbrad, kelle hobustega ratsutada. Korraks tekkiski mul kiusatus Brasiiliast läbi põigata.

(jätkub raamatus)


Öösel ahtris istudes hakkasin vees hääli kuulma. Silks… solks… ohkamine… nigin-nagin. Kes neid hääli tekitab? Mitte midagi pole näha. Tähed küll säravad taevas, aga valgust nad mustjale veepinnale ju ei anna. Esimene mõte oli meremehejuttudest meelde jäänud legendaarne hiidkalmaar, kes oma kombitsatega tõmbab öösel mehi teki pealt vette. Seejärel mõtlesin, et see võib olla imetav emavaal. Siis jälle, et ma olen lihtsalt lolliks läinud ja mingeid hääli ei saa vee peal olla.

Äkki nägin purjeka rohelise käigutule valguses…

(jätkub raamatus)


Esimene öö Vaiksel ookeanil oli väsitav. Südaöö paiku olin maanina juures, kus kubises laevadest. Küll leidus seal väikseid kalalaevu, küll suuri kaubalaevu, Temptationi alarmseadmed muudkui röökisid hoiatavalt. Kuna olin Panamas hästi välja puhanud, siis polnud mul häda midagi. Nautisin purjetamist ja merel olemist, suunurgad kogu aeg kõrvuni.

Kurat! Kurat! Kurat! Jäin just võrku kinni! Tundsin, et jaht takerdus millegi taha ja keeras ennast külgtuulde. No muidugi! Kaugemal oli triiviva kalavõrgu tähis. Üritasin rahu säilitada. Kindlasti ei tohi sellises olukorras mootorit käivitada: selle tekitatud veekeeris võib tõmmata võrku lähemale, nii et see mässib ennast ümber sõukruvi. Siis ei saa seda enam kuidagi lahti. Samuti ei saa ma praegu sukelduda, et jahti lahti lõigata, lained peksaksid mu vastu paadikeret surnuks. Ka pootshaak ei ole nii pikk, et sellest abi oleks.

Mida siis teha?!

Võtsin grootpurjel rehvid välja, nii et see oli maksimaalsuuruses. Ei midagi! Paremaks ei läinud. Tõmbasin lahti ka fokkpurje ja pautisin. Ootasin ära suurema laine ja tõmbasin jahi maksimaalselt kreeni. Kui purjeka parras vett rüüpas, siis…

(jätkub raamatus)


Tõestisündinud lugu: purjetaja tuleb õhtul hilja koju, väsinud, aga õnnelik.

Naine, kes on kogu päeva teda oodanud, küsib tõredalt: „Kus sa olid?“

Mees: „Ah, käisin purjetamas.“

Naine kähvab: „Ei purjetanud sa midagi, tühja tuult ajasid taga!“

Vaikne ookean on tõesti vaikne. Hingab tasa. Üritan pisukese tuuleõhu spinnakeriga kinni püüda. Hoovuse kaasabil tuleb keskmiseks kiiruseks neli sõlme. Pole just palju, aga mõnus on nõnda purjetada. Keset Suurt Vaikset. Üksi.

Küpsetasin pannkooke. Lehmapiima ma kahjuks pilsist üles ei leidnud, ju olid lained need piimapakid kuskile nurka peitu põrgatanud. Ent seda asendas kenasti kookospähklipiim. Jahu sees olid mingid mustad täpid, aga ma üritasin neid lähedalt mitte vaadata ja taignasegamise ajaks kustutasin tule. Mida ei näe, seda pole olemas!

(jätkub raamatus)


Täna hommikul enne teeleasumist leidsin, et jälle on vesi pilsis. Kurja juureks osutus järjekordne lekkiv ühenduskoht. Veemõõtja näitu vaatama minnes aimasin tulemust ette: veepaak on tühi! Mu sõidusihi Jõulusaareni on aga astuda tervelt 1300 miili. Seda on rohkem, kui mõni mees purjetab kogu aasta jooksul, ja mul ei ole paagis magedat vett!

Siin inimasustuseta saartel ei saa magedat vett ka kuskilt hankida… kui just mitte mõnd allikat otsida või piirivalvelaevadelt küsida? Ah, parem mitte, see võtaks aega ja sahmimist.

Leppisin paratamatusega. Tegin endale noomituse lohakuse eest ja sõitsin korallide vahelt ulgumerele.

Selline tühja mageveepaagiga teeleasumine ilmselt tõestab, et ma ei ole päris normaalne. Kui kiiksu pähe võtan, siis ka merele lähen.

(jätkub raamatus)

Ilmumisandmed

Autoriõigus: Uku Randmaa ja Petrone Print OÜ, 2016

Toimetaja: Evelin Kivimaa
Peatoimetaja: Epp Petrone
Keel ja korrektuur: Riina Tobias
Kujundaja: Anna Lauk
Kaart: Regio
Fotoalbumi kujundus: Margit Randmäe Fotod: Uku Randmaa

Trükitud Dipri trükikeskkonnas mõne minutiga

Teine, täiendatud trükk

ISBN 978-9949-587-07-0 (trükis)
ISBN 978-9949-587-08-7 (epub)

pehme kaas, 130 x 190 mm
252 lk

Kommentaar

  1. Tere! Millal uus trükk poodidesse jõuab?

    1. Tere, Kaili! Loodetavasti järgmisel nädalal.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga