MinuCostaRica_esikaas_RGB_v2iksemJPG
10,00 €

Ilmunud
03. 2016

Lendan Costa Ricasse otse ülikoolipingist pärast Hippokratese vande andmist. Olen elevil võimalusest praktiseerida Kesk-Ameerika suurimas lastehaiglas, kuhu tulin üheksaks kuuks vabatahtlikuks. Võtan iseenesestmõistetavalt seda, et hakkan tööle arstina. Kohale jõudes selgub, et päris nii see siiski ei ole. Võitlen pidevalt, et oma vabatahtliku T-särki arstikitli vastu vahetada, kuid selle käigus ununeb, mille pärast tegelikult siin olen – tahtsin näha väikeste inimeste silmi säramas. Mõne aja pärast avaneb mulle siiski ka arstikabineti uks ja saan tohtrirolli sisse elada, unustamata hetkekski seda, mida vabatahtlikuks olemine rõhutab: oluline on näha inimestes rõõmu, mitte ainult keskenduda haigustele.

Costa Rica pakub mulle muudki peale arstielu. Tantsin salsat, vallutan randu ja vulkaane, tutvun merikilpkonnade uue elu imega, üritan oma silmaga lähedalt näha laisklooma. Seda maad peetakse üheks õnnelikumaks riigiks ja pakun üht killukest sellest õnnest ka lugejale!

Katkendid

Kohvitass käes, vaatan uudistades ringi. Naised sädistavad omavahel ning mehed ajavad vaikselt meesteasju. Mina proovin kohaneda ja esimestel muljetel settida lasta. Adun, et see kõik ongi see, mida ühest ladina kodust olen oodanud: troopiline hõng, palju asju ja veel rohkem emotsioone, lahtise uksega veranda ning tänavalt kostev melu.

Majakeses on magamistuba, elutuba, väike kööginurgake, külalistetuba ja kontor. Kõikjal, kuhu vaatan, näen raamatuid. See kõik näeb välja nagu hajameelse professori kodu.

Tegelikult kogub Johanna vanu raamatuid, mida inimesed enam ei vaja, et neid siis õilsal eesmärgil viia raamatukogudesse ja koolidesse. Teisisõnu – anda need kellelegi, kes neist rohkem rõõmu tunneb.

Minu tuba on pisut rohkem korras, kuid ka siit võib leida igasugust huvitavat koli. Siin on vana Singerit meenutav õmblusmasin, väike vanaaegne telekas ja antiikne peegliga meigilaud. Kapid on kaetud igasuguste kujukeste ja karbikestega. Kuigi värvid on siin majas veidi sünged, õpin suhteliselt kiiresti nägema valgust, mida see maja kiirgab. See ei ole ainult päike, mis siia valgust toob, vaid see tore abielupaar ise.

(jätkub raamatus)


Üldpalatist seisab eraldi paar isoleeritud ruumi, kus viibivad kõige haigemad. Enamasti on siin lapse kõrval mõni lohutav lapsevanem. Ühest palatist kostab nukker nutt. Seal lebab üle kere sidemetes üks väike poiss. Tema voodi kõrval ei ole kedagi. Tool tema voodi kõrval on tühi ka järgmisel päeval. See on kolmeaastane Jordan, kes on tulekahju ohver. Oma sidemetega meenutab ta muumiat, sest peale näo ei ole enam-vähem kohta, mis kinni ei oleks seotud. Ta hingab kõrisse paigutatud toru ehk trahheostoomi kaudu, kuna tõenäoliselt on kahjustada saanud ka ülemised hingamisteed. Arvestades tema rasket seisundit ei julge ma esiti palatisse minna, kuid ühel päeval paluvad õed mul tema juures käia. Hakkan temaga oma algelises hispaania keeles rääkima ning talle mänguasju ja raamatuid näitama. Minu hämminguks lakkab nutt kohe ning pisarais silmad jäävad mind jälgima.

(jätkub raamatus)


Igaühele on otsitud roheline kookospähkel, millesse puuritakse auk ja pannakse kõrs sisse. Olen kookospiima varemgi saanud, küpsetest kookostest, mida isegi Eesti poodides müüakse. Selleks tuleb kõva koorik lahti raiuda ja siis jääb kaussi valge magus piim. See siin on aga hoopis midagi muud. Nimelt kutsutakse kookosveeks roheliste kookospähklite sees olevat vedelikku. See maitseb mahedalt, kergelt pähkliselt ja magusalt ning on tõesti parim värskendus selle kuuma ilmaga. Saan aru, miks see jook vahepeal modellide ja sportlaste seas laineid lõi. Vähesed kalorid, rasvavaba, kaaliumirohke, naatriumivaene, hästi janu kustutav – nii reklaamiti kookosvett Ameerikas. Räägiti ka tema ravivast toimest neerukivide ja vähi puhul, kuid seda ei tasu puhta kullana võtta, sest ükski uuring ei ole seda kinnitanud. Oma omadustelt sobib ta spordijoogiks ja niisama janukustutamiseks tõesti hästi, kuid ainult siis, kui kookosvesi maitseb, kuna ta on siiski suhteliselt spetsiifilise maitsega, mis ei pruugi kõigile meelepärane olla.

