Mida võtta, mida jätta? Kirjutamisõpetus “Minu Brasiilia” näitel

Tekst: “Minu Brasiilia” autor Andre Põlm
Biograafia või reisisiraamatu kirjutamisega kaasneb alati üks oluline küsimus, mis turgatab pähe kordi ja kordi – mida võtta ja mida jätta? Põnevaid juhtumisi on nii palju, et kõike ei ole võimalik raamatusse mahutada. Ka minul oli sadu lugusid, mille vahel kaaluda – kirjutada sisse või mitte? Kasutasin “Minu Brasiilia. Tants idufirma ümber” reisiraamatu kirjutamisel lugude osas otsuse tegemisel viit olulist küsimust, mis aitasid lõplikku valikut teha.

Kas lugu võiks lugejale huvitav olla?
“Mõni hetk on elus ilusam kui teine. Mõni hetk on kohe väga, väga ilus.” Nii laulab Jaan Tätte. Samas peitub paljude hetkede ilu kohalolus ja konkreetses ajahetkes. Ümberjutustustes need hetked kahvatuvad ja kaotavad oma ilu. Seega peaks esimene küsimus olema: kas see lugu on lugeja jaoks huvitav? Kas seda hetke annab sõnades piisavalt värvikalt ja kaasahaaravalt edasi anda?

Kas loost on midagi õppida või järeldada?
Lugu peaks olema tähenduslik, lugu loo pärast ei ole mõtet kirjutada. Läbi elatud juhtumus peaks võimaldama järelduste tegemist või pakkuma õppimisvõimalust. Kas lugu aitab aru saada sealsetest inimestest või mõnest antud riigiga seotud eripärast? Võibolla õppisid selle juhtumi kaudu midagi enda kohta? Äkki aitab see illustreerida mõnd üldtuntud tõde või avada uusi vaatenurki? Lood on head metafoorid, mis aitavad inimestel õppida, mõista ja infot paremini meelde jätta.

Kas lugu aitab jutukaart ja teemat edasi?
Mõni lugu võib olla huvitav ja õpetlik, kuid ei pruugi raamatu teemaarendusse sobida. Iga lugu peaks raamatut edasi viima. Asjasse mittepuutuvad kõrvalepõiked viivad lugeja segadusse. Raamat peaks lugu loo haaval peategelast või siis pilti riigist täiustama ja edasi kandma.

Kas lugu maalib riigist või tegelasest soovitud pildi?
Iga lugu maalib pildi lugeja peas. Milliseid pilte tahab autor tegelaste ja riigi kohta maalida? Võimalikke lähenemisnurki on lõputult. Arvestama peaks siinkohal ka liitefektiga, mida erinevad lood koosmõjul tekitavad. Valitud seigad ja lugude järgnevus võiks olla tasakaalustatud. Brasiiliast kirjutades pidin nägema palju vaeva, et mitte liiga palju kuritegevusega seotud pajatusi sisse panna. Kuigi neid on mu raamatus palju, siis kirjutamata lugusid on ausalt öeldes veelgi enam. Samas otsustasin autorina Brasiiilia kuritegevust mitte peitma hakata, kuigi oleksin võinud teha ka teistsuguse valiku.

Ega lugu ei korda suures osas mõnd juba räägitud lugu?
Vahel on kordused taotluslikud ja vajalikud, rõhutamaks läbivaid mustreid. Teinekord jällegi võib see lugeja jaoks olla tüütu kordamine: sarnane lugu oli juba paar peatükki tagasi! Siin võiks mõelda, kas lugusid annab kokku kombineerida, võttes ühe lugudest aluslooks ja teisele vaid viidata.

Ja lõpetuseks: üks lugu, mille otsustasin “Minu Brasiilia” raamatust välja jätta.
Lühikesed püksid, sandaalid ja sokid.
“Sa oled nagu saksa turist,” ütlen isale, kui külla lennanud vanemad end hommikukohvile sätivad.
“Nii on mugav, vahet ei ole, milline ma välja näen,” vastab isa.
“Rios on küll vahet. Kui sa näed välja nagu ilmselge turist, siis üritatakse sul nahk üle kõrvade tõmmata. Sind tülitatakse tänaval rohkem ja hea on, kui keegi sind röövida ei proovi.” Aga mul ei õnnestu isa ümber veenda, et ta oma ilmselgest turistikomplektist loobuks.
Vanemad lähevad kohvile, mina suundun tööle.
Õhtul koju jõudes märkan rasvaplekki isa püksitagumikul ja uurin, kust see sinna sai.
“Ilmselt istusin kuskil sinepi sisse või midagi. Ma ise ei teagi, kuid ema märkas ühel hetkel, et mu püksitagumik on sinepine. Algul tundus, nagu lind oleks peale lasknud,” pajatab isa.
“Ei istunud sa kogemata kuskile sinepisse, see on üks levinud petuskeem, mida siin kasutatakse. Salaja pigistatakse su riietele linnukaka väljanägemisega sinepit. Seejärel tuleb keegi heatahtlik inimine sulle puhastamisel abi pakkuma. Tekkivas segaduses tühjendatakse ka su püksitaskud.”
“Siis on hea, et ma enne pätte seda märkasin,” ütleb ema.
“Tõesti hea,” nõustub isa ja möönab: “Järgmine kord kuulan vist ka Andre moenõu, et mitte liiga lihtsa ohvrina tänaval silma paista.”

…See on katke loost, mille oma raamatust välja kärpisin. Jõudsin selle otsuseni, vastates peas neile eelpool viidatud küsimustele:

1. Kas lugu võiks lugejale huvitav olla? Arvan, et see võiks lugejale huvi pakkuda küll.
2. Kas loost on midagi õppida või järeldada? Kindlasti on siit õppida, mida Rio tänavatel selga panna ja mida jälgida.
3. Kas lugu aitab juttu ja teemat edasi? Lugu aitab kaasata uusi tegelasi – külas olevaid vanemaid – ja nende seiklused kinnitavad ka minu isiklikke kogemusi.
4. Kas lugu maalib riigist või tegelasest soovitud pildi? Nii ja naa. Lugu selle nurga alt kaaludes taipan, et ma olen juba raamatusse sisse kirjutanud päris palju lugusid Rio kriminogeensemast poolest ja ma ei taha, et lugejale jääks mulje, et Rios kõik probleemidesse satuvad. Arvestades erinevate lugude liitefekti, siis äkki oleks parem see seik välja jätta.
5. Ega lugu ei korda suures osas mõnd juba räägitud lugu? Kindel punane tuli! Mulle meenub, et olen enda sarnast “sinepiga” kokku saamise kogemust eelnevalt kirjeldanud, seega äkki ei tasu seda lugu kordusena sisse tuua.
   Vastustest neile viiele küsimusele piisas, et teha südamerahuga otsus lugu raamatust välja jätta.
   Millised lood Andre aga sisse jättis? Seda loe juba raamatust “Minu Brasiilia. Tants idufirma
   ümber.”