Minu Brasiilia Andre Põlm

Järsku kuulen uksel tugevat lööki. Siis veel ühte ja veel ühte. Keegi üritab korteriust maha murda. Järsku seisab toas tugeva kehaehitusega suur mees, kelle vasaku kõrva juurest kaelani jookseb erkpunane pikk arm.

jätkub raamatus

Metsast väljub tume, suhteliselt suur kogu… neljakäpukil, seega ei ole vähemalt tegemist mõne kohaliku pätiga. Koer see ka ei ole. Kuulen röhitsevat häält. Metssiga? Põõsastes ragiseb ning teepervele ilmub veel terve kamp tumedaid elukaid. Mul pole aimugi, kes nad olla võiksid, kuna väljas on tõesti pime.

jätkub raamatus

Märkan silmanurgast minu suunas sihitud automaaditoru.
„Mida kuradit? Mis nüüd?“
Meie kõrvale on sõitnud suur nelikveoline politseiauto. Kaks politseinikku on ülakehaga aknast väljas ja sihivad Uberi-juhti ja mind suurte automaatidega. Järskude käemärkidega ja minule arusaamatus keeles suunavad nad meid teepervele seisma. Oot, kuhu ma autost väljudes käed panema peaksin? Üles? Pea peale? Avatud peopesadega enda ette?

jätkub raamatus

Pressin end kitsa kuulikindla keerdukse vahele. Käib klõpsatus ja keerduks sulgeb mind kitsasse veerandsektorisse, kust ei saa ei edasi ega tagasi. Ukse sees on väike sahtel, kuhu pean tühjendama püksitaskute sisu. Seejärel nõuab turvamees teisel pool kuulikindlat klaasi, et näitaksin ette seljakoti. Võtan koti seljast ja hakkan lukku avama, samal ajal liigub turvamehe parem käsi vööle ja haarab relva käepidemest. Ta keerab keha minu suunas küljega, et end väiksemaks märklauaks muuta, ning jälgib pingsalt iga minu liigutust, käsi relval.

jätkub raamatus

Ühel hommikul saabub Lucas kontorisse värisevate kätega – tema käes olevas kohvitassis ringlevad lained klassifitseeruksid tsunamiks. Ta on silmanähtavalt millestki häiritud.
„Mis juhtus?“ uurin.
„Tead, mind ründas just üks bussijuht.“

jätkub raamatus

„Vaadake, härra. Vaadake! Teil on koerakaka kinga peal. Lubage, ma puhastan selle ära.“
„Noh, su sõbrad panid selle sinna, seega parem olekski, kui selle ära võtad.“ Naeran ja vaatan ringi, ega pole märgata teisi kahtlaseid tegelasi, kes võiks mu asjadega jooksu pista, samal ajal kui kingapuhastaja mu pahkluust kinni hoiab. Tänavad on tühjad, seega julgen talle jala ulatada.

jätkub raamatus

Jõuame wakepark’i, kaameramehel on kaamera käes valmis. Carola hüppab autost välja, vaatab korraks ringi… ja puhkeb hüsteeriliselt nutma. Oot, sellist reaktsiooni me küll ei oodanud ja reklaamile see vist hästi ei mõju?
„Mis nüüd, kas kõik on korras?“ küsib Dino.
„Ma arvasin, et te röövite mu ära! Ma ütlesin kodus poiss-sõbrale, et filmime Boituvas, ja nüüd me oleme hoopis kuskil ei tea kus,“ vastab Carola läbi pisarate.

jätkub raamatus