Minu Holland Meelike E.-Villup

Ilmunud
4.2023

Võitlus tuuleveskitega

Ma kolisin Hollandisse mõttega, et ega ma ju siia kauaks jää. Mina olen seiklushimuline, minu üks ja ainus Hollandlane samamoodi, küllap me varsti kuskil mujal kanda kinnitame. Noored ja muretud, mis meid siin kinni hoiab? Hollandil olid meiega aga omad plaanid.

Hollandiga harjumine ja kohanemine on olnud kohati kui tuuleveskitega võitlemine. Lõputu ja lootusetu. Nüüd pean tunnistama, et olen lasknud oma Hollandi-kogemust liialt teistel mõjutada. Pikalt ei näinud ma ühe kangekaelse ja jändriku puu ehk meheema taga metsa ehk ilusat Hollandit. Olen oma vihmast ligunenud ja tuulepöörisest raputatud õppetunni kätte saanud.

Õnneks on minu Holland olnud kannatlik ja andnud mulle seda, mida kõige rohkem vajan: vabadust, iseendaks jäämist, sõpru ja lojaalsust. Sekka häid maitseelamusi ja lilleilu. Ning loomulikult armastust.

Diivani saamiseks tuli mul pikalt veenmistööd teha ja ma ei saanud aru, miks mu mees suuremat diivanit ei taha. Vana oli väike, mustast nahast, üks kass kippus ka sinna kusel käima, milles probleem? Selgus, et suurem diivan ei olnudki probleem. Probleem oli minu soov saada suurem p u n a n e diivan. Ja punane diivan ei kõlba ikka kuhugi, ega me kuskil lõbumajas ela! Kui murest hollandlannast sõbrannale Riekiele rääkisin, noogutas tema ja tõdes: „Tõepoolest, mõned punased toonid on bordellilikud!“

(jätkub raamatus)

Mul on üks tuttav vanaproua, kelle juures käin iga aasta ühte tuba koristamas. Jah, ühte tuba ja tavaliselt läheb mul sellele kaks tundi, sest väikeseid jubinaid, millelt tolmu võtta, on palju. Alati kaasneb sellega muidugi ka kohustuslik jutustamine ja kohvijoomine. Ikka et kes ma olen ja kust ma tulen. Kord tuli kuidagimoodi jutuks toitumine. Igatahes sain öelda, et olin just Eestis käinud ja proovinud Lusika talus kolmepäevast paastu (täiega soovitan kusjuures). Selle peale vaatas daam mind terasemalt ja vastas: „Jah, ega sa oled paksuke küll. Mis sa kaaludki, mingi 80 kilo?“

(jätkub raamatus)

Tüüpiline hollandlane on põlvest põlve harjumuseks saanud kalvinistliku eluviisiga ja madalast temperatuurist ei ole neil sooja ega külma. Sõna otseses mõttes. Aknad on lahti kogu aeg, ka siis, kui väljas lõhub marutuul. Ka siis, kui mingil põhjusel on isegi küte sees. Meie kodus muidugi nii ei ole, ma teen aknaid nii harva lahti, et neid kordi saab ühe käe sõrmedel kokku lugeda. Aga meie ei ole ka keskmine hollandi pere. Jumal tänatud. Kui mu mees magaks nii, et magamistoa aken on kogu aeg lahti ja lumehang voodi kõrval, siis oleks meil ilmselgelt eraldi magamistoad!

(jätkub raamatus)

Hollandi abielutseremoonia ajal on vaja ka tunnistajaid. Kellel ei ole, see saab neid lausa linnavalitsuselt „rentida“. Palgatakse inimesed, kes ka oma allkirja kuhugi tähtsale paberile panevad. Arvestades, kui palju on neid abielusid, kus üks kaaslane vajab Euroopa Liidust partnerit, on selline tunnistajate rentimine muidugi omapärane teenus, aga noh, ju siis kedagi ei huvita. Mina teadsin kohe, et tahan oma Belfasti-aegset majakaaslast tunnistajaks. Sest ta on hollandlane ja temale on see normaalne protseduur. Tulevane abikaasa valis töökaaslase. Kui käisime abiellumisavaldust sisse andmas, siis tuli ka tunnistajate passikoopia edastada. Hollandlase töökaaslasel oli aga pass aegunud ja nii pakkus tema vend ennast kohe ise tunnistajaks, kuna tema pole kunagi seda teinud.

