Minu Kanada. Epiloogiga Ene Timmusk

Ilmunud
03.2022

Eestlase eluratas vahtralehemaal

Postkastist leitud kogukas ümbrik toob ootamatu elutee muutuse. Meie aeg Rootsis, kuhu olime läinud, et vältida Tomi värbamist Nõukogude armeesse, jääb väga lühikeseks. Uueks koduks saab ühtäkki Kanada, mis kauge ja võõrana on meile varem seostunud vaid lumiste väljade ja kurjade huntidega, kuid tegelikkuses üllatab oma soojuse ja sõbralikkusega.

Maailmapildis peaaegu nähtamatu Kanada peidab endas palju põnevat. Siia sattunud rahvad hoiavad alles oma kombeid ja traditsioone, moodustades kirju mosaiigi indiaanlaste ja inuittide kõrval. Kuidas aga kasvavad üles sisserännanute lapsed? Kellena tunnevad end minu Kanadas sündinud tütred – eestlastena või kanadalastena? Ja mida tähendab meile sattumine euroopalikust monokultuursest Eestist paika, kus täiesti erinevad kultuurid on läbisegi just nagu „Star Trekis”?

Peatume väga kena ja sõbraliku pensionäridest abielupaari juures, kes elavad Põhja-Torontos pisut vanamoodsas ning lihtsa sisustusega ühekorruselises majakeses. Kord möllasid nende seinte vahel kolm väikest last, kuid praeguseks on kõik ammu oma peredega üle Kanada laiali. Nõnda pakuvad Elmi ja Udo, kes on Tomile kaugelt sugulased, esimeseks nädalaks meile öömaja.

„Ma olen teile toa keldris valmis pannud,” ütleb Elmi õhtu saabudes.

„Hmm… keldris?” jätan oma kahtleva küsimuse siiski endale.

Keldri peale mõeldes näen vaimusilmas külma juurviljade panipaika, kuid eestlasliku leplikkusega olen saabumise väsimuses nõus igale poole puhkama heitma. Astumegi Elmi sabas trepist alla.

(jätkub raamatus)

„Kas sa oled kindel, et siin on turvaline?” pöördus proua Ameeriklane väga murelikult Ruby poole.

„Miks siin ei peaks turvaline olema?” ei saanud mu sõbranna nii imelikust küsimusest aru ning piilus söögisaali poole: kas seal on toimumas rööv või kaklus? Midagi sellist ei paistnud, ainult lauad olid tihedalt inimesi täis ja õhus hõljus mõnus küpsetatud kana lõhn. Ning siis süttis arusaamise tuluke – peaaegu kõik inimesed restoranis olid mustanahalised! Parasjagu oli Torontos käimas Kariibi mere saarte elanike alustatud Caribana festival, mis toob augustis alati kohale hulgaliselt osalejaid ja pealtvaatajaid nii lähedalt kui kaugelt.

„Loomulikult on siin turvaline!” teatas Ruby pisut pahase tooniga ja sammus, pea püsti, kättenäidatud laua suunas.

„Mille pärast siin muretsema peaks?” esitas ta trotslikult küsimuse ning prantsatas toolile.

(jätkub raamatus)

Ma olin enne Kanadasse tulekut alati arvanud, et väliseestlased on tugevalt ühe mütsi all, toetades vaba Eesti ideed ning tegutsedes selle nimel. Mis mind aastal 1991 Kanadasse saabudes kõige rohkem üllatab, on arusaamine, et kuigi kõigil on silme ees sama siht, esineb kaks teravalt eristatavat suunda. Ühed peavad lausa reetureiks neid kohalikke eestlasi, kes nõukogude ajal Eestit on külastanud, teiste jaoks on täiesti loomulik oma esiisade maaga kontakti hoida. Muidugi on viimastel palju parem arusaamine nõukogudeaegsest elust ja nende käest olen kuulnud pooliroonilist seletust, kuidas mõned jagasid kodueestlased kaheks: sugulasteks või kommunistideks.

(jätkub raamatus)

„Kus muruniiduk on?” küsib Tom kevade saabudes. „Rohi on natuke pikaks kasvanud.”

„Ei ole vaja veel, las kasvab!” arvab Hannes asjale käega lüües. Nädal hiljem astub ta koputamata meie tuppa ning teatab Toomasele: „Kas sa oled näinud, kui kõrge muru on? Kes seda muruniitjaga enam lõigata saab!”

„Kuidas ma seda siis lõikan?” paneb Tom pliiatsi lauale, mille ääres ta emale-isale kirja kirjutab.

„Ega sul midagi muud jää üle, kui kääridega muru pügada,” ütleb Hannes tõsise näoga. „Mul on kusagil garaažis need olemas!”

(jätkub raamatus)

Karudest enam olen kartnud hoopis hunte, kes on mulle alati tundunud palju ohtlikumad. Tegelikkuses hoiduvad nad inimestest eemale, ainult vahel võib sealsamas Algonquini pargis õhtutundidel kaugel-kaugel kuulda huntide ulgumist. Augustis korraldatakse lausa hundilauluõhtuid. Vahel koguneb kuni kaks tuhat inimest hämarduva taeva alla, kus kõigepealt peetakse loeng Algonquini huntidest ning õpetatakse, kuidas jälgida nende poolt metsa alla jäetud märke.

„Jaht ja saagi kinnipüüdmine toimuvad tegelikult vaikuses,” saavad kuulajad teada. „Hundiulg on hoopis nende omavaheline vestlus. Pole harvad juhused, kui koos on terve kari, kes siis üsna rõõmsas meeleolus ja sabade lehvides suhtlevad. See on nagu ühislaulmine inimeste seas.”

„Laulupidu?” sosistan Tomile muigel suuga.

(jätkub raamatus)

Ühel ööl võpatan mingi lõrina peale ehmunult üles. Keegi oli äsja lausa minu kõrva ääres pahaselt urisenud. „Karu!” käib peast mõte läbi. Tunnen, kuidas terve keha pingesse läheb. Kuulatan tähelepanelikult, kuspool ta võiks olla, kuid metsast kostab vaid tavalist krabistamist ja konnade krooksumist. Kindlasti valib näljane karu kohta, kust telki sisse tulla, olen veendunud. Nõnda lamades ja oodates, mis edasi saab, langeb mu üle saatusega leppimise külm rahu. Mõtlen, kas samamoodi jäävad vaikseks hundi hammaste vahele jäänud metsjänesed, kes saavad aru, et neil pole pääsu…

Hoolimata öödest, mil salapärased loodushääled tavalise linnamüra asemel maailma võõraks ja kaugeks muudavad, on kanuu- ja metsamatkad parimaks puhkuseks. Mulle ei mahu pähe, et võiksime minna puhkama ühest linnast teise. Isegi Floridasse reisides võtame oma telgi kaasa ning seame end sisse ookeaniäärses rahvuspargis. Kuid kõige parem on ikkagi istuda kanuusse. Meie vaevalt aasta vanused lapsedki sai kanuumatkale kaasa võetud. Libisedes kergelt hoogu andes vaikselt üle vete, tunnen, kuidas täielik rahu haarab mind oma sülelusse.

Hingan suurte sõõmudena sisse õhku, mis pakatab vete ja metsade hõngust. Tavamured kaovad iga mõlatõmbega üha kaugemale ning minu sisse imbub ürglooduse rahu.. Ükskõik, kui palju ma ka Eesti järele õhkan, olen õnnelik, et mu uuel kodumaal on sadade tuhandete ruutkilomeetrite kaupa puutumatut loodust lausa käe-jala juures.

(jätkub raamatus)

„Ma ei taha kooli minna!” teatab Mari, endal nutuvõru suu ümber. „Mulle ei meeldi seal üldse!”

„Mis sulle siis ei meeldi?” proovin aru saada, miks mu lapsele tema elu esimene koolipäev nõnda halvasti on mõjunud. Õpetaja meelest oli ta väga hästi hakkama saanud.

„Kõik on võõras keeles… ma ei saa mitte millestki aru…” nuuksub nelja-aastane Mari. „Kui nad eesti keeles räägiksid, siis oleks palju toredam. Ema, kui ma inglaseks saan, siis ma ei pea ju enam kooli minema, eks?” on ta pisikene pea asjad paika pannud.

(jätkub raamatus)

Mida aga sünnimaalt kaasa tuua, kui kanadalasi eesti köögiga üllatada tahad? Alati ei peagi kohvrit maiustusi täis toppima või midagi väga erilist otsima. Olime hiljuti kõik vaimustuses, kui üks töökaaslane tõi Eestist suure leivapätsi ning suitsujuustu! Ja sulatatud juust on Kanadas kindlasti harulduseks, ainult Rootsi jõululaadalt olen rootslaste oma saanud, kuigi hirmkõrge hinna eest. Kui Ruby nägi, kui paksult juustu saia peale määrisin, jäi ta mind väga pika pilguga vaatama.

„Ma tean, kuidas eestlastele meeldib leiba ja võid süüa, aga ma ei kujutanud ette, et lausa nii palju…” kommenteeris ta.

(jätkub raamatus)

Autoriõigus: Ene Timmusk ja Petrone Print OÜ, 2022

Toimetaja: Marje Aksli
Epiloogi toimetaja: Epp Petrone
Keel ja korrektuur: Riina Tobias
Kaanekujundus ja makett: Anna Kuusemets
Küljendus: Aive Maasalu

Trükk: OÜ Greif

ISBN 978-9916-678-09-1

pehme kaas, 130 x 190 mm,  288 + 16 lk

 

10.00 

Laos

Samalt autorilt:Ene Timmusk

Kommentaarid