„Nüüd on sinu kord,“ ulatab pereisa Eddie mulle kookose ja suure kirvetaolise noa.

Võtan terariista vastu ja löön kookospähkli ülemise osa maha. Järgneb aplaus ja kõvahäälne kilkamine.

(jätkub raamatus)


Jõululaupäeva hommikul, mis on siin tavaline tööpäev, tõttan tööle. Väljas on 27 kraadi sooja, päike sirab kõrgel taevas. Kogu tee haiglasse pean endale kordama, et on jõulud, aga see ei taha kohe kuidagi kohale jõuda. Mõtisklen lumest, kuuselõhnast ja verivorstidest, kuid see kõik näib nii kauge ja ebareaalne.

Tööl on kõik väga lõbusas tujus. Kontori laual on suur kuhi lastele mõeldud kommikotte. Täna on meie töö päkapikke mängida. Igaühele määratakse osakond, kuhu lastele kingitused viia. Mulle jääb üldpediaatria. Selles osakonnas on enamasti suuremad ja tervemad lapsed. Osakonda sisenedes kuulen juba laste naeru – täna on siin nalja nabani. Kui nad mind kingikotiga näevad, jooksevad kõik kambas mind tervitama ja jäävad ootusärevate silmadega mulle otsa vaatama.

(jätkub raamatus)


Võtan ennast San Josés San Juan de Diosi haigla erakorralise meditsiini registratuuris järjekorda ning seisan pika saba lõpuni. Klaaskabiinist küsib tüdinud naishääl: „Kuidas saan teid aidata?“

Selgitan oma mure talle ära ja ta näitab mulle tuimalt hoopis teist saba.

„Seiske sinna!“

Seisan ka selle saba ära ning jõuan pisikesse arstikabinetti, kus vaadatakse mu küünarnukk üle: „Jah, seda on vaja punkteerida. Kus te elate?“

„Tegelikult olen ma Eestist. Praegu töötan vabatahtlikuna lastehaiglas, siinsamas kõrvalmajas.“

„Seda küll, aga kus te siin elate?“
„Heredias.“
„Heredias? Siis me küll teid aidata ei saa. Siis peate ikkagi

Heredia haiglasse pöörduma,“ vastab arstihärra ning seejärel kutsub juba järgmise patsiendi sisse.

Jälle alguses tagasi. „Andke mulle lihtsalt süstal ja nõel ning ma saan ise ka hakkama. Mis see siis ära ei ole, suskan nõela sisse ja valmis!“

(jätkub raamatus)


Käinud pangas dollareid koloonideks vahetamas, saan San Josés sõpradega kokku. Joome kohvi ja nostalgitseme pimeda saabumiseni, mil nad mind koju viivad. Vihma kallab nagu oavarrest, mistõttu ei kannata isegi paari sammu autost toaukseni ilma vihmavarjuta astuda. Ise jutustades otsin kotist vihmavarju, mis asjade vahele takerdub, ning astun autost välja otse vette, mis ulatub mulle enam-vähem põlveni ning voolab kallaku tõttu nagu kiirevooluline jõgi. Nüüd tuleb mulle meelde küll, mis see vihmaperiood siin tähendab.

Hommikul hakkan siis oma rahakotti otsima. Otsin kõik kohad läbi, kuid ei leia seda. Mõtlen läbi kõikvõimalikud kohad, kus vargapoisid oleksid võinud tegutseda, kuid ei suuda ühtegi sellist kohta välja mõelda. Ma justkui mäletan, et ma otsisin veel autos midagi rahakotist, kuid ometi ei ole seda kusagil. Järsku hakkab mul koitma: vihmavari takerdus ju millegi taha ja ma tõmbasin vihmavarju jõuga kotist välja. Ju siis kukkus rahakott maha. Käin igaks juhuks maja ees otsimas. Vesi on tänavailt kadunud, kuid seda on ka minu rahakott. Vaatan isegi drenaažitoru igaks juhuks üle, kuid ei midagi.

Mul oli rahakotis umbes tuhat Eesti krooni sularaha, sest ma ei viitsinud mitu korda raha vahetamas käia. Plaanisin Nicaraguas ära käia ning võtsin muuhulgas ka bussipiletiraha juba välja.

„Ah sa pagan! Ma käisin raha vahetamas...“ saan äkitselt aru, et minuga on juhtunud midagi poole hullemat kui raha kadumine. Nimelt ei vaheta Costa Rica pangad raha ilma isikut tõendava dokumendita, ehk minu puhul ilma passita. Mu rahakoti vahel oli nimelt pass.

(jätkub raamatus)


Jalutame mööda pimedust edasi, kuid ei midagi. Peale ühtede rööbaste ei näe me sel ööl miskit. Peagi on kesköö ning pöördume tagasi vahimajja. Nüüd algab uus vahetus. Järgmisel ööl algab meie vahetus südaööl. Läheme Bettinaga magama ja kui kell heliseb, oleme mõlemad parajad torisejad ja peame tõsiselt endaga võitlema, et mitte alla anda, sest nii tohutu uni on. Millegipärast oleme siin pidevalt väsinud, ilmselt kuumuse, vihmase ilma ja niiske troopilise õhu tõttu. Lohistame end siiski kohale. Oleme vaid natukene jõudnud rannal jalutada, kui näeme esimest korda, kuidas suur ja tume vari vaikselt rannale loivab. Tasakesi hiilime tema poole. See kilpkonn on aukartustäratavalt suur. Mõõdame ta pikkuseks 1,97 meetrit. Seejärel liigub ta aeglaselt loibadega tõmmates vee poole ning kaob vaikselt lainetesse. Proovime leida pesakonda, mille ta tõenäoliselt rannale on jätnud. Meie tänane giid Alvin käib kepiga õrnalt katsudes kogu piirkonna läbi, kuid munad jäävad leidmata. Jääb üle vaid loota, et ka keegi teine neid ei leia ning septembris vudivad pisikesed kilpkonnad siit ookeanisse.

Kilpkonna nägemisest elevil ning uute kohtumiste ootusärevuses kõnnime edasi. Peagi näeme uut muhku rannale lähenemas. Laseme tal vaikselt maabuda ning jälgime, kuidas ta tagumised loivad kokku paneb ning neid keerutades augu teeb. See käib tal üllatavalt kiiresti. Seejärel näitab Alvin mulle, kuidas munad tasakesi kinni püüda. Need on limased, umbes kümnesentimeetrise läbimõõduga pallikesed, mis me enne auku kukkumist kinni püüame ning kokku kogume. Ometigi on selline tunne, nagu võtaks sünnitust vastu. Sa hoiad seda limast eset käes ja tead, et selle sees on elu.

(jätkub raamatus)


Meie retk algab huvitavalt: veelgi väiksema lennukiga kui see, millega me San Josést Puerto Jimenezisse sõitsime. Lennukisse mahumegi ainult meie ja piloot. Esimese hooga saan muidugi jälle pea huugama ja kõrvad lukku, sest ega see Antiflu mind terveks ei ravinud, lihtsalt vähendas mingil määral sümptomeid. Suurema osa ülejäänud päevast veedan lukus kõrvadega, kuid see ei vähenda oluliselt seda naudingut, mida loodus annab. Alustame oma matka giidi saatel läbi vihmametsa metsikute teede. Ühtäkki palutakse meil peatuda.

„Metssead tulevad. Nüüd on oluline jääda hästi rahulikuks ning tasakesi, selg ees, neist eemale minna. Neil on vaja teada, et sa ei ole neile ohtlik, sest muidu võivad nad rünnata. Mitte mingil juhul ei tohi teha välguga pilti ega äkilisi liigutusi või häälitsusi, mis neid ehmatada võiksid,“ hoiatab giid.

Esiti näeme ühte siga, siis ilmub nähtavale veel üks. Varsti on neid juba terve trobikond. Tundub, et meile on vastu tulnud terve pesakond metssigu. Tunnen, kuidas adrenaliin mu kehast läbi jookseb ning südame põksuma paneb.

(jätkub raamatus)

Ilmumisandmed

Autoriõigus: Liis Paltsmar ja Petrone Print OÜ, 2016

Toimetaja: Anna-Maria Penu
Keeletoimetaja ja korrektor: Triinu-Mari Vorp
Kujundaja: Madis Kats
Kaardi kujundaja: Kudrun Vungi
Fotoalbum: Liis Paltsmar, Raido Paltsmar, Ahto Karolin, Johanna Fernández, Arenal Canopy fotoarhiiv

Trükk: Tallinna Raamatutrükikoja OÜ

ISBN 978-9949-556-74-8 (trükis)
ISBN 978-9949-556-75-5 (epub)

pehme kaas, 130 x 190 mm
216 lk

Kommentaar

  1. See raamat on vist küll üks mu uutest lemmikutest, sest tundus, et autorile see koht väga meeldis ning seega polnud ka peatükid igavad, vaid toredad ja huvitavad. :)

  2. Väga ladusalt kirjutatud ja mõnus raamat, minu uus lemmik terves sarjas!

  3. Väga põnev ja mõnus lugemine.
    Lastehaigla lood on pisarakiskujad ka “nõrganärvilisele” :-) aga selliselt armsalt.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga