MinuInglismaa_esikaas_2018
12,00 €

Ilmunud
08. 2018

„Sandringhamis on kuninganna Elizabeth II maaeramu, mille valitsejaks on prints Philip. Nii kuninganna kui ka kogu kuninglik perekond – ligi kolmkümmend inimest – veedavad jõulupühi alati siin. Meile näidatakse vanu fotosid, kus perekonna keskel on printsess Diana koos väikeste printside Williami ja Harryga. Legendiks on saanud lugu Harryst. Täiskasvanute vestluses öeldi, et kuningannagi tuleb teejoomise ajaks kohale, mispeale küsinud Harry üllatunult, et kes see kuninganna on. Poisipõnnile selgitati, et vanaema ongi kuninganna.”

Ann Alari on oma elu jaganud Eesti ja Inglismaa vahel juba paarkümmend aastat. Tegutsemine (aja)kirjandusvaldkonnas ja mägimatkamise hobi on Anni viinud Inglismaa eri paikadesse, kuhu autor lugejagi kaasa võtab. Teekond peaks ise¬äranis meelepärane olema ajaloo -, kultuuri ning kunstihuvilisele raamatusõbrale. Iga peatükk on omaette lugu. Pandagu aga tassike teed valmis – ja rännak võib alata!

2018. aastal lisatud epiloogis jätkab autor oma rännakut juba Brexiti-meeleoludes, muutuval Inglismaal.

Katkendid

Aastaga tekivad mul Londonis lemmikkohad: tänavad, kus on huvitavad majad, mis muudavad läinud ajastud elavaks; teatrid, millest igaüks on ise nägu; pargid, kus õitsevad aastaringselt lilled ja Thamesi kaldapealne, kus harjun käigu pealt kohvi jooma ja üldises melus lantši sööma. Muidugi ka Shaw raamatukogu Londoni Majanduse ja Poliitikateaduse Koolis, kus on tumedast puust klaasustega seinakõrgused raamatukapid ja mõnusad sügavad vanaaegsed tugitoolid, milles tukastamine on täiesti lubatud. Vaid norskajaile pööratakse keelavat tähelepanu. Seda tehakse väga viisakalt.


Selgub, et talvel on me korter nii külm, et lisaks akendele kattub õhukese jääkirmega ka osa köögi välisseinast. Kõike seda kompenseerib aga vaade magamistoa aknast – aastaajast sõltumata imerohelisse, igihaljaste puude ja ronitaimedega tagaaeda, kus voolab oja. Selle vulinat kuuleb isegi labi ühekordsete akende. Aia, tegelikult kogu mäenõlva, kus ka naabrite aiad, on omavahel ära jaganud kodukassid ja linnarebased. Rebastele meeldivad mõnusad nurgakesed kiviktaimlates, kassid eelistavad peesitada aedu eraldavate müüride peal – ilmselt on nii julgem.


Otsustame aega parajaks teha vastuvõturuumi hämarasse nurka sisustatud väikeses kohvikus. Ning juba teel sinna valdab mind tunne, et mu kaaslane pole kindlasti põline londonlane. Malbe, meekarva silmade ja rauge häälega naine on kuidagi ebakindel, ent samas sõbralik ja ootamatult otsekohene. Ta tutvustab end kui Cyn. No muidugi, selge pilt. Cynthia Lennon, kes on tulnud ajakirjanikele rääkima oma kohe ilmuvast raamatust „John”.


Warringtoni uues raudteejaamas rabab mind plakat, mis hoiatab, et perroonil on suudlemine keelatud. Suudlejail palutakse minna selleks ettenähtud ruumi. Mis on ju täielikus vastuolus kiusatuse, vajaduse ja traditsiooniga suudelda perroonil seda, keda teele saadad või vastu võtad. Juba ma olengi Derekit suudelnud. Huvitav, kas meid nüüd trahvitakse? Jaamas üles seatud salasilm-kaamerad on kindla peale meie väärteo fikseerinud. Derek teab rääkida, et selle tavatu uuendusega on Warrington jõudnud isegi BBC kesksetesse uudistesse.


