Minu Los Angeles Helen Tootsi

Ilmunud
11.2019

Suur ja sõge

Ma pole enam kakskümmend, pole kolmkümmendki, olen veel rohkem. Selles vanuses inimesed abielluvad, ostavad maju, saavad lapsi, juhivad firmasid ja vahetavad välja oma kolmanda auto. Mul pole ühtegi neist asjadest. Mul on sülearvuti, üks maal, telefon, krediitkaart, õppelaenuvõlg, espressokann ja kolm kohvritäit riideid.

…ja kortsus lennupilet Los Angelesse. Millesse ma küll end mässinud olen? Pirtsakad eputrillad. Gluteenitalumatus. Mudalaviinid. Lõgismaod, nii otseses kui kaudses mõttes. Liiklusummikud. Kusehais. Kuldsed päikeseloojangud. Õhku rippuma jäetud lubadused.

Surun tossud jalga ja lidun kõrvetava päikese käes higistades esimese matkarajani. „Loool-laaaa-kaaas!“ kisab pundunud jalgadega kodutu taustaks. Teadagi, täna on teisipäev. Prügipäev. Telefon suriseb tagataskus, idakalda kontoris on paanika. Ots ringi ja koju tagasi. Astun tavalisse, täiesti ebareaalselt jaburasse päeva. Mis siis täna? Jälle kits tänaval või tuleb Tiibeti munka rahvusparki transportida? Vähemalt linn ei põle ja maa pole ka jalge all tükk aega värisenud. Oh, Los Angeles, sa imeilus veider vasikas! Sa hoiad mind kikivarvul. Vibreerid igas mu rakus erinevalt ja tuletad meelde, et olen elus.

Pärast kaht kuud jauramist saan lõpuks minna konsulaati intervjuule. Kolm turvakontrolli, kaks komplekti sõrmejälgi ja kolm tundi ootamist ning migratsiooniametnik vestleb minuga kümme minutit, kontrollides töökohta puudutavaid andmeid. Tempel paberile ja minek! Edasi jääb ainult oodata teatist, et võib passile järele minna. Kogu selle paberikuhja juures tuleb täita ka kümneleheküljeline küsitelu, kus uuritakse, kas olen kunagi olnud terrorirühmituse liige või plaanin selleks hakata, kas oskan teha pommi majapidamises leiduvatest vahenditest või olen kunagi kupeldamisega tegelenud. Kui esimest korda seda lehte näen, hakkan naerma: „Haha! MacGyver ilmselt valetas selle kohta!“

(jätkub raamatus)

Minul autot pole ja seepärast sõidan väga tihti Uberiga, mis on kontseptsioonina iseenesest päris veider, kui kogu asi tükkideks lammutada. Terve elu on vanemad ju õpetanud, et võõraste inimeste autosse ära istu ja kahtlase onu käest kommi ära vastu võta. Kerime elus kakskümmend aastat edasi ja voilà!, istume vabatahtlikult täiesti suvalise inimese masinasse ja maksame talle veel peale ka. Vahel juhtub, et seal pakutakse isegi kommi! Pahatihti sõidab seesama võõras sulle koduukse ette, nii et ühtlasi saab ta ka teada, kus sa elad. Aadress, kommid, võõras auto. Üldjuhul ei piirdu see võõra inimese autosse istumine vaikselt passimisega.

(jätkub raamatus)

„Mis mõttes on Marilyn Monroe täht McDonald’si ees?!“ vaatab Karin mulle üle veiniklaasi serva pettunult otsa. „Eeldasin natukene midagi erilisemat! Ja mingid täiesti raiped prussakad lasid mööda tänavaid ringi!“ ei suuda sõbranna oma siirast šokki Hollywoodi tänava üle varjata.
Mõlemad on tõsi. On prussakad ja on Monroe täht Mäki ees. Selle kõige juures on Hollywoodil ka säravamaid külgi, aga kui Rodeo Drive ja Beverly Hills on puhas rikkuse mängumaa, siis Hollywood on tsirkus.

(jätkub raamatus)

Aasta hiljem põleb Malibu. See on siiani kõigi aegade kõige hullem tulekahju. Terved farmid põlevad loomadega sisse ja linn on täis inimesi, kes päeva pealt kodu kaotavad. Paljudel on turvavõrgustik olemas, aga mitte kõigil. Mis nendest inimestest edasi saab? Terve ookeaniäärne ala, linnad nagu Santa Monica ja Malibu rand, on lõõmava suitsu ja tulemöllu vallas ainukene koht, kuhu tuli ei levi. Kohalikud farmerid ja tallide omanikud toovad loomad randa ja seovad nad vetelpäästetorni külge, sest mitte midagi muud üle ei jää. Südantlõhestav on istuda ja uudistest üht koledust teise otsa tunnistada.

(jätkub raamatus)

Šampus voolab ja inimesed muutuvad üha rõõmsamaks. Verinoored näitsikud tiirlevad jõukate ja ilusate meeste ümber ja Hollywoodi klišeemasin töötab õlitatult. Enamik pidulisi on filmi- või modellitööstuse inimesed ja seega jutustavad näitlejad omakeskis, kuulsuste passimist väga ei olegi. Istun kokteiliga maha ja jälgin seda issanda kirevat loomaaeda. Ilusad inimesed. Veatud. Üles vuntsitud, ära triigitud ja parima käitumisega. Vähemalt selle hetkeni, kuni söömata eine ja kolm kanget Manhattani kokteili viisakuse aknast välja lennutab ja selle asemele primaarne paaritumistung tekib.

(jätkub raamatus)

Kaks meest baarileti ääres. Ootavad kokteile.
„Olen LAs liiga kaua elanud. Isegi mu koer on vist juba taimetoitlane!“
„Kuidas sa seda tead? Ütles sulle või?“
„Ei, aga ma ostsin talle orgaanilisest loomapoest vabapidamiskana konservi trühvliõliga ja ta ainult nuusutas seda ja istus selle kõrvale maha. Tead ka, kui palju see konserv maksis?“

(jätkub raamatus)

Kõigi tontide püha jõuab kohale kogu hiilguses. Minu naiivne kostüümipinge hajub lõpuks, kui mõistan, et tegelikult on see ju vaid mäng. Terve nädala mätsime ajalehtede ja PVA-liimiga maske teha, nõelume muumiatele rüüsid ja punume kostüüme. Halloween’i-eelsetel õhtutel tunnen, justkui olen lapsepõlves tagasi. Selle asemel et lihtsalt lösutada, trenni minna või sõpradega veini limpsida, istun igal õhtul keskööni naabrite pool ja valmistan nullist midagi ise. Oma kahe kondise käega. Kõik, kes hommikust õhtuni kuskil rakkes on ja juukseid peas halliks töötavad, peaks seda proovima – maailma parim stressimaandaja!

(jätkub raamatus)

„Kui ma lõpuks meelemärkusele tulin, olid parameedikud juba platsis ja talutasid mu kiirabisse, et EMOsse viia. Istusin seal paar tundi, ootasin, kuni minu kord tuli, haav ära puhastati ja kinni õmmeldi. Midagi muud nad ei teinud. Minu kahjuks või õnneks oli keegi kogu jama ajal suutnud mu rahakoti ära varastada – kui meelemärkuseta baari põrandal vedelesin.“ Vincent võtab lonksu kohvi.
„Mul ei olnud telefoni ega dokumente. Kui lõpuks jõudis kätte aeg minna ennast välja kirjutama, siis esitati ka arve. Neli tonni! Helen, see arve oli neli tuhat dollarit!“
„Mille eest?“ ei suuda ma imestust varjata.

(jätkub raamatus)

Kui president Trump kuulutab oma kõnedes järjepidevalt, kuidas ta Ameerika jälle võimsaks teeb, ja üritab samal ajal Mehhiko ja USA vahele müüri ehitada, siis ei sisenda see küll turvatunnet, et probleemid ka päriselt lahenema hakkavad. Vaesuse, rassilise ja soolise ebavõrdsuse osakaal aina suureneb. Kahju on! Tõesti kahju. Eestlane pole loomult just nii lahke, et endast erinevat inimest koduses ühiskonnas rõõmuga tervitab, aga me vähemalt anname võimaluse. Ehk teeb meid veidi leebemaks see ajalooliselt kinnistunud anastamisvalu, mida ei lasta põlvkondade kaupa unustada.

(jätkub raamatus)

Näen silmanurgast suurt valget Range Roverit, aga teha ei jõua enam midagi. Järgnev on sekundi murdosa jooksul möödunud häma. Tean, et kuklas on hästi valus, kui esimese kokkupõrke järel pea rooli poole jõnksatab ja siis tugeva laksuga peatoe vastu tagasi prantsatab. Järgneb teine, natukene nõrgem laks. Kõik kohad on kilde täis. Kuklast kiirgab metsikut valu. Juuksed on näos ja suurt mitte midagi ei näe. Kuulen vaid Scotti kõrval karjumas: „Sõida tee äärde! Helen! Sõida tee äärde!!!“, ja roolist haaramas. Kõik on nii segane. Pea valutab, auto jääb lõpuks seisma.

(jätkub raamatus)

Teooriad on jäänud teooriateks tänase päevani. Kes siis targalt punutud ühistranspordivõrgustiku hävingus lõpuks süüdi oli? Ühest küljest olid ilmselt kütuse-, rehvi- ja autotootjad need, kes soodustasid äärelinnade laienemist, mida oli juba julgustanud kohalik omavalitsus. Trammi- ja trolliliine oli kallis ehitada ja korras hoida. Autodega oli oluliselt lihtsam liigelda. Irooniliselt, nagu enne mainisin, oli seesama ühistranspordivõrgustik süüdi selles, et inimesed järjest kaugemale kolisid. Nokk kinni, saba lahti. Vanemad Los Angelese kohalikud teavad rääkida, kui imeline oli teedevõrgustik vanal ajal. Et vanasti oli kõik kahekümneminutilise sõidu kaugusel.

(jätkub raamatus)

Minu Los Angeles ei ole klišeelik Ameerika-unelm. Ta on minu! Täis kultuuri ja kogemusi, salajasi nurgataguseid ja intrigeerivaid vestlusi. Ma ei ela Hollywoodi glämmis, aga pole ka tavalise poekassiiri kingades. Ma teen tööd, mis Eestis eksisteerida ei saa, mis tingib selle, et mu elu ei ole kõige tavalisemate killast. Ma ei kergita enam kulmu selle peale, kui kodutu hull mees keset tänavat torti asfaldile määrib. See on täiesti okei ja täiesti tavaline. Esmapilgul üüratuna tundunud linn jääb päev-päevalt aina väiksemaks.

(jätkub raamatus)

Autoriõigus: Helen Tootsi ja Petrone Print OÜ, 2019

Toimetaja: Mae Lender
Keeletoimetaja ja korrektor: Triinu-Mari Vorp
Kujundaja: Heiko Unt
Kaardi kujundaja: Kudrun Vungi
Küljendaja: Aive Maasalu
Makett: Madis Kats
Albumi fotod: Helen Tootsi, Karel Polt, Reno Hekkonens, Scott McDonald, Nico Kingston

Kaanefoto: Karel Polt
Autori foto: Karel Polt

Trükk: Greif OÜ

pehme kaas, 130 x 190 mm
272 + 16 lk

13.00 

Laos

Ostan e-raamatuna

Kommentaarid


Külaline
Ene
4 aastat 1 kuu tagasi

Käisin esitlusel ja nüüd jõudsin ka raamatu loetud. Väga hea lugemine, tööalaselt tulenev hea sõnaseadmine. Pärast lugemist tekib lugejal tunne, nagu oleks ka ise tubli, tark ja hea.
Suur tänu.

Külaline
Milvi
4 aastat 1 kuu tagasi

Tore! Ootan kärsitusega ilmumist, et saaksin osta ja lugeda. Sissejuhatus eeldab väga huvitavat ja tabavat väljendusstiili. Ootan põnevusega. Juba pealkiri on paljulubav. Tänud!