(jätkub raamatus)

Kahjuks mina teda rohkem ei näinud, sest aprilli algul oli ta kuidagimoodi nii õnnetult kukkunud (või siis end meeleheitest voodist maha kukutanud), et asjalood ei olnud enam roosilised. Suurt midagi parandada enam ei andnud, sest vanaemal oli tehtud eutanaasialeping. Tema tingimus oli: kui midagi tõsist peaks juhtuma, siis arstid ei sekku. Ei mingit ravi, vaid lastakse patsiendil olla võimalikult mugavalt kuni lõpuni. Ja kui saabub lõpp siinses elus, siis ühtlasi ei soovi ta matust. Isegi ärasaatmistseremooniat mitte. Kõik olgu võimalikult lihtne ja praktiline.

(jätkub raamatus)

Võileibade kultus on midagi, mis mind väga üllatas. Tunduvad ju hollandlased väga hoolikad oma söömisharjumuste poolest. Toit tehakse vaid üheks korraks, mingit ülejääkide soojendamist ei ole. Samas hommikuks ja eriti lõunaks armastavad nad aga süüa võileibasid. Lõunapausil on kõik töökohtade einealad täis inimesi, kes hoolsalt oma võileivad välja koorivad. Juustuga, singiga, maapähklivõiga. Valik on suur. Samuti on hea lõunaamps rosinakukkel krentenbol, mida süüakse juustuga. Jah, te lugesite õigesti! Magusad rosinakuklid lõigatakse pooleks, vahele kiht võid ja korralik viilakas juustu ja ongi järjekordne võiku olemas. Magus ja soolane korraga, kaks ühes.

(jätkub raamatus)

Külastusi planeeritakse korralikult. Siis ei ole ohtu, et satud näiteks õhtusöögi ajal külla ja neil ei ole sulle midagi pakkuda. On ju toitu tehtud täpselt lauas istujate arvu järgi. Korralikult süüa saad ikka vaid siis, kui konkreetselt õhtusöögile või lõunale kutsutakse. Muul ajal pakutakse sulle tass kohvi või teed ning tuuakse lauale küpsisepakk, kust sina võtad vaid ühe. Kui julgustatakse, võid kaks võtta, aga see on ka maksimum. Rohkem eeldada ei tasu, sa oled ju ikka korralikult kasvatatud, eks? Ja ega sa siis sööma tulnud. Isegi siis, kui karpi on vaid üks küpsis jäänud, ei tasu seda praktiliselt mõeldes ära süüa. Ikka kipub ju pähe mõte, et siis saab pakendi õigesse prügikonteinerisse visata ja ruumi juurde. Ei, ei ja veel kord ei. See üksildane pakike üheainsa küpsisega läheb tagasi kappi järgmist külastajat ootama. Ei ole siin midagi raisata!

(jätkub raamatus)

Nii ongi olemas firmad, mis pakuvad lastele just sellist kursust. Värviliste kleepsudega klaviatuur koolis harjutamiseks, lustakas programm (pluss värvilised kleepsutäpid klahvidele kleepimiseks) kodus oskuse juurutamiseks. Eri tasemed, tähekeste kogumine, mis kõik viib lõpptulemuse poole: eksamini. Eksam sooritatakse kodus, kus on turvaline, rahulik ja omane. Ja noh, tüssamisvõimalus ka. Kodus ju keegi ei kontrolli, kas trükid ikka terve eksami jooksul kõigi kümne sõrmega. Aga see pole enam minu ehk siis õpetaja mure.

(jätkub raamatus)

Autoriõigus: Meelike Eenpuu-Villup ja Petrone Print OÜ, 2023

Toimetaja: Laura-Grit Lauri
Keeletoimetaja ja korrektor: Triinu-Mari Sander
Kujundaja: Heiko Unt
Kaardi kujundaja: Kudrun Vungi
Küljendaja: Aive Maasalu
Makett: Madis Kats

Albumi fotod: erakogu, Renilde Huizenga, Bas Aarsen, Eesti suursaatkond Haagis
Esikaanefoto: 123rf.com
Autori foto: Marilyn Sipelgas

Trükk: Greif OÜ

ISBN 978-9916-678-58-9 (trükis)
ISBN 978-9916-678-59-6 (epub)
ISBN 978-9916-678-60-2 (epub)

pehme kaas, 130 x 190 mm
256 + 16 lk

Original price was: 18.00 €.Current price is: 14.40 €.

Laos

Ostan e-raamatuna

Kommentaarid


Külaline
Epp Petrone
4 kuud 25 päeva tagasi

Julge ja humoorikas autor. Kohati on küsimus, et kas saab hea-halva maitse piiril balansseerimisega hakkama (ämmalood ja teised värvikad tegelased). Igatahes lihtne lugemine, ei saa käest panna. Ja lõppkokkuvõttes annab Hollandist päris adekvaatse pildi, harib kuidagi märkamatult.