Und muidugi ei tule. Maja on täis kummalisi helisid. Tundub, nagu käiks keegi trepist. Ilmselt käibki – naaber kõrvalmajas. See on ju ridaelamu. Nüüd koriseb miski kuskil. Veetorud. No heakene küll, ei või ju lasta paanikal endast võitu saada. Unes tundub mulle, nagu oleks kõik ilmsi. Keegi naerab mu üle ja ütleb, et ma ei märganud midagi õige olulist üleval, kolmanda korruse koridoris. Ärkan ja olen paugupealt virge. Hiilin vaipkattega trepist üles. Kolmandale korrusele. Neetud trepp nagiseb. Panen koridoris tule põlema ja vaatan lakke. Pööningule viiv luuk on kas kohalt ära tõstetud voi hoopis kadunud. Kas ridamajadel on pööningud ühendatud? Kas keegi peale minu on praegu siin? Pööningul? Kustutan tule. Libisen trepist alla. Hirm muudab keha kaalutuks.


Kuulnud, et olen pärit Eestist, lööb tüseda Roni punetav nägu särama. Tuleb välja, et ta on suur Graham Greene’i austaja, ning teab isegi lugu sellest, kuidas romaani „Meie mees Havannas” idee tasandile jäänud variant kandis pealkirja „Meie mees Tallinnas”. Mida pikemalt me räägime, seda rohkem mulle tundub, et Roni lummavad igasugused spioonielu võimalused Tallinnas. Nii vanadel aegadel kui ka nüüd. Kahtlemata on tal eriliselt hea kujutlusvõime ja mälu. Ta väidab, et pole Eestis kunagi käinud, ent kas ainult loetu põhjal saab olla nii häid teadmisi?


Parameedikud arutavad omavahel, kuidas ja kas oleks siin saanud helikopterit kasutada. Korraga poetab süstlamees Jake mulle kavalalt: „Oleksid sa luu murdnud Põhja-Walesi mägedes, oleks sulle ehk õhujõudude päästeteenistuses töötav prints William helikopteriga appi saadetud. Nüüd aga pead meiega leppima!”

„Ma olen tegelikult teile väga tänulik. Te olete tõesti väga professionaalsed.”

Minu lühikese ja ootamatult ametliku tänukõne peale hakkavad kõik kergendatult naerma. Umbes nii, et lõpp hea, kõik hea. Kuigi lõpp on veel väga kaugel…


Nüüd saan juba oma kolmanda kipssaapa. Tuleb välja, et see polegi kipsist, vaid hoopis kergemast materjalist. Fiibermähis, mis mõne minuti pärast jala ümber tardub nagu plastmasstoru. Seda ei pea isegi röntgenipiltide tegemiseks jala ümbert ära lõikama. Minult küsitakse, mis värvi toru ma endale tahaksin — kas kollast, rohelist, musta, sinist, punast, valget või roosat. Valin sinise. Mille peale Derek muheleb: “Mu haavatud patrioot!” Tõepoolest, kanna kohalt paindes sinise toru alt paistab varvasteni ulatuv valge side ning sinise toru ülemise osa peale langeb Derekilt laenatud laiade kergete matkapükste musta värvi säär. Sinimustvalge missugune!

Samal ajal lõpetatakse naaberkabiinis mähisetegemine pikale noormehele, kes on pealaest jalatallani riietatud nii nagu Citys ikka kombeks. Kõige peal on tal veel elegantne must mantel, mille alt välgub murruga parem jalg — verivärskes fiibermähises. See on roosa. Luminestsentsroosa. Tunnen, kuidas mu suu muigele tõmbub. Ning kui me mõlemad jõuame karkudel kalpsates koridori, kus seina ääres istuvad hädalised, kes kannatlikult või tülpinult oma nime väljahüüdmist ootavad, hakkab kogu see kurvameelne seltskond korraga lõbustatult naerma. Üks kühmus vanake ajab isegi selja sirgu ja hüüab City-mehele: “Söör, selle roosa jalaga näete te välja hurmav!” Piisab vaid ühe inimese võimest säilitada huumorimeel ja nii võib naerma ajada terve hulga inimesi, nõndaviisi natukenegi nende kannatusi leevendades.

Ilmumisandmed

Autoriõigus: Ann Alari ja Petrone Print OÜ, 2018
Toimetajad: Kätlin Kaldmaa ja Külli Trummal
Keeletoimetamine: Külli Trummal
Kaanekujundus ja makett: Anna Lauk
Pildilisa kujundus: Anna Lauk
Kaart: Kudrun Vungi
Pildialbum: autori fotod, kui pole märgitud teisiti
Trükk: Greif OÜ
ISBN 978-9949-651-10-8 (trükis)
ISBN 978-9949-479-80-1 (epub)
pehmed kaaned, 130 x 190 mm
304 + 16 lk

Kommentaar

  1. Nii kahju, et vanadele ‘Minu raamatutele’ nüüd epilooge lisama hakatakse ja raamatud kordustrükina müüki pannakse. Mul on kodus väga suur Minu raamatute kogu mis nüüd minu silmis oma väärtuse kaotmas on, sest nendel raamatutel puuduvad epiloogid. Uuesti ei hakka ju kordustrükki ostma, kuigi tahaks väga lugeda kuhu elu on raamatu kirjutajad aastatega viinud.
    Kas ei oleks olnud võimalik nendest epiloogidest eraldi kogumikke teha olnud? Kogumikud oleks nii minu, kui teiste Minu sarja omanike, juba olevas olevatele raamatutele pigem lisaväärtust andnud, kui praeguse epiloogidega lisatrüki näol ära võtnud.

  2. Aitäh kirjutamast! Meil ei ole siin tõesti ideaalset olukorda, kuidas lisatrükke lahendada. See konkreetne Inglismaa raamat oli läbi müüdud ja meil oli vaja otsustada, kas Inglismaa on muutunud nii palju, et teha järelsõna või laseks uustrüki käiku niisama. Me lähtusime sisulisest vastusest: “Jaa, Inglismaa on muutunud. Põgenike kriis ja BREXIT.” Saan samas hästi aru ka neist inimestest, kes on selle sarja raamatuid kogunud. Me põgusalt arutasime koosolekul seda, kas on võimalik teha kunagi kogumikraamat, kus sees uustrükkide epiloogid. Asi on aga selles, et neid epilooge tuleb meil järjest veel, võib näha, et näiteks lähima aasta jooksul ikka mitu tükki veel. Kui me näeme, et on tõesti raamatu maht koos ja mõneks ajaks epiloogidega uustrükke ei tule, siis ehk teeks selle eraldi raamatu. See oleks siis ilmselt tõesti kink neile, kes on raamatuid kogunud. Palun jätke siia tagasiside, kuidas selline idee tundub? Seniks te neid epilooge siis “omada” ei saa (see on ju kogujatele oluline, tean), aga ehk saab nt raamatukogus või -poes lugeda läbi?… Ma ise olen nii koguja-tüüpi kui raamatukogu-kasutaja tüüpu kui vahel ka raamatupoes kiirkorras lugeja tüüpi, nii et tean olukorda küll :). Ja luban, et annan oma parima, et saame kunagi tulevikus sellise epiloogide kogumiku tänutäheks meie ustavatele kollektsionääridele :).

  3. Suur tänu kiire vastuse eest. Elan ise Inglismaal ja seega raamatukogu või poe võimalust eriti ei ole. Olen praegu Eestis ja eks ma siis proovi poodi neid raamatuid lugema minna, aga jah see nagu ei lahendaks ikkagi seda probleemi, et minu raamatud kodus nüüd ‘poolikud’ on. Pigem paned hoopis mõtlema, et kas mul üldse tasubki enam neid raamatuid tormata ostma. Epiloogide kogumik aga lahendaks selle probleemi ära :)

  4. Epiloogide raamatu mõte on väga vahva!

    Aga see konkreetne Inglismaa raamat oli mulle pettumuseks. Ei olnud kaasakiskuvust ja “lugu”, selline pildike siit ja pildike sealt.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga